Suvi on ekskursioonide aeg muhuma kuivadel tolmustel teedel sõidavad bussid Koguva külla sellesse ainulaadsesse, muuseumi kiviaedadega piiratud külatänavatel jalutavad erinevaid keeli kõnelevad inimesed. Nii noored kui kõiki neid siia Lenini preemia laureaadi Juhan Smuuli sünnikodu ja tema lapsepõlverajad silmaid. Otsene päike on puulatvades kadakate ja kivide taga sillerdab väike väin. Mind palus pisikesse otsa kambrisse rookatusega talumajas Juhan Smuuli õde Linda. Siin muhulikus rahus algab meie kõnelus Juhanist ja inimestest. Kui palju on neid Juhan Smuuli austajaid, kes siin tema sünnikodus kasvõi selles väikeses toas teda uuesti nagu otsima tulevad, leidma, kohtuma temaga. Ja eks neid ole mitmelt poolt, neid tuleb isegi veel Leningradist, Moskvast, siis jääst, eestlasi muidugi kõige rohkem. Igaüks kui vähegi mahti saab, Muhumaale tuleb, siis Koguva külla tuleb tema tee ikka. Ütlen, et ta on väga lihtne ja looduslik, sest küla on ju nii vana, küla on juba üle 400 aasta vana. Ega need hooned ja elamul siin õige vanad inimesed on elanud juba kaua ja muidugi ka puud ja kõik on juba vanaks jõudnud. Ainult lihtne on siin köik. Ja need kiviaiad, kui palju on need inimestelt tööd nõudnud? Ja nad ei pannud seda teed paljuks, Nad võtsid kätte ja vähendasid neid edasi jälle kui Järvasid. Ennem oli siin väiksem see hoovi ring ring. Ega pärast tõstet ikkagi kaugemale, olgugi et pinnas on nii kivine. Ja iga kivi, mis siin on paika pandud, aiaks, jaga iluks jagenet, vanad paadid. Merd sõita ei saa, kui on tõstetud aedade peale. See on ju kõik ajalugu. Siin selles väikeses toas. Siin Juhan ju ka noorest peast juba midagi paberile pani. Jää, eks tal oli lapsena natukene selline. Toas Johan on selle väikese paiga väga kuulsaks kirjutanud. Ja eks ta oli üks lihtne poiss, meil lihtne ja loomulik. Rääkis kõik asjad üles, mis tal oli, südamel rääkis üles, mis tal olid, läinu asjad, mis tal olid omad asjad ja rääkis üles ka teiste inimeste elu vahest. Kuidas ta seda nägi? Ega siin vist palju räägitasin, tehti rohkem tööd. Ta kirjutab seda. Muhu, missugune on muhu, et ta nii kivine, Ethani päene Hetalli vaeva, higi on selle sees, kui inimesed saavad Deletatud ja eks see jäi talle ikkagi koduseks, kuigi ta elas pärast väljas. Ja suuremast, ainult vähe igale näljasele jäänud mulle meeldib samuti sarnane, lihtne ja loomulik elu. Ja mu meelest näguse küla suhtlemine ja vabadus üksteise vastu ja sarnane sõbralik läbisaamine. Need omamoodi armsaks saanud küla inimesed on kõik kallid, samuti käese küla välimus ja kõik, mis siin on loomulikult. Jah, ja kui inimene mõni aeg siit ära on umbes kujutlemini siis kohtumine oma kodukülaga oma kodumajaga on vist küll hästi armas. Jah, eksite. Juhan oli ka selline, et kui ta koju jõudis, siis muidugi ta esiteks kallistas mammid, mammi oli veel, tervitas oma hädasid, vaatas natukene ringi ja pärast oli tal juba peas, läks kalurit väetama, kale otsima. Eks ta oli sarnane, temperamentne ja pisut rahutu tüüp. Eks nad ikka vähest avaldasid oma arvamust ja võib-olla vahel pisut vaidlesid käes. Aga ma mõtlen siiski nad 11 armastust. Juhan loomulikult käis kõikide inimestega läbi. Ei olnud vahet, kas oli noor poisike või kästali täiskasvanud poisse, käsnad olid keskealised või vanad mehed, temal olid nad kõik ühteviisi kodused ja sarnased. Ligines. Ja nii need iseloomujooned kogunesid siis Juhani märkmikku, kus siis hiljem juba tegelaskuju välja kasvas. Ja ega ta seda ise nii otse ei tahtnud tunnistada. Ta ütles, kui palju mina näen inimesi, et kas sa tead, mis see või see olema. Aga küll me ikka hälve, Meeta võttis tegelikust elust Taljuge. Mis ta nägi, jääks, arvas või vahest ka mitte, jääks. Praegu on Juhani kodu ju hästi korras. Kiviaia peal, sissekäigu juures on suur kivi tema bareljeefiga. Kadu kuulub praegu juba muuseumile ja plaanis on rohkem korrastada, aga senini oli jõutud veel õõnet ja toad sisustatakse ümber. Praegu on ainult see väike kamber, kus me praegu istume, je juttu puhume. Ja praegu on see väike suvine nurgake. No ja siis, kui Johanil mahti aega oli, tuli ta siiasamasse vanasse kambrisse ja eks ta siingi kirjutas. Ja ega tal ei olnud vahet, kus ta kirjutas. Ta võib-olla kirjutas vahel väljas ja teda ma arvan, ei seganud ka teised paljusest, mis tema mõtles seda tema pani ylesse ja ta oli sarnane. Kui lubate, ma pisut pisut sirvin ka seda külalisraamatut võib-olla viimastest sissekannetest, alles, kui Muhumaal ja Saaremaal ringi käid, saad aru, kui vajalik mees oli Juhan Smuul Eesti rahvale kes teine oleks suutnud saarerahva elu kaasmaalastele nii omaseks teha kui mitte see, kes siit pärit, peab südamest tänulik olema, et sattusid üks õige muhe muhklane ja õigekirjamees kokku ühes isikus. Alatiseks tänulik selle kingituse eest. Siin on Tallinnast sissekandeid, ühesõnaga võiks öelda üle Eesti väga palju. Võlgu Võrust, Valgast, Rakverest, Narvast, Tartust, Viljandist, Pärnust ja samuti igalt poolt. Leedu Sissekanne Leningrad Kiiev on näiteks siin Moskva Polli rahvas tänab Muhumaad, et tal on nii tore küla Smuul, Tooma talu ja ekskursioonide juhendaja. Ja siin on terve hulk hulk allkirju. Sonda küla. Rõõm oli külastada suure kirjaniku kodu, muhulaste imelikud juhtumised tõid meid jäise raamatu looja sünnimaile koguva Toomale suureid seletuste eest, mille põhjal meie muljet suure kirjaniku sünnikohast on väga tugevad ja unustamatut jällegi hulk hulk allkirju ja nii edasi ja nii edasi. Jah, ja eks neid kohtumisi ole teil siin nüüd palju. Mulle meeldivad inimesed ja me näeme, palju ilusaid kalleid inimesi meie perekonnas, ma arvan, on juba natuke sarnane joon, et isa armastas alati võõrastega rääkida ja neid vastu võtta. Ja nad on meie kodus nägu, kured ikkagi peatanud. Ja nüüd nutisaame näha mitu korda palju ilusat. Ja ka inimeste eluteed. Õpetajad, kes on oma lapsed väga hästi kasvatanud. Jääd ilus mulje, kui näha neid mitmeid koole ja õpetajaid. Lubati öelda Teile suur-suur, aitäh selle väikese ja põgusa kohtumise eest siin ja soovide toredaid kohtumisi ja ikka ilusat elus olemas on ja mida ta Juhan oma kirjatükkides alati meile kõigile soovinud.