Oleme teatri- ja muusikamuuseumis selle kodu oreli positiivid, ehitas Saaremaa meister Voldemar Freiman 1874. aastal Lümanda talumehe Mihkel süda tellimisel. Too pill ei olnud Freimanis ei esimene ega viimane taoline ehitada. Ja õigupoolest sajandi lõpus üks olid juba iga Sarksamas Saaremaa peres taolised olemas ja ega nii ei kõlvanud siis ka taluvõlgadele vaatamata südadelgi ilma olla. Külakooli õpetajaid ja muidu tublisid muusikamehi. Too pill on kahe registriline ja tema väikesed puuviled kõlavad õige kenasti. Mahedasti, palun, professor. Sääraseid viise mängibki koduorelil pea igal pool Eestimaal, kus niisugusi pill kodus oli. Nii tehti ka Peeter süda vanematekodus. Ja noor Peeter. Umbes viie aastaselt hakkas proovime ka ise mängida. Ja kord kihelkonna kirikus käies oli ta kuulnud seal mõned koraalid ja koju tulles mängis ta koduorel. Need kõik neljahäälset järg vanemate ja ka ümbruskonna rahva suureks imestuseks. Peagi süda õppis mängima nootide järgi ja äratas sellega ühtlasi kihelkonna köstri. Ado Knapsi, kes oli ümbruskonnas tollal haritamaid muusikuid äratas selle tähelepanu ja Knaps oli südast huvitatud. Hakkas teda ka õpetama. Tutust Peeter süda ka nii-öelda nägu, veidi pilte pole tasseerunud kuigivõrd, needki kõik pärinevad meie sajandi esimestest kümnenditest. Vastu, vaatab leebus ning kaasaegsed ise loomustasidki teda äärmiselt tagasihoidlikku tasandatud saarlase kõnemaneeriga lepliku belgliku. Kuigi flegmaatilise passiivsena siiski äärmiselt sihikindla ja pretensioonid askeesiga inimesena. Ja peab toonitama, et selliseks kujunes ta nimelt Saaremaal Tammiku talus. Tema kodu asub sügaval laante keskel, lähemateks paikadeks on Loode-Karis kihelkonna ligidal Viki küla edelas liidu. Niisugune nägi daamiku välja veerand aastat tagasi praegu lapsel Peetri vennapoeg Villem seda oma naisega. Üldse on südant sellel kohal rassinud aga vähemalt kolm sajandit kaugemale tagasi. Revisjoni ja kirikuraamatut, mis pandi käima list 1691, ei ulatu. Siin alustas, peeti vanaisa Christian talu päriseksostmist, lõpetas selle alles meie sajandi algul isa Mihkel lapsele siin alati palju olnud mihkli üheksast kasvasid üles Mystic kaheksa. Daamid, kul oldi vähemalt eetriaegu kinnised, igaüks tegeles oma asjadega isegi TÖÖD Rasati omaette ja kuigi isekeskis saadi hästi läbi käisid näiteks vennad Jüri ja Peeter ühele samad napsi puhkpilliansambli proovil kuus kaheksa kilomeetrit eemalt Kihelkonnal eri metsaradu pidi lapsi, mälestustele, imestanud veljed, prooviski teistega ega isekeskis muudki mängisid korralikult ja pauside ajal lugesid poisist peast roninud Peeter keset õued Pärnusse, Sa imetlevad õed-vennad ringiratast puu all ja tõmmanud seal vana viiulilugu, nii et laasjakatused kajanud. Raskemaid talutöid polnud isa Peetrit tegema kunagi sundinud karja, võttis ta ikka lugemist ja noote kaasa. Niimoodi üksinduses Harriski Peeter süda isekeskis olema oma mõtteid heietama, oma tahtmisi kavandama. Nõnda tegi ta seda oma elupäevade lõpuni. Köster klaps. Suhteliselt haritud muusikuna oli kihelkonnalt agarasti tegev. Ta oli peale kirikukoori asutanud seal ka puhkpilliorkestrit, milles ta laskis ka noort Peeter süda kaasa mängida. Õppimise juures Knaps laskis kasutada Peeter südal kihelkonna kiriku orelit. See orel on tänaseni tähelepanu vääriv pill. Ehitatud aastal 1805 meister Johann Andreas Steini poolt. Ja samuti Knaps lubas harjutada süda ka enda klaveril, mis oli ümbruskonnas tollal üks väheseid. Aastatel 1896 kuni 1901 Peeter süda õppis Lümanda ministeeriumikoolis. Ja seal Sealne õpetaja Hans Arbeiter õhutas teda astuma Peterburi konservatooriumi mida oli juba enne teinud ja pärast veelgi suuremal määral köster Knaps. Kooli lõpetamise järel aastal 1901 saigi teoks Peeter süda astumine Peterburi konservatooriumi. Meie kehvadest oludest tulnud noored astusid enamikus oreliklassi muidugi sellepärast, et ta nagu Peeter südagi olid kodus oreliga kokku kasvanud, selle najal mängib õppinud aga ka sellepärast, et oreliklass võimaldas saada sama õppemaksu eest ka kompositsiooni. Tehnilist haridust oli organistidele kohustuslik tol ajal. Ja kui Peeter süda konservatooriumi astus, siis sel ajal oli õpetajaksel oreliõpetajaks professor Humiinius. Organistina. Ta oli peamiselt autoti takt, aga nagu tema õpilased üksmeelselt kõik kinnitasid, väga hea pedagoog. Homiiluse surma järel sai Peterburi konservatooriumi oreliõpetajaks Šveitsi päritoluga Jacques handsin kes oli õppinud baaselise Münchenis peale muusika ka matemaatikat ja ajalugu ja kes pärast 1900 kahekümnendat aastat on kogu maailmas tuttavaks saanud tubli keskaja muusikauurijana. Need süda, pedagoogid olid mõlemad erineva maitse ja suunaga kuusikud. Homilius õpetas süda austama Bachi ja saksa Romontikuid. Handsin harrastas isi, uuemat orelimuusikat, maks, reederi teoseid, samuti prantsuse muusikat. Ja see kahe õppejõu juures õppimine on südamel olnud äärmiselt kasulik. Ta on saanud oreli alal laiema hariduse kui võib-olla üksi meie tollal Peterburis õppinud muusikutest. Aastal 1911 süda tegi Hansseni juures oma oreli lõpueksami hiilgavalt viie pääle mängides prantsuse helilooja Sharma rividoori kuuenda sümfoonia esimest osa. Kui Peeter süda muusikateooria õpikut õpingust rääkida, siis peamine selles toimus professor Solovjovi juures nimelt eri harmoonias kontrapunkti, sealhulgas ka selle eksami. Tegi Peeter süda eeskujulikult hindele. Ja süda järgi jäänud materjalidest selgub, et tal polüfoonia vastu on olnud eriline huvi. Ja nende õpingute esimene tõsine tulemus on tema 1000 910. aasta suvel Saaremaal kirjutatud Funga f-moll orelile. See on igas suhtes laitmatu teos ja eesti heliloomingust esimene sarnane tõsiselt läbi poli fooniline. F-moll fuga valmimisega sai päris selgeks Peeter süda juures tema uus elu sihtlooming ja kes teab, võib-olla saanuks ta sel alal veelgi suuremaks, kui ta organistina oli. Igatahes 1912. aastani juba enne oma 11 aasta orelieksamit lõpueksamit väga tõsiselt proovis ja püüdist õppida. Kompositsiooni tehnilise ained nagu erivormiõpetust viitas seejuures, aga noh, see oli kõik maksuline eksami eksami jaoks raha vaja, seda tal ei olnud eksamit tegemata ja nii edasi ja kui tal ka need eksamid tegemata jäi, teda ei saanud nendest tundidest. Meil ei ole päris täpseid andmeid kõigis osaleda. Siiski on päris selge, et ta tegi väga tõsist ja aastaringset tööd uurides analüüsides kõiki kättesaadavad maailma muusikaliteratuuri. Ja ja võib-olla jah, oleks ta ka siin häid tulemusi eksamitele saavutanud, kui ta siin oleks pääsenud, sest kriipsu tõmbas peale vaesus. Ja toonaseid Peterburi Eesti Seltsi iseloomustavad need kehvad tingimused, nendest on juttu olnud veel hiljuti, nüüd saare juubeli puhul. Siinkohal võib-olla ainult kaks markantset näidet. Ühes on juttu sellest, kuidas Peeter süda hoidis oma kummutid lukus, et uudishimulik perenaine mitte sealt midagi võtta oleks välja, et uudishimulik perenaine näeks kütühis. Teine markantne näide oleks vast see, kui talle saabus kord külla ilma Vahtrik. Tartu. Hilisem klaveriõpetaja ei olnud südal pakkuda talle midagi muud ei olnud, suhkrut ei olnud isegi teed puru. Perenaiselt saadud sky peatavadki samovarist kuuma vett ja ta asetas sinna soola sisse, pani soola natuke sellel kuumal veel mingit maitset. Neid tingimusi muidugi kujuta, tänapäevastele. Tõepoolest, Peterburi konservatooriumis õppivad eestlased maadlesid mitmed üsna kibeda puudusega ja võib-olla selle tõttu said ka üksiga lähemateks sõpradeks. Nagu on andmeid süda lähemateks õpingukaaslasteks Peterburis olid Mart Saar ja Juhan Aavik. Kui Mart Saarest kõnelda tema osast nii-öelda Peeter süda elus siis see on võib-olla kõige suurem. Sellised saar mõjutas Peeter süda ka osalema. Tol ajal laialt käimas olnud Eesti rahvaviiside kogumisest. Ja süda käis üliõpilaspõlves tõepoolest kuuel suvel Saare Hiiumaal ja mandri läänerannikul rahvaviise üles kirjutamas. Ja nagu tema andmetest selgub, tegi ta seda ka väga hoolikalt ja põhjalikult, nagu kõike oma tööd. Hiljem sellesse süda rahvaviiside kogumise ürituse liitis ka Cyrillus Kreek, kellega nad olid head sõbrad. Käisid üksteise puhul külas musitseeris sagedasti koos. Selle rahvaviiside kogumise tulemusena ta sai 1912. aastal hakkama kuuri lauluga alamtöö või nagu ta hiljem tuld krunud lina katku ja see on väga puhtas stiilis ideaalselt kirjutatud koorifuuga milletaolisi kogu maailmas on vähe. Teine süda, eriharrastus, peaaegu kirglik harrastus oli tal õppimise ajal juba ja pärast Tallinnas jätkus ikka veel muusikaliteratuuri uurimine, milles, mille tõttu ta hankis omale aja jooksul suure noodikogu. See kogu on praegu teatri- ja muusikamuuseumis säilitatud ja seal on mõni mõndagi haruldust, eriti orelimuusikas. Vähetuntud Belgia ja Ameerika heliloojaid. Siis selles leidub leidvat Vidori neli orelisümfooniat ainsana Eestis. Sharon kargeeleti teoseid. Seal on muuseas väga huvitav saksa orelialane ajakiri, uraani mitu aastakäiku ja palju muud. Peale nootide süda on olnud huvitatud kirjandusest, tema raamatukogus on mitmed maailmakirjanduse klassikute teosed, Salon filosoofilisi teoseid palju ja ka mõned huvitavat teosed geograafia ajaloo alalt isegi. Ja süda kulutas selleks tihtilugu oma viimsed kopikad, loobudes Peterburist mitu korda lõunasöögist selleks muretseda noote. Jah, see on küll lausa imetlusväärne, aga, aga, aga ega see lõpuni lõpmatuseni kesta ei saanud. 1910 suli ta lisa peamisi toot toetajaid kodus. Ja veel paar aastat pidas kuidagi vastu, kuid lõpuks 1912 õpib unistustest, loobus ja asus elama Tallinna. Siin tekkis tal päris lahedaid, võiks öelda. Sedavõrd lahedate osast isegi ütles ära, siis tal on aeg, oli talle olulisem võimalusi teenida leiba nii kontserdite kui eratundide näol ja oreleid korallid Tallinnas sellel juba. Oli Tallinn sai aastal 1913 ja 14 kaks uut orelit Estonia kontsertsaalile Tallinna Jaani kirikul. Mõlemat ehitas meister August Erkmann ja see oli meil muusikaelus mitte ainult orelimuusikas, vaid üldse muusikaelus võrdlemisi suureks sündmuseks. Ja süda esineb nüüd eriti Estonia kontsertsaalis üsna järjekindlalt. 14. 15. aastal pea paarinädalaste vahedega rahva kontsertidel. Rahvakontserdid olid niisugused odava hinnalised sümfooniakontserdid kergema sisulised kergemakavaga ja sinna lülitati tihtilugu üks number orelisoolod. Kui kontsertsaal 1915. aastal sõjaväelaatsaretis võidki, siis orelimuusika läks üle kirikutesse. Süda eriti palju ei armastanud mängida, aga selle vastu tema esinemised kõik olid väga põhjalikult valmistatud ette ja kaasaegset üksmeelselt kinnitavad, et mõnedki tema kontserdid olid lihtsalt muusikaliseks suursündmuseks. Interpreedi töö kõrval. Oma Tallinna aastatel kirjutab süda pea kõik oma oreliteoseid peale alul nimetatud Effmul fuga. See oli koht, oli ka Saaremaa. Jah, see oli juba varem fikseerimise kohta. 13. 14. aastal on tal valminud nähtavasti abil marja siis passostinato mida ta koos selle evolfuugaja algusest mängitud improvisatsiooni ka 1914 aastal esitab esimesel eesti helindite kontserdil Estonia kontsertsaalis. 16. veebruaril. Jah, 16. veebruar. Nüüd aastal 1917, Talvalmid Scertsiinu ja ennem seda on valmis juba fuuga, g muld. Sellele tahab kirjutada prelüüdi ja see võtab tal kaua aega. Sellest süüdistan palju visandeid säilunud ja lõpulikult, see saab valmis alles 1120 paar kuud enne surma. Suri Peeter süda kolmandal augustil 1920 ja just siis, kui kogu ta elu oli stabiliseerumas tegemised, olme, laabusid ja nii majanduslikus kui loomingulises mõttes. Tallinna konservatooriumis, mida siis nimetati Tallinna kõrgemaks muusikakooliks oli tal oma oreliklass nelja õpilasega kevadel veel nende seas Joosep Aavik kodusaarelt Juhan hirme ja teooria Klaskus õpid Enn Võrk samuti Juhan hirme, järgnevad teised. Tal olid kavandamisel visanud säilinud terve hulk oreliteoseid, kuid ka hiigelteosena. 1919 suvel alustatud reekviem aternam. Koorile orkestrile teda peeti mitte ainult Tallinnas, vaid üldse Eestis kõige haritumaks muusikuks. Ja nii nagu tol ajal veel kombeks oli, vaadata Ta järele ja pidada lugu oma rahva parematest poegadest, nii vaadati tallegi Tallinna tänavatel sellele väga lugu pidevalt järele. Süda teoseid, tema enda kõrval olid mänginud ennekõike tema teine õpetaja Jacques handsin Petrogradis Moskvas, hiljem välismaal samuti lätlaste, tol toonane suurim orelivirtuoos Alfredo kallis Riias, Venemaal, kahekümnendatel aastatel USA-s, sealhulgas Philadelphias ja New Yorgis väga soojade ja asjalike vastu kajadega. Mängisid teda kõik endast lugu pidavad eesti organistid ja alates 1931.-st aastast kuni siiamaani on Peeter süda oreliloomingut mänginud kõige rohkem üle poole sajandi. Professor Hugo Lepnurme eelkõige igal pool Nõukogude Liidu orelilinnades, aga ka Rootsis, Soomes, Tšehhoslovakkias, Lääne-Saksamaa põhjaosas, Lübeckis. Praeguseks on trükivalmis ootamas Leningradis ilmumist tema esimene täielik noodikogu orelinootidest. Samuti heliplaat nii heliplaadil kui ka selles noodikogus, mis teeb kättesaadavaks. Käisin esmakordselt Nõukogude Liidu üha suureneva organistide perele. Süda noodimaterjalid, nende nootide seas on ka tema imeilus Ave Maria. Meile jättis Peeter süda selle loo niimoodi.