Ma olen eriti palju noh, niimoodi teinud järjestikku ravinti kruuse nimelt ma ise kasutan ka seda ravimteed ja taimede vastu on mul alati olnud väga suur huvi. Ja näiteks, kui ma mõnikord metsa lähen või, või põllule lähen, siis ma enam-vähem tunnemis kõikide taimede nimetusi. Nüüd, nüüdne noorus ei tunne enam nii palju neid taimenimetus ja sellest on kahju. Alguses ma mõtlesin, et ma teenet kruusid haiguste järgi. Iga kord siis võtsin teatud konkreetse haiguse, siis võtsin need taimed, mis selle vastu on mõeldud. Aga pärast hakkasin mõtlema jälle, et noh, inimesel peab olema siis kohutavalt palju need kruuse, et kõigi hädasid kuidagi leevendada ja hakkasin segamini tegema lihtsalt ravimtaimed, Tief uin, dekoratsioon ja sisuline moment ja need ladinakeelsed nimetused, mis ma olen alati olid. Need jäid ära. Need, need kuused on nii tehtud kahel põhimõttel. Üldiselt ma olen sündinud Neitsi tähtkuju ajal. Ma sain just sünnipäevaks ühe väga ilusa kaardi saksa Šveitsist kus oli ka Neitsi tähtkuju sees oli isegi kolme stroofiline salm sees. Seal oli teistel loendatud terve rida iseloomujooni, mis ma leian, on mul ka olemas. No näiteks kalduvust kunstiloomingu vastu edasi kalduvus kõiges süstematiseerida täpsustada ei jää ja niisugustes süviti mineva uuringu vastu. Ja eks need omadused on mul ka, võib-olla nad muidugi ka vanematelt pärit minu isa ja ema mõlemad olid õpetajad ja loomult õpetajat, ma ütleksin. Isa oli. Väga paljudes Tallinna koolides õppejõuks, et õpetasin füüsikat ja astronoomiat. Ja ma mäletan veel väga hästi, et meil majas kauba tänaval pööningul seisis suur pikksilm, millest meil siis ka lastena vaatasime kuud ja tähti. Ja tema on olnud ka üks nendest või ainukene võiks ütelda, kes tegi Fuku katsed vene katedraalis Toompeal 28. aastal mis näitab siis selle pendliga maakera pöörlemist ja minu teada ei ole seda katset Eesti territooriumil kellegi teise poolt tehtud. Tema suur hobi oli ühelt poolt margikogumine, millele ta pühendas kogu meie elu üheksandast eluaastast peale kuni surmani. Ja teine hobi oli vist ka maalimine, sest ma olin, ma ei mäleta küll, et ma oleks isad maalimas näinud, aga mul on tema mitmed pildid, mis on nähtavasti postkaartide pealt küll maha joonistatud, aga päris kenad, nii et ma hea meelega hoian, näete siin seina peal ka need. Nüüd alles nüüd, mis puutub emasse, siis ema oli matemaatik kelle lemmikaineks oli algebra. Lekkis alati, ütles mulle, et vaata kui ilus algebra Ta on nagu selge ja ilus ja puhas, see on kõikide teadlaste teadus ja muistse algebra. Absoluutselt ei meeldi mul meedias rohkemgi omeetriaatriga meede, mis emal olid natukene nõrgem sest temal ei olnud seda ettekujutus võimet, kuidas need kehad seal ruumis lõikuvad ja, ja, ja pöörlevat ja ta ikka palusid mina need joonistused talle ette joonistaks. Aga kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel emal siiski õppejõuna matemaatika valdkonnas tegelenud, sest lihtsalt ta ei leidnud vene koolis rakendust, jäeti kyljes rohkem nipli spitsiga. Tema on õpetanud siin üle 1000 naise ja ta ise kogu aeg viis läbi kursuseid, tal üks päris hea metoodika, kus ta 10 tunniga õpetas absoluutselt kõiki pitsiliikide tegemist. 28. aastal esines ta oma pitsitõrjega põllumajandusnäitusel. Mul on veel fotosid sellest näitusest ja tema omatehtud pitside seas. Ja muide nagu vabamas kirjutati, jää, nagu minagi mäletan omistati temale jätas Kallelt kahe peale kahasse kuldmedal. Noh ema oli küll väga tubli pitsi tegija, aga ta ise loonud helide mustrid. Ja kui me juba riigi kunsttööstuskooli noh, olin läbi teinud, siis olin mina põhiliselt ka kolmekümnendatel aastatel selle pitsimustri looja. Kui ma kuulen oma häält raadiost või televisioonist, alguses alati kangesti häbenesin. No nüüd on mul, ma olen juba palju ükskõik, aga see saksa keele aktsent on ikka väga tugev siia saadik. Ja see on huvitav, ma käisin saksa koolis ainult kuus algkooli klassi kuus esimest eluaastat kodus ei olnud kunagi saksa keel kasutusel. Väljas lastega mängides ka ei olnud ja viimased võib-olla 50 aastat ei olnud ka käepärast vajalik. Aga näete, aktsent on jäänud terveks eluks ajaks. Ja huvitas, et kui ma üksvahe andsid tunde kunstiajaloo tundega konservatooriumis siis üliõpilastel oli alguses võrdlemisi peamurdmist, et mis saaks siin, tal on vene aktsent, ei ole, aga mis aktsent lõppe Elol niietatiseski pärast mulle seda rääkisid. Vot selle konservatooriumi jaga. Tantsukooli klassiga oli ka üks huvitav seik. Nimelt ma hakkasin õpetajaametit pidanud sõja ajal Venemaal kaugel Siberi suurelt, aga ja mulle anti kätte kuues klass klassijuhatajaametit ja siis ma pidin õpetama saksa keelt ja joonist joonistamist. Noh, nagu teada joonistamine ei ole kunagi eriti niisugune tundlikus, palju korda on ja saksa keelt keegi tahtnud õppida, sest oli ju sõda sakslastega ja ma ei saanud kuidagimoodi autoriteeti. Kui ma tulin, siis kõik jooksid nende pinki, hüppasid ringi ja keegi ei võtnud kuulda. Ema õpetas samas koolis ema minu klassi tuli, siis oli kohe vaikus ja kõik oli korras. Aga ema ütles mulle, et ei, sa pead iseendale autoriteet looma ega ei saa ju niimoodi, et mina sinud tundides kogu aeg istuksin. Ja ühe korra läksime Maelasem teises külas, teises külas oli kool ja nägin rästikud tee ääres, ma olin selle rästiku maha. Võtsin ta käte nii võrdlemisi pea lähedal ja pistsin selle käe tasku. Ja trastikutel. Eestlase ussidel on niisugune omadus, et nad väga sagedase konvensiivsetelt pöörlevat ja keerlevad ja see lõimul ka mitu nagu käevõru, mitte niisugust keerd ümber käe. Ja noh, aga ma teadsin, et ta on surnud, jah, ei kartnud. Ja kui ma tulin klassi, siis ma võtsin ühe, ühe poisi niimodi õlast kinni, ütlesin talle tasakesi, mis mul taskus olnud. Ja võtsin siis selle käe välja ja korraga oli klass absoluutselt vaikne. Ja siis ma ütlesin, kui te olete vaikselt edasi, siis need kõige viljakamad poisid, need võivad mind, tähendab ma ei tulnud niimoodi, et kõige viljakamad poisid võtsin nimeliselt, kes nad olid. Te viite mul siis pealtnäha, kui ma naha maha tõmban. Ja teate, selle asjaga oli mul autoriteet käes ja oli parajasti joonistustund ja ma hakkasin nendele, räägime igasuguseid niisugust nappingertoni jutte ja, ja alati kõige põnevamal momendil jäintsis peatuma ja siis ütlesime saksa keelt, mõhest õpite. Siis ma räägin järgmises joonistustunnis edasi ja tekkis suurepärane kontaktklassiga. Muidugi, ega ma kogu aeg neid niimoodi altkäemaksu nende juttudega nendele ei pakkunud. Aga lihtsalt saime taaras hästi suhelda ja ma mäletan, et õpetajaid kahekümneaastase staažiga käisid mind palumas, et ma nende tundide ajal selles klassis istuks, sest õpilased ei kuulanud sõna ja ta ei saanud seal õpetada. Muide, selles grupis oli siis nüüd Mikiver ja Saul oli, nüüd on ta surnud ja. Tõnu Aav oli ja just see samane grupp, siis nad tulid otsa kooli pingilt ja erinesid võrdlemisi tugevasti konservatooriumi üliõpilastest, konservatooriumi üliõpilased olid kuidagi soliidsem, nad teadsid, miks nad on tulnud, kunagi ei olnud mingisugust distsipliiniprobleeme nendega. Aga see tantsugrupp oli aastatel palju noorem ja oli väga elav. Ja siis ükskord ma rääkisin nendele selle loo, selle rästiku käre, ütlesin üks, ma pean tee klassi kärestikud, Toome minu tunnis ikka vaikselt istuksite ja, ja kuuleksite. Sellest ajast peale nad test olid, mul ka väga kuulekad ja noh, ei olnud kunagi distsipliini seisukohast probleemi. Ja mul oli väga hea kontakt selle kursusega nüüdki vast räägime aegadega. See oli kahtlemata see, et ma tulen üldse riigi kunsttööstuskooli, hakkasin keraamikat õppima, see oli kahtlemata juhus. Nimelt nagu ma juba enne ütlesin, ma käisin saksa koolis. Ja 32. aastal, kui ma eksi, tuli välja seadus. Et eesti soost üliõpilased peavad käima Eesti koolis. Ja ma pidin lihtsalt aasta keskel lahkuma Saksa koolist. Ja muidugi ma lahkusin seal vastu tahtmist ja ja ei teadnud, mis edasi peale hakata, aga isal oli tolleaegne riigi kunsttööstuskooli direktor Ants Kuusik. Tema koolivend ja niimoodi mind võeti vastu keset aastat, aga muidugi see üleminek oli mul väga raske, sest eesti keelt ma ju peaaegu rääkinud kodus oli põhiline keel vene keel ja käisin saksa koolis, noh, nii palju, kui ma nüüd tänaval muidugi mängisin lastega teiste lastega aga mäletan, et esimene tund oli eesti keele kirjand. Ja mina kirjutasin siis niimoodi, et esimesed read jätsin leheküljel tühjaks, nii nagu õpetati, siis tegin selle kirjandi ja alumised read jätsingi tühjaks sain keskkool ei olnud natukene kirjutatud ja mul oli 48 viga. No te kuulete, mul praegultki küll, vahest tulevad vead välja, sest ma ei ole eesti grammatikat niimoodi õppinud, eks ole. Saksa keelt ma kirjutan ja loen õigesti, aga siis eesti keele õpetaja oli Aino mäe kohe nõudis, et ma võtaks talle ära tundma ja siis kaks aastat ma võtsin siis eesti keele ära tunda tema juures ja riigi kunsttööstuskoolis olid tegelikult siis nagu öelda alguses kaks astet, esimene oli üldaste, teine oli siis töökodade aste ja üldastmele võeti peale kuuenda kooli klassitöökodade astmel võisid siis need algastmelt juba automaatselt edasi minna, aga võisid juurde tulla juba gümnaasiumi lõpetanud inimesed, nii et see kontingent töökoda astmel oli vanuselt võrdlemisi erinev. No kui ma nüüd mõtlen, et aastaid, kui ma käisin riigi kunsttööstuskoolis alguses, need olid minul võib-olla karakterit ja meelekindlust kujundavat aastat. Ma olin võrdlemisi kiirelt pikkusesse kasvanud tüdruk, kahe pika patsiga riigi kunsttööstuskoolivormimüts oli punane vappidega üleval musta nokaga ning ema käskis, et mina kannaks Räniitsat luteri vineerist ranits. Ja olin siis oma meeter 70 70 kuus-seitsekümmend seitse pikk. Ja nüüd, kui läks üks niisugune vibalik, kahe patsiga raudtee jaamaülemmütsiga ja ranitsa, kes muidugi oli vist suur vaatamisväärsus, sest kõik tänavapoisid, kes ütleme talvel mulle vastu tulid, jäid seisma ja siis võtsid selle luteri ranits endale märklauaks. Lumepallidele. Mõnikord nuttes koju tulin, aga ema, et sa oled niimoodi, oli üle sellest emast siis katsun kuidagimoodi üle olla. No aga mis puutub nüüd selle selle ettevalmistust aste lõpetamisse siis juba kevadel, enne selle ettevalmistusaasta lõpetamist näidati meile kõike töökodasid ja keraamikatöö, kes parajasti mehed, reisid. Ja mul see treimine, see treemiasse protsess, kus lihtsalt ühest minust savik lombist, äkki tuleb üks ilus ja sinu tahtmise järele vormitut, vaas niivõrd meeldis, et ma valisin selle eriala ja ega ma ei ole kunagi kahetsenud ka peale sõda oli võimalus nendel, kes riigi kunsttööstuskooli ja lõpetasid ilma eksamita tulla Tallinna tarbekunsti instituuti. Ja see esimene kursus nendest vanadest riigi kunsttööstuskooli kasvandikutest ta kuue aasta asemel lõpetas oma hariduse siis kolme aastaga enniga, mina. Kui me alguses peale sõda olime, siis siin juba Tallinna tarbekunsti instituudis siis muidugi selle instituudi ümbrusele hoopis teine, meil oli suur kirsiaed ümber seal, kus praegu on kaubamaja, seal oli veel meie kooliaed ja kui ta kevaditi, et õitses, oli ta fantastiline ja kolmekümnendatel aastatel kuulus koolile veel kaks suurt paabulindu mis koledasti kisasid, aga väga ilusate sabadega olidki nad kiki veel ajasid. Ja tavaliselt kõik vahe, et me siis Päivitasime või noh, lihtsalt jalutasime selles suures kirsiaias, mis teiste mattis lausa rohelusse meie maja ja nüüd pole sellest ühtegi puud järel. Mis puutub aga mu perekonda ja võib-olla ka minut töödesse, siis ma läksin mehega võrdlemisi varakult lahku, poeg oli mul ainult vist kolmeaastane. Ja poisil tekkis väga varakult suur huvi kalastamise vastu. No ja mina pidin teda ikkagi saatma alguses kallastamised. Ja siis ma võtsin ette, et mul igav ei oleks, ma joonistasin need kalu. Kui ma koju tulin, siis ma veel uurisin teadmikutesse järele, et kuidas mitte, ainult kuidas nende nimed on, aga mis on nende omadused ja igasugused sugukonnad, kuhu nad üks või teine kuulub ja nii edasi ja vot sellest on siis pärit päritsemine, väikene kogu kalu. Ja täpselt samuti, kui me käisime pojaga, siis seenel, siis ma joonistasin need seened ülesse ja noteerisinudki, kuhu nad kuuluvad. Ja muidugi need mõlemad kogud ei ole, ütleme nii, teaduslikust seisukohast täiuslikud, siis seal on ainult need seened ja need kalad, mis mina Vi poeg korjas, poeg püüdis. No ja ma pean ütlema, et see kalastamise harrastusse on üle läinud ka pojapojale, kes samuti armastab nii kalu püüda kui ka tunneb mõnu metsas seenel käimisest, nii et see on nähtavasti niisugune juba perekonnapõlvest põlve edasi Gandhomats. Tütre mees on juba karates seemned ja see l viimane aste, tähendab ta viimast astet ei teinud, siis tal oli katmisluu murdmist. Aga see, ma ei tea, kas pruun või must või mis on must, vöödan musta Carreteemias. No õde, siis kui see seadus tuli välja ja mina pidin saksa koolist lahkuma, siis minu vanem õde, tegelikult mul ongi ainult üks õde ja tema oli kaks ja pool aastat minust vanem. See sellele lubades Śaksa kuule lõpetada. Ta lõpetas selle saksa kooli ja astus Tartu Ülikooli kusjuures esimesesse meistriga andis ära ladina keele, mida ta üldse enne ei olnud õppinud. Ja paise tema erialaks olid siis skandinaavia keeled. Ja kohe esimese õppeaasta suvel. Teda saadeti Göteborgi siis ülikooli kulul osaleda rahvusvahelisest mingisugusest üliõpilaste kokkutulekust. Tähendab Rootsis, aga samal ajal tuli tema kauaaegne esperantokeelne korrespondent Tallinnasse, et temaga kokku saada. Ja muidugi siis tegi ka abiellumise ettepaneku evist Itaaliasse kaasa, nii et peale seda esimest ülikooli kursustel rohkem ei saanudki õppida. Ja sellest ajast peale elas ta Itaalias, on nüüd juba ligi 20 aastat surnud. Ja kõik minu otsesed ja kõige lähedasemad sugulased on kõik itaallased. Aga viimasel ajal võib-olla oma 15 viimast aastat. Õde töötas Milanos filmi rahvusvahelisse filmituru. Kompaniid omavahel tutvustama ja, ja siis seda filmivahetust tegema ja tal oli pärast üks väga suurt tõlkijate staap käsitada. Aga tema ise rääkis täiesti puhtalt 17 keelt. Ja muide kirjutas need grammatiliselt ja ortograafiliste tähiste õigesti, nii et vahest arandas sissegi. Amosheff. Nojah, nüüd siis mina olin ka seal Itaalias käinud oma kaheksa korda ja ja tunne, mis teda päris nii põhjalikult kunstiajaloo seisukohast, aga ka rahva iseloomu seisukohast võib-olla nõiaõde nii kaugelt ela siis üle aasta käis ikka meid külastamas ja ka tema lapsed ja nüüd tuli siis. Õetütar üksinda küll.