Vaatlesin palju pilvi ja laineid. Lugesin pilvist ja laineist, selle poeemi. Tõhkset pilved liiguvad sügistaevas meri loksub külmal kõledal raskel. Rihvasel rannal lillatavat põldmarja sälgud unised, nastikud liiguvad nende vahel otsides talve asulat. Kadumisvalu ja suurendasid maitsmishimu. Õpid nüüd armastama päeva eredat valgust. Näitab see tõsiasjade kurba nägu. Mäletad hilissügise safaaniline taevas kollase merega kaugetiivalised südamevaluga, joobnud sammudega minevik? Valged köivud. Oi, õdede neitsilikud palmikud ja palli pilduvat käed. Kauged mustlastõlla hõbenukk, mustlaskuningakepi otsas, väikesed ümarad tiigid, roheliste vetega. Või kõik, mis möödunud, mis ei kordu enam? Meri lõõrumad kollases tuules üksik pilvekoonal sõuab õhtupoole õhtupoole õhtupoole. Kõik soovid sõuavad õhtupoole hääletuse kodumaale. Kuhu on näod kadunud? Üksnes näokatted on jäänud. Eks ole sa isegi vaid näo krate. Kes teab, mis on? Illusioon illusioon illusioonist nii habras, et sellesse isegi unistuste ankrut ei või kinnitada. Näed vaid mõtte salamandrit, jooksu leegitsevas õhtutaevas. Atlas püüad oma üürikese elu jooksul kriisist himudes. Käbin oleksid valmis maitsema hulgiajas ja ruumis peituvat õnne neelama üles ja on enesest eemale. Ja uuesti enese juurde. Nii keerles vaene puuri orav ühes oma unistuste ning Timudega. Iial poleks sinust kuningat saanudki. Sul oli vaid lauliku pea ja luuletatud oli su kuningriiki. Kuid kas oled sa isegi oma mõtete valitseja teatse, kust nad tulevad, kuhu lähevad? Mõtteid oled sa valudes sünnitanud mõtted on su enese alla matnud. Õnnestuksid vähemalt su elus Aneti viimasedki riimid. Lõngaks muutus su mõte ega kanna sind enam nagu kuutõbine. Oled kõndinud ta järel teda ometi saavutamata. Nimetu, miks andis ta sulle nägemuse, andmata sõna selle väljendamiseks. Miks andis sulle sädeme loomisleegist võimaldavate ometi maailma luua? Ei ole sõnu? Ei ole sõnu.