Teatriva. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk on täna tulnud stuudiosse et meenutada teatrit NO99, mis mõni nädal tagasi teatas oma laialiminekust. Iseenesest ei olnud see laialiminek neil ju midagi sellist päris ootamatut, sest see see lõpetatus või lõpule lähenemine oli kodeeritud juba nende teatrinimesse. Ja küllap me räägime sellest tänases saates veelgi, et miks see just tähtis oli, et neil selline numbriline nimi oli, mis, mis siis kahanes kuni nullpunkti, nii et ühelt poolt oli see muidugi noh, ka ka turunduslikult oluline samm võib-olla ka kõnetas just seda nooremat publikut just selles mõttes, et, et erinevalt siis võib-olla sellest eesti teatrile tihti omistatud teatri pühitsemisest ja, ja ebajumalate loomisest oli no juba manifesteerin valt ajaline ja nagu kaduvusele orienteeritud. Aga et see nii ruttu pidi lõppema, see oli ilmselt ka neile endale ikkagi ootamatu kolleeg Valner Valme. Rahvusringhäälingu kultuuriportaalist ütles tabavalt, et no teater, sellised osavad turundajad, nagu nad olid, et nad kaaperdasid isegi Von Krahli teatri sünnipäeva. Et sellest 31.-st oktoobrist, kui fon kraal pidas oma 20 viiendat sünnipäeva, meenub intervjuu Postimehes, kus kraali näitlejatelt, kui küsitakse, siis selle kraali DNA ja, ja tulevikuplaanide kohta ja Taavi Eelmaa ütleb, et lõplik platvorm jäägu praegu puutumata, sest mida väga armastad seda ära nimeta. NO99 juba alustades nagu nimetas ära oma armastuse ja kire ja kui siit otsite mingit esoteerilised tähendusi, siis noh, võib, võib sel teel päris kaugele minna. Aga alustame ikkagi algusest. No 99 puhtesteetiliselt ei tulnud ju tühja koha peal, et kui otsida sellele mingisugust eellugu, kui me nimetame ikkagi no teatris lavastasid küll ka väga paljud külalislavastajad, aga kuna see keskne loominguline mõtte lähtus ikkagi Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoost ja Eero Epner-ist et siis sellist esteetikat võis kohata juba ju näiteks 2004. aasta draamateatri lavastuses Juulia ja tegelikult veel varem 2002. aasta Von Krahli teatri lavastuses nõu mor cheers ja tegelikult isegi veel varem 2001. aasta Vanemuise muusikalis verevennad. Ja umbes sellesse perioodi jäi ka Semperi-Ojasoo, Roberto tsuku Vanemuises ja noh, tasub võib-olla lihtsalt huvitava kokkusattumusena välja tuua selle, et nii Roberto tsukost kui Juuliast kirjutas dollastes teater, muusika numbrites. Kriitika debütant Eero Epner, kellest sai kohe Kano teatriideoloog ja dramaturg. Aga me räägime nendest esteetilistest ja muudest kultuuriloolistest seostest veel pikemalt, aga Lea, alusta oma meenutustega, sina, kes sa oled ju Tiit ojasooõpetaja, et kuidas sa seda lavakunstikooli poole pealt seda tärkamist ja järjepidevust näed. No ma ei saa öelda, et ma olen Tiit Ojasooõpet, sellepärast et need, kes teate, häälu, loenguid loevad nagu ei ole igas asjas sugugi õpetajad, aga jah, ma olin seal ja ma olin selles komisjonis, kes tema magistritööd hindas ja noh, selles mõttes jah küll aga ma valisingi selle aspekti, kuna sellest teatrist võib ju väga palju rääkida, aga huvitav on see, et teati põhituumik ka siis, kui ta mingil määral vaheldus loomulikul teel on ju seotud lavakooliga. Seal on noh, peaaegu kõik, kes seal on kaasa teinud, on lõpetanud lavakooli mingid lennud ja on omavahel seotud ka sellega, aga mitte ainult sellega, seal oli ikkagi vaja niisugust mõtteühtsust ja vere vendlust, mis tekib ühises töös või ei teki. Ja kui hakata nüüd natukene veel meenutama Tiit ojasoo varasemaid tegemisi. Ma praegu lähtun just temast, sest on selge, et see kolmik vedas kogu seda teatrit terve selle aja, keda nüüd juba nimed tati, tähendab Ojasoo ja Ene-Liis Semper ja Eero Epner. Ja noh, me ei suuda vist. Inimesed, kes kirjutavad ja teatriloost räägivad, ei suuda võib-olla lõpuni alati hinnata, kui olulised olid need Eero Epnerile ideed ja tekstid, sest need ei paista väljastpoolt vaatajale mitte alati nii väga silma. Aga mõjutasid selle teate kujunemist ikka tugevasti. Ja kui nüüd minna minevikku tagasi Tiit Oja lõpetas muide mitte nii väga ammu, kui mõtlema hakkad, see oli 2000. saastada, möödas pole rohkem kui 18 aastat praeguseni minu vanusele, see tundub juba, et oli alles eile. Aga ta tegi juba mingeid töid teatrites, mitte ainult lavakoolikohustuslikke töid, vaid tegi ka väljaspool lavakooli juba varem. Ja kohe alguses ta vist oli veel isegi üliõpilane, kui ta Endlas lavastaja Shakespeare'i talvemuinasjuttu, mis oli väga omapärane ja huvitav lavastus. No mul ei olnud neid nii palju meelde, et siin ei ole mõtet kõike hakata üldse. Võib-olla loetlemagi ja Juliat juba nimetati siin verevendi täpselt samuti. D no ma ei tea, kas Ruja muusikal ma ei mäleta täpselt, mis aastal see toimus, aga seegi nagu Vanemuises seostub kuidagi kogu selle tööga ja kohe alguses esines Tiit Ojasooga kui näitlejatel oli väga huvitav roll kalderooni meil nii vähetuntud ja mängitud praktiliselt mängimata näidendis elu on unenägu, kus ta mängis peaosa Ingo Normeti lavastuses. Nii et ta kuidagi oli nagu algusest peale üsna arusaadav, mis mees on ja mida ta kõik suudab teha. Ja ma mõtlesingi, et selle asemel, et hakata nüüd esimesest lavastusest 2005 peale neid ükshaaval hindama, mul on tõesti nende hulgas mõned, mida ma tingimata pean vajalikuks, et neist tuleb rääkida. Aga valikski selle, et ma valisin välja tekste, mida nii Tiit Ojasoo kui ka tema näitlejad on erinevatel aegadel kõnelenud, selle kohta teevad ja ma püüan läbi saada. Võõraste sõnadega tähendab nende enda sõnadega, sest neid on nüüd püütud nii palju sele Ta ta igasugusest aspektist. Ja mulle on kogu aeg tundunud, et miks me lähtume sellest avangardsusest või poliit tilisusest tingimata kui me neist räägime. Sest niipea kui ma hakkan meelde tuletama neid, no lavastusi, mida ma ise näinud olen ja ma ei ole pooli asjugi võib-olla näinud siis ma näen, et see teater on ääretult mitmekülgne, kasutab mitmeid Essteetikaid ja mitmeid lähenemisi. Ja ühendab tõesti ainult see, et nad ei tee midagi ta välise pärast, et nad teevad ainult neid asju, mis neid ennast puudutavad ja siis otsivad proovides ja omavahel vaieldes teed, kuidas seda kõige paremini väljendada. Mitte ei lähtu mingitest välistest meetoditest või, või põhimõtetest. Ja loeksingi siis ühte Tiit Ojasoo teksti või õieti katkendeid üksikuid väljavõtteid selles tekstis, see on räägitud teater, muusika kinorubriigis vastab 2012. aasta sügissuvel. Ja see on räägitud peale seda, kui no 99, esimene näitleja koosseis, mis hakkas just sel ajal muutuma, oli teinud väga märgilisi, nii ühiskondlikult kui kunstiliselt lavastusi ja muidugi eriti mõjuvana oli veel üsna lähedal see ühtse Eesti etendumine ja kõik, mis sellega kaasas käis ja, ja veel sellele järgnev Eesti tõus ja langus või ma püüan seda pealkirja lihtsalt tõlkida, mis oli samuti väga huvitav nii sisuliselt kui ka sellelt, kuidas vormiliselt oli läbi viidud. Nii et see jutt on räägitud peale seda või õieti vastatud Tiit Ojasoo poolt just sel ajal, kui ta omaenda juhendatava 26. lennuga lavakoolis kes peagi peale lõpetamist olulises osas liitusid, no teatriga, aga sel ajal tegi ta parajasti nendega proove olles viinud kogu selle kursuse kusagil metsa ja mere äärde, võtnud neilt ära kõik tsivilisatsiooniga seotud hüved. Ja ja teinud sellistes oludes Pedagoogilise poeemi ehk siis juba Nõukogude ajast tuntud Makarenko loo proove mida oli muide, mina ei pääse sellest meenutusest oli ka varem teinud Merle Karu Soaga dokumentaal sel alusel üheksanda ja 10. lennuga, mis toimus veel nõukogude ajal ja nemad püüdsid dokumentaalselt intervjuude kaudu ta vabastada seda tõesti väga olulist. Makarenko kogemust jäi ideid vabastada sellest Nõukogude ametnike poolt sellele lisatud igasugustest asjadest, see oli ka väga huvitav, aga siin nüüd see ühiskondlik taust Tiidu lavastuses tekib teistmoodi. Juba teiselt pinnalt kus võib-olla liiga suur vabadus ja mugavus on inimesel teinud vastupidi, selliseks võimetuks eesmärke täitma ja tegelikult see, mida nad seal taotlesid pedagoogilist poeemi tehes, see ongi see, mida see teater kui nüüd väga niimoodi lihtsustatult üldistatult öelda on kogu aja taotlenud. Ja lihtsustatult on see see, et kuidas kasvatada paratamatult enesekeskseid indiviide ühiste eesmärkide nimel koos tegutsema, mõtte- ja tahte ühtsust leidma ja samal ajal ja ühtlasi toetada, tagada ja arendada igaühe individuaalsust, kordumatust ja muidugi eelkõige võimet oma peaga mõelda ise otsuseid vastu võtta, manipuleerimist väljaspoolt ära tunda ja sellele Te allute kõik need teemad, mis sind võib-olla eriti tulid ühiskonna, et välja just selles ühtse Eesti ürit seoses. Kas see on utoopia, kas on idealism? Jah, muidugi. Aga täna me võime tõdeda, et nad tõestasid, et see on võimalik, see on võimalik, võib-olla mitte pikka aeg. Ja nüüd loeksingi mõningaid Tiit ojasoo mõtteid sealt sellest vastusest. Trupp on see, mis määrab teatri ja hea trupp tikib alles aastatepikkuse koos mänguga. Need on kõik väljavõtted, üksikud laused võetud sellest pikast tekstist. Aga ükskõik milline loominguline meeskond teid, visi koos igavesti. Eriti kui töötatakse sellise intensiivsusega. Nagu ütles Sergo Vares paar aastat tagasi, et no 99 on nagu 800 meetri jooks kogu aeg täistempoga ja kui enam ei jaksa, siis astub kõrvale. Proov on vähemalt sama oluline kui etendus. Kaunimad hetked on jäänudki mul proovisaali. Ma ei lähe prooviruumi vormistama või otsima, sest ma ju tean, kuhu tahan jõuda. Aga teed, mida mööda minna, ei ole veel üldse näha. Tiit räägid ka koostööst saksa teatriga, mida neil on olnud palju ja saksa teatri tugevustest aga ta ütleb ka, et nende nõrkused praegusel saksa teate nõrkused on selles, et nad ei oska sündmust mängida. Mis on, teati kunsti üks alus kivisid. Ja mainides muidugi postdramaatiline aeg on selles mõttes olnudki kahjulik. Aga sündmuse mängimine ütleb Tiit peaks olema miinus võt, mitte suutmatus. No see on see, mis käib igasuguse loomingu kohta. Kui seal kunstnik näiteks moonutab inimese füüsilist olemust või kasutab mingeid imelikke värve siis on ikkagi äratuntav, kas ta teeb seda sellepärast, et ta ei oska ja ei suuda või on see nii-öelda miinusvõte teadlik sisu väljendamiseks, see on minu kommentaar. Kunst saab, nüüd lähen edasi kiidusõnadega, kunst saab ja peab olema suurem ning ilusam kui argipäev. Aga ta ei saa kunagi olla suurem kui elu. Ma otsin elusaid hetki. Ei saa öelda, et kunstniku kohustuseks olla sotsiaalne või poliitiline, see on mõttetu jutt. Kunstnik on ühiskonna liige, üks tundlikumaid. Ja kui ta ei maga, siis ta ühel hetkel lihtsalt peab reageerima. Kritiseerimine on vale mõiste, isegi nafta, üks nende olulisemaid ühiskondlikult olulisemaid lavastusi. Isegi nafta ei olnud kritiseeriv või moraliseeriv. See, mida noor teeb on avaliku raha eest muretsemine. Oma aja jõu kulutamine, et sõnastada ühiskonnas endas tekkinud mõtteid ning tundeid laiemalt, näen meie kui liikliku repertuaariteatri ülesannet teatud näitlemise ja teatritegemise kvaliteedi ülevalhoidmist. Projekti saateid seda ei suuda ja kuigi meie teater käitub sageli justkui projektiteater, on mulle südamelähedasem ikkagi repertuaariteatrimudel mis lubab keskenduda trupi arendamisele antavate etenduste kvaliteet teedile, pikaajalistele perspektiividele ja toob näiteid veel ka teistest lavastajatest. Muuhulgas on sama, et oma trupiga teeta kõige paremad lavastused ütelnud Hermanis, kellest meil ka peagi nüüd tuleb. Inimesed võivad trupis ka vahetuda, nagu nüüd noos toimub. See on siis, et osa senise trupi liikmetest hakkas juba mujale siirduma ja varsti tulid siis uued juba Tiidu enda kursuselt. Aga eksimiseks ja proovimiseks vajaliku usalduse saavutanud Ta on ikkagi ainult oma inimestega. Võib-olla sõber, aga ei pea. Me ei ole selleks, kui tulnud, et sõpruskonda luua. Vaimustumist tuleb endas kuidagigi säilitada ning selle kadumise korral teha paus ja seda otsida või teine ala leida. Need on nüüd kiidusõnad siis 2012. aastal. Ja ma arvan, et siia otsa ma lähen edasi võõraste sõnadega, aga ma võtaksin nüüd 2018.-st aastast just hiljuti siitsamast novembri algusest selle trupi väga oluliste ja kaua seal olnud näitlejate mõtetega, mis on pärit intervjuust Alvar loogile. Marika Vaarik näiteks ütleb, et raske mõttelise lati enda jaoks hästi kõrgele seadnud. Ja sellest ka üle hüpanuna. Sellistel puhkudel tekib alati tunne, et siin võib-olla võikski olla lõpp. Aga seekord nüüd meie, nad kõik peavad vastama küsimusele, miks te siis ikkagi lahku lähete? Põhjuseks polnud Marika Vaariku sõnad, ideede võid teha tahtmise puudus vaid asjaolu, et tegelaste foon, kus need hakkasid jooksma eri suundades kuid ilma selge ja ühise foon kuseta, ei saa kollektiivset kunsti teha. Sest teravik kaob ära ja sunnib osalisi minema kompromissidele. Kuna see olukord tundus ühtäkki täiesti pöördumatu, oli ilmselt õige otsus tõmmata konkreetselt pidurit, mitte jääda kuidagi lootma jaa lohisema. Mulle väga meeldis, räägin nüüd enda nimelt see, mida võib-olla palju ei mäletagi, et no algatusel tehti üks põhuteater, mis oli ka määratud kestma ainult ühe suve. Aga minul teada või ma olen kuulnud, et see teater läks taaskasutusse, tusse tähendab see huvitavalt ehitatud hoone, millel oli ka huvitav segu seal küll leedu külalisnäitlejad golf lavastusega küll muude huvitavate eksperimentidega. Et see tähendab, et iga asi, millel on olnud mingi tähendus oma ajas, Ta ei kao ju kuhugi, ta lihtsalt ta saab jätkata ja kasutada mingil teisel kujul. Ja ma arvan, et need, kes on saanud oma kooli no teatris neil on nii palju seda oskust ja isiklikku rikkust kaasas, et need asjad, mida nad tegid, ei kao, nad lihtsalt ilmselt väljenduvad mingis uues ja teistmoodi vormis ja võib-olla ka mingis teises koosluses. Seda me saame veel näha. Nii et kui praegu on selle noor teatri lõpetamise ümber olnud, ka on olnud leinameeleolusid ja järelehüüdeid ja muidugi jah, kahjuks rõõmustamist ja kahjurõõmu, mis ei peaks nagu olema, aga, aga mida elus ikkagi on siis me peaks mõtlema nii, nagu sageli mõeldakse, kui kaotatakse mõni väga lähedane inimene. Et me ei tohi jääda leinama seda, et teda enam ei ole vaid me peame olema rõõmsad, et ta oli ja minu meelest ka meie praegune, me ei suuda veel hinnata, me ei tea veel kõike, mis sellest no-teatrist ja tema tegijatest edaspidi hakkab lähtuma, aga igal juhul me oleme rõõmsad, et meil oli selline, tead ja see on tugevasti mõjutanud kõike seda, mis ka edaspidi hakkab toimuma Eestis teatris. Lea, sa mainisid ka seda kahjurõõmu, mis, mis nagu need no sulgemise ümber natukene oli tunda tõepoolest, ega kus ta no teatri retseptsiooni jälgida, alates aastast 2005 on aeg-ajalt ka netikommentaare, mis seal salata. Noh, selge on see, et eks no 99 sellises turundustegevuses ja oma esteetiliste põhimõtete manifesteerin Mises on olnud ka omajagu arrogantsi ja noh, eks sellist sildistamist tule ette mõlemalt poolt, et just nimelt nagu sellises kõrge ja madala vastandused või aga siiski tõepoolest nool on olnud läbi aegade oma vastased, kellele see teater nagu ei sobi ja on olnud mingid väga andunud fännid, aga kuidagi ma ei tea, võib-olla see on lihtsalt tunnel, statistikat ei ole otseselt teinud, aga kuidagi jah, tundus, et see viimaste aastate vastu. Ta oli natukene nagu kurvalt kahjurõõmus või või nagu jäi mulje, nagu oleks kaotanud ka suure osa oma senisest toetajaskonnast. Ei teagi nüüd, passid peab mingit põhjust nii väga jälitama, eks tõepoolest, asjad tärkavad ja hääbuvad. Aga kui püüda mõelda jah, et sageli need seosed, mida inimesed toovad, on kuidagi nagu läbi poliitiliste seost, et tõepoolest NO teater ühena vähestest võib nende kohta öelda, et nad tegelesid poliitilise teatriga ja noh, tõenäoliselt nii võimsalt ettevõtmist nagu Ühtne Eesti ei ole kunagi varem ikkagi tehtud kogu see poliitilise ainese läbitöötamine, mis sellesse pandi, kogu see ühiskondliku ootusärevuse kütmine, aga ka just nimelt ikkagi see performatiivne akt ise noh, seal nagu ei toodud lihtsalt mingeid poliitilisi sõnumeid lavale ei naeruvääristatud, ei parodeeritud vaid tõepoolest nagu lavastati siin ja praegu üks toimingus nagu kadusse, teatriaeg ja reaalaeg nende vahel kadus nagu ära. Et see oli väga võimas tegu, aga ütleme ka retseptsiooni sakatiiv nagu väga palju rääkima sellest, et no jäi kuidagi nagu teatud poliitikutele nagu pinnuks silma, vot siin võib-olla ma ei taju sotsiaalset konteksti, aga tähendab mida tahes me poliitikutele nagu omistame. Ja tõepoolest see Jaak Madisoni lause pärast no lõppemist, et see on ekre töövõit siin, ma ei seostaks isegi Ekret, vaid siin on lihtsalt puhtinimlikult. Ei noh, et, et nii rumalat lauset öeldes nagu see lause ise devalveerib ennast, aga, aga ei, Reformierakond, kellega on vastandust otsitud, no teater ega ka muud erakonnad. Ma nagu ei taha uskuda, et poliitik on päriselt nii nagu rumal arvabki, et no kujutab meile mingit reaalset ohtu ja siis ta peab hakkama poliitiliste vahenditega nende vastu võitlema, aga ma ei tea, võib-olla see on nii, ma teid tagatubade asju ei tea, aga lihtsalt huvitav on see, et kuidas nad üldse nagu selle poliitilise teatrini jõudsid ja miks see poliitiline teater neid siis võib-olla ka natukene nagu hukutas või kaasa tõmbas, et et seal on nagu mitu paradoksi, et kui me noh, eks see, nende poliitilise teatri poole liikumine algas juba jah, tõepoolest, selle naftaga äkki ja siis 2006. aastal see kuningas ei müü või kuningas Ubu mis noh, väga hästi nagu ka resoneerus nende tollaste poliitiliste sündmustega seal presidendivalimised ja ja, ja sealt naguniimoodi järk-järgult hakati liikuma 2007 kevadel. Mis kuidagi täiesti puhtjuhuslikult sattus samale ajale pronksiööga, mis ilmselt ei osanud nagu planeeritud, aga aga kuidas kaks sündmust hakkasid teineteist nagu võimendama ja sealt see kõik eris kuni siis 2010 väga võimas Ühtne Eesti. Et ühelt poolt on see nagu selline teenimatu või natuke paradoksaalne saatus vist, et et ju sellesama ajaga see 2010 see kant noh, toimus ju üldse selline, selline vaba konnastumine või selline ühiskondlikud kogukonnad hakkasid aktiivsemalt poliitikas osalema, nagu leidsid ka, et poliitika ei ole ainult poliitikute asi, vaid iga inimese võimalus on, on osaleda. No nagu viitas sellele väga jõuliselt kutsus kaasa ja võib-olla ta nagu mingis mõttes lagundas selle eelmise ühiskondliku struktuuri isegi, et et nüüd kus. Ma ei taha öelda, et see on nüüd, no ühtse Eesti teene otseselt, aga eks mingid protsessid käisid nagu kuidagi paralleelselt. Et see, et pärast seda ei olnud ühiskond enam endine. Et oli tekkinud väga palju selliseid erinevaid gruppe, kildkond, kes enam ei mõtlegi ühtemoodi või enam ei mõtlegi poolt ja vastu olgu-olgu või no teatri suhtes, et see oli nagu ühelt poolt paratamatu vist ja teiselt poolt see mingisugune seestumus võib, poliitika vist on asi, mis natukene nagu viib endaga kaasa, mul meenub film tonnibraskogus. Johnny Deppi kehastatud peaosatäitja politseinik pidi imbuma kriminaalsesse maailma ja ta tegi seda nii põhjalikult ja nii sajaprotsendiliselt, et ta muutus oma iseloomult, tema psühholoogia muutus nagu kriminaali omaks, et noh, seal võib-olla natukene halb paralleel, aga aga see, kuidas, kuidas ojasoo lavastustes tegelikult nüüd ka viimastes lavastustes ka Kihnu Jõnnis ja hea soovijates ikkagi paratamatult see, see poliitilise teatrislepp nagu lohises kaased. Kuidagi see on ühelt poolt nagu selline kuidas öelda, ülev ja omamoodi ilus ja teiselt poolt kurb, et tundub, et nagu ojasoo kuidagi tahtmatult nagu andis oma hingepoliitikale ja ja hakkas kasutama samu vahendeid, mida ta enne poliitikute puhul kritiseeris. Aga see, kuidas ta selleni jõudis, see on ka selles mõttes huvitav. Tegelikult kui me mõtleme nüüd loo alguse peale, siin sai mainitud Juulia ja New Jersey. Et nende, see, see uus, mida nad nagu lavale tõid, oli ju tegelikult pigem ikkagi sihuke esteetilist laadi, et noh, ma ei taha siin väga žongleerida mõistetega postmodernism ja post-postmodernism ja postdramaatika, aga noh, selge on see, et ega meil ei ole ju Eesti teatris olnud mingit väga jõulist sellist postmodernistlikku pööret, et ja jällegi kokkusattumus. Mati Unt suri samal aastal, kui no 99 tuli esimese lavastusega välja. Et omamoodi neidu mati hundiga võrreldi, et nagu nagu võeti natukene hundi teatepulk üle, aga, aga võib-olla just nagu selle rõhuga, et kui kui mati hunt, et kuidagi nagu tõi selle lavastuse vormi sisu kõrval aktualiseerinud ka lavastuse vormid hakkas nagu vormiga mängimata näitas seda, et ka vormiga saab lugu rääkida. Erinevat stiiliregistrid on samamoodi nagu loovad sisu, mitte vorm ei ole ainult sisu teenistuses. Selliste postmodernistlikke mängudega tegelasi juga, Von Krahli teater, aga Von Krahli teater jällegi oli selline, noh, nad nad mis oli, mis on Von Krahli teatri juures alati olnud hästi sümpaatne, et nad ei võta võib-olla ennast nii surmtõsiselt nagu no on alati võtnud, et nad alati nagu iga uue lavastusega proovisid mingit uut esteetikat ja nagu kohe tühistasid selle järgmise lavastusega ära, et seetõttu nad kuidagi ei kehtestanud mingit fon Graali käekirja. Aga kui no tuli, siis nad nagu ühelt poolt integreerisid need kraalilikud ja hundilikud jooned. Aga nendel nagu ei jäänud see enam sellise lihtsalt. Ma ei taha öelda lihtsalt ega hunti ja kraal ka seda lihtsalt ei teinud, aga, aga tähendab see vormimäng kui selline ei olnud nagu enam asi iseeneses, et kui hiljutises intervjuus teater muusika kinos Juhan Ulfsak just nagu kirjeldab seda. Ulfsak ja jalakas olid ju need, kes hakkasid häälekalt rääkima sellest postmodernismi lõpust ja kui Ulfsak seda mehhanismi nagu teatrilaval kirjeldab, siis ta just nimelt räägibki seal intervjuus sellest, et kui algul olid need ümberlülitused hästi järsud, et siis läbielamine, võõritus, läbielamine, et siis nüüd ei ole enam oluline näidata, teen nii ja siis naa, vaid just see üleminek on miski, mis muudab mõlema tähendust ja tekitab augu. Meie Tal on ka nagu selliste nende üleminekute psühholoogiline läbielamine. Minu arust sellega just võlus lavastus Juulia ja ka need esimesed Nool egiidi all tehtud lavastused, et isegi kui tuli lavastus vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki. Siis tollases sirbi vestlusringis. Jan Kaus, ma nüüd tsiteerin, jan kausi ka korraks, räägib just sellest post moderensusest ja ütleb suhet irooniaga võib mitmeti vaadata. Teie Juulias mängiti iroonia ümber, esmalt konstrueeriti Shakespeare, aga siis konstrueeriti see iroonia, mis Shakespeari hetk tagasi konstrueeris. Kas võib öelda, et vahel on tunne, on lavastus, mida võidakse käsitleda postmodernistlik, kuna aga mis seda ei ole, kuna siin on säilinud suurte narratiivide järele. Et just nimelt ma nagu kuidagi tajusin tollal mingit sarnast asja ja koos selle esteetikaga, mis nagu lavale tuli selle taga oli ka mingisugune eripärane eetika, nende esimesed lavastused juba Krahlis tehtud nõu mordieerus, kus üks autor oli Yukionishima samuti siis sama vahel on tunne, kus jällegi Michimad kasutati. Peagi järgnes sellele seitse samuraid. Et neil oli mingisugune selline mingisugune teatav samurai eetika ja sellega kaasnes, kuidas öelda soorituslikkuse fetiš või nad hakkasid nagu hästi palju rõhutama seda, et, et et midagi on kogu aeg kaalul, isegi see vahel on tunne, lavastus algas ju ojasoo sissejuhatusega, et kes tahab, võib ära minna, et meil ei tule täna midagi välja või tähendab publikule nagu kogu aeg tekitati seda tunnet, et ollakse silmitsi mingisuguse reaalse ohuga või, või mingisuguse reaalse ebaõnnestumisvõimalusega, kuigi täpselt samamoodi sama paralleelselt töötas selle taga ju see väga jõuline Nooseline manipuleerimismehhanism. Et kui siis ka esimesel etendusel mäletatavasti Tõnu ja Ülle Kaljuste tõusidki püsti ja läksidki saalist välja, siis tegelikult ei oldud sellega arvestatud. Samamoodi nagu ka mitmed sellised poliitilised head reaktsioonid, meenub siin üks aktsioon, kus Rein Lang nagu muutus publiku seas aktiivseks ja ja siis nagu tegijad ütlesid, et ei, et see ei olnud ikka päriselt sisse planeeritud, et kuhumaani sind nagu manipuleeritakse ja kust maani sa oled ikkagi nagu ette ära lavastatud, et see tasakaalupunkt on nagu noor puhul alati olnud ühtpidi huvitav, teistmoodi hästi nagu nagu oluline pluss siis jah, see mingisugune soorituslikkuse rõhutamine, meenutame üks nende esimesi aktsioone ulgumere lainetel põhines sellele, et noh, ühesõnaga see materjali vastupanuületamise küsimus, et näitleja võib-olla väga proff väga treenitud, väga hästi ette valmistanud, aga mis juhtub siis, kui tal on mõni takistus peal antud juhul näiteks siis alkoholijoove, et ühesõnaga sellised inimkatsed, mille puhul sa kunagi ei teadnud, kas need on tegelikult nagu lavastatud või on seal päriselt see inimfaktor kuus aga see mingisugune piiril kõnd ja see mingisugune samurai eetika mis siis viis neid järk-järgult sinna sellistest puhtesteetilistest, jaapani kujundite maailmast, sellisesse räpasesse, Eesti poliitikasse, et, et seal võib-olla siis selline natuke paratamatu arengukõver, mida võib vaadata sellise ilusa, üleva ja saatuslikuna ja omamoodi omamoodi paratamatusena. Aga jah, et tahtsin lihtsalt seda meenutada, et me räägime põhjendatult Noost kui ühestainsast poliitilisest teatrist Eestis, aga tegelikult nad, nad ei tulnud sugugi sellise suure pauguga, et me nüüd teeme poliitilist teatrit. Ja ma olen nõus Madiselt, et see ongi traagiline, et mõnes mõttes selle ühtse Eestiga mingisuguses vulgaarse st ajus, no ise erakonnastus. Ja nad ei saanud enam kuidagi sellest mainest lahti ja noh, kui parata, et kuidas, no lõpetas siis vähemalt selle kunstilise erakonna juht ojasool, õpetaja stiil, nagu Edgar Savisaar oleks unistanud, et ta lõpetab, et kui läheb, tema läheb ka erakond. Aga mingi jah, väga suur pööre või vastuollu siin nendega toimus. Et kui siin viimases selles Postimehe intervjuus Ghanas mainivad, et aetakse sassi omavahel maine ja kunstiline tase, et siis ma arvan, viimase viie-kuue aasta jooksul on no ise kuidagi sattunud sõltuvusse ka oma mainest. Sedasama kui ideoloogiliselt nad ikkagi programmeerisime retseptsiooni sellesama Eero Etneri näol. Et siis siis naine oli kahtlemata nende jaoks oluline ja kindlasti ei saa väita, et seal nii ühiskonnakriitiline, tore, et ta ei saanud endale lubada lihtsalt seda, et nad siis mingi trauma tõttu tõmbuvad tagasi sinna lavaruumi privaatsusesse ütlevad, et me oleme ju ainult kunstnikud, mis asjade, mis tahab, et et jah, et see üleminek nii-öelda tagasi kunsti, see osutus neile üle jõu käivaks, nad ei suutnud seda ise ära lavastada. Niiet et siis ühiskond ümberringi oleks neile ka seda rahu pakkunud, mida tegelikult võib-olla mingi uue kunstilise suuna otsimiseks oleks neile hädasti vaja olnud nende viimaste aastate jooksul ja ma pean, ütleme, et ega ma siis tagant järgisin oma kriitilisi avaldusi ka hinnates. Natuke läks hinge peale see, mis sa ütlesid, et kuidas neid kahjurõõmsalt nii-öelda nahutati viimastel aastatel, et ka mul endal oli väga raske aru saada, keelena ma sõjal no-teatrist olen kas siis kodanikuna, keda kihutati siin erinevate aktsioonidega oma meelsust näitama ja valskusele reageerima või siis teatrikülastajana, kes siis ei otsi sellelt organisatsioonilt ka mingit moraalset pidevust, vaid tuleb iga kord uuesti kunsti puhast kunsti nautima. Ma arvan, et see publiku enese nii-öelda eksimine selles kahvlis sai saatuslikuks ka noole ja seletas ka neid tühje ruume tegelikult või saale, mis, mis ikkagi viimastel aastatel neid kahjuks kummitasid ja retseptsiooniga kujundasid. Naine oli jah, nende jaoks oluline faktor, et nad kasutasid meediat meeleldi lavana, aga kui see kontroll selle meediaruumi või selle lava üle kadus, siis nad kaotasid pinna kahjuks jalge alt, aga see ei ole siiski kõige olulisem asi moorus. No teatri puhul kogu see nende traagika seal võib olla antropoloogiline tulevikus kultuuriantropoloogi talle huvitav uurimismaterjale, mis juhtub ühe loomingulise trupiga sellistel hämar aladel ühiskonna hämaradel või piiraladel. Aga millelt tõttu minule eelkõige loo hinge jääb, on ikkagi see truck ja see üksteise hoidmine ja see energia ja kompromissitu, millega mindi igat lavastust tegema, et kui teinekord üle jalaga ma ise olen bravuuritsetud ja rääkinud, et no teater siin impordib mingit saksa kaasaegset teatrit ja, ja kõik see kuidagi plakatlik teinekord ja siis noh, see ei ole tegelikult nii, et kui saksa kaasaegse teatriga võrreldav, mis on rohkem sellisest performatiivsusest või kujutava kunsti performance'i kultuurist mõjustatud, kus näitleja tulebki lavale autorina ja hakkab siis noh, tõde kuulutama selle kohta mis maailmas toimub, siis kohalolu oli ikkagi hoopis teine noor näitleja kohal olla laval, et nad olid trupi ja nad mängisid ansamblimäng oli nende jaoks esmane, keegi mänginud kunagi niimoodi kõhuga publikusse ja alata tee ka kõige selliste poliitilisemate tükkide puhul sa tundsid, et nad on tervikuna trupina kompromissitult kohal ja oli huvitav vaadata, kuidas eri ajajärkudel tegelikult do kerkis selliseid liidreid kes siis oli kohe näha, et nad oma lavalise olekuga valikutega innustasid ka ülejäänud trupi minema minema edasi, mulle tohutult kummitama jäänud see Marika Vaariku kloon sealt klounide rännakust, õnnelist, Semperi klounide rännakust, see kloun käis ja otsis kogu aeg midagi seal laval ja, ja kordas kogu aeg vähe, vähe, vähe ja seda on tõlgendatud kui noh, sellist võõrandumise kujundit. Et inimesed on tohutud ihade kütkes, mida nad ei suuda täita, aga mulle jäi sealt just kõlama see. Ja ma usun, et Marika tegelikult mängis seal iseennast. Et kui teda nagu laual vaadata kõikide nende aastate jooksul, et siis see oligi tema eetus. Teeme veel isegi seal, kus lavastaja võib-olla ütles juba aitab seal vähemalt selle viimase lavastuse puhul oli küll nii, et seal oli näha, et Marika oli ise edasi läinud, teda ei olnud leppinud sellega kõigega, millega võib-olla ülejäänud leppinud olid varasemast ajast. Risto kübar oli selline tüüp, kes oma olemisega kuidagi defineeris, mitte ainult. Ma arvan, nullindatel niisugust Eesti füüsilise teatri koolkonda, vaid tema lavaolekus oli sellist. Et kui rääkida Noostja kehalikkusest, millest hästi palju juttu. Ta on olnud küll teinekord mõnitavalt sellise sporditeatri võtmes. Aga, aga see on jällegi tohutult ülekohtune. Et Risto kübar on ainukordne näitleja, sest tema lavale olekus oli sellist Kristusliku kehalist kaasavust. Siiamaani. Ma mäletan ühte stseeni seni Lauri Lagle lavastus tantaitult, kus tema, Risto kübara mängitud tegelane peseb lavapõrandale, et väga pikalt ja mulgi tuleb teinekord maamajas pesta kaltsuga põrandat ja siis, kui ma iga kord, kui ma seda teen ja ma olen seal põlvili, põlved paistes ja selg valus, siis ma mõtlen Risto kübarale ja ma tunnen ja mu käest küsiti ka täna, kui ma seda juttu kellelegi teisele rääkisin, et kas sa oled unustanud rohud võtmata. Aga iga kord, kui ma pesen maal põrandat, siis ma tunnen ennast Risto kübarana, et just mingisuguseid selliseid mõõtmeid kui nüüd tagasi mõelda noole, mida ei ole väga üldse jõudnud, ei retseptsiooni ja veel vähem peavoolu meediasse. Et selles mõttes on kahju, et nad on mõnes mõttes ka sellise lõpuga jäänud mingisuguse väga pealiskaudse maine vangiks. Ja, ja seal on veel väga-väga palju mõtestamise avastamistööd teha, ma arvan ka järele retseptsioonist ma väga huviga ootan mingeid pikemaid käsitlusi, kus inimesed siis plahkavad seda, mis tegelikult juhtus nende nende näitlejate ja lavastajate dramaturgi seal teatris. Ma ei tea millegipärast, kui ma mõtlen nende noorte vaatajate peale, et siis mulle on ka kogu aeg tundunud, et Risto kübar oli kuidagi nagu see see mingi põlvkonna sümbol või magnet, kes nagu kuidagi kas siis kehastas või, või väljendas Noorte inimeste mingit vaadet või kasvõi silmavaadet või ja, ja kuidagi nagu Risto ära minemisega, teatrist mul on jälle nagu kuidagi tundub, et see publik kadus ära, võib-olla see publik kasvas suureks lihtsalt. Aga jah, et no teater minu ise teinud täiesti teadliku selliseid põlvkonnavahetuse läbi, aga rääkides sellest kuvandist, et neil tekkis väga tugev kuvand ja nad ise ka kogu aeg hoolitsesid selle eest ja noh, jällegi, et see tuleneb võib-olla Eesti väiksusest Eesti teatrimaastiku väiksusest, et, et nood kohe võrreldi kraaliga nimetati avangardteatriks, kuigi struktuuri mõttes oli tegemist ju riiklikult doteeritud repertuaariteatriga. Tõepoolest mis ei välista avangardi, aga lihtsalt, et, et kust see nende mäss algas ja kuhu lihtsalt et see võib-olla ei ole nii lihtne, et selliseid poolt ja vastu või mustvalgeid vastandusi joonistada. No ja teisalt siis nagu neid vastandati siis sellise nii-öelda klassikalise psühholoogilis realistliku teatriga ja ma ei tea, nüüd jälle on see osa sellisest osavast mainekujundusest või siiras mure, aga noh, ka näiteks naer on lausa kirjutanud. Meenub siin mõni aasta tagasi oli Sirbi artiklis, kel kunstis vastandusi ei ole, kus Epner rääkis sellest, kuidas neid on ära tüüdanud see, et neid kogu aeg Tallinna linnateatriga vastandatakse ja noh, siis nii-öelda põhjendas, miks nad ajavad ikkagi hoopistükkis ühte ja sama asja pigem aga samamoodi, no on teinud ju ka väga tugevaid, väga nauditavaid ja väga olulisi lavastusi, mida võib-olla nagu ei oskaks neilt eeldada. Noh tegelikult ütleme sellises psühholoogilise teatri vallas oli juba nende algusaastatel padjamees ütleme, padjamehes võib-olla oli noh, võib-olla see, see mingisugune esteetiline ja samurai eetiline punkt ka esindatud, millest sai alguses räägitud. Aga 2009. aasta lõpus nad tegid Edward hoolbi, kes kardab Virginia Wolfi, mis, mis ei olnud sugugi mitte mingisugune selline trikki, vitamiine või mingisugune klassikalise psühholoogilise teatripärandi metateatraalne peegeldamine, vaid täiesti tõsine, suurepäraste peaosadega Hendrik Toompere ja Marika Vaarik suurepäraste peaosadega, psühholoogiline teater? Noh, see nüüd, kas nüüd kihnu junn püüdis päriselt olla selline rahvas ehk nagu kuskilt nagu justkui nad andsid seda mõista niimoodi enne lavastuse tulekut Nad teevad niimoodi sellise rahvaliku tüki, et kui nad seda tõesti väitsid, siis see vast nüüd väga siiras ei ole. Väitena, et Kihnu Jennyle olid ikkagi hoopis teistsugused esteetilised ja ka poliitilised asjad ajada, aga näiteks mõni aasta varasem ja jälle Risto Kübaraga peaosas ukse komöödia, võtame uuesti, mis ka nagu noh, võib ju öelda, et, et no tegi seda mingisuguse lisavindiga või mingisugust soovist midagi peegeldada või kõverpeegeldada, aga iseenesest see oli mängitud noh, nii nagu uksekomöödiat mängima peab tempokalt, huumorikohti mitte maha magades ja et selles mõttes kas kuidagi teadlikult soovist kellelegi midagi tõestada või lihtsalt sellest sisemisest sunnist on nad teinud ka tõepoolest selliseid lavastusi, mida võib-olla nagu neid vastandusi rõhutavad teatrivaatlejad nende puhul, nagu tahaksid võib-olla ehitada või mitte pidada nende sõnumi osaks. Ja võtame uuesti, oli juba see nii-öelda kujunduse pool, seal oli ju teadupärast tohutu punane ja paks eesriie mis domineeris tegelikult saalis, et noh, see oli selline teadlik paus, ilmselgelt nii-öelda meeltepuhastuse harjutus. Ma ei hakka siin midagi hindama, ümber hindama, aga seesama, et võtame uuesti, mida ma ei viitsinud muide eriti vaadata. Aga see on täiesti loogiline, et säilitada või ei, aga ma tean, mis see oli. Aga siis on loogiline käik öelda kooliliselt selle esiteks nad tegid seda muidugi kohe peale seda savisaart, see oli nagu ka mingi lõdvestus. Aga teiseks, no sellises teatris nagu räägiti, et nad teevad väga mitmekülgset ja proovivad kõiki aeg-ajalt, et on vaja teha mingit sellist tükki. Seda oskas väga hästi meil kunagi ajaloos Paul Pinna, kus on kiired üleminekud, kus on kiired need sillad erinevate seisundit vahel, kus ollakse füüsiliselt kiired, reageeritakse ruttu, see on lihtsalt niisugune kooliline ülesanne ja kui see tükk oma žanris võimaldab seda, siis miks mitte seda teha peale selle, et nad ju kavalehel täitsa avameelselt ütlesid, et nii, et nüüd me lähme sinna mängumaale, kuna me peame ise üldise kultuuripoliitika põhimõtete järgi iseennast üleval pidama siis me ajame suuremasse saali. Toodame, noh, see oli niimoodi eneseirooniliselt kavalehel öeldud. Nii et ma ei tahtnud siin vaielda, aga lihtsalt võib-olla peab mõne niisuguse asja lisama. Ja siis ma tahtsin oma sellele pikale tsiteerimise jutule vaja siiski mingit sissejuhatust, et miks ma just niimoodi tegin. Tähendab, kõigepealt ma tahtsin, et pääseks muidugi mõjule see, mida nad ise ühel või teisel ajastul mõtlesid, sest ma täiesti usaldan neid. Keegi juba minu käest küsis, et no seal taga peab veel midagi muud olema. Siis ma ütlesin mind, see ei huvita, kui seal taga midagi muud on, mind huvitab see, mida nad ise ütlesid ja mida nad saavutasid. Ja sissejuhatuse ma teeksin sellise, et ma meelega valisin sellised tsitaatide vormi. Kunagi ma leidsingi, et kui ma veel kirjutasin retsensioon, et üks kõige huvitavam retsensiooni võimalus oleks ainult kirjeldada seda, mis lavastuses oli ja selle kirjelduse kaudu ma ütlen ära, mida see tähendas ja kuidas ma seda hindan. Ma siiamaani usun, et see on täiesti võimalik variant ja huvitavam kui niisugune igasuguste terminitega mängimine. Aga siis teine asi, et siin loomulikult see valik, mida ma tsiteerisin, tegelikult rõhutab seda, mida ma neist arvan, et ma olen niivõrd siiani naiivne ja lihtsameelne, et ma usun, kui inimesed räägivad, mida nad taotlevad ja mida nad mõtlevad. Vähemalt nende inimeste puhul, keda ma ikkagi kooli kaudu enam või vähem tunnen ja, ja tean, millised nad inimestena on. Aga me oleme siin rääkinud teatrist NO99 kui Semperi-Ojasoo ja Epleri teatrist, aga statistiliselt väga suur protsent onu teatri lavastustest on tehtud hoopis külalislavastajate poolt. Loomulikult võib öelda, et neid ühendab mingisugune otsinguline eksperimenteeriv vaim, aga ikkagi esteetiliselt et ja sotsiaalselt väga erinevad lavastajad, nagu näiteks Lauri Lagle, Mart Kangro, Uku Uusberg, Veiko õunpuu, Juhan Ulfsak, Mart Kamp, pus Lorna Marshal, noh veel ja veel kõik ei tule meelde, et samuti ju väga oluliselt nagu sobitunud nooo repertuaariplaani, noh, võib-olla on mingeid asju, mis, mida võtad nagu võib-olla rohkem noh, rohkem lahus, et võtadki selle lavastaja kontekstis, kuigi jah, näiteks Andres Noormetsa kaks päikest noh, väga hästi sobis tollal, see oli juba päris ammu no teatri algusaastatel, et kui ta juba oli selline nagu natukene nagu lastelavastus või et siis juba teha ikkagi selline lastelavastus, mis on ikkagi indiaani muinasjuttudest ja ta ta nagu väga hästi sobis sinna üldisesse kontseptsiooni. Kuigi ta võib olla erines mingisuguste vormivõtete poolest. Aga noh, näiteks Lauri Lagle, need sellised taju teatrikatsetused, seesama Antaitud, mida sa juba mainisid või, või ka suur jõgimine või päev pärast vaikust. Või siis noh näiteks eriti Juhan Ulfsaki unistajad et ma ütleks, nendele lavastustele on ka oluline koht just nagu sellisel no enda otsingute teel või et, et kui me, kui me võtame niimoodi, et teater tervikuna iga lavastusega katsetab mingit uut etappi nagu uurib mingit uut maa-ala, et siis ühel juhul võib tulla vahepeal külalislavastaja teha mingit oma asja ja minna seejärel ka, et trupp saaks jätkata oma otsingutega, aga noh, vähemalt need Lagle ja Ulfsaki, aga ka, aga ka teiste lavastused minu arust see on nagu, nagu olnud selles no teatrilabori osa väga oluliselt. Ja ma isiklikult ütleks, et küsisin triviaalselt väljenduda, et kui ma peaks valima nagu viis lavastust, mida nagu tõesti kaasa võtta ei anna, endaga kaasas kannan siis kolm nendest on tehtud külas lavastajate poolt, et ongi see Kangro fantastika, mis oli tõesti eriti hõrk, selline kaasaegse teatri väljendus ja siis Lauri Lagle, tema kolmapäev ja siis suurepärane suur hõgimine mis oli lihtsalt orkastiliselt hea ja on üldse minu arust üks eesti teatri ägedamaid lavastusi, et et jah, ma ise olen mõtelnud, et kas tõesti poleks saanud siis nii-öelda jätkata vahepeal ka külalistega mõni aeg. Aga noh, oleks aga paha poiss ja, ja no teatri matused peetud. Ja no teatri matused peetud ja kui nagu positiivselt tulevikku vaadata, noh tähendab, et ega, ega sellega nüüd nende suurepäraste näitlejate jaoks sellega ju midagi vast ei lõpe, et me me pigem siis ootame nüüd huviga sellist loodetavat mingisugust lisandusid mingitesse olemasolevatesse teatritruppides nende näitlejate näol, aga kui me võtame nüüd selle juhttuumiku? Esiteks muidugi tahaks loota, et miks mitte ei, ei või sellest sündida või noh, selle selle Jaano teatri varemetelt võib sündida nüüd näiteks mingi Eero Epnerile uus teater või või mis oleks ka väga tore, kui Ene-Liis Semper leiaks aega ja motivatsiooni oma perfomance idega tegeleda või, või nagu Lea sa alguses mainisid. Tiit Ojasoo, esiteks ta mängis draamateatri Ingo Normeti, selles elu on unenägu lavastuses. Aga ta astus ju näitlejana üles ka kuninga Subu lavastuses, kuigi ta ennast kavalehele märkinud, et, et ma, mina väga huviga ootaks Tiit Ojasoo mõnda rolli tegelikult, kui päris aus olla, me oleme sellest siin saadetes varem rääkinud, et, et me juba ootasime seda mõnes täitsa konkreetses hiljutises lavastuses ka, aga, aga loodetavasti ta teeb seda ka tulevikus. Ja loomulikult neil Tsemperile ojasool on, on vaba voli kas üldse mõneks ajaks tagasi tõmbuda või siirduda uutele tegevusaladele või välismaale lavastama, aga samas oleks ju huvitav, kui nüüd näiteks Ugala ja Endla ja Tallinna Linnateater kutsuksid nad külalislavastajate enam mingisugust tööd tegema, et see võiks, võiks väga oluliselt rikastada. Mina ikkagi soovitaks esimesel jaanuaril alustada neilt pressiteatega, et kasutasid Sakala keskusesse uued teatri. Tänased teatrivahid olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Helipuldis oli maris Tombak. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.