Teatrivaht. Tere teatrivaht alustab oma teise hooaja kolmandat saadet. Ja nagu juba esimeses saates öeldud, on meid sel hooajal rohkem. Tänased teatrivahid on Lea Tormis, mina olen Madis Kolk ja uus Teatrivaht on meil täna. Valle-Sten Maiste Valle-Sten Maiste, et ei ole vaja pikalt tutvustada. Ta on kultuurilehe sirp sotsiaalia osakonna toimetaja ja tuntud ka kui sõnakas ja terav teatrikriitik ja ühiskonnast mõtleja. Aga ikkagi valle räägi paar sõna enda tutvustuseks võib-olla just eeskätt siis oma oma suhtest teatriga, et sina kui ajaloo ja filosoofiaharidusega humanitaar, kes pealegi on nagu teatriküsimustes esindanud alati sellist, et mõnevõrra opositsioonilist või peavoolust hälbivad mõttesuunda, et miks sa üldse teatri vastu hakkasid huvi tundma umbes 20 aastat tagasi. Tööle. Suur tänu kõigepealt teie meeskonnale usalduse eest see kokkupuude teatriga, Ta on kahel toel seisab üks, on varane lapsepõlv, kus ma tegelikult olin andunud reedeõhtuste siis Eesti televisiooni teatriülekannete vaataja ja seda eriti eriti süvendas minu lemmikkirjanik Vaino Vahing, kes oli fanaatiline teatris käia lisaks sellele, et ta oli näitekirjanik ja kuna mina olin nii vaimustuses vahingusti, lahing oli vaimustuses teatrist, siis, siis see tõi nagu selle, kuidas ütelda teatrist ka siis kirjutamise ja teatriga sügavama kokkupuutejuurde mind, et ma arvan, et see ongi, ongi põhiline ja noh, ma kirjutan ju tegelikult väga harva ja mul ei ole niisugust tunnet, et ma kuidagi peavoolust tahaksin nimme erineda, aga aga jah, et see on juba 25 aastat, siis ma ikkagi kaasta mõnetajad, arvustused olengi kirjutanud. Tänane saate teema on Eesti vabariik 100 raames toimunud teatriprogramm sajandi lugu mis on just sinu ajaloolase tausta arvestades sulle ilmselt ka huvipakkuv teema. Et sellest sajandi loost on nüüd hästi palju juba räägitud ja kirjutatud ja on kaasatud nii nii teatrikriitikuid kui ajaloolasi selle programmi mõtestamiseks, et raske on midagi uut lisada, aga võib-olla just niimoodi natukene distantsilt seda asja vaadates noh, võikski nagu arutleda selle üle, et mis see üldse oli või miks seda vaja oli, et kindlasti ühelt poolt on väga palju rõhutatud, et selle programmi väljamõtlejad, etendusasutuste liit ja, ja üldse kogu see EV 100 toimkond. Et nad ei ole kuidagi otseselt tellinud mingisugust rahvusromantilist või, või kroonuliku projekti ja ja noh, loomulikult ega ma ei saa nagu öelda, et et need lavastused seda kuidagi oleksid selles nagu kahtlema pannud. Et noh, on ikka igasuguse sellise kampaanialikkuse või igasuguse sellise pidupäeva säras ette võetud asjade ümber. Sa lähed ikkagi vaatama seda natukene teise hoiakuga kui tavapäraselt teatrisse minnes ilmselt et noh, et võib-olla küsikski siis alustuseks, et kuidas teile Lea ja valle tundused. Kas sellest ellu kutsutud projektist sündis midagi sellist, mida muul juhul ei oleks Eesti teatris toimunud? Minule meeldis väga selline idee üldse, ühesõnaga Ta kureeritakse teatriprotsessi kuidagi veel omamoodi lisa, et Sanaka teatrid ühiselt, oh, teatriprotsessi kureerib mõnes mõttes ju publiku tusse teatrite kunstilised juhid mõtlevad repertuaari poliitiliselt, et kuidas publikut saali saada ja, ja noh, kindlasti kureeriv teatriprotsessiga siis teatris töötavate inimeste, noh, sellised kunstilised huvid ja kunstilised pürgimused ja kunstiliste juhtide pürgimused, aga et selline noh, ülalt kureerimise idee, et pannakse ette, et mõtisklegem nüüd mingisuguses suunas ja, ja tehkem lavastusi ja püüdkem siis ka ühiskondlikku mõtet ja kultuurist huvid tunud publiku mõtet nagu selles suunas edendada või panna inimesi mingil teemal mõtlema. Et selline idee on minu meelest väga hea, ta ei ole võib-olla päris ainulaadne, et noh, näiteks vaba lava ju ka teeb ütleme siis nagu kureeritud lavastusi viima. Meil oli see in out või et piiridel ja piirist väljas seismise teema, aga antud projekt oli kahtlemata hõlmava see Eesti 100 hõlmas ikkagi kõiki teatreid ja, ja ma arvan, et sellise ideega võiks jätkata, tähendab, jätkata võiks sellega, et mõne aja pärast, kui ei ole suurt juubelit pannakse jällegi teatritele, et mõtestada hõlmavamalt ja, ja laiemalt mingisugust teemat näiteks leida mingisugused vahendid, teatrid, mõtleksid tõsistel ühiskondlikel teemadel, olgu see näiteks demokraatia kriis või see, et või miks mitte ka mingisugustel eraelulistel teemadel, et nagu tänapäeva noored, no ma ei tea kaardionist, ma loen, et seksuaalsus on noorte seas täiesti tavaline või levinum või noh, väga suur hulk neid mõtleb tänapäeval selliselt, et panna ette mingisugune noh, kuidas ütelda keerukas ja ühiskonda vaieldamatult muutev teema. Kureeritult aitäh ja lavastajate teatriinimesed sellega tegelema, et see idee ei ole minu arvates üldse halb, sellega võib-olla võiks jätkata. Lähme siis nüüd lavastusi pidi veel natukene edasi, et, et minu jaoks mitte, et see sajandi lugu nüüd peaks omavahel Need 13 lavastust noh, just nimelt kolm teistest estel ja Vanemuine tegid ikkagi kaks eraldi lavastust, et need 13 lavastust ei, ei moodusta omavahel mingit sidusat tervikut. Aga ikkagi, et kui tahta, nagu näha mingisugust sellist kammertooni või, või mingisugust helistiku, siis minu jaoks oli kuidagi nagu hästi sümpaatne see, kuidas no 99 seda projekti alustas. Ja väga nagu huvipakkuv ja märgiline oli see, et Vene teatril oli võimalus lõpetada. Aga kahjuks. Need olid kaks lavastust, mis nagu ilmselgelt ei piirdunud oma kümnendiga NO99 oma revolutsiooniga justkui nagu formaalselt tõukus sellest revolutsiooni ajast 1900 seitsmeteistkümnendast aastast. Sellele lavastusele on nagu etteheide jälle nendes vestlusringides, et, et kuidas ta niimoodi osavalt või siis või siis lausa mitte osavalt nagu Loovis mööda sellest antud ülesandest. Ma jõuan kohe selleni, miks ta ei läinud mööda, vaid minu arust oli ta väga täpselt oma ülesande raamides ja ka vene teatri tuleb, ei tule, oli ju lausa, et kuigi nende ülesanne oli siis kajastada, siis ma ei tea lähituleviku või ma ei tea, kuidas nende ülesanne täpselt sõnastatud oli, siis nad nagu võtsid veel veel suurema ülesande ja rääkisid siis Eestist 100 aasta pärast. Et nagu väga huvitav ülesanne, väga nagu intrigeeriv. See lavastuse algus oli nagu huvipakkuv, aga kuidagi nad ise nii nagu tuleb, ei tule, dramaturgid olid kogunud Eestis elavatelt venelastelt nagu visioone ja arvamusi, et milline see 100 aasta pärast Eesti siis välja näeb. Ja üks laps siis ütles, et Eesti on 100 aasta pärast kupli all, et, et tähendab, et see, et kuidagi nagu sellises eetilises mõttes Vene teater mitte ei avanud seda tulevikuvisioone, vaid kuidagi nagu noh, umbes nagu selline halb ulmekirjandus, et me nagu tahame rääkida tulevikust, aga me ei saa oma olevikust lahti. Ja siis me lihtsalt jällegi kvantitatiivselt nagu sirutame oma oleviku teadmise tuleviku peale välja. Aga see tegelikult ei, ei sisalda sellist kvalitatiivset hüpet, et, et minu jaoks see tuleb, ei tule, jäi nagu väga deklar aktiivseks ja kui nüüd tahta nagu sõnumina võtta seda aasta pärast on eestivenelased veel suuremad eestlased kui eestlased ise, noh siis noh, see on võib-olla mõnes mõttes huvitav, aga, aga mul oli nagu kahju, et esiteks, et see selline natuke kerglane vorm oli valitud, et noh, jälle need näosaated ja telemängud, mida me siis parodeerime ja isegi mitte väga hästi. Ja teiseks siis see, et et jah, et loome vene keeles, Juhan Liivi väga-väga tore, aga aga eestivenelane, et räägi mulle Dovlaatorist või Viktor Tsoi-ist või et sellest ei olnud nagu sõnagi, et kui me räägime mingisugusest kroonulikkusest või ma pean, Artjom Karee vist väga lugu ja ma üldse ei arva, et ta tahtis teha mingit sellist riigi pugejaliku lavastust, aga lihtsalt kuidagi nagu esteetiliselt minu jaoks see lavastus nagu ei, jäi nagu ülesande püstituse olla, aga seda rida, mille siis Vene teater lõpetas, alustas NO99 oma revolutsiooniga, millele siis jah, on nagu ette heidetud, et, et see revolutsiooni kontekst oli seal kuidagi väga formaalne, aga kuna ma just nagu siin olen tahtnud ka varem rõhutada seda, et see, kuidas me teatrilaval poliitikat mõtestame, on ikkagi. Me saame kunsti kaudu tegeleda sellega, kuidas inimesed poliitikast mõtlevad või panna tajuma inimesi mingitel teatud poliitiliste kontekstide ümber, aga me ei saa teha poliitilist kunsti, kunst ei pea tegelema poliitikaga kui sellisega. Ja kui me nüüd oleme pettunud, sellepärast et kui meie ootus on see, et 1900 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni ainus mõte oli see, et Eesti vabariik sai vabaks, siis see on ikka üsna väike mõte, et me, me ei ole siiamaani ilmselt veel võimelised lahti mõtestama, mida prantsuse revolutsioon meie ühiskonnale andis või võttis või muutis saati siis oktoobrirevolutsioon. Et see, et no teater suunas oma lavastuse teise poole sellisesse apokalüptiliste tulevikku Hasso Krulli meeter ja diameeter eepose näol, see on iseenesest kontseptuaalselt nagu huvitav võte ja väga põhjendatult seotud selle revolutsiooni olukorraga, mis siis 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tekkis lisaks sellele, et et Eesti vabariik sai vabaks, aga et noh, see, et me täna tähistame Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva, see on tore pidupäev, aga ega siis Eesti vabariigi iseseisvumine ei olnud mingi rõõmus sündmus. Sellele eelnes verine revolutsioon. Selle kontekstis oli nõukogude võim Eestis, millele järgnes Saksa okupatsioon ja vabadussõda. See oli üks verine ja raske töö, et kui me tahame nagu, et see sajandi lugu kajastaks kogu seda ajalugu, siis noh, seesama asi, millest jutt, algas. Et need kvantitatiivseid mõõdikuid ei pea nagu pelgama, aga ikkagi, et minu jaoks revolutsiooni lavastuse esimene osa, teine osa, see meeter ja diameeter, noh selline natukene deklaratiivne natukene nagu läks liiga teatriks kätte kui nii-öelda. Aga see esimene osa oli väga konkreetselt ja just nimelt esteetiliselt seotud selle esimese kümnendi või ütleme siis 1900 kümnendad kahekümnendad selle esteetikaga, et seal see, kuidas sinistes tunkedes näitlejad, noh, ma arvan, et see oli mingisugune selline markeering või osutus Tsevolood meier foldi biomehaanikale, mis oli nagu selle ajastu väga oluline esteetiline märksõna ja see, kuidas nad nagu ehitasid selles biome paanika võtmes, seda konstruktivistliku tulevikku, silda see oli nagu väga konkreetne osutus revolutsiooni mitte siis ainult poliitilistele sündmustele, vaid tollasele esteetikale ja ma isegi nagu et just nimelt et me siin tänapäeval ka võib-olla seda meier, Holdi ja Majakovskit võtame nagu natukene liiga poliitiliselt või noh, tähendab poliitikat on nende loomingust raske eristada. Loomulikult, aga, ja noh, nende panus just nagu esteetika ümbermõtestamisel oli ikkagi nagu, nagu äärmiselt oluline Stalini või noh, see summutati kohe peagi ju kolmekümnendatel juba nagu Nõukogude Venemaale ära, aga et lihtsalt võib-olla veel nagu rõhutada seda revolutsiooni esteetilist tähendust. Ma tsiteeriksin tollast mõtlejat Vene formalist Viktors, Klovskit, kes essees kunst kui võtte on öelnud. Nõnda kaob elu käest muutudes ei millekski, automatiseerumine neelab alla asjad riided, mööblinaise ja sõjahirmu ja selleks, et eluaistingut tagasi saada, asju tunnetada, tunda, et kivi on kivine, ongi olemas see, mida nimetatakse kunstiks. Kunsti eesmärk on muuta asi aistitavaks, kui nägemus aga mitte asja ära tunda. Kunstivõtted on asjade kummastamine ja raskepärane vorm, mis raskendab ja pikendab tajumist, sest tajumisprotsess on kunstis omaette eesmärk. Ja teda tuleb pikendada. Kunst on viis elada läbi asja teoks tegemist, kuid valmistehtu pole kunstis oluline. Et nagu see, see, mida need vene formalistid 100 aastat tagasi ajasid kuidagi sele, vahepealse sajandi keskpaiga, teise maailmasõja ja, ja selle tohutu paradigmaatilise pöördega, kus kõik muutus kontekstist sõltuvaks ja sotsiaalseks konstruktsiooniks. Et, et mulle tundub, et see formalistide esteetiline, kuidas see kummastamine ja just nimelt see kunstiteose vaatamine asjana iseeneses konteksti võib-olla siis nagu arvestamata see kunstiprojekti jäi nagu minu arvates nagu pooleli seoses igasuguste poliitiliste sündmuste ja teise maailmasõja ja kõige sellega ja siis tulid juba uued mõttevoolud peale, aga minu jaoks nagu see no 99 revolutsiooni lavastus kandis just väga selgelt seda 1910.-te 20.-te nagu esteetikat ja, ja see oli minu jaoks just see, see sõnum selles lavastuses, et see, mida, nagu on ette heidetud, et noh, nagu revolutsioonist, kui sellisest räägitud, et noh, räägiti küll. Aga kas teil oli ka mingeid selliseid äratundmisi, et, et ühelt poolt matemaatiliselt nagu teame, et iga lavastus tegeles mingi teatud kümnendiga noh, saame seal vaadata sündmusi miljoni vaates oli väga äratuntav see petturi lugu ja et selliseid äratundmisi oli ju palju, aga just see taju, et kui palju aitas meid üks või teine lavastuse vorm nagu ka tõepoolest tajuda seda, mis selles kümnendis oluline oli, et oli, oli teil ka selliseid eredaid hetki? Kõigile meeldis, kõige rohkem pleht ilmub öösel. Ja ma arvan, et see on kuidagi sümptomaatiline, kui sa räägid mingist kummastamisest ja muust siis nupp tehtud, muide Eesti teatris on tähtsam, kui seda tahetakse mõnikord mõelda või, või teada, sealhulgas ka juba eelmiste eesti ajast peale. Brehti mängimine algas siis juba ja Preston ka väga erinev oma erinevates perioodides ja ei ole päris juhuslik, et vahepealsilmse sama kuulsusrikas, no lavastasema kuraaži, see on kuidagi sobis neile. Ja see mõte, äratundmine ei tarvitse olla ainult niisugune mingi konkreetse sündmuse või tüübi või nii, ta on jah, laiem mingite sündmuste ja nende tähenduse äratundmine. Lea pani kokku või kõrvutusse siis kaks lavastust teatrirevolutsiooni ja siis Tartu uue teatri Stahli reht ilmub öösel ja mõnes mõttes ka mina tahaksin neid kõrvutada, võttes aluseks ka seda, millest Madis rääkis, et nagu vaatamisnaudinguna oli Brehti lavastus loomulikult nauditavam, Brett sai väga üles kiidetud, sai lavastaja preemia, tal on palju toetajaid ja eks ta oligi tore lavastus, aga mingis mõttes ta jäi selliseks Ivar Põllu enda poolt sõnastatud turvangardismiks. Ühesõnaga mul on natukene Ivari suhtes hakanud tekkima tunne, et ta võiks kirjandusteadlasena sügavamaks muutuda, ühesõnaga et ta võiks Row rohkem pingutada asjade mõtestamise nimel, et see vorm sujub hästi ja Mart Koldits poolne kuuldemängu või see rongiosa ja kõik see tegi selle asja vormi poolest väga huvitavaks. Aga mul jäid ka paljud sisulised eteid, et nii hundiga, suhestumisele kui Brehtiga suhestumisele seal oli üks väga hea suur idee, mis Brehtil oli selline Gustav Naanilik mõte, mida loeb ühe väikese rahvasaadik tus, kui otsustatakse inimkonna edasist teed ja tulevikku ja, ja noh, see selles mõttes nagu sobis selliseks, kuidas ütelda katuseks kas Eesti neljakümnendatel sellele kõige valusamalt ajale, aga mulle tundub, et ei hundi Gabrehti mõtestamise osas mitte kuhugi ei jõutud, seal oli väga palju, kuidas ütelda, visuaalselt armast, väga palju roll toredaid. Ja seal oli ka rangis. Mul tekkis küll nagu selline inimene kui täpik. Sellise maailma kõiksuse muundumiste kõrval seal rongis selline mõtisklus mõjus toimivana, aga kumba baas päris etenduselt lahkusin siis nagu sisuliselt, et ma ei saanud toidetud või mulle jäi nagu natuke selline tunne, et sellise särava vormid aga oli võib-olla liiga vähe mõtet või liiga vähe kontseptsiooni ja vaat no lavastus, mida rohkem revolutsiooni peale mõelda, seda rohkem seal tegelikult mulle tundub tagantjärgi, et seal oli mõte, et see muidugi ei ole üllatus, kui aluseks on Hasso Krulli luuletekst ja nii edasi, aga kõik see, millest Madis rääkis, et need osundused Maiarholdile ja üleüldse ütleme siis ka 20.-te esteetikale, need kõik tähenduskihid, mis seal olid sees, seal oli ka, ütleme, sellist postdramaatilise teatri tri ABC-d ja, ja selle seal oli tohutult palju tööd tehtud, seal oli tohutult palju huvitavaid kihte, no teatri lavastuses revolutsioon, aga millegipärast ei hakanud elama. See on nii paradoksaalne, et tegelikult seal, kus on sisuliselt nagu justkui palju rohkem panustatud seal, kus on sisuliselt palju rohkem kihte, aga ta ei lenda ja, ja teine asi tehakse tubli töö, visuaaliga tehakse tublid vormiga pannakse vorm nii-ütelda lendama ja sisu liiga palju justkui ei olegi ja sellest tuleb aasta lavastus. Sa jõudsid valle selleni, et noh, et kas need etteantud teemasid, kas neid käsitleti ka nagu piisava sügavusega nagu dramaturgiliselt, et võikski siis nüüd rääkida natukene sellest, et et mida see projekt andis meie näitekirjandusele, et kas me räägime siin lavastustest, aga kas sündis ka selliseid näidendeid, mis kestavad üle selle EV 100, et noh, nagu me näeme siin statistikat või vaatame seda repertuaariplaani, et siis jälle rahvakirjanik Kivirähk oli esindatud kõige jõulisemalt kas need, tema näidendid olid siis ka kõige paremad või mis need kolm näidendit oleksid teie jaoks, mis sellest projektist esile tõusid? No ikkagi, mina tahtsin Gide Isamaa pääsukestest ja võib-olla enne seda isegi lihtsalt küsida, et kas me nüüd siin oli erinevaid arvamusi nendelt, kes üldisi mingeid kokkuvõtteid püüdsid teha, et kas me liiga tegelesime oma ajalooliste kannatustega ja hirmsate asjadega, mis on juhtunud, mul tundub, et vist Te isegi millestki mindi seal küüditamisest ja nendest mind ma ei ole küll kõike näinud. Mindi isegi mööda ja asi on see, et kas me otsisime kangelasi ja kas me otsisime märtreid. Ja kas seal tehti vahepeal Pätsist märtel võide märter sirgust. Et kas seda oli, see on lihtsalt niisugune küsimus, mis minu jaoks jääb lahtiseks, seda enam, et ma ei ole kõike näinud. Ja miks mulle meeldis see Isamaa pääsukesed missiooni kui võtta tekste lugeda seda väga jah, seda on ka öeldud, sarnaneb selle tema eelmise eestimatusega mingil määral. Aga miks see mulle meeldis, ta meeldis mulle just lavastusena, ma ütleksin mitte võib-olla niivõrd lugedes, kuigi see näidend andis selleks võimalused küllap nähtavasti selle mingi ambivalentsus pärast, sest sellele tükile ja sellele lavastusele võiks ju ette heita seda, et me nagu pühaduse alla kiskumisega tegeleme, et me räägime sellises koomilises vormis ajaloo nii tähtsatest tegelastest, nagu oli päts või või nagu oli vabadussõda, eks ole, siis võib-olla meie ainuke niisugune sõda, me oleme ju kogu aeg osalenud võõrastes sõdades ja seesama õnnetu eesti mees, keda seal üsna niimoodi naerdakse selles tükis ei ole ju õieti kunagi saanud teha seda, mida ta ise oleks tahtnud. Ta on ikka kuidagi niimoodi ajaloo käigus pidanud alluma mingitele võõrastele käskudele ja kutsetele. Ja nähtavasti kui naine sellisest olukorrast ennast kuidagi välja keerab siis meestel on see raskem ja võib-olla lõpptulemus ongi see, mis seal Isamaa pääsukeste ska küllalt näha oli. Nii mitmegi mees kuju näol. Aga minu meelest pühadus kehtib ainult siis, kui on võimalik, et pühaduseteotus seda pühadust vähem pühaks ei tee, ma ei tea, see on niuke totter sõnastus. Meie kultuuris on seda vähe, seda on rohkem, ütleme, katoliiklikest nendes kultuurides või kui ma lähen teatriajaloolasena tagasi kuhugi keskaega ja narri pühadesse, kus lihtsalt pööratakse korraks kõik pahupidi. Ja selleks, et täpsemalt aru saaksime, mis, mis tegelikult toimub. Ja siin on midagi sellist osatud teha, et lõpuks lõpptulemus on see, et noh, olgu, mis on, naised veavad ikka kuidagi välja ja kuigi see on väga koomiline, kuidas nad seal oma vuntsidega need paksud tädid enamasti mängivad vabadussõtta läinud poisikesi. Aga mis oligi kõige toredam, see ei muutu, halvustavaks ei muutu pühadust vastavaks, tähendab see, et olid inimesed, kes läksid oma vabal tahtmise ja muisugines olid poisikesed, sest nad ei mõelnud küllalt järele. Ja nii see oli ka ajalooliselt, et kas me üldse suudame, kas me üldse selle suure vene võimu vastu saame, vaid nad lihtsalt läksid, nad tundsid, peab minema ja see oli seal tükis kummalisel kombel sees kõigi selle naiste koomilise oleku peale vaatamata. Ja mulle väga meeldis noor Christopher, kes mängis seal ühte neist kaasaegselt Nendest meestest, poistest, kes istub kogu aeg nina oma selles telefonis või arvutis ja kes ei saa hästi avalikult räägitud, kellel on raskusi ja kõik niisugused asjad ja mispärast selgub kõigepealt see, et siis, kui nad otsivad meeleheitlikult mehi, kes oleks nõus vabadussõda mängima, need jälle selline väga arhetüüpne seos eesti küla, mitte küla niivõrd kui, kui lihtsalt rahvamaja. See oli ka ühes varasemas näidendis selles tantsuga tehtud verenäidendis, et, et rahvamaja on üks mingi oluline kultuurikeskus ja niikaua kui need kuidagimoodi püsivad. Nii kaua on see täh. Ja seal on ka see Isamaa pääsukeste sedasama eliidivastasus ja ja see vallavanem, kes ainult siis tuleb välja, kui selgub, et mingi kõrgem ülemus, parteiline ülemus tuleb seda asja vaatama, siis Lotte oma välja. Loomulikult ta tahab mängida ainult. No kuidagi väga kommin, aga tegelikult ei Pätsi roll ega ka nende roll, kes vabadussõtta läksid, ei muutu koomiliseks, tähendab see tõsidus jääb järele kummalisel kombel ja võib-olla tänu just sellele poisile, kelle ehk ainukesena seal näidendis, tegelastena, esinevatest meestes on kindel tulevik, ta mitte ainult ei vahi omaselt telefoni vaid tuleb välja ta oskadki. Ta ei oska niimoodi avalikult rääkida, seletada võib-olla seda, aga tema on esimene, kes ütleb, mina tahan mängida. Tähendab, tal on sisemiselt see tähtis tal, see väline vorm ei ole võib-olla nii efektne. Ja lõpuks tema on see, kes ilmselt jääb, sest ta saab omale töökoha tänu sellele. Ta valdab neid moodsaid tehnoloogilisi vigureid. Ja nähtavasti tema peale peabki lootma mitte niivõrd selle poisi peale, kes läheb Soome tööle ja ei ole kindel, kas ta jõuab tagasi selleks ajaks, kui ta naine sünnitama hakkab. Ta veel väga kahtleb selles, aga naine on jälle jällegi üks noor näitleja, Teele Pärn, keda väga soovitan kõigil tähele panna. Mängib naist, kes juba võtab üle selle, aga ma sain hakkama. Olgu peale, ei tule. No ärgu tulgu, ma jään lapsega siia, ma ei lähe Soome. Ma lähen, maaleht kuskil lapsega tulen toime. Nii et niisugused asjad jäävad ja see laul, millega nad lõpetavad laul pääsukestes, kes on jah, no vastavadki sellele mingile stereotüüpselt, olgu see Oskar Loorits või kellest tahes pärit see, et me ei ole sõjaline rahvas, me ei ole need pealetungivad, me ei ole, aga me oleme, siiski saame aru, et me peame ennast kaitsma ja see pääsuke, kes muidu on ja võib-olla nõrguke ja isasel kullide kõigi nende hullemate olenditega hakkama, aga kui ta peab oma pesa kaitsma, siis ta tuleb toime. Ja lõpuks kummaline küll, sellest väga koomilisest loost, kus nalja rohkem kui tõtt, võib-olla jääbki kõlama mingi niisugune positiivne kokkuvõte selle eesti rahva kohta, et kuidagi me tuleme ikka välja noh, ja naisterahvana, kes on need kümnendid kõiki läbi. Ja teab, kuidas mu ema näiteks välja vedas kogu sõjaaja. Ja me jäime ellu kõik. Mulle tundub, et see on õige ja mingi lootus jääb. Olen väga nõus Lea räägituga, et see oli suhteliselt traditsioonilises laadis ja pealtnäha väga lihtne lavastus, aga seal oli väga palju selliseid huvitavaid teemasi alates sellest, et naised kannavad ütleme ikkagi siis toimetulemist või see on väga palju naiste õlul, kuni noh, ütleme seal ühte lavastusse mahtus vabadussõja kujutamine ja tore nii-ütelda infotehnoloogias kinni olev autisti kujutamine, et niivõrd palju teemat siiski sisukalt ühte lavastusse või teatritöösse ära mahutada. Juba see on suur kunst ja seal oli väga palju tugevaid rolle. Tõepoolest, Christopher Rajamäe ja Teele Pärna rollid olid väga tugevad, aga minu meelest ka draamateatri tri vanad tugevad lavajõud. Väga hästi mängis Ülle Kaljuste ja Maria Klenskaja, loomulikult on alati supervormis, et see oli väga tugev töö. Ja samamoodi ka tegelikult, kui Lea ennem ütles, et küüditamist nagu ei olnud siis kivi või et see projekt nagu küülik tamist ei riivanud Eesti 100, siis tegelikult Andrus Kivirähki teises siis näidendis, mida siis Peeter Tammearu lavastas Kuressaare ja Pärnu koostöös, et see puudutas nüüd riivamisi seda ajastut? Ta küll ja perekondade vaenu sellest aspektist, kus ühed olid siis kommunistlike represseerijate ja teised kommunistlike kannatajate poolt. Ja Ma arvan ka, et, et see oli väga õnnestunud traditsioonilises laadis tead, ter, mille Peeter Tammearu seal tegi ja mulle väga sümpaatne Andrus Kivirähki lähenemine sellistele kuidas ütelda tundlikel ajalooteemadele ta ühest küljest on mõistev ja ajaloolase ülesanne ei ole võib-olla hukka mõista, ta peab nagu suutma näha ka niinimetatud pahade motiive, ta peab suutma näha kaasajooksikute ja oportonistide ja pugejate ja talla laekujate motiive ka, ja Andrus Kivirähk toob, et väga detailselt ja huvitavalt välja. Et noh, teatavas mõttes tekib isegi mõistmine, sa saad aru, et noh, inimene ei teinud seda päris saatanlikkusest, vaid seal on midagi taga, mis on inimese viinud sellisele libedale ja ebameeldivale teele. Aga samas ei jäta Andrus Kivirähk siiski ka väga selgelt oma suhtumist väljendamata. Ta, et tulevik oleks siiski võib-olla tallalakkumise vabam ja, ja vot selles mõttes oli, oli see kaarnakivi väga huvitav lavastuses. Sedasama jätkas ka tegelikult Ugala hipide lavastus, kus olid Needsamad teemad, et, et ühel hetkel me olime kõik nagu hipid, jäävad siis ühel hetkel kas jooksis ennast peaga vastu seina sodiks, aga teisest sai hoopiski kommunistlik funktsionäär, et avada noh, et see lavastus või minu jaoks selle avastuse puhul ei olnudki niivõrd oluline noh, sellise hipide kui kontrakultuuri siis lahtimängimine või publiku ette mõtestamine, vaid just selline nõukogude ühiskonnas siis erinevat teed, lihtsate inimeste erinevat teed nõukogude ühiskonnas. Kunagi me olime kõik nagu vastanduvad hipid, aga elu nõudis oma ja kuidas siis keegi oli sunnitud selle režiimiga kohanema, kuigi ta oli noori, nii et vot need teemad olid, need teemad olid huvitavad ja need teemad olid mõtlemapanevalt ja kaasakutsuvalt lahti mängitud, ükski nendest lavastustest ei olnud superlavastus, minu jaoks ei olnud ükski nimetatud lavastustest nüüd selline lavastus, et ma tahaksin väga neid lavastusi pidada enda aasta või kuuluvaks, aga, aga samas tuleb öelda, et kõigis nendes lavastustes oli kaasa mõtlemapanevaid nüansse ja väga tugevaid rolle. Et selles mõttes see Eesti 100 oli suhteliselt viljakas ettevõtmine, et sealt pudenes ühte ja teist. Ikkagi õnnestunud koostöid oli ka, kuigi väga segaseks jäi näiteks. Aga kus oli teaduse teema sees ja ka paljud huvitavad isikud sees, võib-olla jälle natuke ülepakutud keegi põnevate teemade poolest oli see Estonia ja siis Kanuti Gildi ehmatusest sündinud rahvas jälle, seal olid liiga palju kõike sees, nii nagu kõik need muusikaasjad üldse jäid natuke hätta sellega, et muusikale nagu ei jätkunud enam eriti ruumi aga mõtte poolest ikkagi jälle huvi. Ta ja kogu see Lennart Meri toodud temaatika ta ikkagi nagu käib sealt läbi. Sest see on see, mida ajalooline ka peab tegema, eks nii temale kui Jaan Krossile heideti ette, et ajalooharidusega mehed hakkavad, mis nad välja mõtlevad. Seda oli vaja sel ajal, nii nagu praegu on vaja. Mikita tähendab mingiks rahva enese tunde kinnituseks. Lea, sa mainisid seda ehmatusest sündinud rahvas, kui me nüüd seda projekti üritame kuidagi kokku võtta või, või nagu äkki me püüame lausa nimetada neid vilju, mis siis võib-olla siis meile enim meeldisid või mis, nagu kestavad üle selle EV 100 enda, et siis võib-olla jah, siin alustasime juttu sellest koos töölisusest või sellest, et eriteatrid loositi kokku ja ja loodeti, et sellest sünnib nagu mingisugune uus uus loomingulisus, et noh, seda võib-olla see oli nagu jah üks suurimaid komistuskive, et selle ehmatusest sündinud rahva puhul oli võib-olla ka just see, mis eetiline aspekt nagu sai, nagu saatuslikuks, et sinna oli pandud tohutult palju ideid ja nii selle mimm projekti kui Estonia poolt, et noh, esiteks need on nii erinevad loomekooslused. Mimm sai näha seda, mismoodi töötab suur teater ja Estonia trupp kuuldavasti sai sellist tuulutust või? Ta nägu nägi korraks pööratise Estonia hierarhiad ja käsuliinid nagu teistpidi. Et see oli nagu hästi selline potentsiaalikas asi, aga, aga teisalt, et kuidagi need kaks väga loomingulist kooslust nagu natukene nivelleeris teineteist, et ma isegi nagu sain võib-olla idee tasandil aru sellest, mis sinna kõik sisse oli pandud, aga lihtsalt nagu laval see, see pluss ja miinus kokku nagu maandasid 11 ära, et ei, ei tulnud seal esile Estonia trupi tugevused ja paraku ka mitte Mimmi selline eksperimentaalsust, et see, see aspekt oli võib-olla ka nagu teiste nende koostööprojektide puhul. Noh, nagu määrav miks see tulemus ei olnud sajaprotsendiline, aga kas teil oli ikkagi ka mõni selline sajaprotsendiline õnnestumine, mida te meenutaksite ka siis, kui Eesti Vabariigist on rohkem kui 100 aastat? Sajaprotsendiline on võib-olla liiga palju nõutud, pealegi lihtsalt kõike näinud, mind huvitas väga põhimõtteliselt see puudutada kuud sealse tantsuga lahendatud antud väga palju tantsu kasutav rahvatantsu kasutav asi, aga kuna ma seda ei näinud, siis ma ei oska öelda kuidas, kuidas see neil välja tuli, täpselt eriti nagu see min projekti Estonia asi. Ta oli väga huvitav, aga lõppkokkuvõttes jäi mul alles kavaleht, sest kavalehe peal oli väga huvitavalt lahti kirjutatud kontseptsioon. Aga tegelikult seal laval ma nägin üksikuid huvitavaid artiste ja seda noh, episoodi, kus Ernesaks kirjutab tulevast Eesti, mitte seda hümni, mis hümnina jäi, vaid seda, mis inimeste südamesse jäi. Noh, niisugused üksikud momendid olid väga huvitavad, aga tervikust ikkagi ei tulnud välja. Kavaleht oli huvitav. Aga ma ei tea, sajaprotsendilist, ma ei oska öeldavat, rääkisin, miks mulle Isamaa pääsukesed meeldis, kas ta nüüd sajaprotsendiline oli, aga selles vormis ja nende distidega võib-olla tõesti ta oli sajaprotsendiline ja näitlejate-poolne koostöö ja huvitavat rollid olid jah, peaaegu sajaprotsendiliselt ka selles miljoni vaates niisugust reaalset miljonivaated seal lagunenud Toompeamajas ei saanudki olla olevat olnud Tartus. Mulle öeldi, et Tartus olevat olnud väga ilus tegelik miljoni vaade aknast, mida Tallinnas kuidagi tekitada ei saanud. Ma olen ka päri sellega, et näiteks mõlemat Andrus Kivirähki tekstidel põhinevad lavastused olid suhteliselt sellised üheksakümneprotsendilised, et mis takistab mind muutumas nende lavastuste andunud tausta jaoks ongi see, et see ei ole minu kõige eelistatum teatrilaad või et ma olen nagu teise laadi austaja, et, et see ongi kui mõnikord ka tantsumuusika austaja kuulab väga head rokki, aga ta on teise, teise teise laadi austajad mind nagu segast, see aga minu meelest nädalite omas omas laadis noh, nad ei olnud ikkagi sajaprotsendilise, ütleme sellise psühholoogilist draamat annab teha veel intensiivsemat kontsentreerituma, et ja, aga aga kui nad olid ikkagi väga õnnestunud lavastuse taga, mina, kui midagi peaks sellest projektist ikkagi kaasa võtma, siis mina võtaksin kaasa pigem selle 40 või 50 protsendilise lavastuse, mis on, on see no teatrirevolutsioon, et see jäi nagu sisse, et seda võiks teha uuesti või nentsed ütleme nii, et kõik see Hasso Krulli noh, ütleme kogu see kompott, et ühesõnaga revolutsioon siis selline papakalepsis ja samamoodi ega siis modernismi esimese poole esteetika, et need asjad tööle panna ja saada elu kasina sisse. Et ma arvan, et mina võtaksin selle kaasa või tahaksin, et see elaks veel kuidagi edasi. Ja ma pean ka ütlema, et ma olen ka nagu sinna revolutsiooni ikka kinni jäänud, et, et ka minu jaoks kuidagi võib olla ka see jah, et see mõnes mõttes on ju alustada kõige lihtsam, et sul on nagu kõik võimalused käes ja nooo alustas seda projekti väga jah, jällegi, et võib-olla see lavastus tervikuna ei olnud, et jah, sajaprotsendiline õnnestumine, Agassi, see potentsiaal, mis oli nii sellesse lavastusse pandud kui selle kaudu ka kogu sellele sajandi loole oli ikkagi võimas, et minu minu jaoks nagu ükski järgnev asi seda ei, ei ületanud. Küsin nüüd lõpetuseks, me heidame eesti teatrile, et igasuguseid asju ja peamiselt seda, et, et see ikkagi apelleerib sellisele peavoolu maitsele pahatihti või et meil on sellel sellel mingid mingid ajaloolised rahvuslikud põhjused. Teater on eestlasele väga tähtis ja teater kannab mingisuguseid funktsioone, mis võib-olla mõnel muul rahval on kas siis kirikus või, või mingisugusel poliitilisel agoraal kantud, et see, et Eesti teater on selline tasakaalustaja ja teravate probleemide sellise Kivirähiliku muigega keskpõrandale kokku toomine, seda peab kritiseerima, aga, aga see on ka mõnes mõttes paratamatu. Me siin oleme rääkinud nüüd peaaegu kõigist lavastustest ja on arusaadav teemad, meid kõnetasid kuidagi, nad olid ikkagi sellised, võib öelda, et nagu üldrahvalikult olulised teemad aga meil on kuidagi nagu täiesti käsitlemata jäänud kahekümnendad Kadri Noormets ja Tiit palu ja siis ka kaheksakümnendad veeuputuse lugu, et kas see tähendab seda, et need teemad või need lähenemisviisid, kuidas neid kümnendaid lahendati, et kas need olid nagu liiga marginaalsed, et ütleme, Essteetilises mõttes tasuks kiita, eksju sellist teistmoodi lähenemist ja sellist eksperimentaalset mõtlemist, aga nad nagu ei kõneta, kas, kas me sellepärast ei rääkinud nendest või, või, või on mingi muu põhjus, miks ja mitte ainult meie, vaid ka teistes vestlusringides on, on nad kuidagi nagu tagaplaanile jäänud? Et need on otsene põhjus, et ma lihtsalt neid kahte asja ma ei ole näinud, kusjuures ideena mulle väga meeldis, et võib-olla õieti ainuke, kes tõi sisse, noh, natuke oli ka seal pääsukeste sees teema eestlaste endi väljarändamise ja emigreerumise ja üldse emigratsiooni probleem mis praegu on ju väga valuline, aga sellest peaaegu ei räägitud, aga nähtavasti Kadri Noormetsseal sellise kauge kunagise ammuse. No räägin selle järgi, mis ma lugenud olen, mis seal oli. Tal oli see teema siiski sees, aga kahjuks ma ei näinud, kuidas välja tuli. Seal vist oli ka mitmekoosluse niisugune eriti hea haakumine selt tiitvalu oma lavastuse ja siis kõik need tantsuasjad sinna juurde, ma ei tea, mis seal õieti oli. Ma kahjuks selle Tiit palu oma. Aga mis puudutab jah, nukuteatri lavastust, veeuputus, vaba lava koostööd jah, siis kahjuks seda vist oli jah, nagu suunatud selline seal puudus nagu selline põletav probleem juskui tallinnaku, kuidas ütelda 80.-te Olm siis meenutamine nendele, kellel puudub selle kohta teadmine, et ta oli võetud niisugune eeldus, et võib-olla tänapäeva noorvaataja ei tea 80.-te olmest midagi, näitame talle siis seda, aga vist on sellest veidi vähe jah, et, et ma arvan, et ikkagi varasemat ajastut noortele tutvustades on atraktiivsem, kui seal on võib-olla mingisugune ikkagi probleemne fookus. Et minu jaoks ei tuld sa seal kahjuks välja ta mingis mõttes need varasemad asjad samast žanrist, disko ja tuumasõda näiteks töötas, aga, aga see ei töötanud. Aga nagu ma aru saan, ikkagi vist oleme enam-vähem seda meelt kõik, et kas selleks peab nüüd pidupäev olema ja, ja võib-olla ei ole ka seda lisarahastust nii iga iga aasta võtta, aga et iseenesest, seda suuremale koostööle ärgitamist võiks ka edaspidi Eesti teatris rohkem olla, et kuna kuna tegemist oli ikkagi eksperimendiga ja eksperimendi üks mõte ongi see, et see võib ebaõnnestuda või, või need ebaõnnestumised on viljakad ebaõnnestumised, et me saame teada just nimelt, et mis mis töötab ja mis ei tööta, et ilmselt me ei saa öelda, et see oli üks selline mõttetu kroonulik pidu, päevaline kampaania vaid ikkagi see andis mingisuguseid uusi impulsse, mida tasuks edaspidi edasi arendada. Kui ta annab impulsi omaalgatuslikult koostööle, see oleks küll väga Ja minul ei olnud ka niivõrd oluline see koostöömoment, sellepärast et selles ei ole midagi liiga uut, et kostan moment on vähemasti suveteatri raames ju juba küllalt ammune ja küllalt ulatuslik, aga just see mingi teemat pidikureerituse moment, mille on, oli tähtis, et mina arvan, et see võiks jätkuda, et, et see koostöö tuleb nii või teisiti või inimesed, kes tunnevad koostöösoovi, jõuavad teinekord koostöö, nii, aga et vaibal võiks kureerida veel sellisel viisil, et keskendume mingisugusele teemale hõlmavamalt ja kaasame teatrijõud tegelema mingisuguse ühiskondlikult või kultuuriliselt olulise teemaga. Jah, ja lõppude lõpuks ei ole ju ka see Eesti vabariik 100 veel läbi. Toimkond on ju võtnud ette ka ikkagi tähendab see, see EV100 tähistamine lõpeb ikkagi siis, kui vabadussõjast on 100 aastat möödas, nii et selle selle kahe aasta sisse võib-olla mahub ka veel mingisuguseid kuraatori mõtteid. Aga nende mõtetega on sobilik tänane sajandi loo teema käsitlus kokku tõmmata. Tänased teatrivahid olid Lea Tormis, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk. Helipuldis oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrivaht.