Teatrivaht. Tere teatrivahid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk alustavad saatesarja teist hooaega. Täna küll natukene teises formaadis, sest et Lea Tormis on meiega ühenduses telefoni teel. Natukene formaadi muudatusi on plaanis ka järgmistes saadetes. Nimelt liitub meiega veelgi teatrivahte külakorda hakkavad saadet tegema lisaks meile kolmele ka Hedi-Liis, Toome ja Valle-Sten Maiste. Et loodetavasti saame siis nagu rohkem erinevate lavastuste erinevate sisude kaudu siis ka nagu spetsiifilisemaid eksperthinnanguid. Aga kuna meie viimasest kohtumisest on möödas juba neli kuud siis tuleks sissejuhatuseks natukene rääkida sellest, mis selle nelja kuu sisse jäi. Meie tänased põhiteemad on suvelavastused ilma võõras saueaugu teatritalus ning kostja ja hiiglane Viinistu kunstimuuseumis. Aga jah, tahakski nagu kõigepealt alustuseks natukene siis testida või, või, või uurida, kuidas meil kolmel teatrisuvi möödus. Lea, mida sina suvel nägid? Ma ei ole näinud ju mitte eriti palju, sest ma ei sõida palju ringi, aga siis ehkki üsna mitu asja. Aga kui nüüd sellest rääkida, siis mulle tundub, et ma lähen nagu ühe teema peale praegu vist üle sellel pinnalt ja miks sellepärast et kas käib veel suvelavastuste alla või on juba järgmine hooaeg, ma ei tea. Aga siis teatrummi avamisel mängitud kalderooni näidend või õigemini selle žanri nimi on osa kramentaal. Suur maailmateater, see kuidagi viis minu peas väga paljud asjad, mida ma suvel nägin ja paljud mõtted, mida olen ka varem mõelnud, viis kokku. Et ma lähtuks sellest, kui see ei ole liiga meelevaldne. Tähendab muidugi žanr, mis on Hispaanias palju keerulisem, kui ta oli keskaegses või, või hilis. Teed, et hispaanias ta ongi niisugune mingi ambivalentsus varjundiga ja kalda ei roni puhul eriti. Ja kahjuks kalderooni ei ole meil eriti mängitud, aeg-ajalt mängitakse mõnda tema komöödiat ja nüüdki sedasama Lembit. Siis ka varem mängitud ja Ugala etendus oli siis nüüd. Aga tema filosoofilisemaid näidendeid ei ole praktiliselt meil üldse tehtud, välja arvatud juba nüüd päris mitu aastat tagasi Draamateatris etendunud Ingo Normeti tehtud kalderoni elu on unenägu, kus muide peaosa mängis hoopiski Tiit Ojasoo. See on nüüd nagu ajalukku tagasi minek, aga seepärast see kalderoni nägemine viis mu peas kokku paljud asjad, mis praegu nagu paralleelselt oli mitte ainult suvelavastust sealt, kus oli neid jooni, vaid ka see, et sama aja peale sattus, et ma nägin ühte väga toredat suveelamus, mis pole teater, vaid film. Jaan Tootseni isa, Vello Salo ost tehtud film, igapäevaelu müstika ka kus on täpselt seesama tema kasutab juba Vello Salo kohta seda teatriski nüüd kasutatud mõistet trikster tähendab inimene, kes nagu pöörab asju ühtpidi ja teistpidi, nii nagu paljud keskaegsed žanrid seda ka tegid. Ja ma ei saa jätta ütlemata, et mul hirmsasti Endis Vello Salo see ütlemine, et kui Jeesus tuli Jeruusalemma eesli seljas siis mina olen see mõte, et peab ise siis taipama, et keegi on see, kes vahendab seda olulist, et nii, et nüüd mitte liiga segaseks abstraktseks minna. Ma läheksin siis edasi teiste lavastuste juurde mis, nagu ka äkki minu mälus hakkasid haakuma nende samade asjadega, et jah, see ambivalentsus ei tähenda oluliste vaimsete väärtuste puudumist ja selles mõttes, eks kummaliselt haakusid Isamaa pääsukesed, mida ma nägin ka seal ju tehakse nalja asjade üle, mis ju nagu võiksid või peaksid olema pühad ja samal ajal on seal ka see ulmeline ja eluline tasand täiesti olemas. Et ka see kuulub siia ja muidugi kõige raskem oli võib-olla selle suve jooksul ja selle suure eesti 100 lavastuste sarjaga, mis olid ju kõik loositud, nii need, kes neid tegid koos, kui ka siis need kümnendid, mida keegi pidi tegema. Et see põhimõte ise, mis loos või, või teinekord anda midagi väga ootamatut ja huvitavat, aga ta kahjuks rohkem siiski võib-olla pani inimesi keerulisse olukorda. Ja kõige raskem võib-olla oli nende suurmeestest rääkivate lavastustega kostja ja hiiglane, seda mina kahjuks ei näinud. Aga samal ajal ma nägin näiteks balleti Keres ja seal oligi tunda, kui raske on väljendada seda suurmeest laval ja teatrivormis, kuigi ilmselt mõlemas lavastuses oli väga palju huvitavat. Ja siis Kerese lavastuses oli muidugi väga huvitav koreograafia ja sealt võis välja lugeda ka olulisi asju Kerese isiku ja elukohta, aga see jäi natukene siiski keeruliseks ja pani mõtlema selle peale, et näiteks Madis Kõivu näidend keskmängustrateegia, mida mitte nii väga ammu lavastati Draamateatris, mis rääkis ka keresest ja kerestest. Et ikkagi mõne teema puhul nähtavasti kuigi liikumine võib olla väga väljendusrikas ja anda väga olulisi istuvaid kujundeid, on vaja rohkem sõnale tähelepanu juhtida. No kui ma nüüd hakkaksin lugema veel asju, mida ma olen näinud ja mis kuidagi meeldisid siis omamoodi huvitav oli näiteks miljoni vaade, mida koos tekid siis linnateatri ja vana Baskini teater. Ja jah, ta oli vastuoluline, aga ka seal oli mingeid hetki, mis heastajadki salati peavad olema, kus sellest igapäevasest äkki välgatab midagi igavikuliste. Ja mul on kahju, et mul jäid nägemata sellised lavastused, sellised nagu leht ilmub öösel ja kaarnakivi perenaine, mis nagu minu meelest Eesti ajaloo suhtes küllap midagi huvitavat ütlesid, aga, aga ma ei näinud neid. Aga jälle hiljuti nähtutes. Mulle väga istus Noad kanade sees on siis noorte inimeste tehtud lavastus, mida nüüd mängiti hobuveskis mitte enam seal tornis, kus nad enne mängisid. Ja see ongi huvitav, et siit võib leida samuti omamoodi allegooriat, nagu see on ka kasvõi kalderoni nendes autosakramentaalides. Aga ometi see oli väga eluliselt ehe lavastus ei oskagi ära seleta, millega ta võlus. Et see, mis toimus inimestega, see oli kuidagi väga päris. Rääkimata noorest näitlejannast Ilo Annist, kes seal väga huvitavalt ennast väljendas ja kellel nähtavasti tuleb veel põnevaid rolle. Aga et Andrus Vaarik kulle oli noor lavastaja Johan Elm andnud mingeid hoopis uusi juste ambivalentse maid, jooni, et kogu see tema koomiku pagas nagu kadus tahaplaanile ja samuti oli huvitav Nii et niisuguseid asju, neid oli ikkagi päris palju, kui ma räägin ainult neist, mida ma viimasel ajal nägin. Ja muidugi kõige rohkem mulle vist siiski meeldiski see Priit Põldma, jälle uus noor autor hiljutine lõpetaja, lavakoolis, kes on tegelikult teatejooks juba väga palju teinud tekste tema ilma võõras ja kogu see seos Sis, Uku Masingu, Jaan Kaplinski ja veel paljude vahel, mida see näidend pakkus. Et selles oli midagi väga niisugust inimlikku ja ilusat ja rääkimata sellest, et just see igavikuline alge tulisel vä. Meelis, kas tahad ka väikse ringi teha oma suviste teatrielamuste ümber või, või lähme siis kohe konkreetsete lavastuste juurde või mis sulle silma jäi? Tahaks lihtsalt mainida, et mulle kõigepealt viimasena on jäänud silmapaar väga head artiklit, mis seda suveteatri fenomeni lahkavad. Üks nendest on Tambet kaugema kultuuri lehe sirp, teatritoimetaja ülevaade, suveteatrist käsitlus suveteatris kui sellisest. Suht juba läkaseks muutunud nähtusest pikale veninud festivalist, et kohati ei saagi aru, et kus nähtusena lõpeb suveteater ja kust algab siis õllesummer ja Valle-Sten Maiste sirbis kirjutatud artiklis toob väga hästi välja ka selle. Kui suveteatri institutsioonina kipub üle vohama, siis milliseid pisarseid meke omandab teatrikunst kui selline, kui sedasi puusa pealt tehtuna ka üsna tõsiselt teatritekstid saavad siis selliseid kummalisi lisakvaliteete, mida muidu võib-olla talvehooajal ei tekkiski. Minul endal oli vaatamata sellele suveteatri nähtuse üleküpsemise jutule siiski üsna üllatusterohke suvi ja tooks välja võib-olla viis üllatust. Esimene neist oli see, et minu kõige ägedamaks suveteatrielamuseks kujunes tantsulavastus. Sellises arolin Raudva raha, Aadla age Linkmani, Maarja Tõnissoni lavastus, olme ulmat kaks, mis oli jätk esimesele tantsulavastusele, kus siis ühes luise tänava korteris tantsijad tantsijanna, väänlased siis erinevaid olmeolukordi ümber mõtestades, seekord oli siis hõivatud terve Marati tänava Põhja-Tallinnas asuva Marati tänavatehasekompleks ja see oli suudetud täita kuidagi ühelt poolt selliselt suviselt helgelt, aga teisalt siiski väga üldistus jõuliselt ja eetiliselt sellise tantsulise liikumisega, mis ei hirmutanud ära ka minusugust, tantsu, võõrast inimest, et ma ei tundnud kordagi ennast seal kuidagi ebamugavalt ja samas oli tähelepanu alati väga huvitaval kombel hõivatud, et ma pole näiteks varem kunagi leidnud ennast olukorrast, kus ma tavapärase aplausi asemel etenduse lõpus Lähen lihtsalt Jenka rivisse saalist välja, samal ajal kui näitlejad mulle rõõmsalt siis kaasa lehvitavad. Ma väga loodan, et ka järgmisel suvel seda lavastust mängitakse. Teine üllatus tabas mind, aga Niguliste kirikusse on koht, kus ma pole kunagi ühtegi etendust vaadanud. Käisin seal Michel Sittowi kumu näituse külastamise eel vaatamas selle näituse satelliit lavastust, milleks oli siis Lembit Petersoni lavastatud Jaan Krossi läbimurdeteos neli monoloogi püha Jüri asjus, mis siis räägivad kuulsa kunstniku omaaegsest Eestisse naasmisest ja selle lavastuse puhul oli nagu kõik eeldused loodud läbikukkumiseks, et esiteks Niguliste akustika on selline, et see lihtsalt ei sobi teatri tegemiseks. Ja teiseks on krossi kirjutatud monoloogid ikkagi üsna Liternatuursed ja seal puudub teatriks vajalik tegevustik, aga Lembit Peterson oli sellest ikkagi kuidagi välja võlunud midagi väga hingestatud ja ja see mõjus kõik väga kaasaegsena. Ja kui kaasaegsetest rääkida, siis ma selle suve veetsin mõned päevad ka Rakveres vaatamas. Baltoscandal olid seal siis rahvusvaheline kaasaegsed etenduskunstide festival, mille eesmärk on siis kaardistada laiemas maailmas sellise avangardteatrisuundumusi ja mul on väga hea meel tõdeda nähtu põhjal, et Eesti teater, mis seal oli siis esindatud Kanuti Gildi saali lavastusega Workshop. On ka avangardskeenel ikkagi maailmatasemel ja, ja minu arust oli seal peajagu teistest üle, nii et see oli selline kolmas üllatus ja neljas üllatus ei puuduta üldse lavastus, mida ma näinud oleks, aga aga see, et teatri jaoks on Eestis ikka veel selliseid neitsilikke mängupaiku, see üllatas, ma pean siin silmas Tartu uue teatri lavastus, Kremli ööbikud ja selle Haabelilt külastatavust Narva Kreenholmi manufaktuuris. Ja viiese viimane üllatus oli pigem selline ebameeldiv, see oli ühe suvelavastusega kaasnenud röögatu turunduskampaania, mis pigem kahjustas seda üritustel. No kui kuidagi õilistes, aga sellest räägime vist täna lähemalt, nii et mul oli hästi tore üllatusterohke teatrisuvi. Tore, mina pean ütlema, see ei ole nüüd info, millega peaks uhkustama või kuulajat koormama, aga lihtsalt pean ütlema, et kuna ma olen aastaid olnud ka žüriis ja seda teatrit on tulnud väga palju vaadata, siis ma nagu sel suvel lausa nagu teadlikult püüdsin pidada teatri paastu ja, ja tegeleda võib-olla selliste igavikulisemate teemade ja ja enesesse vaatamisega, küll aga siis seda olulisemad või, või seda teravamad olid need elamused, need, need vähesed teatrielamused, mida ma suvel sain ja jah, tõepoolest me tänases saates räägime siis pikemalt nii ilma võõrast kui kostjast ja hiiglasest. Need olid kindlasti mõlemad väga märkimisväärsed sündmused ja kui me nüüd seda suve suve lõppu pikendame siin septembrisse tähendab üks teema, mis nende viimati nähtud lavastuste puhul kuidagi enda jaoks joonistus, see on lihtsalt natukene võib-olla natuke selline teatri olemuse üle mõtlev lähenemine või et nii kostja ja hiiglane ilma võõras kui ka nüüd juba Lea poolt mainitud suur maailmateater. Ja ka nüüd hiljuti VAT teatris esietendunud Christian röömeri pilgatud pimedus need ühel või teisel moel, nagu kõik problematiseerisid seda teatrilaval olevat jutustavat autorit võib nagu tõid nähtavale sellise jutustaja rolli teatris, et ilma võõras võib-olla andis just nagu ainest selle üle mõtisklemiseks, et kas teater paratamatult kaotab midagi ja eriti veel, kui aluseks on Uku Masing, kes seda mentaliteeti uuris, et see on siis ka nagu üks näide sellest dramaatika ja eepika põimumisest või ja see eepiline teater, see, kus sündmusi mitte ainult ei elata läbi, vaid ka vaadeldakse distantsilt. Noh, see on ju tegelikult vana nähtus, see ei ole mingisugune eriline avangordsus, aga enamasti kui seda võtet kasutatakse, siis tal on ikkagi mingisugune selline vormi küsimärgistav funktsioon, et ta ei ole selline tavapärane psühholoogilis realistlik teater. Sellega enamasti tahetakse midagi veel öelda ja just nagu hiljuti. Et noh, me oleme võib-olla Bresti võõritus efekti teooriatest lähtudes kippunud seda võõritusliku epilist jutustavad teatrid võtma, kui sageli võib-olla sellega vabandatakse välja ka selliste puudulikku psühholoogilist läbielamist laval, et ah, ma tegin distantsilt, ma panin võõritust. No minu jaoks nagu et olgu see teater siis võõrituslik või mitte, olgu tal see poliitiline sõnum või mitte, et see üldine kunstilise kujundi funktsioon või see, et ta peab olema kummastav, kummastatud, ta näitab meile mingisugust elu tahku sellisel moel, et me näeme sellest üllatust, et see nagu Peaks olema teatris nii või teisiti olemas, sõltumata sellest, kas kasutatakse epilist või psühholoogilist lähenemist. Et selles mõttes VAT teatri sõjakriitiline pilgatud pimedus minu jaoks nagu peegeldas seda halba näidet sellest eepilises teatris või tähendab selle asemel, et et meile jutustatakse midagi selleks, et me näeksime seda teise pilguga, üllatuksime selle asemel meile selles lavastuses jutustati niigi teada asju nagu sellise tagantjärele targalt ilkuva tooniga, mis tähendab see lääne inimese kolonialism ja nato pahupooled on loomulikult teemad, mida tuleb taas ja taas üle korrata, aga ütleme selles võtmes, nagu seda tegi pilgatud pimedus. Me ei saanud mitte midagi uut teada, ma arvan, et ka need inimesed, kes NATO või või või mingi muu militaarmudeli järgi on sunnitud nendes protsessides osalema ka nemad teavad seda sõnumit, mida see lavastus meile öelda tahtis. Aga selleks, et tõepoolest midagi meis murduma või muutuma paneks nagu ei piisa sellest tagantjärele targast üleolevast toonist ka kostja ja hiiglane meelis juba mainis seda iseenese paroodiaks muutunud Eesti Päevalehe turunduskampaaniat selle lavastuse ümber. Ka seda turunduskampaaniat võib võtta nagu ühe osana sellisest eetilisest teatrist või dramaatika episeerumisest. Meile jutustatakse mingit lugu juba enne, kui etendus on pihta hakanud ja oleneb siis, milleks see meid häälestab praegu jah, kostja puhul peab ütlema, et see, see lõi eile ootused väga madalale, aga teinekord on madalate ootustega just hea teatrisse minna. Nii ka mina. Tegelikult sain sellest väga tugeva kunsti. Aga ka seal oli siis kasutatud seda teater teatris võtet või, või seda rollist, sisse-väljakäimist, jutustamist, eetilist teatrit. Ja kuigi see täna mängime teatrist teatrit, see on ju iseenesest vana võte ja, ja väga raske on sel teemal üllatada. Minu jaoks need, need mõned hetked selles kostjas, kus just eriti peategelane ise Peeter Tamm aru Konstantin Pätsi rollis, kui ta käis nagu rollist sisse ja välja ta tõepoolest nagu aktiveeris minu jaoks selle tunde, mida me võib-olla sellise võtte puhul taotlema või tähendab, see, see võib olla nüüd natukene pateetiline, aga see, kus näitleja vaheldab enda sees tegelase ja enda kui kodaniku vaatepunkti, see tõepoolest pani nagu sellistel parimatel hetkedel mõju maa, selle lavastuse sellena, et näitleja kui kodanik võttis nagu kanda selle vastutuse, mida me siis võib-olla siis Konstantin Pätsile omistame või milles teda süüdistatakse. Ta nagu võttis ka kanda osa sellest koormast, mitte ei hakanud teda siis distantsilt hukka mõistma või naeruvääristama. Et sellised hetked on teatris väga toredad ja siis juba Lea poolt mainitud suur maailmateater Theatrumis. Noh, sündmus on ta juba selle materjali mastaapse poole pealt pluss see, et Teatrumist avas sellega ka oma uue renoveeritud mängupaiga Theatrumi saalis. Ja tõepoolest, see siis ka asetus sellesse katoliikliku konteksti, mida Lea mainis, lisaks Jaan Tootsen, jaga Andri luubi dokumentaalfilmidele katoliku preestrite eest on siin seoses paavsti visiidiga ju veel ja veel või ma ei tea, kas seoses, aga tähendab viimasel ajal seal on seda katoliikliku doosi tulnud ka tele ja raadiokanalitest päris palju. Mainin siinjuures ka neljapäeva õhtuti ETV2s jooksvalt seriaali noor paavst joud looga peaosas, mis on ka selline põnev elamus. Aga seesama, see kirjandusinimese mingi teatav kõrkus teatrikunsti suhtes, ma hakkasin selle peale jälle mõtlema selles suure maailma teatri lavastust vaadates. Muide ka seda on tegelikult varem Eestis lavastatud. Kaheksa aastat tagasi lavastas Tiit Alte sellesama asja Rakvere luteri kirikus, kusjuures luteri kohalik pastor Tauno Toompuu mängis lavastuses kaasa. Et see ettevõtmine on loomulikult nagu hästi põnev ja hästi mitmetahuline. Ja sellest tasuks võib-olla lausa eraldi saade teha. Aga, ja see pani jällegi nagu mõtlema selle peale, et kuidas see teater kunstiliigina nagu suhestub teiste kunstiliikidega või et see materjal, see kalderoni, näidend või auto sakramente, mis noh, tõepoolest, nagu hõlmab endas kogu maailma, ta sinna sisse on kontsentreeritud väga-väga palju. Aga kui ma seda lavastust vaatan ja see ei ole mitte Theatrumi süü, ei ole Lembit Petersoni lavastus, oli väga niisuguse huvitava, ma ütleksin lausa nagu trumile ebatüüpiliselt sellise, natuke isegi epateerivalt kaasaegse võtmega midagi sellist fon kraaliliku oli selles noh, võrdle see tuli sellepärast meelde, et ma olin samal etendusel Peeter Jalaka ja nagu ma aru sain, ka jalakale väga meeldis. Et see lavastus oli huvitav ettevõtmine, aga noh, see, see pani mind jälle mõtlema minu minu lemmikteema peale, et miks katoliku kirikus tekkis teater ja miks õigeusu kirik teatrit tõrjub. Et kui me räägime sakraalsest kunstist, siis noh, näiteks ikooni kummardades või sakraalsed muusikat kuulates me kuidagi saame selle kaudu ka osa sellest palve praktikast seal ei kooli ees seistes või muusikat kuulates. Me saame ennast häälestada sellele alandlikkuse lainele, tajuda ennast osana millestki suuremast siis paraku nagu teater ja seda ma just seda Theatrumi lavastust vaadates nagu tundsin, et teatris ikkagi seesama see inimfaktor, see, mis teebki teatrist ainulaadse kunsti, see, et sul on see vahetu puudutus, psühholoogiline puudutus on siin laval olemas. See on teinekord nagunii halastamatult tungib sellesse lavale reaalsesse. Noh, tõsi küll, see näidend on ka selline metateatraalne minu nähtud etendusel mängis seda jumalat või autorit Lembit Peterson ise. See oli väga hästi tehtud roll, seal oli mõnus iroonia, väike distants, see nagu võimaldas neid registrivahetusi, mida ilmselt nii Calderon kui kogu see sakraalne näidend nagu eeldavad. Aga üldiselt nagu see lugu ja noh, see on mingi teatri paratamatuse veel kord ütlen, et ma ei taha seda nagu trupile süüks panna. Aga kuidagi kui sinna lavale tulevad siis need inimlikud pahed ja inimlikud kiusatused siis kohe kipub olema see mingisugune moraliseeriv maik külge või et need inimesed, kes näiteks ikoonikunsti harrastades või liturgiliste muusikat mängides või lauldes saavad ennast siis nagu pisendada või viia ennast siis sellele igavikulised lainele siis teatrilaval sakraalse teksti esitades tuleb see inimpsühholoogia kuidagi sellisel Abik tul või Mannetul kujul ikkagi sisse nagu inimesed neid rolle mängides justkui võtsid endale juba selle õiguse ja hoiaku mõista hukka, mõista kohut. Ja noh, ma ütlen, et see on mingisugune teatri kui kunstiliigi paratamatus, et see siin ei ole võib-olla keegi otseselt süüdi, aga see pani mind ei olegi mõtlema selle peale, miks osad konfessioonid peavad teatri kiriku rüpes võimalikuks ja teised mitte. Et jah, sellised muljed siis minu, sellisest suvisest ja vara sügisesest teatriskäigust. Meil läheb siin nüüd kirikuelu saateks ära, aga kirik on ju täpselt samamoodi suuresti täna etendusasutuse rolli täitmas. Et miks mitte rääkida ka sellest minu arust see, mis seal välja toodud, see Sokraalsuse ütleme hädisus laval, et see on just teatri tugevus. Ja see võimaldabki võib olla, et teatud sellist võimukriitilised, sest igasuguse religioosse süsteemi puhul nagu seesama noor paavst džuud looga peaosas, tore seriaal meile näitab et igasugune religioon on vahetult ka võimu kui sellise selle teostamisega seotud. Et see on tore, kui mingid ülevad asjad saavad laval kuidagi alasti tõmmatud, isegi kui seda ei soovita. Teatrivaht. Aga siis jah, lähme siis ilma võõra juurde, see oli siis suvine lavastus, saueaugu teatritalus. Uku Masingu, Jaan Kaplinski ja veel mitmete erinevate materjalide põhjal oli selle tekstiks kirjutanud Priit Põldma, rääkis siis lavastus Uku Masingu elust või, või kes on lugenud Lauri Sommeri novelli, hilised lemmelehed, siis noh teab, mis olid need sündmused siis Uku Masingu ja tema abikaasa Eha Masingu elu, kuhu ühel hetkel tungis sisse kolmas noor naine ja mida siis selle ümber nagu teha sai ja mõelda võis, kui Lauri Sommeri novell on selline hästi sukestiivne ja just nimelt selline nagu sissepoole või neid neid erinevaid maailmu luua võimaldav ja võib-olla isegi võib-olla see armukolmnurk iseenesest ei olegi seal see kõige tähendab, ta on küll keskne, aga, aga võib-olla sellest ei järeldu sellised eetilised hinnangud, pigem siis need, need värvid ja pooltoonid, mida selle kolmnurgaosapooled tundma hakkavad, siis just see eelnevalt põgusalt mainitud teema, et kui see lugu nüüd toodi nukuteatri lavale ja teatrivormi et siis nagu tundub, et mingisugust lõivu tuleb laval maksta või et kuidagi need minaarsed opositsioonis või, või selline indo, germaanilik lihtsustus tuleb nagu paratamatult sisse, kuigi ma pean ütlema, et Priit Põldma dramatiseeringuli väga tundlik ja ja kui me siin koostööd räägime, et see oli nagu selline tõeliselt kosutav näide sellest, kuidas inimesed, kes tahavad koostööd teha, saavad seda teha just nimelt luua sellist sünergiat ja sümbioosi, kus erinevad osapooled ei kisu enda peale, vaid kõik on panustanud ürituse õnnestumisse. Nukuteatri noor dramaturg Priit Põldma, Ugala noor lavastaja Ringo Rammul, teater NO99 muusik, ka mees Jakob Juhkam, stsenograaf, Marion Undusk, valguskunstnik, Priidu Adlas tal, need noh, nii nii erinev seltskond, kui üldse mõelda annab, aga see koostöövaim ja seal on mingisugune selline just nimelt see, et me võime sellele loole mõelda ju igasuguseid selliseid eetilisi ja sotsiaalseid üldistusi. Aga mul oli kuidagi hea nautida seda tunnet, et kunstis on ikkagi kõige esmane see esteetiline tasand ja, või sealt midagi edasi hargneb, siis see on ainult hea. Aga et ma ei pea minema lava saali juba ette häälestatud sellised tendentsliku pilguga. Mulle ka väga meeldis see tervik, meeldis see, et kuigi seal selles loos endas on ju väga palju eriti arvestades nii-öelda aktuaalseid võimalik käsitlusviise. Et kuigi seal tekstis endas on selliseid suht perverseid aspekte seal ju vana Uku maasiksis tegelasena ahistab ühte noort külla tulnud neidu, kes siseneb sellest suhtest ka käima peale, et mulle meeldis, et seal ei olnud Ki sellist muraliseerivat nii-öelda seeni ega lahendust, et kedagi üritatud välja vabandada ja kellelegi ei pandud mitte midagi süüks ja samas kõigil oli oma raskus kanda selles loos ja, ja eriti üllatas selline nii-öelda küps käsitlus seoses, nagu Mailis ütles selle meeskonna enda suhtelise noorusega, et nii lavastaja Ringo Rammul, kes on siis Ugalas teinud üht koma teist, aga suht hiljuti kultuuriakadeemia lõpetanud, kui ka siis dramaturg Priit Põldma, et nad näitasid ikka väga küpset suhtumist nii delikaatses teemasse, et ma tahtsin Lea käest küsida, kui sa veel kuuldel oled. Et kuidas Sulle tundus, et sina oled elanud suure oma osa oma eluajast ka sel ajal, kui mõlemad need lavastuse peategelased noor Kaplinski kui kassis Uku Masing veel toimetasid, et räägi enda muljetest, mida see sulle nii-öelda mälestuste laekast üles tõi? Seal avastus. Ei, ma ei oska öelda, et see oleks mälestuste laekast lausa üles midagi muud toonud, kui teater ise tõi. Sellepärast et Kaplinski luule on mulle alati väga lähedane olnud ja rääkinud mingitest väga olulistest asjadest. Uku Masinguga ma isiklikult tuttav ei olnud. Nii et siin isiklikke mälestusi ei ole, aga mind kuidagi haaras tervik. Ja see, mis just minu jaoks on teatri puhul tugev, ma saan aru kõigest, mis Madis räägib ja, ja olen ka eluaeg tundnud, et kirjandusinimesed eriti teatrit nagu no viimasel ajal on seda vähem, varem oli, seda rohkem ei tunnista, peavad primitiivseks ja nii see on teatejõud, tegelikult ta toob, niisugused asjad toob inimliku mõõtme, kui ta on hästi tehtud, teater kaasa. Mind see ei häiri, nii et mulle jättis kuidagi tervikuna väga-väga hea mulje. Siin ei ole minu meelest seda kaksikvastandust, need inimesed on keerulisemad, eriti muidugi, kuidas nüüd Eelma mängib oma rolli, mis võiks nagu olla mingi paralleel siis Uku Masingule ja kuidas Garmen, Tabor mängib siis tema naise rolli seal. Et need on väga keerulised kohad ja võib-olla kõige huvitavamad ongi mõned dialoogid, siis kas naistevaheline niisugune väga valus dialoog või siis Aleksander Eelmaa dialoogsel noore luuletaja, kelle taga võib näha Kaplinski, sest kasutatakse noore Kaplinski tekste. Aga see kõik oli no väga väljendusrikas kesine, mitte liiga üle paisutatud väliste kujunditega, aga juba seal saueaugu talus tekivad paljud kujundid iseenesest võib-olla ainult lõpus, liiga kiirustada lõpulahendus kosmose tulnukaga, see tuli võib-olla natuke liiga lihtsustavalt kiiresti, aga no see ei rikkunud midagi ära. Kõige toredam oli just noortel noore lavastaja ja ja noorte tegijate koostöötase nende kahe väga võimsalt esinenud näitlejaga. Niisiis jah, juba muusika kujundaja Jakob Juhkam ja valgustuskunstnik Siidu atlas, aga eriti need, kes mängisid Aleksander Eelma ja Garmen Tabori kõrval siis päris noored Grete Jürgenson, kes juba on vist Rakvere teatris ja Elar Vahter, kes veel alles õpib Viljandi koolis. Jah vot seal on nagu see asi ka veel ei pea nüüd huvitama inimesi, kes nüüd lähevad lavastust kui puhast kunsti nautima, aga noh, teades Lauri Sommer, kes on mu kursavend ülikoolist ja ja see tema Masingu avastamine noh, sai alguse juba ülikooli ajal või ta on ikka väga põhjalikult selle Masingu maailmaga tegelenud ja ja eks ma siis ka nagu natukene niimoodi üle üle Lauri õla, neid teemasid võtsin vastu 20 aastat tagasi, et kogu seda Masingu Maailma ju saadab ka selline natukene selline noh, ebajumaldamine või, või et on, on inimesi, kellele ta ei ütle võib-olla mitte midagi ja on inimesi, kes on ikkagi väga jüngrid ja on tõstnud Masingu nagu enda jaoks selliseks guruks. Ja noh, eks seal ole erinevaid äärmusi või noh, et kindlasti ka nende kuru ja jüngri suhetega on, on ju selliseid omamoodi nagu inimlikke aspekte, et on ju ka Jaan Kaplinski üks selliseid Masingu õpetuse kandjaid ja, ja edasiarendajaid ja Nende jüngrite endi seas on ju ka aeg-ajalt olnud tajuda sellist väikest kukepoksi või mingit nügimist, et kes kuidas Masingu pärandiga ümber käis ja, ja kellel on nagu suurem õigus ja seda mõtestada ja tõlgendada, et noh, et ütleme võib-olla siis mingisuguse väikse metatasandil ja lisaks sellele, et see on siis vanamehe ja noore tüdruku armulugu ja, ja ütleme siis, Elar Elar Vahteri tegelane siis on nagu noh, niimoodi enam-vähem siis Jaan Kaplinski lähtunud tegelaskujuvad sealt saab ka seda jüngri ja guru seda kõrvalteemat võib-olla natukene niimoodi vaadelda, et kust need armukadeduse ja ja inimsuhete lõhkumised nagu pihta hakkavad, et üks asi on see mehe ja naise vaheline armastus, aga need sotsiaalsed suhted on nagu veel mitme tahulisemalt. Aga jah, et see lavastus noh, kindlasti oli seal ka asju, mida võib-olla tahaks natukene ette heita, kasvõi see lõpplahendus sellest skafandris lavale ilmunud Masingu, noh siis sellest fiktsionaalsest lapselapsest. Et noh, võib öelda, et see oli juba nagu jah, seesama, mida siis võib-olla kirjandusinimesed teatrile ette heidavad, et selline vägivaldne kujutluste ruumi tungimine, mida ei oleks võib-olla vaja olnud ja eks seal oli veel üht-teist, mida võiks ju ette heita, aga, aga et üldiselt see lavastus nagu ei, ei ammendanud kogu seda Masingu küllaltki rikkalikku pärandit ära, vaid pigem oli näha, et, et sinna oli väga palju sisestatud. Kõik võib-olla ei avanenud, aga, aga see oli seal olemas ja ja igal inimesel on, on nagu võimalik. Ehk siis seda lavastust vaadates nagu aktiveerida see Masing talle südamelähedane on teatrivaht. Aga kas läheme siit teise suvelavastuseni, mis, mis ka nagu sellest suvest kuidagi märkimisväärsena esile tungis, seal siis kostja ja hiiglane Viinistu kunstimuuseumis välja tõi selle lavastuse raam ja selleks kutsuti siis Venemaalt lavastaja Aleksandr Ogarjov raamil siis juba mitmes koostöölavastus vene partneritega, et juba natukene mainisime seda, kuidas üks turundus Haanja võib nagu tulemusele või sellele turundatavale hoopis karuteene osutada, et üks asi on see, et see häälestab inimesi, nagu see tekitab juba ette vastumeelsuse, mis on nagu huvitav, et nii Urmo Soonvald kul Ingrid Veidenberg on ju ometigi nagu ajakirjandus ja turundusprofid, et kuidas nad nagu seda ei ette ei näinud või ei suutnud nagu õigel ajal seda pidurit tõmmata. Ma ei taha siin kuidagi nagu parastada, aga noh, sai juba mainitud seda tõelist suvist turundust tegu Kremli ööbikuid Narva Kreenholmis, kus siis noh, ma ei tea, suuresti vist sotsiaalmeedia kaudu müüdi need 23000 piletit praktiliselt ühe ööga läbi. Et siis tegelikult ju see üle turundatud kostja ja hiiglane ei, ei olnud kuuldavasti väga nagu publikurohke, et kas oli põhjus selles, et tekitati mingisugune võõrastus või ebameeldivus tunne või oli sellel muud põhjused, ega tänavune palav suvi tõepoolest pakkus ka väga palju muid tegevusi peale teatriskäimise, aga igal juhul jah, et kasuks turundus kindlasti ei tulnud, et juba ette hekseldati, noh, kõikvõimalikud Konstantin pätsiga seonduvad teemad ajakirjanduses läbi Eesti Päevalehe siis eestvõttel ja noh, jäi tõepoolest nagu mulje, et enam midagi lisada ei ole, aga noh, võib-olla isegi vähem mainiti seda noh tegelikult on ju intrigeeriv juba see, et tuli lavastaja Venemaalt rääkima siis meile, sellest, kuidas me oma iseseisvuse kaotasime ja ja kes selles võib olla süüdi oli, et, et ma ei tea, kas selle kaudu aktiveerus ka mingisugune selline poliitilise teatri võttestik või pigem oli tegemist puhta kunstiga või kuidas sul seda lavastust vaadates tunne oli minu jaoks aktiveeris seal kõige rohkem asju, Peeter Tammearu peaosas, kes sisuliselt noh, kandis seda lavastust, see, mida vene lavastaja endaga kaasa tõi, oli rida selliseid võõritus, efekte ja tänaseks juba kulunud selliseid mänguvõtteid, sa rääkisid sellest samast teater teatris ekspluateerimise eest ja minu arust eks pluateeritakse seda sageli üle, eks pluateeritakse ka seetõttu, et ei osata nagu õieti kohal olla, seal ei leita üles seda kunstilist võtet või võtit, millele siis usutavalt noh, seda probleemi ennast käsitleda, et Peeter Tammearu päts oli selline talupoeglik lihtsat elu ihkav, aga ütleme niimoodi, et ajaloost endast väsinud mees, kes oli liiga ära kodunenud selles riigis, et tema jaoks ei olnud selles riigis nii-öelda seda vajalikku pinget, mis teda ennast vormis hoiaks. Hiiglane, keda siis seal pealkirjas mainitakse, ei olnudki keegi muu kui seesama podagraaegne päts ise, kes siis poliitike pätsi kuidagi halvas otsustavatel hetkedel. Aga see võõritus, tehnika või, või see esteetika on tõepoolest esiteks seda on üle ekspluateeritud ja võib-olla natukene teatris, jah, see vahel tundub selline lihtne lahendus, et kui sa ei suuda nagu oma kujundiga psühholoogiliselt lõpuni minna, siis pane väike võõritus vahele ja see nagu tähendab välja või õilistab ka sellised loomingulised küündimatult sammud laval. Ma läksin teatrisse ju suurte eelootustega või ette kujundatud hoiakuga ja ja olin ka lisaks sellele, mida kogu sellest ajaloost ja Konstantin Pätsile räägiti seoses lavastusega õigupoolest väga palju ju sellest räägibki, et ega selliseid lavastuse analüüs oli suvel ikkagi väga vähe, enamus artikleid olid ju ikkagi poliitikute ja ühiskonnaelu tegelaste arvamusavaldused teemal, kas päts oli süüdi või ei olnud ja esimeses vaatuses ja ikkagi alguses ei saanud kuidagi nagu ree peale algul ka mind nagu painasse psühholoogiline ebaveenvus või ka Pätsi, kuigi Peeter Tammearu tegi suurepärase rolli. Aga nagu juba see see näidend ja lavastus võib-olla ei võimaldanudki nagunii väga seda kaasaelamist pätsile. Aga, ja täitsa ilma naljata, ütlen, et kusagil esimese vaatuse lõpupoole või vaheajal nähtu üle mõtiskledes sain nagu aru, et et see veiderdamine, millega siis nagu vürtsitati seda, seda lugu, et tegelikult see ongi selle võti või see ongi multifilm või koomiks, see näitlejad Veiderdavad ja, ja teevad selliseid üleelusuuruseid kujundeid, et see, see ei ole mitte lihtsalt selline kummastust efekti taotlemine, vaid see ongi algusest lõpuni koomiksi Essteetikas läbi viidud. Asi, et sa peadki teatrisse maha istuma sellise pilguga nagu saagaksid vaatama Mysterbiini sarja või, või midagi sellist ja siis kuidagi seda esteetikat omaks võttes tuli ka see süvenemine või üldistus või isegi see psühholoogiline, teine plaan, et minu jaoks näiteks kuigi see rollist väljakäimine on ju iseenesest kulunud võte. Ja alati võib küsida, et miks seda tehakse, et kas selleks, et oleks põnevam või miks või et ma tõepoolest tundsin, et, et kui laval rääkis korraks Peeter, see väsinud, väsinud Konstantin Pätsi rollist välja astunud Peeter Tammearu, et siis ma nagu tundsin, et ta võttis enda kui näitleja enda kui kodaniku õlule kogu selle väsimuse kogu selle virvarri, see, et Konstantin Päts, Me võime teda süüdistada või mitte süüdistada, aga tema võimalus tollases olustikus orienteeruda oligi võrreldav sellise koomiksi või multifilmimaailmaga, kus sa nagu tegelikult ei ei saagi enam aru, mis on õige, mis on vale, noh, väga lihtne on praegu 80 aastat hiljem ja võtta seesama vaatepunkt ja öelda, kes oli rumal, kes oli tark, mis oli tõde, mis oli vale, aga see, milles me saame pätsi mõista, oli nagu see, et tema ümber ja sees toimus üks selline deformeerunud nägude ja üleelusuuruste kujunditega selline hallutasinatoorne multifilm ja isegi kui ta oleks valinud teise tee, ei ole garantiid, et tulemus olnuks teistsugune kuidagi läbi sellise eituse või miinusvõtte hakkas minu jaoks see lavastus lõpuks nagu positiivsena tööle ja, ja ma nagu andestasin selles, et paljud asjad, mida ma enne Jaa, mulle ka väga meeldivad koomiksid, et ma eile otsisin ühte väärtfilmi endale vaatamiseks, siis jäin peatuma yks mehed apokalüpsis nimelisel teosel ja ei kahetsenud üldse. Ja sellise koomiksliku teise plaani tekkimine teatris, juhul kui ta hästi välja mängitakse, on igal juhul rikastav ja pakub võib-olla mingi tõlgens tasandeid juurde, aga antud puhul mulle tundus, et seda kasutada tiga ka sellise ideetuse Moskeerimiseks, et seesama seen, kus näitekirjanik või siis kes peab kirjutama selles lavastuses näätsist elulootüki intervjueerib siis riigikogulaste, siis järsku täiesti motiveerimata, paisub see asi seal Oregiaks, mille kohta hiljem öeldi, et seal taheti osatada kuidagi kadriorgiat, aga nüüd, kuidas see haakub pätsiga, jäin natukene mõistatuseks. Teinekord tundus lihtsalt, et see saal jäi liiga suureks seeniti seal ja seetõttu otsustati, et lükkame siis selle pedaali läbi saali põranda igaks juhuks, et äkki muidu ei jõua kohale. Samas mulle tundus, et selles lavastuses võeti väga selge seisukoht ka Pätsi süülisuse ja ka Pätsi otsuse nii-öelda ette määratluse osas. See oli see hetk, kus see Vorošilovi hobunemis toodi, pätsile jagunes loetamatu, mõeldakse väikesteks hobusteks seal seina peal Braditseerituna, mis oli siis ilmselge viide sellele, et see ei olnud esimene hobune, kellega siis pätsil venelastega suheldes kokkupuudet oli, aga kuna need eelmised olid nii väiksed, siis nende taltsutamisega oli ta justkui nagu hakkama saanud. Kindlasti oli see tugevam lavastus, kui oli mõni aasta tagasi Draamateatris etendunud Indrek Hargla vabadusrist, kus siis üritad D kirjutada nii-öelda alternatiivkäsitlust Eesti 30.-te ajaloole ja rehabiliteerida kodanik sir ja siis vabadussõdalasi tookordne üritus oli ilmselgelt selline, pigem propagandistlik ja jõuetu oma üheplaanilisus, et et selline teise plaani otsimine teates kindlasti on pigem pluss kui miinus. Sa juba mainisid seda meediaga paaniat ja ma lihtsalt tunnen kaasa siiamaani Eesti Päevalehe kultuuritoimetusele, kes pandi sõna otseses mõttes tanki, sellepärast et lisaks siis sellele lihtsalt turundusteabele ju paisati Delfisse ja Eesti Päevaleht tega butafoorsete uudiste voog sellest, kuidas mingisugune järjekordne vene inimene Moskvast tulnud seda lavastust vaatama ja mida üks või teine asjast arvas, et see kindlasti on õppetund ka Delfile ja Päevalehele selliste pseudosündmuste tekitamise hoiatusena. Aga labasse enda meeleolu edasiandmiseks võiksid kuulata ühte muusikapala lavastusest meeldejäävamaks diagrotesse masseenist. Et selle pala saatel annab siis ometi vande Kristjan Sarve kehastatud Johannes Vares-Barbarus. Lõpphall tüvisöök vall, hüübee šaht, sull, kübarrull. Soola ei poole o. Jäi enne mainimata, et selle näidendi on kirjutanud Mart Kivastik ja võrrelda seda nüüd selle Indrek Hargla Vabaduse ristiga, et Kivastik on üldse selles mõttes nagu tänuväärne autor, et tema näidendites on nagu sees mingisugune avatus või lõpetamatuks, mille lavastaja saab enda kasuks tööle panna, et mul nagu seda lavastust vaadates tekkis korraks. Noh, et, et see kostja ja hiiglane ei olnud ju selline süvapsühholoogiline lavastused, tõsi küll, jah Konstantin Pätsi neid dilemmasid ja siseheitlusi laval küll näidati, aga tammearu kehastatud päts oli ka noh, vaata et ainus selline psühholoogiline tegelane, et teised olid ju kõik ikkagi need koomiksikangelased seda mõjusamad olid, et hetke, et kus me siis saime nagu osa sellest langetatud maskiga peategelasest ja tema valust ja, ja valikutest. Aga mul nagu tekkis seda vaadates, see peaaegu vist täiesti oli mööda mindud Laidoneri tegelaskujust, aga mul kohe meenus, et tegelikult kümmekond aastat tagasi on ju Kivastik kirjutanud Laidoner ist lausa eraldi näidendi sõdur, mida mängisid Ain Lutsepp ja Roman Baskin ja kuigi sealse Baskini kehastatud küürakas või see see nõukogude võimu sümboltegelane oli küll ka selline groteskne ja mõnevõrra võib-olla siis selline koomiksi Est eetikast pärit, aga, aga ikkagi nii selle vastase, selle vaenlase, selle küüraka kui ka Laidoneri psühholoogia oli nagu laiali laotatud. See oli ikkagi selles mõttes psühholoogiline lavastus. Aga jah, et sellesama autori sulest sama ajastut käsitlev näidend täiesti teises võtmes kassis on Kivastik kõik, mis ta Laidoneri kohta öelda tahtis, pannud juba oma sellesse tollasesse sõduri näidendisse või, või oli see ka kuidagi mingisugune selline teadlik võõritust võtta, et seda Pätsi lugu räägiti nagu peaaegu täiesti ilma Laidoneri ta on nagu on, tähendab, see ei ole etteheide lihtsalt kuidagi. Kuidagi selline selline huvitav tunne tekkis, nagu oleks Hamleti ilma Hamleti monoloogid ta või, või midagi sellist. Ma ei tea, kas seda on tehtud, aga minul oleks huvitav nüüd järgmisena nii lugeda kui näha käsitlusi hoopis nendest juunikommunistidest. Mis asi see siis oli ja mis olid need nii-öelda toetavad ühiskondlikud faktorid, mis viisid selleni, et leidus ikkagi punt inimesi, ka kõrgesti haritud inimesi, kes olid nõus pealtnäha suurt vabatahtlikult ikkagi uut režiimi maale tooma meie endi seas. Et seda poolt tahaks nüüd järgmisena rohkem näha, see Päts ja Laidoner asja vussi keerasid, see on enam-vähem selge juba kõigile ja siin võibki jääda heietama, et mis see üks või teine faktor sinna panustusega, kas nad olid siis ohvrid või kurjategijad, eks ole ka vaatenurga küsimus, aga need on need asjad, eriti kui Ta kuskilt väljastpoolt sisse mõni lavastaja, kes võib-olla ei ole nii valuliselt protsessis sees, siis ka kogu see teemaasetus võiks olla tervikuna kuidagi äkki värskem ja originaalsem kui see kostja ja hiiglase puhul oli see oleks väga põnev jah, et noh samamoodi eks ju ju noh, me nagu arvame, et me enam ei tee neid vigu, mida me tegime kolmekümnendatel. Aga ega siis tänane maailm ei ole sugugi mitte lihtsamaks läinud, et ja, ja ütleme, see, millest me räägime nüüd juunikommunistide puhul ka tänases ühiskonnas on ju need märgid või needsamad valikud ja just nimelt nagu ka kultuuritegelaste hulgas on nagu erinevad poliitilised maailmavaated esindatud, et ju see, mis varese või Sütiste või või alle peas. See, mis oli esimese vabariigi ajal selline tervemõistuslik ja eluterve kriitilisus oma riigi suhtes. Nad olid ju ka kõik kenad inimesed ja intellektuaalid, kes valutasid südant oma oma riigi pärast ja tegid sellele mõõdukat kriitikat. Et miks see ühel hetkel võtab nagu mingi hoopis teistsuguse vormi ja, ja mis, mis sellele eelneb inimese enda sees ja mis sellele järgneb ühiskonnas. Et see ei ole sugugi jah selline muuseumi teema, mida võib-olla isegi päts on nagu rohkem selline ajaloo teema, aga see, mis toimub juunikommunistid peas, see võiks tänase peale mõeldes olla väga oluline asi tõepoolest, mida arutada. Ma huviga loeks mõnda lähiajaloolist käsitlust sellest, kuidas näiteks kultuuriinimesed ka sellisele õitsvasse nõukogude ajal, milliseid kohanemisstrateegiaid nad kasutasid. Et ka selle kultuurieliidi enda osa. Me oleme harjunud mõtlema sellest kultuurist ka nõukogude ajal kui sellisest, noh, vastupanukantsist ei pruukinud ju alati nii olla, et ta oli ka siis nähtus, mis tegi olemise kuidagi talutavamaks, legitimeerib seda ka sellised käsitlused, kultuuri kriitilised käsitlused võiksid olla tulevikus üha rohkem esindatud. Ma olen nõus, et meil võib-olla ei olegi mõtet enam pikalt heietada esimese vabariigi valikutest ja tegemistest. Uus vabariik on kestnud juba kauem kui esimene kestis nii, et et see pilt peaks suunduma pigem lähiminevikku kui sellesse kaugemasse traumasse. Selline sai siis teatrivahi teise hooaja esimene saade. Vaatasime tagasi suveteatrile ja ilmselt räägime suvistest lavastustest veel ka järgmistes saadetes. Tänased põhiteemad olid lavastused ilma võõras ning kostja ja hiiglane. Teatrivahid olid Lea Tormis, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Helipuldis oli Maristama. Teatrina.