Teatriva. Tere täna on eetris 2018. aasta viimane teatrivaht ja Hedi-Liis, Toome Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk on stuudios et vaadata tagasi lõppenud teatriaastale. Eks räägime ka oma lemmikutest meeldinud ja võib-olla ka siis kuidagi kurioossem mitte meeldinud lavastustest. Lõpupoole aga alustaks võib-olla teatri institutsionaalse maastiku kaardistamisega, et kaks kuud tagasi lõpetas üks teater tegevuse suure pauguga. Samas on sel aastal väga mitu teatrit juurde tekkinud. Kuidas teile see peavoolu ja avangardi suhe praeguses teatripildis tundub? Kui ikka kõik on suhteline, võimalik, et no-teatri lahkumisega võib-olla valdav tunne selline avangard on kaotanud tohutult suure ja korvamatu tüki ja natuke see ka nii on. Aga noh, kui panna tänan avangardi ja peavoolusuhe näiteks võrdlusesse viimase veerandsaja aasta perspektiivis, siis ma arvan, et on jätkuvasti väga hästi see vahekord ja minu tunne on küll see, et sellist noort ja värsket trit tuleb nagu pidurdamatult peale ja tuleb täiesti ootamatutest kohtadest, et loomulikult ei ole see nii, et kui on meil 150 uuslavastust, et siis nendest noh, on kohe 50 või, või lausa mingi lõviosa väga värske ütlemisega, aga noh, iga kuu ühe või hooaja peale tasin või koguni paarkümmend väga paljulubavat ja otsingulist teatritööd leiame me kindlasti ja, ja ma arvan, et niisugune vahekord viimase 25 aasta perspektiivis on ikkagi nagu hea vahekord ja arvan, et kuigi virolein, no teatri lahkumisest on suur ei arva ma, et siia jääb nüüd täitmata tühik ja tegelikult see on ka meie kõigi kriitikute ülesanne, kuidas ütelda, leida need uudsed tegijad ja mõtlejad üles jännata, suureks kirjutada ja esile kirjutada ja esile mõtestada ja nii edasi. Selleaastane teatristatistika näitab, et lavastuste etenduste arv on tõusnud erakordselt kõrgele tasemele, samas publiku aru ta enam ei tõuse. Et selles mõttes ma olen sellega nõus, et kui on nii palju etendusi, lavastusi, siis tähendab ka peab olema mingisugune avangardi ja nii-öelda peavoolu omavaheline suhe. Aga mulle tundubki, et see maastik on muutunud nii kirjuks, et järjest raskem on isegi teatri kriitikul üles leida neid asju, mis on nii-öelda seda väga hea või avangardi tiitlit väärt. Et üldiselt, kui ma vaatan tagasi sellele aastale ja võib-olla eelmisele teatriaastale mulle üldiselt tundub, et Eesti teater on siiski taas suubunud mingisugusesse Esscapismi, et kui me vaatame, mis toimub poliitikas ühiskonnas, tundub, et on ärevad ajad, et võib-olla jälle see hetk, et teater on liikunud nii-öelda tänavatele, et neutraalsed sündmused toimuvad teatrisaalist väljaspool ja võib-olla teater seetõttu kuidagi otsustanud mitte sellega suhestuda, et huvitav on näiteks mõelda, et kus on, ma ei tea EKRE juhatuse koosolek sellist tüüpi lavastused, et, et sellest mul on kuidagi kahju. Minu meelest praegusel hetkel Eesti teater ei tegele väga nende teemadega, mis tegelikult ühiskonnas kuidagi kuumad või, või tulistan, et selles mõttes isegi tahaks võrrelda seda kuidagi mingite 90.-te algusega, kus kus teater mingis mõttes pööras ühiskonnas toimuvale selja. Võib-olla ma eksin, võib-olla ma olen liiga vähe näinud, aga mingisugused sellised nagu lubadused on minu jaoks õhus, et kui me räägime, et kas Eesti teater on kriisis, et võib-olla kriis ei ole, aga võib-olla kriis on tulemas? Et see 90.-te võrdlus on päris hea ja ja tegelikult vist isegi nagu veel varasemas eesti teatri ajaloos, kui lähme lausa sinna sõja aegadesse või et on vist tõepoolest mingi selline seaduspära, et sellistel ärevatel aegadel teater hakkab pakkuma pigem lohutust ja meelelahutust või, või noh aga jah, tõepoolest, et vaadates seda maastiku paiknemist praegu, et teatrid võib-olla ise vaatamata sellele tohutule paljususele nagu kuidagi tuubeldavad 11 veel, et üks asi on see, et, et meil tõepoolest ei, ei ole selliseid noh, väga tugeva poliitilise sõnumiga lavastusi, aga isegi puht nagu esteetiliselt sellistel aegadel, mida sa kirjeldasid kus nagu noh, ma ei tea, kui me vaatame praegu kasvõi seda erameedias toimuvat või siin kanal2 ümber mingisuguseid asju, et et ma, ma ei suuda kuidagi mõista, et, et olukorras, kus sa pead nagu konkureerima või, või sa pead oma oma seda pead ennast nähtavaks tegema, et kuidas sellistes olukordades saab olla valdav see loogika, et lööme rohkem nagu publikule allapoole vööd või rõhume madalatele instinktidele? Pigem ju seda saab nagu igalt poolt mujalt ka, et olgu see siis telekanal või noh, praegu räägime ikkagi teatritest. Konkurentsitingimustes ma kujutan ette, on ju määrav see, et mida saan mina pakkuda sellist, mida mitte keegi teine ei paku, aga millegipärast jah, kuidagi selline kameeleon, lit mingisugune samastumist soov on, on pigem nagu truppidele, et raske on eristada selliseid säravaid hetki ja, ja muidugi ka see avangardi. Ma natukene selles mõttes jah, no tegevuse lõpetamine ehmatas, aga samas selles mõttes oli see ju väga, kuidas öelda, aus samm, et kui ühele teatrile ühele kunstnike kooslusele saab selgeks, kes nad on siis ju pole mõtet rohkem võib-olla tõesti edasi tegutseda, et pigem selle loogika pealt võiks küsida, et miks nii mõnigi teine teater ei ole sedasama juba ammu teinud? No ma tahaks vaielda nagu vastu natukene helilisele selles mõttes, et esiteks sellise kaasaegse või avangard tõrje juures noh, on poliitiline või sotsiaalne teater ainult üks komponent tegelikult noh, selline päris päevapoliitikast tõukumine ja sama päevapoliitikast tõukumine. Võimalik, et see muutu pikas perspektiivis üldse mingisuguseks väga kandvaks, kuidas ütelda teatriosiseks ja kare või tähendab siis no teatri puhul oli ju noh, selliseid lavastusi kolm või kaks pool, et see suurkogu ja siis koosolek ja siis ka ehk veidis pilt surnud jänesele. Aga grega ühest küljest on raske konkureerida teatraalselt Sõõrust, kui vaatame ülekandeid miitingutel, siis sealsed kogunenud on värvikamalt kui suur hulk kunstilist mõtet, aga teisest küljest mis need siis on, väljaheitmine seal draamateatris Tris siis Mari-Liis Lillelavastus Pärnus, mis oli tehtud nüüd redilis, ütleb selle lavastust näljast väiksem kui väljast väiksem kui seest samamoodi Piret Jaksi siin Tõnnist plaan, tee, mis rääki terroriohust, et need on ju tegelikult kõik sotsiaalsed poliitilised teemad, mis seonduvad grega. Et noh, nad on nagu olemas ja noh, ütleme siis jah, et ma alustasin sellest, et avangardteatri juures on sotsiaalne ja poliitiline teater ainult üks osa ja kui me vaatame, noh, lavastusi nagu workshop või unusta, tunnistas Tartu uues teatris, siis nad nagu kajastavad sellist ajastu üldisemat vaimset situatsiooni või sellist vaimset vaatamiseeritust või murenemist või lõhestatud, et ma isegi usun natuke, selline metafüüsilise lähenemine on nagu viljakam, kui, kui päris noh sellele reageerimine, mis nagu päeval Toompeal või tagatubades toimub. Ma kindlasti ei väida, et poliitiline teater iseenesest tähendab automaatselt avangardi ja just hiljuti lugesin maailmakuulsa Läti lavastaja alvis Hermalise päevikut, kes kes seal väidab, et poliitiline teater on nii-öelda sotsioloogiaüliõpilaste seminar ja sellist teatrit iseenesest vaja ei ole. Aga mulle tundub ka teistpidi seda nii-öelda esteetiliselt väga head teatrit mulle täpselt samamoodi ei pakuta, et ma olen kuidagi nagu sellises mingisuguses augus, et okei, ta ei ütle mulle midagi poliitilises teatas, aga pakkuge siis mulle sellistest eetilist elamust, mida ma ka kuidagi varem saanud ei ole veel, mis kuidagi väga jah, võib-olla laiemas tähenduses. Mind puudutab, et ka minu jaoks hetkel sellist teatrit väga palju ei ole, et jah, ma olen nõus, ma võiksin ka need kindlasti nimetada sellisel üldisel foonil, minu meelest hetkel ikkagi kvantiteet ületab kvaliteeti. Ja kvantiteet üllatab kvaliteeti, sest kvantiteet on tohutult suur. Et see, see on, on paraku nii, et me oleme siin ju mingisuguse veerandsaja aastaga kasvanud uuslavastuste arvus viis korda võib-olla, et eks ta nii on jah, võib-olla see no kadumine tõepoolest nagu siis sellise, kuidas öelda sellise teatava maja ka ära või. Aga samas jah, et ma ei ole kindel, kas tegelikult selles avangardteatri noh, üldse ongi vaja sellist majakat, et Nool oli ka väga noh, avangard või mitte, aga neil olid ka ikkagi sellised riikliku sihtasutuse rahalised võimalused ja, ja väga tugev turunduspool. Samas eks ju, tahaks jälle küsida, et kus need noored avang artistid on, et kui vanaks, kui, kui vanaks peavad Peeter Jalakas ja Priit raud saama, et neid enam ei peetaks avangardistidega kuigi jah. Aga vaadates jällegi tõepoolest, et kasvõi nukuteatris põnevaid arenguid, noore toompere saamine, Draamateatri peanäitejuhiks, Christian suitsuminek linnateatri peakunstnikuks, et äkki see ärgas mõte hakkab just nimelt ilma selle keskse majakata, aga noh, ma küll siin tõdesime, et lõppenud aastast on kuidagi väga noh, et seda nivelleerivat Topeldamist on ikkagi kuidagi paljuvõitu, aga kui vaadata, mis inimesed, kuhu on liikunud ja ja no mine tea, kuhu ojasoo ja Semper givel liiguvad. Et äkki see annab lootust, et olgu siis ilma sellised tugevat tsentrit, aga teatripildis üldisemalt nagu äkki ikkagi kinnitub selline otsinguline, mõtlen? Ei, mina olen küll seda meelt, et inimesi, kes väga huvitavalt mõtlevad, on justkui peidus selliste väga ootamatute kivide all. Nagu sa ütlesidki, et kasvõi Draamateatri uus peanäitejuht, toompere juunior maavärin, aga läksin vaatama siis uut lavastust võõrapajevi päikesetriipu sellepärast et peale väljaheitmist Rumeenlaste lugu linnateatris minu meelest ei kukkunud väga hästi välja, aga selles päikese triibus oli jälle tohutu hoog sees ja minu meelest seal olid ühendatud kõikjal trijooned. Ühesõnaga see oli suurepärane publikud. Vajutatud oli nakko lauskomöödia pedaalidele, aga samas ta oli ka piisavalt sisukas, piisavalt avangardne ja noh, mõnes mõttes ka ikkagi täiesti selline häbitu ja, ja siivutu ja see õnnestus veel ka nagu meeldivaks mängida Draamateatris harjumuspärasele publikule vanusegrupis 60 kuni 80, et minu meelest on see huvitav areng ja, ja igal juhul annab praegu lootust samamoodi nagu siis Kristjan suits ja üldse meie kui ma ei tea, nii nishi saab või tohib siin kohe kalduda, aga minu meelest nagu valguskujunduse osas ja valguskunstnik ka töö osas toimuvad Eesti teatris üldse praegu huvitavad arengud, et oleks lavastajatel ja teatri kunstilistele juhtidel Hoidu usaldada rohkem valguskunstnik ja usaldada neid ka, kuidas ütelda rohkem iseseisvasse rolli, et no vaadake, kasvõi naljana Monko töid Kristjan Suitsu kõrvale, et siis vahel on küll selline tunne, et, et valgus on nagu postdramaatilise teatrile omaselt võib-olla isegi kandev osa mõnes lavastuses või selline asi, millele võib ehitada Ta kõik muu, et et oleks, hoidu lavastajatel ja teatri kunstilistele juhtidel, tulla välja sellest ürgsust mõtlemisest, et need on mingisugused taustatöölised. Kas võetakse appi siis, kui kõik on paigas? Et kui me räägime sellest, et suleti või no tead, nii-öelda ise ennast kinni pani, siis samas on tegelikult sellel aastal kaks uut teatrit Paide teater ja vaba lava Narvas, et mis on ju tegelikult täiesti nii-öelda institutsioonid. Ja mina käisin vaatamas ka Paide teatri avalavastust katseala ja see kindlasti taotleb mingisugust avangardsust kindlasti avangardsust paide publiku jaoks. Inimesi tervitatakse uksel kättpidi, see etendus leiab aset siis Paide kultuurimaja laval. Et mina, muidugi seal on kahtlev, kas see oli kõige õnnestunum avalavastus, aga samas, kui me mõtleme, et need on viimased lavakunstikooli lõpetajad, kes siis peaks nii-öelda avangardi tooma, kui mitte need noored inimesed paides, et muidugi väga huvitav, et nende järgmine lavastus juba on, põhineb Tammsaarel mäest orgu või orust mäkke, aga et, et vähemalt on nagu mingisugune soov neid asju ka kuidagi väljaspool Tallinnat võib-olla uutmoodi tegema hakata. Ja. Minagi iseenesest väga tervitan Paide teatri ja Narva vaba lava teket, et loomulikult on see hea ja, ja noh, ütleme vähemalt Narva teatri puhul ka ikkagi nagu vajalik, ma nüüd ei ma nüüd päris täpselt ei tea, kas paidesse oli nüüd tingimata vaja ühte uut teatrit, aga kui see on juba sisuga täidetud, no küllap siis on ja, ja ma täiesti ma üldse ei kahtle Jan teevet ja, ja kompanii selle väga väga erksalt ära täidavad. Aga jah, et võib-olla nüüd peaks natukene pidurdama seda uute majade teket, et ma väga loodan, et valikukomisjonil on arukust teha no teatripump kursi puhul õiged valikud, et just nimelt selles mõttes, et meil on nagunii palju, noh, me siin räägime ka natukene noh, igaüks toimetab natukene oma nurgas ja oma põlve otsas ja noh, väga raske on leida tõepoolest ka sellist noort peanäitejuhti, kes võtaks vastutuse ja tahaks seda sihtasutuse maja nagu siin Toompere on hea näide ja ja veel mitmed, aga et üldiselt nagu ei ei tahetagi nii väga sellist suurt asutust nagu hallata ja siis igaüks nikerdab kuskil oma põlve otsas küll, aga noh. Me räägime alati rahapuudusest, kuigi jah, tõepoolest niimoodi seda teatri hulka vaadates teinekord nagu tundub, et ei ole nagu häda midagi, aga aga ikkagi me nagu me ju jagame ümber või meil on mingi teatav summa, mille raames me saame toimetada ja siis tekib just see tunne selle asemel, et järjest uusi maju teha või, või konkursiga uut, ma ei tea, mida täpselt otsitakse nüüd no-teatri uuel, sellel konkursil ja ma loodan, et see valik saab olema hea, aga aga et noh, et, et tahaks just, et need olemasolevad majad, võimalused antaks Nendele inimestele, kellel on juba toimiv idee ja kes on juba näidanud, et nad, et suudavad ja tahavad teha mitte niivõrd, et me et me ei looks nagu uusi institutsioone, seda veel eriti olukorras, kus kui me vaatame ka seda üldist teatripilti, et väga suur osa kunstiväärtuslikkust teatrist tehakse ju üldsegi vabakutseliste poolt, samas kellele ei laiene sotsiaaldemokraatide loodud need palgatõusud ja muud sellised asjad, et et kuidagi kui saaks seda väetada, seda taime, mis juba kasvab, et kuidagi seda, noh, see on jälle see, see taandub natukene, olgu siis kunstiliselt või institutsionaalselt. Aga see on jälle seesama küsimus, et kuidas märgata eristumisi, kuidas neid väärtustada ja ja kuidas, nagu vähem kuidas nina sealt exceli tabelist ikka välja võtta ja suunata teatrilavale. Kuivõrd on võimalik paisidus või Narvas teha avangard teatrit, et ütleme, sellel samal lavakunstikateedri viimasel lennul. Mart Koldits, Anne Türnpu lennul, nendel on need avangardharud ju täiesti olemas, kui me vaatame seda, mis nad tegid siis Tartus uuest teatrisse, õunu, unistad, unustad ja samamoodi siis Karl Koppel, ma, vot see on küll jah varasem lend, aga no ütleme, et on kelm. Vot need on need teatrid, mis tahavad ikkagi leida oma kohta suurlinnades, tähendab ütleme, et see valmidus teha avangardi on olemas. Aga noh, nad tahavad saada kelm tahab saada no teatri pinda, et eetilis on Pärnus, mis on ikkagi oluliselt suurem ja vaimu värskem linn Pärnus olnud. Pikalt ja Pärnu on oluliselt suurem suurem linn ja, ja sellise ulatuslikuma kultuurieluga kui Paide. Et kuivõrd on võimalik seda teatada teatrit teha üldse avangardteatrina või suunata sinna mõni esmajoones avangard suunitlusega trupp, et tõenäoliselt see ei tule välja, et selle tunnetab ka kelm väga hästi ära, et ta peab jalad maha saama kas Tallinnas või Tartus, et kas on tõenäoliselt nii, et kui sa tahad saavutada kontakti publikuga paides, siis sul võivad olla oma avangaardlikud püüdlused aga publikuni, sa pead leidma millegi muuga. Minu meelest ikkagi teatritegemine on nii-öelda pidev teatri tegemine väljaspool Tallinnat on teatud mõttes ikkagi nagu muutunud väga teistsuguseks, kui ma arvan, see oli isegi 25 aastat tagasi, eks ole veel väga palju erinev, kui see oli nõukogude ajal, et et minu meelest praegusel hetkel ter väljaspool Tallinnat ei saa enam võtta endale mingis mõttes sellist nagu kunstiteatri formaati, et ta peab pidevalt mõtlema sellele, kuidas saada kontakti oma kogukonnaga ja minu meelest kõige paremini sellega on hetkel hakkama saanud Ugala. Sa pead väga täpselt mõtlema, mida tuua lavale suures saalis ja tegelikult, kui me võrdleme näiteks Ugala Endla Rakveret siis suures saalis mängitakse komöödiaid või materjali, mis põhineb eesti autoritel näiteks Endla mängib Tammsaaret, Ugala mängib lennukit, Rakvere mängib ka lennukit, et nad on kuidagi. Ma ei tea Eesti lood Tammsaare armastuse lugu, paunvere poisid, et et see on see, mis üldse toob praegu inimesed suurde saali. Ja siis, kui sa saad need suured saalid täis, siis on võimalik tegelikult teha väikeses saalis midagi muud avangardset, ükstapuha, kuidas me tahame seda nimetada. Et selles mõttes ka minu meelest näiteks seesama Paidet, et ta peab mõtlema sellele, kuidas tegelikult luua side oma kogukonnaga ja see ei käi enam ainult ainult läbi lavastuste, vaid see käib igasuguste lisaürituste, et teatrist saama selles mõttes justkui kultuurimaja võtame siis kahe eraldi sõnana, et sa ei saa nagu enam ennast kuidagi sellest kogukonnast eraldada. Mulle tundubki, et nendeks Ugala on jõudnud sinnamaale, et kui keegi küsiks seal linnas, et kas Ugala teatrit on vaja, siis isegi inimesed, kes ei käi teatris, ütleksite, et jah, Ugala sellele linnale väga vajalik, sest nad korraldavad väga erinevaid üritusi mööda, laatasid kunstinäitusi ja mulle tundubki tegelikult nõuab ka nagu teatriinimestelt endalt mingisugust nii-öelda mõttekäikude muutumist saada aru, et, et sa pead nagu selle selle pöörde tegema, sellepärast et kultuuri on järjest rohkem erinevaid tegevusi on järjest rohkem, et tõesti püsida konkurentsis. Et siis see on tegelikult vajalik. Ja, ja minu arvates nagu õrnas regionaalpoliitiliselt on äärmiselt oluline ja üldse poliitiliselt on äärmiselt oluline, et teater on meil Narvas ja minu meelest, et Narvas tehku see teater esimesed viis aastat, ükskõik mida, kui Imre Kalmani kas sõjaga, et ta jääks nagu kuidagi ellu ja samamoodi nukuteater on paides või Valgas? Ma arvan, et seal on lihtsalt oluline, et kultuur oleks noh, kõikjal-kõikjal üle Eestimaa ja nagu piitsutada tuleks ikkagi noh, Vanemuise linnateatrit ja et nendel on nagu kuidas ütelda, publik käes, tuleks küsida, Teil on publik käes, teil on andekad inimesed käes, et kas te panustate kuidas ütelda Sis teatri uuenemisse ja, ja liigutega kuidas ütelda kunstiohtlikul piiril, et, et ma arvan, et et jah, väikelinnades ja mina arvan küll, et see regionaalpoliitiline laienemine on äärmiselt, et vajalik ja teater võiks veel saada jalad alla lisaks paidele ka Võrus ja Valgas, võib-olla siis võiks öelda, et vaatame nüüd, võtame väikese pausi, aga ja erakordselt vajalik on ta muidugi Narvas, et minu meelest need inimesed, kes teevad seda, kuidas ütelda eesti kultuuri, Narva minek kui üritust, nad teevad tohutult olulist asja. Et minu meelest ka Narva vaba lava avamine on üks kõige olulisemaid teatripoliitilisi otsuseid pärast no teatriandmist Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi käsutusse. Et kui me kas või näiteks vaatame Juhan Kivirähki poolt läbi viidud uuringut teatriroll ja positsioon ühiskonnas, et siis me näeme tegelikult, et Ida-Virumaal käib küll kõige vähem inimesi teatris, aga samas nende teatriskäimised välismaale on, on lisaks Tallinnale kõige suuremat, mis näitab, et tegelikult on seal see hulk inimesi, kes tahaksid teatris käia kellele tegelikult on see vajalik ja minu meelest ka nad võivad ükskõik mida seal esimesed viis aastat teha. Aga see, et me ei unusta ära Ida-Virumaad mida väga pikka aega mingis mõttes on tehtud, et see on nagu äärmiselt oluline diaatriva. Institutsioonidest rääkisime, aga räägiks siis nüüd natukene lähemalt, millega meil neid institutsioone täidetakse, et natukene juba puudutasime seda, et, et võib-olla sellist selget avangardi, pioneeri sihukest ühte majja keskendunud praegu ei ole aga midagi, Joan, et mida te märganud olete sellest aastast? Et kui me räägime sellest, et, et kas on keegi eesti lavastajatest või etendus kunstnikest, kes ajab mingit ühte joont või, või kellel on praegu mingisugune tundub mingi esteetiline sõnum, mida ta tahab edastada, siis mulle tundub, et ainuke, kelle puhul me seda näeme, on ikkagi jätkuvalt Renate keerd. Et kuigi tema lavastused teatud mõttes on. Ta proovib kogu aeg tuua välja midagi uut, et siis samas me teame tema sellist nagu teemat, mida ta kuidagi järgib ja võib-olla ka Ivar Põllu selles tähenduses, et ta nüüd toonud välja järjest siis eesti muusikutel põhinevaid lavastusi nagu Kukerpillidest või Jaak Joalast, nüüd suvel tuleb jällegi ooper Koidulast Jansonist. Et võib-olla neid saab mingis mõttes pidada mingisugusteks vao ajajataks ja mulle tundub tegelikult ka Ingomar Vihmar Pärnus jätkuvalt tegeleb teatri ja just eelkõige nagu näitleja mõtestamisega teatri, siis ma lihtsalt ei ole päris kindel, et kas Pärnu publik sellest iga kord väga hästi aru saab. Jarno vihmari koha pealt edasi minnes tõepoolest, et tema ikkagi üritab kõiki lavastusi stiliseerida, leida lavastusele selline esteetiline vorm, mis on äärmiselt huvitav, tuttav ja, ja mõnikord ka ikkagi niimoodi kohe absurdselt ja hullumeelselt groteskne ja minu meelest tal on see nagu väga hästi õnnestunud, et see vedelvorst no mis on ju tegelikult suhteliselt sisuvaen dramaturgi line materjal kaasajal, et aga ometigi tuntud bränd ja komöödia, et seeennaku. Ta vastuvõetavaks tüüpilise komöödia publikule, aga samas teha seda nii, et ka noh, võib-olla siis kunstiliste huvide ja ootustega publik ei pea seda täiesti mõttetus, eks, et see on suur asi ja minu meelest see on õnnestunud, aga ma saan aru, et vihmarist meil tuleb ka edaspidi veel saateid. Aga jah, tõsi ta on, et, et kasvõi minu usk on olnud sellistes lavastajatesse, kes ajavad nakku elupõliselt ühte või paari sellist kitsamat vagu asenaka lavastajatele, kes on spetsialiseerunud mitte sellistele lavastajatele, kes, kes valdavad lavastustehnikate, siis tulevad, teevad mida iganes, et üks päev muusikali ja järgmine päev reketit vaid vaid jah, et kellel on oma oma teemad ja oma oma huvid näiteks filmikunstis, David Linzcess tegeleb, eks fantaasiatega kogu elu, ta tegeleb fantaasiatega või võimaik, Leices tegeleb kogu elu, noh, kuidas ütelda sotsiaalse surutise ja sotsiaalsete kitsaskohtadega, et natukene jah, kumb on mul ka kahju sellest, et Eestis ei ole nagu väga sellise selge käekirjaga lavastajaid ja rohkem saab nagu praegu. Aga need on pigem sellest, et võib näha mingisugust kestvamatja selget joont lavastajat Nende vormiotsingutes, tähendab, selles mõttes on nagu järjepidevust, et on, on lavastajad, kes otsivad, nagu seda vormilist stiliseeritud või kas selles osas nagu liiguvad edasi ja väga otsingulised, seesama Ingomar Vihmar on sealjuures ja kindlasti ka Renate keerd. Tal käib sellega kaasas alati ikkagi ka väga puudutav sisu. Aga jah, selliseid, selliseid väga tugevalt esile tulevaid teema lavastajaid ei, ei ole ja sellest on. On küll natuke kahju, aga samas jälle ka on olemas, teatavad ikkagi sellised brändid, ütleme et kui ma lähen teatrisse must kast ja küll nad teevad suvel ka lastelavastuse, aga üldiselt võib siiski loota. No nad otsivad nii sisu kui vormi osas samamoodi nagu Tuues teatris, kuigi mind veidi ettevaatlikuks liikide turvalisus selle avangardismi kõrval Ivar ise selle mõiste lõi turvaavangardist, ta võiks seda tasakaal rohkem jälle sinna Avancardismi poole nihutada, täitsa turvalisus. Kuigi ma olen aru saanud, ERR-il on maja soovid ja, ja piletitulu on teatri jaoks oluline, siis, siis Ivaril on võimekust avangardist osas palju enam. Aga et sellised brändid siiski on olemas samuti nagu Kanuti Gildi saal ja nii edasi, et kuhu kunstiliste ootustega inimesed võivad minna ka sisu mõttes ja saada siiski vähemasti rahuldava Tulemus tegelikult on ju ka vaba lava, kus on ometi nagu kuraatoriprogrammis, mis on isegi temaatiliselt määratletud, aga mulle tundub, et need ei ole väga õnnestunud või need või see nii-öelda see laiem sõnum, mida sa programm peaks väljendama, et see tegelikult ei, ei moodusta tihti tervikut või ei jõua sellisena sellest majast välja, nii nagu võib-olla see alguses mõeldud on. Jah, vaba lavaga on küll see, et minu arusaamist mööda isegi nendel teemadel ei ole mingit midagi viga olnud ja Kakuraatoritel ei ole midagi viga olnud, aga selliseid väga tugevat kunstiliste õnnestumiste rida sealt vabalt lavalt ei ole nagu võrsunud. Mina võib-olla pigem olen just õlgu kehitanud nende teemapõhiste kuraator programmide osas, aga näiteks kasvõi nüüd viimasest aastast Andri luubi teisitimõtleja või Rainer Sarnet, teen öö lõpp on ikkagi sellised märkimisväärset lavastused, mis ka võib-olla siis nagu Sarnet ja luup kuuluvad ka nende kunstnike hulka, kes ajavad järjekindlalt oma rida ja aga huvitav on see, et noh, tähendab mõnes mõttes on see isegi loogiline ja mina ei ole üldse nagu seda vanuseusku või mina, mina ei arva üldse, et nagu tingimata noor peab olema vihane või aga ikkagi ka need, kellest me siin kõik räägime, olgu see Sarnet, olgu see luup või Renate keerd näiteks, et, et meenutagem, et Renate, keerd on on ka praktiliselt juba aastakümneid oma rida ajanud ja talle on väga palju kaikaid kodarasse loobitud ja ja ta nüüd lõpuks saavutanud tunnustuse pärast nagu sellist väga-väga visa toimetamist ja, ja noh, samamoodi eks ju nüüd lõppenud aasta sellistest eredamatest asjadest, et workshop Peaks ju kolm keskealist meest räägivad oma 20 aastase loomingulise pagasi pealt, kuidas maailmas asjad on ja see mõjub värske ja olulisena, küll aga näiteks noorematest lavastajatest. Ma ei ütle, et see on halb, aga see, see pigem siis näitabki mingisugust sellise ajas noh, see võib olla üks võimalus, on see, et see on mingisugune kunsti argus, aga seda ma ei tahaks neile nagu süüks panna, võib-olla see näitab ikkagi mingisugust ajastule omast noh, võib-olla just nimelt tasakaalustamise vajadust, et noored lavastajad on pigem kuidagi noored vanainimesed või et kuidagi nendest noorematest lavastajatega siin Lauri Lagle ja Kertu Moppel võib-olla hoiavad seda avangardi lippu püsti, aga aga nende eakaaslased nagu teevad sellist sellist neokonservatiivset teatrit, mis võib-olla on just nimelt nagu ajastu märk ja, ja võib-olla viie aasta pärast me saame täpsemalt öelda, mida see tähendas või, või kas sellega nagu tasa kaalustati natukene mingisugust sellist postmodernismi ka häguseks lükatud veepinda. Aga jah, isegi nüüd see, see vahepeal hoogustunud selline. Mulle küll see sõna ei meeldi, aga noh, niinimetatud autoriteater või oma trupiga oma tekstide loomine, et et isegi see tendents on vist nagu pidurdunud praegu, et lavastatakse rohkem klassikat. Tundub minu meelest näiteks on väga huvitavat Uku Uusberg, eks ole, kes on olnud kogu aeg selline. Ma tean, et allik isegi võrdles seda Pansaga, ühel hetkel nii-öelda oli see autoriteatri justkui eestvedaja, kellelt oodati klassika lavastamist ja siis, kui ta tegi lõpuks Ivanovi, et siis see oli minu meelest nagu täiesti suurepärane lavastus ja sellist esietendus eelmisel aastal, nii et see siis jääb ikkagi nii-öelda eelmise aasta läheks nagu teatrikõrghetkeks. Et sukust võiks veel midagi oodata. Demodena. One põhjas on sama kõva absoluutselt ja, ja selles mõttes üks midagi oodata, ta ongi üks meie absoluutses kõrgvormis olev lavastaja, kelle puhul minu meelest see nii-ütelda slepp, mis ulatub kuskile kooliteatris on ju olnud sellise noh, kuidas ütelda legendaarse auraga ja minu meelest täiesti õigustatult kuni viimase ajani välja, et ja vot selles suhtes püstitasime selle küsimus, et kas on oma reaajaja, et kas on oma kindla spetsiifilise temaatikaga tegelejaid, siis võib-olla nii väga ei ole, aga samas nagu kõrgvormis lavastajaid kõige erinevam mõttest generatsioonidest ikkagi väga palju, et kui me paneme nüüd Uku Uusbergi kõrvale, kindlasti tuleb, Andres Noormets on väga heas vormis, kes jätkuvalt, et võib teha kõige erinevamates žanrites alates kuuldemängust sotsiaalse teatriklassika, niisiis on noh, Põllu Uku Uusberg, kes teevad noor toompere, Ingomar Vihmar siis sellel hooajal ei ole võib-olla teinud, aga eelmisel aastal väga võimsalt, Lauri Lagle. See loetelu on päris pikk, ega me ei saa eeldada, et meil on pidevalt nagu kõigi 200 uuslavastuse jaoks, kuidas ütelda siis kõrgvormis tipplavastaja olemas, et kui me suudame nimetada juba 10 lavastajat ja ma arvan, et me suudame nimetada 10 lavastajat, kes on väga heas vormis, kes teevad viiest lavastusest ühe, vähemasti sellise, millest kujuneb elamus, millest räägid, tehakse veel tükk aega, siis ma arvan, et me ei saa nuriseda, et ega siis ma arvan, et see huvitavat teatri kunstnike osakaal on päris suur, et Eesti teater on päris kvantitatiivselt viljakaks, kas ja, ja seal on ka väga palju andekaid inimesi, kes väga sageli õnnestuvad, et, et ei ole siin nagu see asi nii hull. Ja me ei nimetanud ühtegi naist lüüa, vot siin on kriis. Aga nimetab, ma arvan, et vist anne türv vennad võib hetkel Renate keerd ka, no Renate, meil oli Kertu Moppel, Teatrivaht. Aga lähme siis nüüd saate lõpuosas võib-olla konkreetsemate sündmuste lavastuste persoonide juurde, kes meile sellest teatriaastast kõige suuremaid elamusi pakkusid. Hedi-Liis. Otsustasime välja pakkuda top kolme mõjukatest Eesti teatris aastal 2018 et siis minu valikud oleks Tartu uus teater ja kultuuridessant narva. Et 24000 inimest, kes läksid vaatama lavastust Kremli ööbikud, et arvatavasti on see, mis näitab, et kultuur on parem regionaalpoliitiline vahend kui presidendi saatmine sinna siis teiseks ma arvan, et jätkuvalt ikkagi Märt Meos, kes on avanud vabalava Tallinnas Narvas, ekspordib Eesti teatrist välja, impordib välismaalasi eesti teatrisse. Ja ma arvan, et kolmandaks ma nimetaksin kinoteatri ja kutselise teatrivaataja Alissa kes tegelikult inimesest, kes justkui ei tea mitte midagi teatrist, on tõusnud rolli Gustada, tsiteeritakse teatrite kodulehtedel, näitamaks kas lavastus on hea või mitte. Ma olen nagu eetilisi välja tooduga väga pärinud on kõik väga olulised asjad, iseäranis kaks esimest ma võib-olla tahaksin lisada siia kõigepealt siis ikkagi Kanuti Gildi, mis pakkus minu jaoks aasta või no mitte ainult minu jaoks, see on ju laiem konsensus, et ta pakkus selle workshop. P, ja, ja see on ikkagi koht, kus tehakse nakku avangardi väga rahulikult, ühesõnaga seal neil emapiimaga sees see nende jaoks iseenesest mõistetav olemise viis ja kui selline institutsioon püsib, siis ma arvan, et kuidas teater on värskete ideedega vähemasti kontaktis või toidetud, iseasi, kui keskmes siis üks või teine asi on. Ja samuti ma ikkagi, kuigi see asi ei ole nüüd realiseerunud ja on vara rääkida tulemustest, aga ikkagi ma loodan ka nagu draama tead tri noorenemise peale ja ma loodan draamateatri noorenemise peale niisiis kunstilises mõttes kui ka selles mõttes, et publik nagu ühtlustuks, et ma olen ikka püüdnud naasta. Ta kümneid juba ikkagi üks noh, 60 protsenti Draamateatri uus toodangust ära vaadanud ja ja ma olen saalis väga sageli noh, ütleme, et kümmekond veel minu vanust inimest ja ülejäänud on vanemad, et no ma ise olen ka juba päris vana inimene, et, et selles mõttes ma väga loodan, et teater leiab, tee taas deta ei kaugeneks, kas vanemast publikust, aga et ta leiaks teiega teiste Bideni Alex, heas mõttes selline demokraatlik. Kuidas siis ütelda kõikide vaatajaid? Koonda mina võiks öelda ka, et, et minu jaoks ka vist workshop on sellel aastal kõige suuremat rahulolu pakkunud lavastus eesti teatris. Mis võshopi puutub, siis ma saan ainult nõus olla ja, ja tõepoolest siin oli varem juttu sellest, et natukene on võib-olla see mingisugune 90.-te olukord noh, mitte nüüd üks-ühele, aga just see see võrdlus, et kuidas võib-olla tänaval toimub huvitavam teater kui teatris sees? Mõnes mõttes jah, et kunst või teater ei, ei suhestu sellega, mis nagu toimub ja see ei tähenda tingimata poliitilist sõnumit, vaid ka esteetilist reaktsiooni. Võib-olla. Aga Me siin ka nagu noh, räägime sellest, et kas maa maapiirkondades või väikelinnade teatrid, kas nad peavad kuidagi teistmoodi kogukonnaga arvestama või mitte või ma saan aru, et tänapäeva meedia paljususes on, on see endale tähelepanu tõmbamine ja just nimelt see et isegi kui sa eristud, aga kuidas sa sellest teavitab, et sa eristud, et, et see on loomulikult väga raske ja, ja selle nimel tuleb tööd teha, aga eks me oleme natukene ka institutsionaalselt võib-olla ärahellitatud, et võib-olla see 90.-te võrdlus annab ka nagu seda lootust natukene. Ärme unusta, et üheksakümnendatel olid ka näiteks Mart Kangro ja selliseid tüübid, kes tegid midagi sellist, mida mitte keegi polnud varem näinud ja nad teinekord mängisid kolmele inimesele maakultuurimajas. Aga see usk sellesse asjasse on, on see, mis ikkagi nagu ei lasknud neil nagu pildilt maha kukkuda, et ma usun, et see mingisugune vaatelisus või usk oma tehtavasse on veel tähtsam kui see selline institutsionaalsed tingimused, aga just, et kus ma sellist sellist hoiakut veel tänapäeval näen, jah, workshop on kuidagi selline tohutu mitmete asjade kokkulangevus, mis nagu tõesti loob sellise hea tunde kunstielamusest. Aga noh, jätkuvalt on sellise aatelise oma vao kündjana ju teatrum olemas. Ja kui me nüüd natukene nagu mingite lavastuste juurde veel liigume, et minu üks suuremaid elamusi lisaks workshop-ile oli sellest aastast ka Vanemuise Medeia, mis on kuidagi selline erakordselt puhas ja klaar meeli puhastav, selline meditatsioon ütleme, mingisuguses teistsuguses sellises müra paljususes, aga kui ma päris aasta lemmiku peaksin nimetama enda jaoks, et kui ma teatrit vaatan, ütleme 10 palli süsteemis et nulli saavad need, kus on kõik selge või tähendab, kui tegijad teavad nii täpselt, mida nad teevad, ma saan juba enne teatrietenduse algust juba võin öelda, millega on tegu siis ütleme, viie saaksid need, kes tekitavad küsimusi. Aga 10 võiks anda sellistele asjadele, kus ma isegi veel küsimust ei oska esitada, aga ma tean, et kunagi tulevikus tuleb selle kohta küsimusi ja ka vastused, et selline lavastus minu jaoks oli lõppenud aastast Ruslan Stepanov ini res soomust. Ja siis minu meelest võiks ikkagi aasta lõpuks välja tuua kõige suurema üllataja sellel aastal ja mina pean ütlema, et minu jaoks oli see Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi saali ehmatusest sündinud rahvas mis ennem kui ma seda vaatama läksin. Mulle jäi kriitikast mulje, et see on üks suur läbikukkumine ja minu meelest on see üks õnnestunum lavastus, Eesti vabariik 100 sarjas. Mulle tõesti väga meeldis, see oli minu meelest väga hea muusika, väga hea libreto. Nagu suhteliselt perfektne ooperilavastus minu jaoks. Et selles mõttes ise pettusin kriitikas, võib-olla see oli kõige suurem üllatus. Üheks üllatusi on tegelikult olnud meeldivalt palju, näiteks nimetanud kas Karl Laumets Kalevipoeg Vanemuises, mis oli noh, kuidas ütelda sisuliselt Kalevipoeg nagu Kalevipoeg ikka vormiliselt ikkagi vägagi uhke lavastus, et, et see näitab, et väga huvitavalt vormi valdavaid lavastajaid võib tulla ootamatult ja kust kust iganes. Et siin ma lihtsalt tahaks lisada vahel, et tegelikult minu meelest selle kalevipoja juures on väga oluline roll Kristjan Suitsu ise ennem nimetasid, et seal täpselt on see näide, kuidas lavastaja on andnud tegelikult usaldanud kunstniku ja sellest on tekkinud nagu väga hea tervik, tänu sellele Ja selliseid lavastajaid näiteks ka Caligula puhul muu oli valgus hästi huvitav ja et valgus areneb ja selles mõttes võiksid areneda ka muud lavastuse osised noh mingisugusele erilisele tasemele, kuigi ka muusika oli Kalevipoja, Robert Jürjendali muusika oli ka väga kuidagi huvitavalt sinna põimunud. Ma siin üritan teie rõõmu või, või teie seda üllatust kuidagi jagada, aga noh, see on ilmselt minu probleem, et ma ei suuda lihtsalt enam üllatada. Aga ma jään ikkagi nende ja välja toodud lemmiklavastuste juurde, mis olid ju ühtlasi ka üllatused. Vot sellesse aastasse jäi, me oleme siin saadetes varem ka rääkinud, üksiklavastustest, aga ikkagi seesama. Noh, sa tõid selle näite. Sind üllatas ehmatusest sündinud rahvas, noh, siin ma jään nagu selles mõttes eriarvamusel, et et minu jaoks oligi selle lavastuse võib-olla kõige huvitavam osa libreto. Muusikat ma seal ei märganud ja tantsu ka eriti mitte, aga see, et sinus tekitas kriitika mingisuguse eel ootuse ja siis siis sa lasid ennast etendusel üllatada, et seda võib nagu juhtuda küll ja siin ei ole nüüd keegi süüdi ja Eesti vabariik 100 on nii tähtis sündmus, et seda tuleb tähistada ka kunstis ja mujalgi. Aga eks natukene sellised kontekstid võtavad ka seda üllatust ju vähemaks, et kui sa lood nii suure projekti nagu sajandi lugu, siis noh, paratamatult Sul on nagu kuidagi natukene mingisugune ette antud vagu sees nagu natukene, ma ei taha sind nagu ironiseerida, aga meil oli, siin lõppes just talveunenäofestival kus oli siis alvis Hermanni see retrospektiiv. Peagi tuleb vaba lava-Maarjas Ivaskeevitšuze teema või kuraatorprogramm. Et see kõik on väga tore ja kõik need inimesed on väga andekad, aga lihtsalt, et ma olen juba natukene nagu ootaks, et need Eesti, Läti ja Leedu 100 programmid hakkaksite otsa saama, et kui kaua võib nende kaudu nagu kunsti mõjutada. Aga noh, see on juba selline. Kunstiväline jutt, kui rääkida veel kunsti mõjutamisest, siis minu jaoks kõige naljakam hetk sellest aastast on see, kui pärast no teatri laialiminekut saatis EKRE välja pressiteate, et see laialiminek siis toimub jutumärkides tänu neile, et see on minu meelest kõige kõige naljakam hetk sellest teatriaastast. Ma muidugi täpsustaksin, võib-olla ma eksin, aga ma siiski ei omistaks seda Ekrele, vaid Jaak madissonile isiklikult, aga omistame siis Jaak Madisson. Teatri laiali ja ei, no see on naljakas. Kõige naljakam hetke minu jaoks oli tohutult naljakas ikkagi seesama Hendrik Toompere juuniori lavastatud Bajevi päikesetriip Draamateatris, kus tekst oli ikkagi küllalt räigelt tropp ja seda oli ka nagu hoiatatud, et seal olid sellised noh, repliigid. Ma praegu katsun kõik ropud sõnad välja. Et aga umbes niimoodi väljendati, et sa käitud nagu suguühtes oleva põdra tagumikku kinni löödud jänes ja siis kaheksakümneaastased inimesed, daamid itsitavad ja nad on, on südames soojad ja nad lähevad selle, kuidas ütelda leksikaga kaasa, et isegi minu jaoks oli see leksika natuke võib olla ehmatav. Ja et see oli nagu kummaline jah, ja ma isegi naersin rohkem seda publikut, kes häbenematult sulas selle laadi peale kui seda teksti, jah. Mina vist see aasta teatris ka eriti naerda ei saanud. Jah, suvest meenub üks juhtum, aga ma olen sellest pikemalt kirjutanud ja me oleme siin saates ka rääkinud, et võib-olla sellest enam üle ei hakka rääkima. Aga põhimõtteliselt lavastuse kostja ja hiiglane, nii nii laval toimuv kui lava ümber toimuv oli naljakas. Aga noh, ütleme, see on ka võib-olla selline noh et see ei ole näiteks ka väljanaermise koht, vaid pigem taas nagu selline koht, kus õppida, et kuidas ka turundusega et teha haiget kunstiteosele endale. Rääkisime täna 2018. aastal enim tähelepanu pälvinud lavastustest ja suundumustest meie teatrimaastikul. Saates olid Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk helipuldis maris Tombak. Ilusat aastavahetust kõigile teatrivahi kuulajatele. Teatrina.