Teatriva. Tere ja aitäh, et kuulate taas vikerraadioteatrisaadet. Stuudios on Lea Tormis, Hedi-Liis Toome ja Meelis Oidsalu ning tänane saade koosneb kolmest teemaplokist. Esimeses räägime prantsuse kaasaegse näitekirjanik Florian selleri näidendites põhinevatest ja hetkel Eesti erinevalt suurtes teatrites mängukavades olevatest lavastustest. Saate teise osa fookuses on tänapäevane saksa dramaturgia, Von Krahli ja kinoteatri ühistööna valminud lavastus monument Tron Maarjas, Von Maiemburg ning saate lõpus räägime Tartu noore teatri musta kasti. Ambitsioonikas lavastusest ka liigula, mis põhineb Alberca müü kuulsal näidendile. Aga esmalt siis prantsuse, võib öelda menu näitekirjaniku Florian selleri juurde, kes on noor hetkel vist veel 39 aastane autor pälvinud auhindu nii romaanide kui näidenditega ning keda lisaks Prantsusmaale on ka ühendkuningriigiteatrites emotsioonidega vastu võetud. Tänaseks on selleri jõudnud koguni kolme Eesti teatri mängukava ja räägikski lähemalt Theatrumi Maria Petersoni lavastatud näidendist isa Tallinna linnateatris Hendrik Toompere lavastatud näidendist mineku eel ja Eesti Draamateatris Robert Annuse lavastatud komöödiast. Tunnite rahu, näidendeid isa ja mineku eel võiks käsitada kui kaht variatsiooni ühel ja samal teemal. Mõlema näidendi keskmes on vananev ja üha süveneva dementsuse käes vaevlev intellektuaal. Ja kuigi teatrumi isa peategelane, keda mängib suurepäraselt Lembit Peterson, on endine insener ja linnateatri lavastuse keskmes on Andrus Vaariku kehastatud kuulus kirjanik siis pole vist juhus, et mõlemad tegelased kannavad üht nime Andre ja neid tekste seob ehk ka see, et autor süstemaatiliselt rikub siis mitte ainult aja koha ja tegevuse pidevusega ühtsuse reeglid vaid lisas, näeme mitmel korral, kuidas sama tegelastki kehastavad kordamööda erinevad näitlejad, kusjuures ka vaatajale jääb lõpuks selgusetuks, kumba naistest, kes väidab, olevat Lembit Petersoni kehastatud tegelase tütar tegelikult pidada ja, ja kus siis sündmustik õieti aset leiab. Lavastuses mineku eel on tegelased veidi pidevamad, see tähendab seal me ei näe mitut näitlejat üht rolli esitamas, aga seal aetakse nii tegelased kui publiku omakorda hulluks sellega, et autor on lavale pannud ühe prantsuse perekonna kolm erinevat võimalikku elusaatust ja need on esitatud laval läbisegi. Ja nii äsja surnuks peetud perenaine mõtlen näiteks Anne Reemanni esituses marsib järgmisel hetkel lavale, justnagu ei räägikski teks tema matusele vahetult järgnevatest päevadest. Lea, kuidas sulle tundub, kas selleri puhul on tegemist teatrimaailma? Ma ei tea, kas sa sihukest režissööri üldse tead n aita Shalaimaaniga, kes publiku sellist odavat esoteerikahimu kommertslikult kuidagi ekspluateerib või on sellise dramaturgia mängureeglite rikkumise puhul tegemist mingit kunstilist üldistusjõudu kandva võtta ka, et mida võiks autor tahta selliste ulakustega öelda? Ei oska öelda, kas need on nüüd ulakused või kas seal on esoteerikat, oleneb, kuidas keegi mõistab seda. Igal juhul on seal niisugust vaimset segadust küll väga palju ka väljaspool Alžeimeri põdemist, niiet mind tegelikult oleks väga huvitanud, aga ma ei jõudnud, ei julgenud enne rääkimist seda teha. Natuke näitlejaid pinnida, sest väga oluline on see, kuidas nad iseennast tunnevad, kellena, kui nad seal mängivad mingit kuju, kelle puhul minul, kes ma ei ole näidendit lugenud, ma räägin nüüd praegu sellest mineku eel tükist vaid täitsa Normaalse vaataja kombel võtsin vastu seda, mis lavalt tuli. Et ma ei ole sugugi kindel, näiteks, kes Anne Reemann seal on, ta mõjub pigem nagu mingi koduabilisena, kes on eluaeg seal selle paari kõrval olnud. Aga samal ajal ta võib tõesti olla ka ise surnud naine, seal on mõlemad võimalused, aga mind huvitaks väga just, sest näitleja peab väga täpselt teadma, kes ta parajasti on. Meie võime seal kõheldaja otsida, kus see tõde siis on ja, ja kes on kes. Aga ma arvan, et näitlejal on raske mängida, kui sa isegi ei tea, kes ta on. Nii et eluaeg nagu näitlemise õppijatega ja õpetajatega suhtes olnud väga tahaks teada, kuidas seestpoolt välja näeb, aga kuna antud juhul mul seda infot ei ole siis vaataja seisukohalt. Ma arvan, et Hendrik Toompere on teinud selle asja kaunis hästi ja täpselt ta on täiesti jälgitav ka siis, kui ma kogu aeg kõhklen, et mis see nüüd siis oli ja kes parajasti seal on. Ta on siiski jälgitav või õieti seal läheb üks argine lugu sellest, et kuidas on häda inimestega, kes on jõudnud sellisesse seisundisse, nagu ma ise olen või varsti jõuan. Mida nendega peale hakata, mis nende lapsed peavad tegema? Leia väldin korrigeerivad, siin see asi ei ole nii hull. No kust sa tead, ise tean sisemiselt paremini ja igal juhul jäävad lapsed ja lähedased alati hätta. Ta, olles ka ise võetanud Alzheimeri põdejad tean ma neid asju hästi ja siiski vaadates teatritüki pead nagu oma isiklikust kogemusest hirmudest välja lülituma ja püüdma vaadata, mis seal laval siis näidati. Ja see praktilist laadi lugu on ju väga niisugune tänapäevas harilik, et esiteks lapsed ei jõua enam seda kunagist vanemate maja, kus nad on kasvanud üleval pidada ja tekib probleem, ütles, et lööks maha müüa ja haige isa saab ta hooldekodusse, mille vastu loomulikult isa protesti. Siis sekkub sinna ka jälle üks ebamäärane kuju, kes vist siiski maakler, kes valmis ostma seda maja ja see on küll väga argine ja tänane lugu. Aga samal ajal see, mis toimub nende inimestega, nende sisemuses, nende suhetes see on õieti ju palju huvitavam. Ja just kuigi ma ei ole saanud näitajatelt küsida, aga arvatavasti neil enda jaoks mingi sisemine selgroog selle rolli jaoks ikkagi on. Et nad lihtsalt ei pea kogu aeg ise heitlema, et kes ma siis nüüd olen ja mida ma tahan. Aga tegelikult ei tohiks ühe vaatamiskorra järel otsustada ega ega kritiseerida, see on mul vana põhimõte, millest ma juba ammu enam ei ole jaksanud kinni pidada. Siiski tuleb rääkida näitajatest nii nagu nad olid ja nii nagu ma neid nägin ja hinnata oskan. No mul on hea meel, et Andrus Vaariku lihtsam viimasel ajal olnud mingeid natukene teistmoodi rolle, kuigi neid on tal varemgi olnud, aga viimasel ajal kuidagi kas televisiooni või ma ei tea, mille tõttu on teda liiga palju kasutatud niisuguse naljategijana? See on huvitav, mis ta teeb ja jällegi kogu aeg kahtled, et kas ta tegelikult näeb kõike ja kõiki läbi. Ja lihtsalt jätab mulje. Kirjanikule veel eriti, võib-olla nagu oluline joon jätab mulje, et ta tegelikult ei taipa ja jälgib teisi, sest ta ju alustabki sellega, ta lihtsalt vaatab aknast välja ja meedia, mida ta vaatab, mida ta mõtleb, siin peaks võib-olla ütleme midagi ka selle kujunduse kohta, Jaanus Laagriküll. Et see vist erineb, kuigi ma näidend pole lugenud, aga olen aru saanud, et see erineb näidendis öeldust, et see ei ole ainult mingi tavaline pereelutuba, vaid seal on väga suur roll ka sellele, et seal on mingi talveaed või või mingi vaba loodus annab ju kõike teha nüüd uute vahenditega ja see on muidugi väga huvitav, ma ei jõudnud jälgida, kuna näidendit ise pole varem lugenud. Et kas need muutumised, kui seal taga on torm, mingi täiesti suurt troopiline torm või siis, kui seal on niisugune idülliline ilus looduspilt, et kuidas see haakub parajasti rääkitava tekstiga, no lihtsalt ei jõudnud, selleks peaks tõesti mitu korda vaatama, et seda jälgida. Igal juhul oli see huvitav ja andis mingi teise dimensiooni ja nagu ma aru sain, see oli Hendrik Toompere soov niimoodi seda asja teha. Et seal on korraga tõesti nagu see argine tasand ja siis veel mingi fantaasia või kujutluse või ma ei tea mille tasand. Ma ei tea, mida tähendab õieti esoteerika, aga see, mis tänapäeval on moes ja mida selle all arvatakse. See käib mul lihtsalt närvidele. Ja ma seda ei armasta ja minu meelest seda seal lavastuses ei olnud või, või ma ei tea, kuidas midagi nimetada, seal oli pigem ikkagi niisugune psüühiline probleem ja psühholoogiline lahendus. Inimeste mõttes? Jah, Anne Reemann muidugi ajas oma asja väga täpselt ja konkreetselt. Aga kesta nüüd õieti oli, seda ma küll, kuna küsin ta enda käest, kes ta oma meelest näitleja meelest oli seal või kuidas need muutumised käisid. Ma arvan, et ta oligi õieti nagu mitmes rollis või mitmes aspektis, sest see mees vajas kedagi, kellele toetuda ja kes oleks talle päästerõngaks elus vaja asi juhul kui ta ei valetanud. Omakorda ei mänginud, aga vist vist vajas igal juhul. Nii et see on pigem näitlejad sisemuse seisukohast huvitav. Tütardel oli vast natukene kergem, Elisabet Reinsalu ja Sandra märg, sest nende roll oli nagu selgem ja, ja seal vist ei olnud ette nähtud mingeid kahtlusi, et kas nad ikka on need, kes nad väidavad olevat ja, ja mida nad õieti tahavad. Mis oli üks väga huvitav kuju ja jällegi minu meelest Ursula Ratasepp vald täiesti nagu uudne lahendus, oli see mingi nimetatud kavale lihtsalt naine, kes, nagu on minevikus olnud tud, jääbki natuke segaseks kui intiimselt või mitte, siis selle kirjanikuga ja tema praegune roll ja ta tuleb koos selle mehega, kes ühtlasi on ka nagu maakler, et seda muidugi kohe lahti ei hammusta. Aga see inimtüüp, keda Ursula mängib, on minu meelest erinev sellest, mida ta on tavaliselt mänginud ja ta teeb seda väga hästi ja väga, kuidagi efektselt ja eredalt ja mingeid kaasa ja, ja niisuguseid iroonilise paralleele esile kutsuvalt vaatajas. Ja Priit Pius on siis ka nii, on ta nüüd maakler või on ta seal kellegi armuke või sohilapsest väidetavalt jaanuari väidetavalt veel ka sohilaps? See jääb ka segaseks, on või ei ole, et tal on ka, jällegi, peaks küsivad, kuidas ta nüüd ühest asendist teise sisemiselt ma mõtlen üle ja kellena ta ennast parajasti tunneb. Aga no igal juhul kogu see komplekt täitis minu meelest oma rolli hästi või igatahes nad olid vaadatavat. Ja kui ma lugesin tagantjärele Hendrik Toompere intervjuud, siis mulle jäi kuidagi meelde see, et ta väitis disvõi õieti, ta tsiteeris kirjanikku ennast, kes on ütelnud, et tema jaoks see inimestevaheline suhe seal on seotud õrnusega just nende vanade inimeste, tähendab kirjanik meenutab seal teda, tsiteeritakse kavalehel. Kuidas ta noore abielumehena näinud koos oma naisega aknast ühte vanapaari, kes teineteist toetades hädiselt lähevad üle tänava ja et see kuidagi tekitas temas mingit erilist õrnust ja tahet inimestest aru saada, neid aidata või ma ei tea mida ja seda ei tohi unustada. Ma lugesin seda küll tagantjärele ja mind kohati seal natukene võib-olla isegi häiris see, et seal lõpus oli niisugune väga ilus ooperlik muusika ja, ja väga nagu idülliline lõpp, puulahendus, mis ma mõtlesin, et seal võiks ju ka midagi muud olla, ehk lähtuvalt sellest tüübist, keda mängis Ursula Ratasepp, noh, ma oleks tahtnud letid Peab või midagi. Siis ma sain aru, et ei, et ikkagi ilmselt Henrik, teadsin loomulikult paremini ise ja et see nagu sobib näidendis see inimlik õrnus kõigi nende segaduste peale, vaatamata inimeste vahel, et see ongi oluline ja ju see muusika aitas seal kestma jääda. Määr. Kui seda seda lõpu magusust vaadata, siis jah, ta oligi kuidagi talumatult läädi, eriti vaadates veidi sellist absurdihõngulist näitaja, juhi tööd, nii nii André Andrus Vaarik kui ka Anne Reemann olid pandud tegema selliseid väikseid pungilikke vimkasid, nii nagu toomperele omale on, et ta annab teinekord selliselt füüsiliselt ekspressiivseid ülesandeid näitlejatele, mis tunduvad täiesti motiveerimata keset seeni, järsku hakatakse midagi lihtsalt tegema, kummastavati vaataja peab siis ise kuidagi sellega hakkama saama, selle kummastavuse kuidagi ära paigutama sinna lavastustervikusse. Et seekord see oli kuidagi vägagi motiveeritud sellest üldisest absurdsusest olukorrast, milles kõik tegelased, kogu see perekond oli, ükski tegelane ei saanud aru, kes on täpselt perekonnas elus ja kes on surnud ja mis positsiooni võtta ja näitlejad olid üldse pandud sellesse keerulisse olukorda, et nad pidid jääma kuidagi ustavaks oma tegelaskujule, aga samas pidevalt nii-öelda üllatuma ja kohanema selle uue olukorraga, kui keset seeni jalutab sisse surnud ema või isa ja hakkab midagi seletama ja tagasi tulles nüüd selle lõpu juurde, mis oli siis kontrastiks üllatavalt lääge. Just nagu oleks, noh, ma ei tea hiina toidule vahukoort peale pandud. Et see vaata Me arutasime Lea esimene kord, kui me käisime vaatamas, siis seal oli keset seda ooperiaariad, kus nad siis istuvad õdusat magusalt hägusalt. Nii vaarikakreem on seal kaks vanainimest, et seal nagu Plinkis mingi valgus häirivalt kõrvaline, mõtlesime, seal oli nagu tehniline viga kuidagi. Aga teist korda üle vaadates ma veendusin, et see oli taotluslik ja selline errori esteetika tegelikult ju läbiv kogu lavastust, et seal väga hästi koreograafiliselt ka lavastatud mingit seenikus näiteks Priit Pius ajab ühe põrandavaasi laval ümber ja ma vaatasin esimest korda seda, mõtlesin, et see ei saa olla lavastatud, et see, kuidas ta kinni püüab, seda pöörde peal ja, ja kuidas lill ikkagi kuku maha sealt faasist ja nii edasi ja teist korda ma vaatasin identne ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab üldse üks sellist väga juhuslikuna näivat episoodi korduda, identselt lavale, aga seal oli ka teisi selliseid hetki, mingisuguseid prügikühvli ja, ja muude asjadega, mis pidevalt suusakepiga, mis justkui toetati seinale, aga siis kogemata nii-öelda libises maha teisel etendusel täpselt sama moodi. Et selline errori esteetika tervik, et see kuidagi lavastusi oli esteetiliselt tervikuna läbimõeldud ja ka see läägus lõpus oli pigem osatav, ta ei kutsunud kuidagi sinna, nüüd lähedalt sumbuma sinna lõppu koos selle muusikaga, vaid pigem oli jah selline natukene jälle krutski like lõpp sellele toredale absurditeatritükile. Ma olen väga nõus, et seal seller ei tegele sellise esoteerikaga, neid võib mõlemat, nii isa kui mineku eeldud käsitleda sellise absurdi tri näidenditena ja seda peategelase haigust ei pea ju ka ilmtingimata pidama tema meditsiiniliseks konditsiooniks, vaid see võib olla vabalt ka selline lihtsalt eksistentsiaalne konditsioon, kus inimene ongi suutmatu omaenda eluga kõige sellise algelisema elukäigu narratiivi tasemel mõtestama. Ja samas, mis mulle meeldib selleri puhul võib-olla, mis temas uut on kogu selle lääne absurdikirjanduse traditsiooni taustal on see, et ta teeb absurd istina siiski hoopis teistsugused järeldused kui teised kuulsad absurditeatrikirjanikud selles absurdses olukorrast, et ta ei jäta oma ei tegelasi ega ka vaatajad selle absurdi keskele kuidagi abitult õhku ahmima. Mõlema näidendi puhul jääb minu arust ikkagi õhku selline julgustavalt naiivne armastuse sõnum, kusjuures seal on esiplaanil nii selle, Theatrumi isa kui ka mineku eel, puhul on esiplaanil isa ja tütre vaheline armastuse, selle jäävus. Abikaasadega on ju mõlemal peategelasel natukene sellised keerulisemad suhted ja mulle lõigi mõlema näidendi puhul ette paralleel jällegi Hollywoodist Christopher nõuloni filmiga interStella rehk tähtedevaheline, kus siis peategelasest astronaudi Matthew McConaughey, Rihastatud isa ja Hänne Hathaway mängitud astrofüüsikas tütre vahelise lapse ja vanema oma armastuse vägi päästis terve planeedi maaelanikkonna hävingust. Selleril on see veidi naivistlikult, aga siiski kuidagi armsalt sama moodi, et kui ka eluga sellisel isiklikul tasandil ei ole kuna selliselt loogiliselt või tähenduslikult hõlmatav siis mingisugused sellised armastuse episoodiliselt ükskõik kui episoodilised, need isa ja tütre vahelised armastuse episoodid ka seal mineku eellavastuses tegelikult on ju need, mis annavad sellele elule ehk siis selle elu narratiivselt terviklikkuse üle triumfeeriv lihtsalt mingisugune väga, võib-olla harvaesinev, aga siiski väga tugev armastuse puhang isa ja tütre vahel. Seda võib käsitleda kui sellise positiivse programmiga absurdi elujaatavat absurdi ja see on ju igati äge, tegelikult sõnum, mida tasub minu arust usaldada, isegi kui ta mõnele küünikuna tundub veidikene selline lihtsameelne, nagu oli see Intlastellari filmgi ju, kus mähkmed kunagi peamiselt nuttis lihtsalt loovutamatudel terve filmi, et mul on hea meel, et nii Theatrumi isa, mis oli Maria Petersoni poolt ja suurepäraselt lavastatud ja minu arust sai ta üldse sel aastal, kui ta tuli lavale 2016 vist ebaõiglaselt vähe tähelepanu, et kui ka siis Hendrik Toomperemineku eel, et seal hoidutakse sellisest senti mentaalsusest, aga huvitav on see, et jällegi võrreldes seda isa ja minekueelses, siis kui isas oli hästi kuidagi tõe jänuliselt lavastatud kogu seda sündmustikku siis toompere on lavastanud neid sündmusi seal taotluslikult kuidagi pseudosündmusena, ehk siis õrritab mingisuguste selliste uudistega vaatajad, pigem et kui ka see Andrei väidetav armuke Ursula Ratasepa kehastuses, proua Schwartz või mis iganes ta nimi muutub ka absurdi näitekirjandusele omaselt näidendi jooksul mitu korda ilmub välja selle väidetava sohipojaga Priit bluusiga, siis ka see sündmus on kuidagi, sa saad aru, et tagantjärgi, et see tegelikult ei olnudki mõeldud mingisuguse olulise sündmusena vaid see oli kuidagi kriis nii-öelda jutumärkides, ehk siis mäng mängus, selline peibutis sündmus ja see kinnisvara müügikonflikt, see, et vanemad jäävad vanaks ja noored otsivad maaklerit, et ka see oli ju justkui sedasi sulgudes või jutumärkides mängitud ja ei viinud ka otseselt mitte kuhugi. Ja meie mõlema lavastuse puhul tegelikult on hästi oluline see lavakujundus, et seal isas on ju kõik interjöörid jälle Lilia bluumetaildil suurepärane stsenograafia, kõik interjöörid, mööblit selliselt sünkelt mattmustad, hästi lohutud ja siis ajapikku lavad, tühjeneb lihtsalt esemetest, nii nagu selle peategelase teadvuski mineku eellavastuses näeme, nagu seal hea mainisid, et seal on lava jaotatud kaheks osaks taga lava on selline aed, mis kuidagi joone ähvardavalt elus ja eeslava on siis justkui nagu teadvuse lava, kuhu siis sealt tagant aiast justkui satutakse. Et see, see aeg toimiski rohkem jah, sellise teadvuse taga hoomina ja mis oli äge selle Jaanus Laagriküll lavakujunduse puhul oli see, et ta kuidagi naturaalselt hingas, et seal ei tundunud, et seal oleks nii-öelda atmosfääri mõttes sundventilatsiooni kasutatud vaid see kõik kuidagi töötas orgaaniliselt kogu see lavakujundus nii ruumijaotuse kui ka mingitel detailide puhul, seal ju imiteeriti vihma langemist maale mingisuguste väetisegraanulite või asjadega ja ka see video, mis seal taustal oli, mis siis tõesti mingite meeleolumuutuste taustaks vahetas pilti seal õitsvate õunapuu õite ja troopilise tormi kaadritena. Et ka see oli esiteks super hästi Katreeritud, väga maitsekalt kõnekalt sinna paigutatud ja muide Hendrik Toompere ise lavastaja, minu Sirbi arvustuse kommentaaris kirjutas selle kohta ta väitis, et see, need palmid, mis seal tormi käes praktiliselt murdusid, et need on filmitud dema tagaaias aga ilmselt lihtsalt lavastajad, meil elavad nii hästi, et neil on ta ka, et ta siis kuskil troopilises vööndis Ma olen üldiselt kõige sellega nõus. No me ei hakka siin vaidlema, et mida nüüd mõista absurdidramaturgia Alguna, sellest on olnud väga mitmeid erinevaid autoreid ja erinevaid perioode, noh esimene kindlasti oli šarlyya kuningas. Aga minu jaoks on elu absurdi suhtes kõige täpsem, on Tšehhov, seda iga kord ei märgata või ei osata esile tuua. Aga muidugi tal on võib-olla teised jooned inimelust ehk veel tähtsamad, aga igal juhul tema on üks kõige mitmekülgsem absurdist, aga seal vahepeal lihtsalt väga meeldis joonesco, need aga nendega ei sarnane. Tegelikult see ei, olen hullem põhiliselt kõige sellega nõus, mulle tundub, et nendest, kes seal kas elus või surnud on see kirjanik siiski vist ei ole surnud, kuigi seal räägitakse tema mingite paberite korrastamisest ja oli ju niisugune tekst, aga, aga vist ei ole kahjuks minul puudub otsene võrdluslavastusega isa, sest selle mängimine satusest sellesse aega, kus ma lihtsalt ei suutnud liiga elulisi paralleel liiga palju ja ma lihtsalt ei suutnud vastata. Aga ma olen selle kohta küllalt lugenud, nii et mul on täitsa kujutlus ja Lembit Peterson näitlejana on ju igal juhul väga väljendusrikas ja suudab veel, ei ole näinud tema liili, aga seal võib ka mingeid haakuma. Maria Petersoni kogu see lavastustervik oli kuidagi harukordselt tugev, ühtlaselt, et nagu igas aspektis, et võib-olla ainult lõpustseen oli selline, kus natuke rutakalt lahendati seal asju ja kui mul on tavaliselt igasuguste diagnooside suhtes tõrge teatris, et mul härdusvastane mehhanism lülitub kohe plõksti automaatselt sisse diagnooside peale, siis selle isa lavastuse jooksul ma tõdesin, et seal polegi nagu härduda vajagi. Et ainuüksi selle jälgimine, kui hästi tundlikult ja nüansirikkalt on kõik stseenid lavastatud, et see oli eraldi naudingut. Kuv ja Maria Peterson on juba mõnda aega ju lavastanud ja korra nomineeritudki olnud lavastajana tuvi eest vist, et ma põnevusega ootan, et ta edasi lavastaksime, vaatasin Theatrumi kodulehelt ei leidnud sealt isa mänguga vastaga, aga väga loodan, et nad sellega jätkavad. Käisime Leaga küll eraldi, tema käis läbi mängu vaatamas ja mina rea etendust Draamateatris selleri suure saali komöödiat tunnikerahu, mis siis räägib ühest keskealisest mehest, keda kehastab Taavi Teplenkov, kes ühel päeval leiab oma pikka aega taga otsitud mingisuguseid plaadi kuskil plaadipoest ja siis soovib hakata seda kuulama ja siis sellise klassikalise komöödiareegli kohaselt iga kord, kui ta seda kuulata soovib, tekib siis järsku miskine tõrge, keegi tuleb külla või toru lõhkeb või naine teatab, et ta on meest petnud kunagi 20 aastat tagasi. Mingisuguse tüübid ja seda naist mängib hiljem murel ja ega ma päris lõpuni ei oska öelda, mis seal juhtus, sest üle tüki aja ma lihtsalt tulin ära sealt teatrist, sellepärast et võib-olla oli ka eriti halb õhtuliselt näitlejatele, aga see, mida ma laval nägin, no osaliselt ka seetõttu, et näitlejad on samad, oli heeringas veenuse õlal, ainult teles teevad nad seda palju paremini. Et miski asi seal kas sel õhtul või siis üldisemalt selles lavastuses klappinud kahjuks. Ma ei pea õigeks hinnata midagi näiteks läbi mängu järgi aga kahjuks viimasel ajal on niimoodi hakanud juhtuma, et ma ei jõua enam teist korda vaadata kui juba tükk sisse mängitud. Ja päris vait ka olla ei saa, kui näinud oled. Aga kas see mulje on siis adekvaatne või ei ole, ma ei teagi. No antud juhul on tegemist väga lihtsa looga meelega võetud kirjaniku näpuharjutused, ta proovib, läbinud tuntud tüüpilised komöödia klišeed, mis prantsuse lavadel võib-olla eriti on hästi tehtud ja need võivad olla väga lõbusad, aga ausalt öeldes ja näidendi puhul ma ütleks, et noh, tõesti, ta mängib selle suureks, et tal on nii tähtis plaat, mingi plaat, millel on ka tüüpiline nimi. Et plaat räägib ainult minust ja veel kord minust. Siis kui ta kaks korda on või kolm korda kaks korda on teda segatud, et ta ei saa kuulata, siis on selge, et noh, nii jätkuda, et see hakkabki nii olema ja, ja siis ei ole enam huvitav. Ja need kaks võtet, mis käivad, et keegi tuleb või ta saab midagi teada, mis nüüd seda katkestust siis tingivad. Ja teine jällegi väga eluline see, tal on veeuputus päris ja alumine naaber käib pidevalt meelde suletamas, et tal jookseb kolinal läbi ja mingi töömees ei saa hakkama selle parandamisega kõik need, mis omakorda on taustaks ja katkestab kogu seda lugu. No on näha, et, et nii jäädki, et selle peale on see asi ehitatud ja ta kogu aeg peabki katkema. Aga see iseenesest ju tüütab üsna ruttu ära vaatajat, aga võib olla ka mitte, sest tegelikult see on naljakas ja vähemalt läbimängul ma ei ütleks, et mul igav oleks olnud, naljad jõuavad ikka kohale ja umbes tordiga näkku viskamise tüüpiliste situatsiooni naljade juurde. Tuleb lihtsalt häälestada sellele lainele, et ma vaatan situatsioonikomöödiat ja vaatan, mida näitlejad seal teevad ja Teplenkov teeb täitsa usutavalt, seda ausalt öeldes üsna kappakliku meest, kes kellestki teisest tegelikult ei hooli, oskab natukene ainult muljet jätta, et hoolib. Ja petmine käib nagu ta elustiili juurde ja selle varjamine ka. Ja samal ajal siiski noh, mingid tema huvid ja sisemised tahtmised on välja mängitud ja arusaadavad, mulle oli huvitav, on muidugi vaadata hiljem murelit ja jällegi ma ei julgenud hakata näitleja käest küsima, aga jälle tahaks küsida, sest see roll on nüüd nii tehtud, et teda nagu, et ma ei tea, kui tõsiselt näidendi järgi lavas järgi painab see kunagine petmine, et ta küll seda pole seni tunnistanud, aga see ta tunnistanud ei ole. Nähtavasti siiski see ei ole ainult teesklus, et ta seda üle elab vaid nähtavasti siiski häirib teda kogu aeg sisemiselt ja lõpuks ta plahvatab. Ja kõik nad on muidugi täiesti omadega puntras, mis on ka iseloomulik sellele žanrile. Ta ei ole väga pikk ja seda võib täiesti vaadata selles mõttes seal. Nii see sõber ja samal ajal naise armuke, keda Indrek Sammul mängib või siis keerulisem on ehk lühikeses rollis oleval Karmo Nigula kes mängib poega, kus ta on niisugune identiteetide segadus juba näidendi järgi, mis lõpuks välja tuleb. Nii ja seal Raimo Pass või siis Martin Veinmann, Martin Veinmann nüüd selle, kas poolakast või ma ei tea, kellest torumehena võidab, mitte torumehe ohvrina sealt alt korruselt. No nad kõik on usutavad, nendel lihtsalt nende tähendus on rohkem funktsionaalne seal. Aga see, mis toimub nendes peategelast, sellel siiski on mingi inimlik huvi. Ja Ma ise lootsin, et kusagil lööb see Robert Annuse lavastuses välja. Et siiski on mingi hetk, eriti siis, kui on tegemist selle pojaga, kus keegi nagu tajub või ei taha endale tunnistada ja ei ole ka žanri järgi võib olla ette nähtud, tajub, et asi on ikka tegelikult väga tõsine, sest neid probleeme vaadata ju tõsisena võib samuti, ainult et see näitemängu ei näe seda. Kuna ma nägin läbi mängu, siis ma ei julge anda mingeid täpsemaid hinnanguid. Isegi Robert Annusega ma eriti ei rääkinud pärast tahtmata segada esietenduse-eelsed pinged, lihtsalt ütlesin, et seal võiks rõhutada mõnda kohta, kus nad tajuvad olukorra tõsidust, aga see oli ka kõik, mida ma öelda sain ja kas seal mingi mõte on, seda ma ka ei tea. Aga niisugust muljet, et ma ära tahan minna või et asi on liiga loll ja igav, seda mulle küll ei jäänud, nii et peab vaatama, kuidas lugu edasi läheb. Olen küll kuulnud, et ta pidi olema päris publiku poolt külastata. Teda vist võetigi kavva, kui ma ei eksi selle igipõlise rahauputuse või mis selle nimi oli? Laadis asjana, mida inimesed igatsevad, aga ma ei ole raha uudist ka näinud? Ei saa võrrelda. Igatahes keegi nüüd Kriitikutest vabandan, kui ma ei julge täpselt öelda, kes ütles välisõigesti, et neid peab vaatamagi selles järjekorras, et kõigepealt tunnikerahu, mis on nagu mingi eelroog mingil pidulikul õhtusöögil ja, ja siis järgnevalt seda mineku eel. Sama autor, eks ole, aga ikkagi hoopis keerulisemal ja põnevamal kujul. Mina seda järjekorda ei soovitaks, et pärast sellist eelroog oma lahkuks restoranis. Aga, aga ma saan aru ka sellest loogikast, et natuke tummisemad asjad jäävadki, võib olla põhikäigu ajaks teatrivaht. Liigume nüüd prantsuse kaasaegse dramaturgia juurest saksa moodsa ja sugugi mitte vähem menuka dramaturgia juurde, sakslane Maarja Maiemburg on kirjutanud üsna mitu teksti, mis hetkel eesti teatrite repertuaaris Pärnu Endla mängukavas on näidend märter ja kinoteatri ja Von Krahli ühistööna on siis toodud Von Krahli ruumides välja Priit Võigemasti lavastus, monument selle näidendi võib-olla sõnasõnaline mõtte täpsem tõlge saksakeelsest pealkirjast tuleks elav skulptuur ja see on siis lühidalt lugu sellest, kuidas saksa keskklassi pere palkab majapidamistöid tegema noore sakslanna Jessica, keda mängib Mari Jürjens, kes pererahva lõpus mürgitanud ja kogu selle tegemistiku käigus siis käib pererahvast, kes siis koosnevad emast-isast Evelin Võigemast, Tõnis Niinemets ja pojast Kait Kalli esituses. Et seda perekonda käib siis terroriseerimas üks kaasaegne, väga menukas kunstnik, kelle nimi on haugub papa ja keda kehastab Markus Luik. Ja kui nüüd tekstiväärtusest rääkida, siis mu arvates on tegemist erakordselt tugeva ja mitmekihilise teatritekstiga, mis pealtnäha justkui näpib selliseid trafaretselt kohustuslikke teemasid nagu migratsioon, liberalismi, kriis, klassi pinged, karjääri kultus, aga teeb seda siiski kuidagi lihtsustamata ja intrigeerivad ja mingi sellise teatriloogika tasemel on tegemist vägagi keeruka tekstiga ja sugugi mitte nii surnalistliku materjaliga kui võib-olla teemade loetelust võiks järeldada, et Hedilised, mis tundeid see lavastus sinus tekitas, kas Priit Võigemast lavastuse oli sinu arvates teksti vääriline lavastus? Monument tekitas minus väga mitmekihilisi tundeid, käisin teatris ka, lugesin seda teksti hiljem kodus ja minu võib-olla väike ette heita sellele lavastusele ongi see, et minu meelest Võigemast ei küündinud selle nagu mitmekeelsuse tasemele, mille sa ise just hetkel tagasi välja tõid. Tõesti, kui seda teksti lugeda, et seal on nagu selline väga lihtsate inimeste dialoog, mis seal selles tekstis ka väga lihtsasti kirjutatud ja siis teiselt poolt on sellesama kunstniku väga intellektuaalne mõttetihe vihjeline tekst ja et minu meelest Suigemast ei suuda ka võib-olla tänu sellele, et seda kunstnikku kehastab Markus Luik, väga huvitav rollivalik iseenesest ei suuda nagu seda vaatajani tuua, sellepärast et see lavastus hakkab iseenesest väga intrigeerivalt, et meile kohe tuuakse elav monument meie ette Chessikas, mitte seal keset lava. Me saame aru, et ta on väga oluline tegelane selles näidendis, kui me lõppu jõuame, sest tegelikult keeratakse sinna nagu veel üks vint peale, et selles mõttes ma ütleks, et lõpp oli nagu väga Katartiline, et see oli väga minu jaoks väga ootamatu, aga see lavastuse kulg ei viinud minu meelest loogilises mõttes selle lõpuni välja ja ma olen ise kirjutanud kiitvalt sellelaadse kohta ja ütlesin entinud, et, et see on väga haavatav lavastus ja et on ebatõenäoline, et ükski vaataja ühelgi etendusel näeb päris nii-öelda ideaalselt õnnestunud etendust ja seal on peamine risk on võib-olla selles, et see nii-öelda karikat, tuur, vise, karikeeriv mängulaad või kogu selle lavastuse üle ja siis tasalülitada nagu kõik need teised põnevad nii-öelda tähendus tasandil, et seal on väga suur nii-öelda kiusatus sisse ehitatud näitlejatele hakata nii-öelda kõhuga saali mängima ja läbustada selle avastuse ära, siis selliseks. Vana Baskini hiilis lihtsalt moodsa kunsti mõnitamiseks. Mina tahaks öelda, et minu jaoks näitlejad kindlasti kuidagi sellisesse vana Baskini teatritegemist sai langenud taas kord, ma mäletan juba sellest ajast, kui Tõnis Niinemets alles õppis Viljandi kultuuriakadeemias. Ta tundus mulle lootustandev näitleja jätkuvalt, ma olen selles veendunud, et tema nii-öelda superkoomiku taseme kõrval, millega ta on kindlasti üle Eesti rohkem inimestele tuntud, on ta minu meelest ikkagi väga hea näitleja ja sobis minu meelest väga hästi sellesse rolli, mida ta seal lavastuses tegi. Aga mina, publiku tahaksin, kui rääkida sellest nii-öelda publiku seisukohast, sellesse teatrisse, et võib-olla ma nüüd kuidagi üldistan või olen ülbe, aga et minu jaoks kuidagi huvitav, et selline kodanlane on jõudnud Von Krahli inimesed olid ülikondades, inimesed olid kõrgete kontsadega ja jälle, et see ei ole kuidagi halvustav, aga no ka selle lavastuse lõpus mõtlesin, et see ongi sellise nagu kodanliku meelelahutuse tippsaavutus. Et see räägib teemadest, ma sain aru, et inimesed tundsid need teemad ära, inimesed nägid enda elu selle mehe ja naise abielu probleemidest selles, et sul ei ole oma lapse jaoks aega selles, et sa tahaksid võtta, teen ja ka selles kaasaegse kunstikarika keerimises. Mulle tundub, et kõik ikkagi Eestis jätkuvat, mõtlevad purgis. Et kui minu jaoks küsida, et millest lavastus rääkis, sest minu meelest mõnes mõttes lavastus rääkis võõrandumisest võõrandamisest, elust, nendest probleemidest, mis sa välja tõid seal nagu laane inimesed, tegelikult põhiline probleem praegu ongi see, et sa tegelikult võõrandunud nagu argipäevast last, sellest, et seesama koristaja siis muutuski selleks nagu kunstiks, et see oli nagu argipäevast eetikast ja minu meelest veel selle lavastuse nagu tipptase, mis toobki välja seal argipäeva esteetika oli see, et vähemalt seal, kus mina olin ainuke stseen, mis siis sai aplausi oli stseen, kus seesama Tõnis Niinemets siis tegelase Nikkalina Jakuleerib ja see ongi minu meelest see argipäevaselt eetika nagu esiletoomine, et see oli siis see, mis inimestele kõige rohkem nagu rõõmu pakkus. Mis oli muidugi väga oskuslikult tehtud padjaga, et see oli ikkagi nagu sümbolistlik, Sulev olid seemne asemel et aga et see oli siis see, mis ma ei tea, kas siis pakkus kõige rohkem äratundmist pakkuski, rohkem koomikat, et see oli minu jaoks ka kuidagi selline argipäevast eetika nagu esiletõus selles lavastuses, see on küll võib-olla väga väike nagu lihtsustus praegu, aga mulle tundub, et selle kuidagi märgiline minu jaoks stseenile plaksutamine. Võib-olla olen mina ka juba kodanlikud sammaldunud, mõnevõrra mulle selle tervik üldiselt väga meeldis, läks korda, kaks väga suurt küsimust olid muidugi Markus Luik, kes enamus ajast enne seda tohutut Katartalist avanemist lõpus ja ma olen väga nõus sinuga, et see katarsise võis olla seal lõpus veidi masinaid, nii nagu ta alati on teatris masinlikku. Ma olen põhimõtteline katarsise vastane igasuguse kunsti puhul, sest seda kasutatakse tihti karguna ja sellise ütleme kultuuri mehhanistliku propagandistlikud vahendina. Aga Mari Jürjens, tema on funktsioon nii näidendi kui ka selle lavastuse tasemel jäi mu jaoks nagu kuidagi püüdmatuks või mõistatuseks ja ma sain aru, et see pidigi mõnes mõttes olema mõistatuste pidigi objekt istuma seal laval selle elava skulptorina, ma ei osanud seda paigutada ühtegi tervikusse ja ta ei kõnetanud mind kuidagi eraldi seal sellise kodumasinana. See mari Jürjens, et ta pigem oli selline padi teiste jaoks jällegi sellises teatraalsus funktsioonis see kuidagi nagu häirima, et seal oli mingi hetk, kus Mari Jürjens seal vahetus kleiti laval ja kus tal tegelikult oli võimalus kasvõi ühe seeni vält seal noh, natuke midagi enda eest öelda. Ka sõnatult oleks saanud seda tõesti teha, aga see kahjuks jäeti kasutamata. Minu jaoks, kui ta kella jääb. Mari Jürjens oli nagu suhteliselt veenev. Enne kui kodumasin, ei, minu meelest mitte veename kodumasinad, sellega ma olen täiesti nõus, ta oli ju tegelikult seal nii juba sellest näitekirjanikust lähtuvalt see vahend, millega tegelikult avada teisi tegelasi ja täpselt nagu ma ütlesin, et ta juba seal alguses meile kohe monumendina nagu ette pannakse, et me saame aru, et ta on väga tähtis tegelane selles näidendis selles loos. Mingis mõttes võiks öelda, et ta võiks neid inimesi päästa. Et selles mõttes minu meelest just see tema nagu väga minimalistliku olek ja tegelikult nagu mitte huvitavus nendest probleemidest, mis olidki tegelikult nagu mingis mõttes täiesti nagu pseudoprobleemid. Ja ta võttis selle perekonna probleem nagu seda musta pesu pesema ja tõesti, et selles mõttes ka, et talle ei makstud raha selle eest, et ta seal nagu inimeste abielusid aitaks korda saada, et selles mõttes ka see, kui temasse nii-öelda see kunstiprojekt, et teda nagu ei huvitanud see. Ja minu meelest oligi see väga huvitav, et me ei tea, mis elu ta üldse väljaspool seda koristamist elab, et sellest me tegelikult üldse räägitud, sest see pole ka mingis mõttes üldse oluline ja minu meelest sele. No võib-olla võib ta tõesti kohta siis kodumasinal taga, et minu meelest selle nagu mitte midagi tegeva tegelased seal teatud mõttes ta tegi rohkem, kui ta üldse algselt pidi. Selles lavastuses on ka lavakujundus väga olulisel kohal, Kairi Mändla üleni nii-öelda keraamiliste plaatidega kaetud lavaruumi, seda võib võtta kahetisena ühelt poolt sellise kaasaegse galeriiruumina, mis on ju sageli pelutavalt lagedad. Ja teisalt siis sellise sanitaarruumina või vannitoana, kus siis kunstnik Haulupa, Markus Luige esituses käib pidevalt just vanni performans sõid tegemas. Et see minu arust oli lavastajapoolse suht julge valik, kui teha nii piinlikult alasti lavaruum, kus iga häälestus viga igas väikses nii-öelda episoodis torkab tohutult silma nagu karv äsja puhastatud vannitoa põrandale ütleks, et Võigemast siiski võitis riske ja ei läinud kindla peale tegema seal nalja lihtsalt nende naljade üle, mis seal kõik tekstis peidus oli just sihukese hoiaku tasemel meeldivalt riskialdis lavastus, kus ollakse etta juba võib-olla arvestatud sellega, et etenduses midagi läheb alati nihu ja võib-olla see on miski, mis aitab neil ka tulevikus paremini ennast vormis hoida ja mitte maanduda seal selle kogu selle publiku tagasiside ajal. Ja ja tõesti, et kui praegu on kuidagi jäänud mulje, et ma olen väga kriitiline selle lavastuse suhtes, et siis see tegelikult ka see nagu sa hea meelelahutus, Tase raam minu jaoks on siin praegu nagu positiivses mõttes täpselt minu meelest seal ei mindud üldse mingit nalja tegema selles lavastuses, et see publik naerab, et see on nagu hea draama tunnused, tegelikult igast draamas on alati nalja ja sellega ma olen täiesti nõus, et sellel on väga suurepärane kujundus, sellel lavastusel ta lavastuse nagu ideed ja mõtet minu meelest toetab, lisaks ma tahaks väga kiita ka Paavo Piigi tõlget, oli täiesti väga suupärane suukohane ja, ja seal oli kuidagi nagu väga orgaaniliselt tõlgitud tekst soovitame ikkagi kogudes minna võimalusel vaatama seda jah, kindlasti minu jaoks ikkagi positiivne teatrielamus, aga siiski natuke reservatsiooniga võtta siis seda Markus Luige tegelaskuju lavastuse esimeses pooles teatrivaht. Kui nüüd siin monumendi puhul sai räägitud sellest padjast, mida justkui abivahendina kasutajate siis mingite rõveduste pehmendamiseks siis teater, must kast on toonud lavale Alberga, müü näidendiga liigula lavastajaks Lennart Peep ja seal jäi ka sellise kujunduslikku dominendina, siis ta nüüd padi, aga selline ütleme pehme poroloonist kera laval silma, et seal läbimõõduga üks meeter ma arvan ja see oli muljetavaldav, peaaegu sama suur, kui peategelane nimiosalist kehastanud Kaarel Targo ja lavastus siis, mille stsenograafia on võib-olla kõige sellisem meeldejäävam osa sellest teosest ja seal on kogu lavaruum on tehtud poroloonist ja siis avastseenis näemegi, kuidas Kaarel Targo sellise siis Fosena lükkab siis seda muna, millest te vist ei loobu praktiliselt kordagi etenduse käigus ja mis lõpuks tundubki, et saab talle mingisuguseks karguks või abivahendiks seal kohtades, kus võib-olla ei ole näitejuhi tasemel läbi hammustatud mingeid seeni, siis võetakse jälle see muna appi, seal. Mulle tegi see lavastus palju rõõmu ja tegi rõõmu siiralt ja nii nagu teevad teinekord sellised teatritükid, mis on nagu üdini ebaadekvaatsed, et kus ambitsioon ja tegelik suud rikkus, mõttevärskus on omavahel nii suures kääriselt, see käär ise osutub selliseks üllatavalt viljakaks paigaks, kust siis nagu teatrit, et nautida alates juba sellest, et Kaarel Targo selline füüsiline olek laval pani mind mõtlema, kas ma juhuslikult juba see haavas seen, kus ta lõikab seda muna sinna mäe otsa ja siis veereb sellega seal justkui siis Fosena siis alla natukene afilikult, et juba see pani mõtlema, et huvitav, et kas nad on selle võtnud oma suvelavastuste Maugli, kus Targo oli ka teadupärast nimiosasse mees džunglist on tulnud ja siis avastanud enda jaoks absurdi, kuidas sulle Hedi-Liis tundus, oli see harrastusteatrist midagi enamat see kogemussõjaks? Et kõik ausalt ära rääkida, siis mina pean ütlema, et mina ei olnud käinud enne vaatamas ühtki teater, must kast lavastust. Et see oli minu jaoks esimene mustand, hästi lavastus ja ikkagi ka pigem kandlust positiivsele poolele. Et jällegi kuidagi tahaks alustada mingis mõttes kaugemalt. Kuigi ma ei ole väga vana inimene, siis ma olin seal saalis üks vanemaid mis tähendas seda, et see lavastus oli suutnud meelitada kohale nagu palju noori inimesi, mis minu meelest ei ole nagu üldse halb märk. Lisaks tahan kiita musta kasti selle eest, et sellele lavastusele eelnes tegelikult kolm nii-öelda avalikku loengut kangelasest eksistents jalismiste hullusest millest ühele jõudsin ka ise siis, kui Tarmo Jüristo rääkis kangelasest peamiselt siis Vana-Rooma ja Vana-Kreeka põhjal. Et nad olid teinud eeltööd, olid pakkunud noorele inimesele võimaluse saada aru, millest üldse laval nagu rääkima hakatakse, siis tõesti, see on väga ambitsioonikas lavastus. Et ma ise tegelen hetkel Tartu Ülikoolis eesti teatrajale loengute andmisega, siis peamiselt seal nii-öelda esimese iseseisvuse ajal on põhiline küsimus, et kas me saame lavastada klassikat, kas meil on näitlejaid, kes suudavad seda teha? Mõnes mõttes võiks öelda, et ka noore teatri jaoks on see küsimus, et kas me suudame tuua välja ka müüga liigula, kas meil on inimesi, kes saavad aru, mis asend eksistentsiaal, ism, kes suudavad neid rolle luua? Minu meelest ikkagi lavastaja oli sellest materjalist üle käinud ja nii-öelda suutis oma ideed edasi anda päris kindel olema näitlejate osas. Et kas nad nii-öelda sellest teemast aru said siis minu meelest see pall või see kera, et see oli nagu õnnestunud sümbol tegelikult täpselt, see algab sellega, et siis rahvas püüab seda ja siis ka liigu, püüab seda kivi siis või mis iganes. Need on tegelikult seda nagu enda raskust mingis mõttes nagu sealt maast üles-alla lükata, hiljem muutub see tegelikult nagu tema mingisuguseks võimu sümboliks, millega ühtepidi nii-öelda inimesi benentreerida, mida sa laval ka nagu väga otseselt tehakse. Aga teistpidi ta ei saagi sellest enam lahti. Et see teistpidi on, nagu see kiviga nii-öelda tema õlgadel kogu aeg on, et selles mõttes nagu minu meelest õnnestunud sümbol puu, mida ta seal pidevalt nagu taga otsib. Tegelikult see ei ole ju mitte midagi muud kui absurd, millest ta tahab välja saada. Et lihtsalt minu jaoks küsimus selles lavastuses on see, et kui Lennart Peep tahtis rääkida ka mingil määral mingisugusest võimust või võimu kuritarvitamisest, sest see minu meelest jäi nagu sellest lavastusest välja, et selleni ei küündinud, et absurdi ta sai aru ja minu meelest suutis nagu absurdi vaatajani tuua absurdsusest arusaamine teatud eani elada, sest ei ole väga nagu raske ülesanne lihtsalt elulisel tasemel visele tõdemine lihtsalt. Aga sellest pallist rääkides minu jaoks nagu võttis materjal see porolooni, siis pall ise ikkagi kahtlaselt palju nii-öelda tegevust kui üle ja mulle meenus koheselt käigu pealt kunagine Eesti nukufilm Naerupall. Kaarel Targo, käes oli rohkem selline absurdipall, mis siis võttiski mingid stseenid üle minu arust sellistel hetkedel, kus lavastaja Lennart Peep näitejuhina nagu täiesti jõuetuks jäi. Ja ma ei paneks üldse seda nagu näitlejatele õlgadele kogu seda asja minu arust oli seal täiesti tegemata. Ta oli väga hästi tehtud stsenograafia tõesti ideeliselt nii materjali kui kujunduse tasemel läbimõeldud ja oli näha ka mingeid idee algeid, mida lavastaja saad sa öelda selle asjaga, aga täiesti tegemata oli näitejuhi töö. Ja mina vastupidi, ütleks, et nendes oludes nii mõnedki näitlejad said suurepäraselt hakkama. Et see kuulus juutuuber, Märt Koik näiteks sobis enda sellise targutaja rolliselt, lõi jällegi see tema Youtube'i karisma muidugi läbi ja võib-olla see natuke vedas seda rolli endaga kaasa. Aga siis ka Scipio rollis olnud noor näitleja, et nad tegid oma oma töö täitsa kenasti olude piires ära, aga jah, et kui sa jumala avastades, siis võiks kasvõi kaasata sinna mingisuguse inimese, kes seda näitejuhtimist sellisel tasemel valdakse. Vähemalt ei oleks kohtlane istuda seal saalise Vartonid teksti andmas. Ma olen nõus, selle lavastuse kõige suurem väärtus on just hariduslik. Ja Ma tegelikult olin juba ette rahul sellega, et ma saan lihtsalt kuulata ott ojamaa ägedas tõlkes nii head, nii tohutult hea teksti, millele siis must kast lisas selliseid veidi juhuslikke absurdseid nüansse juurde, mida siis ka hiljem on, on lõbus nagu sõbraga mekutada. Et Lennart Peep, muide enne seda veel lavastanud keiser Neerostaja lavas Mati Undi ainetel käeharjutusena ja võib-olla natuke liiga väärt materjal. Jah, võib-olla tõesti, et ma tahaksin oma nii-öelda sõnad tagasi võtma, et võib-olla tõesti see on küsimus näitejuhist või sa tõid välja Märt Koigi, et just ka kohe lavastuse alguses tegelikult esimeses stseenis tekibki hästi suur vasturääkivusi nende erinevate näitlemisstiilide vahel, et see, kuidas mängivad nii-öelda need ülejäänud patriitsiga siis äkise Mart koik Helicon, noh, kes täiesti tegelikult, eks ole, norija justkui teisest klassist, aga seal kohe tekib see seevastu rääkivas küll jääd lihtsalt minu jaoks kuidagi. Võib-olla see on küsimus noortest näitlejatest, kui neil oli võimalus natuke pikem monoloog esitada, siis nad kuidagi kohe sattusin mingisugustesse stampides hakkasid nagu üle mängima, et, et see oli ka võib-olla see minu nagu märkuse alge. Jah, kujun seisukohast, ma ütleks tõesti õnnestunud kujundus, aga väike märkus, et esimeses vaatuses mind lihtsalt häiris, et kuigi see trepp poroloonist Räpidi olema kaetud kuldse linaga pidevalt, et siis kui hakkas nagu ära tulema ja ma hakkasin seda alt nägema, et Devilisem tiitel siis nagu öeldakse inglise keeles võiks sellistele asjadele ka mõelda ja tähelepanu pöörata. Mina ootasin kogu lavastused, millal šammist loss seal kokku kukub, lihtsalt tundus ebatõenäoline, et lõpuni koos püsib, aga jällegi sellised nii-öelda aspektid lisavad jälle vaatajale pinget ja rõõmu ja mingisugusel väga veidral moel lavastus siiski, kus väga palju rõõmu ja lisaks ma tahaks öelda, et kes tead siis must kast ka pärast iga etendust korraldab vestlusringi. Kahjuks mul endal ei olnud sellel õhtul võimalust sinna jääda, aga jällegi, et see on ka nagu väga teretulnud, et tegelikult nendel peamiselt siis noorematest inimestest koosnevale publikul on võimalus oma nagu arvamust avaldada ja tegelikult näitlejatega ja lavastajaga dialoogi astuda, et see on väga harv, aga väga vajalik. Kiidame. Täna rääkisime prantsuse ja saksa näitekirjandusel põhinevatest lavastustest, eesti teatristuudios olid Lea Tormis, Hedi-Liis Toome ja Meelis Oidsalu ja helipuldis Maristumba. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrivaht.