No hästi Nii cool. Nii koolipäevani osakond. Tere, lapsed. Mina olen Kristjan Piirimäe ja mina olen keskkonnaekspert ja kuna meil on ööülikool, siis me peame ju rääkima teaduslikku juttu, siis ongi teemaks, mis on teadus ja kuna see on ööülikool, siis me räägime seda kuuleitel üldse. Ma leian, et kui on vaja hommikul Miina rooli, siis tuleb õhtul vara magama minna, aga kui järgmisel päeval ei ole vaja kooli minna, siis võib laps öösel üleval olla ja võib ka kuud vaadata. Ja kui me vaatame palja silmaga kuud, siis me näeme nagu seal mingisuguseid, et see kuu on nagu helekollane, aga seal on tumedad laigud. Vanasti nimetati neid tumedaid laike meredex ja tänapäevalgi nimetatakse neid meredex, aga tänapäeval on teada, et vet nendes meredes ei ole ja need on basaldsed, ütleme lamedad kohad, sellel kuulmise tekkin vulkanismi tagajärjel. Kunagi pulkasid kuul vulkaanid, aga juba seitsmeteistkümnendal sajandil töötas Galilei välja. Teleskoobi vaatas kuud tõesti teleskoobiga, avastas, et kuu peal on nagu ümmargused augud, rõngad aukude ümber rõngad ja need meenutasid väga vulkaanikraatreid ja vilja nimetati need kraatriteks. Aga me pidime rääkima sellest, mis on teadus. Ja selleks ma soovitan väga lugeda niisugust raamatut nagu Nikolai nossovi totu kuul mis on kirjutatud aastal 1965, sel ajal kui ükski inimene veel ei olnud kuul käinud selles raamatus ja just raamatu esimestel lehekülgedel toimub täiesti korrektne teaduslik väitlus ja teaduslik väitlus ei ole sama asi, mis lihtsalt vaidlus. Sellepärast et teaduslik väitlus peab toimuma tõenditepõhiselt ja ma toon teile näite, kui keegi arvab, et kuu on tehtud juustust siis siin pole mingeid tõsiseltvõetavaid tõendeid. Noh, võib-olla ainult see, et on kollane nagu juust, aga see on täiesti ebapiisav tõend. Sest et mõelge loogiliselt, juust on ju tehtud Piivast piima saadakse lehmade lüpsmine, tee kuidas paga saab kuu olla tehtud juustust ja kui keegi kirjutab näiteks füüsikaõpetajale loodusõpetuse, õpetajale, kuu on tehtud juustust, siis õpetaja on täiesti õigus lugeda valeks ja panna halb hinne ja nõuda õpilaselt, et peab hoolega õppima ja targemaks saama, sellepärast et sellel ei ole tõendeid. Kui aga keegi mõtleb välja tõenditepõhise mingisuguse arvamuse, siis seda nimetataksegi hüpoteesiks. Hüpotees on tark oletus, tõendite põhine oletus ja raamatust totu kuul on niisugune tegelane nagu taibu ja tema vaatab hoolega, kuidas valmivad hapupiimapannkoogid. Hapupiimapannkookide pinud meenutab vägagi Kuu pinda. Selles raamatus on kaks teaduslikku koolkonda, kes omavahel on väga vihaselt vaidlevad, Ühed väidavad, kuukraatrid on tekkinud vulkanismi tagajärjel ja teine koolkond väidab, et need on meteoriitide langemisest tekkinud kraatrid. Aga taibu tuleb välja täiesti uue teooriaga, et need Kuukraatrid on tekkinud samamoodi, nagu tekivad, hapub ja pannkookide sisse ümmargused ringikesed. Nimelt alguses tainas on vedel ja nüüd alt hakkab kuumemaks minema see tainas ja siis tulevad sealt õhumullid välja. Tõumullid tulevad põks põks sealt haiglast välja ja kui see tainas vaikselt jahtub ja kivistub, siis jäävad need ümmargused mullijäljed sinna taigna peale. Taibu väitis, et Kuu kraatrite ongi niimoodi tekkinud kunagi ammu, kui Kuu pind oli veel vedel, aga Kuu sisemuse tohutu kuum, siis sealt tulidki need gaasimullid. Tekkisid need kraatrid. Aga kuidas päriselt on? Päriselt on nüüd niimoodi, et nagu ma ütlesin, need mered on tekkinud tõesti pulkanismi tagajärjel, aga need kraatrid ongi tekkinud meteoriitide langemise tagajärjel. Aga muuseas, taibu väidab seal ja see on väga huvitav. Ta vaidleb seal ühe professoriga taibu väidab seda, et kui need oleksid meteoriidikraatrid, siis need ei saaks olla kõik täpselt ringikujulised. Kuna osad meteoriidid tulevad kuskilt külje pealt, siis nad peaksid olema ovaalsed osad kraatrid. Kuna nad ei ole ühtegi ovaalsed kraatrit, siis ikkagi nad ei saa olla meteoriidikraatrid. Aga selles raamatus taibu läheb ise kuu peale ja vaatab järele kindlaks, et ei, need ei ole tekkinud ikkagi sellest gaasist. Ta eksis ja vaata, see on ka nüüd üks selline hea näide, teadusest toimuva argumenteeritud vaidlus, kus arvamused peavad olema tõenduspõhised ja siis tuleb võimalusel seda järele kontrollida, et üks võimalus on, kui on võimalus siis minna vaatama, aga on palju teisi võimalusi koguda tõendeid juurde. Kui tõendeid järjest juurde koguneb, siis üks hüpotees osutub õigeks ja see muutub teadusteooriaks ja teised hüpoteesid osutuvad eksiteks. Mida me veel näeme seal, kui taibu vaidleb professoriga? Me näeme seal seda, et selles vaidluses ei sõimata 11. Ma pean siiski märkima, et professor läheb vahepeal nii endast välja, et nimetatud toibunud puu peaks, see on halb moment selles teadus dist poodis teadud siis poodis ei tohi sõimata, vaid oponent, kellega vaieldakse, ei ole tegelikult, mida teine inimene, vaid konkureerib hüpotees, sellega tuleb vaielda. Ja üks huvitav asi on see, et oponenti teadlane ei pea lolliks, vaid hea teadlane kahtleb, et ta võib ise olla loll. Ja teadlane kahtleb just nimelt iseenda mõistuses. Ta kardab, et ta eksib, sellepärast ta kuulab tähelepanelikult teisi teadlasi paneb väga hoolega tähele kõiki tõendeid ja ta mitte lihtsalt ei ürita enda arvamust teistele peale suruda ja ainult otsida kinnitust enda arvamusele, vaid ta otsib kogu aeg ka tõendeid, mis tema hüpoteese ümber võiks lükata, et saada järjest paremaks ja targemaks. Nii et hea teadlane tegelikult ka muudab oma meelt, muudab oma arusaamasid. Ja võib-olla lapsed võiksid küsida, et hea küll, et teadlased toimetavad niimoodi, nemad püstitavad hüpoteese, hüpoteesid, mis leiavad tõendeid, nendest tekivad teooriad. Aga kas mitte teadlased ka võiksid niimoodi elada, võiksid mitte teadlased lihtsalt ikkagi midagi arvata niisama ja siis oma arvamust teistele peale suruda. Ja see võimalus on mitte teadlastele, aga näiteks niimoodi saa töötada politseinikud ja uurijad. Kohtunikud ei saa niimoodi töötada. Edukad ettevõtjad ei saa niimoodi töötada, isegi lapsevanemad, kui nad kasvatavad lapsi. Nad peavad mõtlema teaduslikult ja ma võin tuua lihtsalt hea näitaja. Meil on teadlaste klubi, kes käib koos suusatamas, suusatares ja väga piinlik lugu. Inimeste taskutest hakkasid kadunud rahad. Selgus, et meie seas keegi on varas, kes varastab raha taskuvaras ja polnud see sugugi meeldiv. Aga õnneks oli meie seas üks teadlane, kes mõtles välja meetodi, kuidas tõendada ära, kes on varas, nimelt ta pani iseenda taskusse niisugused väikesed kapslid, mis võivad värvi välja pritsida. Ja kui me siis kõik mõnusasti köögis istusime ja õhtud sõime, ükse, kütaasime säkitsed tagatoast, kostis kiljatus ja ühel teadlasel olid näpud värvised. Ta oli läinud sinna tahatuppa, pannud selle teadlase taskusse oma käed ja keegi ei pidanud midagi rääkima, midagi tõendama, midagi arutama ühele inimesele, näpud, värvised ja kõigil oli piinlik. Aga selleks oma teaduslikku mõtlemist mitte kedagi uisapäisa süüdistada. Ja mida me võiksime siis järeldada raamatust totu, kuul ja uuringutest, kui me tahame näiteks tegeleda niisuguse tähtsa küsimusega, et otsida maavälist elu, siis ainsaks viisiks selleks on teaduslik meetod. Teaduslik meetod põhineb tõenditel ja hüpotees on tõenditepõhine, tark oletus. Ja kui hüpoteesile leidub uusi tõendeid, siis hüpoteesist tekib teooria. Teooria on midagi, mis on heaks kiidetud, mis on tõele lähedal, mis võibki olla tõde. Aga kui ilmub välja tõendeid, mis hüpotees ümber lükkab, siis lükake hüpoteesi ümber ja teooria muutub jällegi täpsemaks ja niimoodi areneb maalia pilt. Ja niimoodi me võime leida maavälise elu või leida maavälist elu pole olemaski. See ongi teadvus. Kall päevani osakond. Sellest, mis on teadus, kõneles keskkonnaekspert Kristjan Piirimäe. Loeng on salvestatud Tartus ööbiku tänava tellija ees. Saate panid kokku Külli tüli jälizetterilt. Raadioteater 2018.