No hästi Nii cool. Nii koolipäevani osakond. Tere, minu nimi on Katja Koort. Töötan Tallinna Ülikooli ja õpetan Hiina ajalugu ja hiina keelt. Nüüd on käes, tihti küsitakse, kas väljend raske nagu hiina keel peab paika, et kas hiina keel on tõesti nii raske? Selle peale ma vastan, tavaliselt on ja ei ole. Ta on ühest küljest raske, teisest küljest on kerge. Hiina keele puhul paistavad silma kolm erinevust kolm aspekti mis teda siis indoeuroopa keeltest või soome-ugri keeltest eristavad. Esiteks piktograafilisest kirjast alguse saanud kirjasüsteem, piktograafiline eksist piltkiri. Kunagi, kui vanad hiinlased hakkasite oma sõnu ja mõisteid kirja panema, siis nad kasutasid selleks neid objekte, mida nad nägid, päike, Kuumägi, vesi, ja siis sõnad nägid välja põhimõtteliselt nagu pildid nendest objektidest, et päike nägi välja nagu päike, sõna päike põhimõtteliselt ei olnud kirjutatud tähtedega, vaid oli joonistatud ja siis sa kohe said aru, vaadates seda, et, et see on, tegemist on päiksega. Kuu oli nagu kuu ja mängile nagu mägi. Et piktograafiline kiri selles mõttes mõjutas väga palju hiina kirjasüsteemi ja tänapäeval on ta päris palju muutunud. Aga siiski, kuna ta on alguse saanud piltkirjast, siis hiina kirjamärgid erinevad tähestikku kasutavatest keeltest väga palju. Teine erinevus on see, et selle foneetiline koosseis on väga piiratud, see tähendab seda, et silpide variant on hiina keeles väga, väga vähe võrreldes eesti keelega, võrdles inglise keelega võrreldes vene keelega. Silpe on väga vähe ja selle tõttu selleks, et neid eristada omavahel, sest kui me kuulame, kuna teine inimene räägib selleks, et eristada omavahel sõnu, hiinlased peavad, kasutamatoone. Tonaalsus tähendab seda, et sama hääldusega kuid erineva intonatsiooniga hääldatud sõnadel on erinev tähendus. Ja nende kirjapanemiseks kasutatakse ka erinevaid kirjamärk. Et need kolm aspekte tegelikult on väga olulised kirjamärgid, homofoonia või homonüümne, mis tähendab, et palju sama kõlaga sõnu ja tonaalsus. Et nende eest vastutab meie ajus tegelikult parem ajupoolkera. Ja need keeled, mis kasutavad tähestike enamasti töötlemine, keele töötlemine toimub vasakus poolkeras. Nii et selle poolest meie võib-olla erineme hiinakeelsetest inimestest nii palju, et nad mõtlevad teise poolkeraga ja selle tõttu nende mõtlemine tihtilugu erineb ka meie omast. Et nad mõtlevad rohkem kujundites. Ja selliseid abstraktsemaid, mõisted või abstraktsem võib-olla mõtlemisviis on veidike keerulisem. Et kui näiteks Ida-Aasias käia ringi Ida-Aasia riikides nagu Hiina, Jaapan ja Korea käia ringi, siis seda linnapildis on näha, et väga palju on sild informatsiooni, silte, mis on piltides mitte sõnadega ja see paistab silmaga siis, kui inimesed suhtlevad, näiteks väga tihti on näha, kuidas kaks hiinlast räägivad omavahel ja siis nad joonistavad õhku midagi. Nad joonistavad õhku midagi selleks, et teine saaks aru, millest jutt käib. Miks nad seda teevad, sellepärast et neid sõnu, mis kõlavad täpselt samamoodi, on nii palju ja kuna nad on harjunud kasutama sellist kirjasüsteeme, mis näeb välja nagu pildid siis nad juhistavadki neid pilte õhku, selleks et vestluspartner saaks aru, et tegelikult räägitakse. Ja üldiselt hiina keeles on nii et üks Hiina märk tähistab ühte silpi. Ja sellel kindlasti peab olema katoon. Et üks pilt, see on üks silp, sellel on toon ja väga palju tähendusi võib-olla kokku hiina keeles on neli tooni. Ja nagu ma juba ütlesin, on päris palju sõnum, mis kõlavad ühtemoodi ja ainult toonidega saab neid eristada ja selle tõttu võib tekkida päris palju segadust, kui inimesed räägivad näiteks selline sõna nagu kahe neljanda tooniga suid sea tähendab magama suid seaAga hääldatuna kahe kolmanda tooniga suits ja see tähendab pelmeeni. Ja kujutage ette olukorda, kui keegi läheb näiteks pelmeeni restorani ja tellib pelmeene, aga eksib tooniga ja hääldab seda. Ma tahan sull sea, siis ettekandja arvab, et noh, väga hea, kui sa tahad magama minna, siis mine koju. Siin pakutakse pelmeene. Vot selliseid situatsioone võib tegelikult Hiinas tulla päris tihti selle tõttu, kui hiina keelt õpitakse, õpitakse toonid ka selgeks, ilma nendeta ei saa ennast selgeks teha. Kõige selgemalt paistavad keele ja meeleerinevused silma Erineva huumoritaju puhul, sest erinevast rahvusest inimesed saavad naljadest aru väga erinevalt. Et kuna hiina keeles mõeldakse meest üsna teistmoodi selle tõttu nende huumorimeel on ka meie omast erinev näiteks teevad nalja, siis tihtilugu tehakse nalja just nagu sõnamängudega. Sama kõlaga sõnad annavad sellest väga palju ruumi, tas saab moodustada väga naljakaid situatsioone. Sõnamängude naljad on Hiinas väga levinud aga sellised abstraktsed nagu irooniliselt naljad, mis on Eestis väga populaarsed. Hiinas tavaliselt ei leia erilist arusaamist mõistmist, sest nad lihtsalt hakkavad mõtlema. Ja kui midagi on ümberpööratud tähendused, et miks see nii on? Arvatavasti võib-olla sellepärast, et see vasak poolkera vastutab selle eest ja siis parem ei jõua järgi. Kui rääkida hiina keele kergusest, siis väga lihtsaks peetakse hiina keele grammatikat. Jällegi, kui need tuua võrdluseks soome-ugri keeled, kus on väga palju käändeid, väga palju pöördeid, kus on sõnade lõpud, muutuvad kas räägitakse mitmuses või ainsuses objektidest, kas räägitakse tuleviku või minevikuvormis siis hiina keeles üldiselt sellist valdkonda kui morfoloogia ei olegi olemas. Et sõnad lauses esinevat, noh, võib öelda null vormis mina minema pood, auto sõitma, linn jah, ta on ühest küljest kerge, et ei ole nii palju õppimist aga teisest küljest on jällegi raske, sellest arusaamiseks on vaja rohkem pingutada ja me tihtilugu saame aru, mis sõnaliigiga on tegu ainult vastavalt sellele, mis järjekorras sõnad lauses kasutatakse. Et sõnade järjekord lauses on üks üsna paigas ja siis, kui näiteks üks ja sama sõna võib-olla mingis teises kohas, siis ta tegusõnast võib kohe muutuda nimesõnaks. Kui te olete tähele pannud, siis hiina keel on jõudnud igale poole filmidesse seria kolidesse. Nüüd, kui vaadata Hollywoodi silmis tavaliselt see kõige ägedam detektiiv või kõige ägedam arst või olgu ta siis kunstnik, vesingi, kurjategija, nad kõik oskavad hiina keelt. Aga ma arvan, et hiina keele oskus igal juhul tuleb kasuks. Esiteks Hiina inimestega suhtlemisel on neid on tõesti väga palju õnne nii 1,3 miljardit. Ja teiseks sellepärast, et ta tõepoolest avardab meie võimalusi, kui rääkida mõtlemisest ja suhtlemisest ja jaga loomingust. Kai päevani osakond. Hiina keelest ja meelest kõnelejast Synoloog Katja Koort. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2018.