Tere täna räägime jälle meie ainelise kultuuripärandist ja selle hoidmisest, põhjuseks nädal tagasi neljapäeval Eesti arhitektuurimuuseumis muinsuskaitsjatele pärandi hoidjatele ja teistele selle valdkonna tippudele jagatud 29 tunnustust 11. kategoorias. Stuudios on muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, tere päevast. Tere päevast ja me oleme valmis pannud neli intervjuud inimestega, kes on tänavu tunnustamist leidnud. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Ja alustamegi, muinsuskaitsetöö kõige meeldivama poolest ilusti ja muinsuskaitselisest mõttes õigesti korda tehtud ja taastatud hoonetest, täpsemalt inimestest, kes sageli häbimisele määratud muinsuse päästa suudavad. Teie ees on viiest kolm pärandi hoidjad 2018. Kuulame nende lugusid. Pärandihoidja 2018 kli pälvinud seast oleme nüüd helistanud Viljandimaale kunagisse Kolga-Jaani valda Lalsi külla, kus ettevõtlikud inimesed on suures osas talgu korras taastanud. Hävimisohus olnud õigeusu kiriku telefonil on Lalsi Püha Nikolause koguduse vanem Mart tasuigus Saar, tere päevast. Ja edelast. No kui halvas seisukorras kirikuhoone oli, kui te otsustasite, et enam niiviisi edasi ei saa ja tuleb hakata kirikut taastama. Aga seinad olid ikka püsti. Ei näpp püsti ja katus käib ka peale läbi, jooksis. Aga kuidas kirikus sees välja nägi? No ikka müürid lagunesid, augud augud augus kõrguses seed või laes. Ja kuidas te siis leidsite endas seda jõudu, et hakata kirikut taastama, uuesti suurt remonti tegema? Ja siis tema on neid vana ja vaja mittetulundusühingust. Asesuus ja nemad tegid Võrumaal Vastseliina vallas. No aga see kõiki tahtis ka korraldamist. Porragrammist ikka korraldamist ikka, ega mina vanainimene olnud ja olen siin väike vendiga, Lemmeed teevad praegu aga mina pääst. Kuued ettepanek, millest kivik eksisteerib. Lalisi Püha Nikolause kiriku ikonostaasi aujärjetagune maal tunnistati 2016. aastal kultuurimälestiseks ja mis seisukorras ikonostaaž. Kas riik annab raha ka, kui on juba mälestiseks tunnistanud? Järgmiseks aastaks nüüd suukuppel sai see aasta kolda ja siis neli torni tahaks järgmine aasta korda saada, aga eelarve tehtud? Kuidas raha saab, ei tea? Aga praegu siis ikkagi katus sedavõrd peab, et läbi ei 100. Ja seinad on püsti ja näeb pildi peal väga hea välja. Ega seal ei ole ju kirik üksi, seal on ju terve kompleks tahutud maakividest hooneid on preestrimaja, on köstrimaja, on õigeusu kihelkonnakool. Mis seisukorras need on? Oi, no Köstima ja seda sellena andsime ära juba ammu rahapuudusel kolhoosi ajal kolhoosile, sellepärast et otsustasime, päästame kiriku ja maksud või nii kõrged, et kahte vaja pidada, ei jõudnud kirikut ja käskida ja preestrimaja oli külanõukogu riigi käes sedelid lõugu sees. Riik andis tagasi ja ikkagi tagasi ja aga mis seisukorras ta on küllalt korras. Ja siis köstrimaja, mis kolhoosile anti, kas see on ka püsti? Omanikku ei ole. No üks asi, mis on veel väga korraslalsi kiriku juures, on see vabadussõja mälestussammas. See on korras, on korras ja esimene avati Eesti vabariigi ajal 19. juunil 88. aastal ja oli esimene esimene avaldaja. Ma lugesin, et see on juba esimene, mis Eesti NSV ajal avati, et enne, kui Eesti vabariik taastati juba 888. aastal ja jah, et, et see tähendab, et Kolga-Jaani kihelkonnas on nii ärksad inimesed, et nad ei unusta oma minevikku. Ja ja kiriku juures saba müüd, rahvas tuleb kokku appi. Küla rabas väidab, et talgulised ja, ja sööma ja annab ja, ja kõik. Ja teevad ilma palgata tööd. Nad tulevad kesti Eestist, Lätist, Soomest, Austraaliast, Inglismaalt, Hiinast, Jaapanist, Prantsusmaalt. Halvasemad. Mis seal kiriku juures veel kõige hädalisemale, mis on tarvis ära teha? No ega seal vist ei olegi praegu võid, kui, kui pommitsevad järgmine aasta või korda neli väikest torni. Nii et kes tahab talgutööga või rahaga aidata, siis Lalsi pühanikolaarse kirik võtab vastu. No igal juhul palju tänu selle töö eest, mis te olete teinud koguduse vanem Marta Suigusaar ja palju edu, et jaksaksid ikka selle lõpuni viia, mida te olete alustel? Palju õnne selle autasu puhul, millega muinsuskaitseamet on teid tunnustanud, selle puhul siis ka Ja palju õnne teile, aitäh, aitaja. Südamlik aitäh. Üks pärandi hoidjatest 2018 on Tõnis rohtma. Olge kena, rääkige meile, kus te elate, ehk kust te leidsite selle pärandi, mida hoida ja kuidas see lugu kõik oli. Ja elan ma siis sellised kohad nagu Kuru küla, mis asub metsis Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Küla on Peipsi järve ääres võib olla rohkemale üldsusele tuntud Kauksi randade, Kauksi puhkekeskuste kõrval ja see vrakk tuli välja siis siitsamast rannast peale talviseid suuri torme esinesid siis järv oli arvatavalt metsid põhjast selle lodjavraki üles tõstnud ja kalda lugunud pikkudes mööda randa laiali, kuskil oma neli-viis kilomeetrit. Hommik algas sellest. Ta oli trenni hommik, meil kumerad jalgrattaga mööda randa sõita. Ja randa jõudes siis sõna otseses mõttes nii-öelda. Sõitsime otse esimesele esimesele küljetükile, mis oligi mäletamist mööda vist oma 14 15 meetrit pikk. Lähemal uurimisel sain aru, et tegu on millegi suurega ja mõtlesin, et okei, nüüd tuleb sõita edasi, et ega sinna muud üle ei jää mööda randa sõitjati Kauksi poole suuremalt vaadata, siis Tartu poole tuli välja selle vraki põhi, mis asutati kuni 30 meetrit pikaks ja siis oli selge Mullet. Tegu on käsitööga, tegu on vana asja ta ja nüüd tuleb hakata seda kiiresti päästma. Viirutada käiski. Siis sõitsin veel edasi ja veel teisele poole oma kodukülast ja kitseviljaga juurde juurde tulid välja tuli välja veel rohkem veel külje korterisse ja, ja nende tugiprusse kõik käsitööna tehtud kirvega raiutud etapid kõik käsitsi sisse pandud ja oli näha, et öine torm oli siis seda laevavraki nii-öelda raamatukapid olid välja kistud ja et nad olid näha, et need on heledad puitele. Ja siis algab selle asja teine etapp, siis tekib mure ja suur siirdunud kuidas nüüd seda säilitades, selle peab kuidagi nüüd veel kätte saama kokku korjama. Ja et seal on mingi asi, mis ei ole pelgalt pelgalt mingi selline pisikene paadikene Arveke nüüd peab olema midagi suur. Selline koju. Mõtlesime ette, võtsin lahti meremuuseumi kodulehe, helistasin härra Vello mässil ja siis kiire vestluse käigus, tema ütleb, et kõige õigem inimene asja edasi ajamiseks või kelle poole pöörduda tuleks, on siis muinsuskaitseameti maili roju. Ja vestlesime kiiresti selle selle vraki leitud nende välimuse üle. Mul oli selge, et nüüd tuleb otsida abi ja, ja see kõik veest välja võtta siin oma naabrimehele kallal Perale, tahtsin asjaolu ära. Ja ega tal pikka mõtlemist ei olnudki Kalevikus kohe, et nüüd tuleb asi veskit välja koukida. Samal päevalgi sisse, sinna selle kõik järvest välja. Täitel korjad, korjad kõik mööda piki rannajoont kõikidel kokku ja veel järgmisel päevalgi tuli neid välja, nii et oli selline mitmepäevaprotsess. Ja sai ka selgeks, et tegemist ongi. Ilmselt oli 200, isegi vanema eiti kaubapurjeka siis lodjaga. Ühemaatilised. Elevust tekitas veel rohkem see, kui Vello mäss ütles, et ega Peipsi järvest õieti midagi välja pole tulnudki. Sealt polegi suuri ja ilusaid Leida olnud minu jaoks lisaks kindlasti elevust juurde on nii suur osa meie Emajõe ja, ja Peipsi järve kaubanduses omal ajal oli ju. Oli ju Peipsi kaubandus tartus piiritusevedu Narva ja Pihkvasse kui ka Venemaa vahetav. Toimisid päris pika ja päris mõnusat aega. Noh, ja siis hakkaski järgmine mure, et nüüd tuleb see kõik ju minema, kuid tänasel ja kuidas siis silmad putrusid maaliga ja sõitsime siis enne talvetõstjana tikib kõik kalda peale ja, ja. Ka pruss ja millega me siis naabrimees kaladele aitab jällegi traktoriga tõstmisel põhjasid kõrgemale vapsanud möllasid. Et saaks nii-öelda jää ja sellekevadiste sügistormide eest kaitstud. Oleks kevadel ka midagi ära vilja kevadel siis tuukri kohe abiga. Nii pidi see asi kõik Rannapungerja sadamasse ja, ja olid ikka. Suurte hirmudega vahepeal, et võtab siis teda inimkäsi kahjustada või siis loodet kahjustada. Aga, aga läks kõik õnneks ja käed olid siin alla ka vahepeal selle vedamise peale ja üles. Seal käisid ka Tartu lodeva lodjakoja noored poisid, abid siin oli, rahvast oli rohkemgi, mina. Ja nüüd see laevavrakk, niipalju kui temast alles on, ongi seal Rannapungerja sadamas. Ei Rannapungerja sadamas viibida edasi Tartu lodjaruumid, et ja siis maili Royosid. Eks enda nii-öelda südameasjaks selle, et see vrakk on praeguseks ilusti ladustatud ja konserveeritud. Sest sa ei tohi saada minu teadmist mööda, nüüd ma tean, et äike, et ega, ega vihm ja muud ilmastikutingimused ei ole ka. Minu isiklik lootus on see. Äkki tuleb sealt järvest veel neid kütteväljas, et siin osade tormidega oli näha, et neid liivalvel on, ega neid ei saa kõiki kätte, loodus teeb oma töö ja matab neid uuesti maha. Mina tahan teada, kas või osaliselt kokku korjata. Siis on ju palju ja minul endal oleks ka huvitav näha, et milline peaks tegelikult elusuuruses välja näeb. Ei ole tegemist väikse parvega laadal. Nii et kui loodus lubab, siis see töö läheb veel edasi. Veel. Aitäh intervjuu eest Tõnis rohtma ja loodame siis, et see ei ole veel lõpp, vaid kõik läheb edasi. Ma tahan seda kindlasti loota, et lõpp võiks olla tüüpilise kaubapurjekas on osaliselt kokku pandud ja võib-olla ka Eesti Rahva muuseumisse toimetatud. Hoiame pöialt, aitäh teile. Me saame nüüd õnne soovida ühele eesti pärandi hoidjatest 2018 Helle Susile, palju õnne, hele. Suurimad tänud ja tänud saatesse kutsumast. Teie erinevalt teistest pärandi hoidjatest olete päästnud ajaloole ja tulevikule hoone mis ei olegi üldse vana ja justnagu ei olekski pärand, aga kirjeldage palun seda. Tegemist on siis tõesti alles 1979. aastal projekteeritud hoonega. Arhitektiks on Marika Lõoke, kes on ka siiamaani täiesti tegev ja tubli arhitekt Tallinna kesklinnas. Ja, ja tegemist on siis äärmiselt suure kõrge valge, uhke ja elegantse Saare KEKi hoonega, mis siis endistel aegadel oli kolhooside ehituskontori haldushooneks majaga kaasa saime siis 300 ruutmeetrise suure avatud fuajee mida nüüd siis alates aprillist-maist, kui saime taastada maja katuse, oleme saanud renoveerima hakata ja, ja kus tegelikult praegu ka endalegi suure üllatusena on juba kaasatud väga palju inimesi ja on toimunud juba väga palju mitmesuguseid erinevaid üritusi on nendeks siis festivalid, koolitused, konverentsid, animapäevad, kus näidati nii juunis kui kui nukufilme. On olnud bändipidusid pidulikke lõunaid ehk et tegelikult on see aastane protsess kulgenud hästi kiiresti ja mõneti, võib-olla isegi endale ootamatult on loobunud asjad isenesest. Kui on üldiselt laialt levinud teada, et koosti muinsuskaitsega ei pruugi olla kõige kiirem ladusam lihtsam siis tegelikult asju niimoodi üks päeva haaval võttes ja, ja andes nagu mõlemale osapoolele kaalutlemisi, järelemõtlemise argumenteerimise aeg on tegelikult see koos kujunenud ikkagi väga konstruktiivseks. Ja noh, Rõõm on tõdeda, et esimesed tulemused on käes. Helle tegemist oli avariilise hoonega hoolimata sellest, et valmimisaeg on 1979 ja eelmine omanik nägi selles majas pigem lammutusmaterjali. Öelge palun, kuidas te üldse söandasite niisugust ära osta? Jah, elu siis lähevad asjad alati nii, nagu nad lõpuks minema peavad ja, ja noh, tegelikult, et oligi vaja mul ju ainult väikest tehnilist ruumi. Ja käisin ma Kuressaare suurepärases Kuressaares ringi hoopis teiste mõtete plaanidega, vaatasin hoopis teistsuguseid ruume, maju ja noh, ometigi sattudes selle maja kõrvale nägin ma lihtsalt ja vahed. See ongi minu maja. Et ilmselt see arhitektuuri kaunidus, maja on ka vene konstruktivismi üks üks ilusamaid eredamaid näiteid ja seda võiks öelda mitte ainult Eesti piires, vaid kogu Euroopat kõnetavamana. Nii et insenerina majas ringi kõndides vaatasin, imestasin, kõik kandvad konstruktsioonid on täiesti terved. Et loomulikult oli äärmiselt palju vahepealset elu sees elanud, sotsiaalmajaelanike vahetanud, oleme 100 katkist kant, katus oli pealt ära lennanud. Aga kui võttagi niimoodi vaikselt, rahulikult üks päev korraga, siis tegelikult, et on see kulubaas palju väiksem kui alguses. Ehmatusega võib arvata. Ja kui kaasata neid protsessiga palju, nagu spetsialisti olla avatud siis tihti laabuvad asjad kergemini kui, kui, nagu alguses selle esmapilgul nagu paista võivad. Kas vaja oli kuulutatud kultuuripärandiks või oli ta muinsuskaitse all või oli seal mingeid eritingimusi? Ja maja on juba alates 2005.-st aastast muinsuskaitse kaitse all ja noh, loomulikult juba selle kaalutlemisi protsessi käigus ma võtsin ühendust kohaliku muinsuskaitsega, rääkisime väga pikalt põhjalikult, kaalusime erinevaid variante, saime tegelikult juba enne ostu ka kokkuleppele selles, et maja võib soojustada väljast ehk et muinsuskaitse all olev fassaad, kõik tema lõiked ja asjad jäävad samaks, aga see on juba ainuüksi ehituslikult väga suur võit ja äärmiselt suure tänutundega. Suhtun sellesse muinsuskaitseotsusesse. Kui te olete saanud abi muinsuskaitselt, siis kellelt veel ja kas te olete arhitekt Marika lõokesega saanud konsulteerida ümberehituste või taastamise asjus? Ja oleme kaasanud tegelikult väga-väga palju erinevaid spetsialiste ja, ja noh, kuna see maja kõnetab äärmiselt paljusid erinevaid arhitekte, siis on tegelikult see abi, abi ja kõik abi erinev abi, nagu tunud kogukonnal spetsialistidelt, meie oli täiesti tasuta. Vabatahtlikult inimesed ise pakuvad ja tahangi suurima tänutundega praegu siin tervitada Marika lookest, kes on kogu protsessis olnud väga toetav ja meid mitme mitme pisidetaili olulisi pisidetailiga aidanud. Tegelikult hoone, kus on kunagi töötanud 1132 inimest, ongi justkui nii-öelda kogukonna oma ja kui me nüüd hakkame seda renoveerima, siis meie renoveerimisse seda hoonet või kõiki neid mälestusi, inimeste noorpõlve unistusi. Nii et kõik need külalised, kes meil käivad, endised töötajad ja nende mälestused, nende jutud, nende naljad, et siin on nagu olnud tohutuks inspiratsiooniallikaks, see aitab nagu seda igapäevast, lihtsat ja väga aeganõudvad ja tihti ka füüsiliselt rasket tööd nagu palju kergemini edasi viia. Muinsuskaitseamet on lisanud põhjenduseks, miks just teie olete üks tänavustest pärandihoidja tiitlisaajatest selle, et ühe napi aastaga on Helle Susi jõudnud ära teha nii palju nagu mõni ei jõua mitme kümnegi aastaga. Kas nüüd on kõik valmis, hele? Ei sellise maja puhul, kus majaalune pind on 1002 ruut ei ole loomulikult kaugeltki mitte kõik valmis. Aga kui võttagi selline pikk suur protsess, siis tulebki nautida nagu igat väikest võitu. Ja see, et praegu meie fuajee toimib, seal saavad juba inimesed osaled erinevatel üritustel hakkame koheselt ka välja andma esimesi bürooruume. Läinud on juba osad laoruumid, tootmisruumid, tegevusse, tegelikult on see ka meile endale nagu väga suur üllatus ja positiivne üllatus ja võib-olla siis selle tänase jutu see kõige-kõige olulisem mõte ongi see, et et kui kellelgi on kuskil plaanis või mõttes olnud mõne kuule maja tegemisse võtmine, siis igal juhul julgustan teha on alati palju lihtsam kui nende asjade peale mõelda. Ja kui olla avatud saada inspiratsiooni kogukonnalt, kaasata spetsialiste, siis laabuvad asjad iseenesest palju kergemini. Palju jõudu, Helle Susi selle idee ja projekti lõpuleviimiseks ja palju tänu selle eest, et te olete päästnud ühe olulise maja, mida küll võib-olla mõni vahepeal on jõudnud juba kole majaks nimetada. Aga mis on ometi osa meie ühisest kultuurimälust meie minevikust ja meie kultuurist? Suured tänud kutsumast ja tere tulemast kõik Saaremaale Saaremaal on ka talvel väga mõnus. Me jätkame saadet stuudiost, kus mikrofoni ees on muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie. No kolm väga eripärast lugu, Lalsi kirik, vana peipsi, lodjavrakk ja Saare KEKi peaaegu et uus hoone. Kuidas kommenteerite? Just selline meie see pärand ongi, ma olen jätkuvalt seda meelt, et selleaastane just parandi hoidate vallikali väga õnnestunud ja, ja neid inimesi on tegelikult väga palju Eestis, kas siis vabatahtlikuna või omanikuna või siis tõesti koguduse liikmetena oma pärandit hoiavad ja selle läbi meie kõigi elu tegelikult ilusaks ja kauniks teevad ja rikkalikumaks. Marta Lalsi Marta on tõesti fenomenaalne inimene selles mõttes, et ta ainult ei suuda seal restauraatorid ehitajaid, et joone peale panna ja tegutsema panna vaid tänu temale, ma arvan, et üldse see kogudus on alles tänu temale peab ka kirikuvalitsus tegema seda, mida ta teeb. Ja see ongi see kohapealne pärand ilma temata, ilma selle inimeseta, ilma selle pärandi kasutajad seda seal kohapeal ei oleks. Tegelikult need kõik näited on, on head näited sellest, kus tegelikult see nii-öelda aineline pärand või füüsiline keskkond käib käsikäes vaimse pärandiga kus selle asja olulisust tegelikult avaldub tema sellises osas mitte nii väga tema füüsilises osas. Et lavalsiga on tõesti meil läinud niimoodi, et meie jaoks muutus asi alarmeerivaks siin 2014. 15. aastal ja päädis siis selle ikonostaasi kaitse alla võtmisega. Aga küsimus ei olnudki nii väga selles ikonnastaažis endas, kuivõrd tema säilitamistingimustes, ehk siis selleks, et pisut sundida Taka kirikuvalitsust investeerima sellesse katusesse sest just nimelt selle tõttu toolid ohtu sattunud ka kultuuriväärtused selle hoone sees oli vaja natukene aktiivsemat tegutsemist ja, ja tõesti juba aasta enne oli vana aja maja Andres uus, nagu Marta ütles, puutli ette võtnud, kus üldse ei olegi kogudust ja tegite, sest vabatahtliku tööna selle kiriku korda. Nii et seal oli käepärast võtta inimesed, kes olid ka sellest huvitatud, ma loodan, et vana ja majaind jätkub ja, ja ma tean, et neil on ka siin järgmised plaanid olemas. Tudulinna vana puukirik ootab oma järge järgnevatel aastatel, aga enne tuleks võib-olla Lalsi lõpuni teha, et ega see tõesti kohapeal käies seal ka nende tööde käigus, kui sul on 18 inimest korraga objektil 12 päeva järjest, siis siis lihtsalt see töömaht, mis saab ära tehtud, on üüratu. Võib-olla kõik ei kujutagi ette, aga kui lihtsalt Andres uus töödejuhatajana on ka selline töödejuhataja, kelle päevad võib-olla ei ole kaheksatunnised pikkade kohvipauside ja lõuna pausidega, vaid nad ongi 12 tunnised ja kõik teevad kõik selle aja tööd. Täiesti see see panus, mille vabatahtlikud oma tööjõuga ja ajaga sinna sisse kahel suvel on pannud, et on, on märkimisväärne, muinsuskaitseamet on tõesti saanud toetada nii palju, et ma olen toetanud seal materjalide ostu ja tõesti võib-olla siukest väga spetsiifilist tööd seal katuseplekipanemist. Aga suur osa puitosadest on tehtud vabatahtlike poolt. Ja eks ta nüüd tõesti jää veel ootama seda, et vaja on mõned katuseosad lõpetada ja seejärel teha, aga siis kõik laega seotud tööd hoone seestpoolt. Aga väga suur töö on ära tehtud. Aga see ikonostaasi, mis on kultuuripärandiks kuulutatud, kas ta saab riigilt restaureerimiseks raha? Kuna staaž ja aujärg on õnneks võrdlemisi heas korras, seetõttu ka ta vajaski sellist päästeoperatsiooni või kaitse alla võtmist 2016 just nimelt et tema terviklikkus säiliks ja tema säilimistingimused paraneksid. Täiesti veel fenomenaalne on see, et selles kirikus tema tornis on hoiul tegelikult veel ühe ikonostaasi jagu ikoone issand, sealt lähedusest ühest teisest kirikust ümber tõstetud, nii et, et see, see kirik on tõeline noh, heas mõttes varakamber, et selline väärtuste kapsel, mille säilitamine Marta südames ja on olnud ja aga ma usun, et tema ei ole teinud seda selleks, et teistele väljanäituseks või sellepärast, et see kaasaegses mõistes kuidagi väga-väga kallis või väärtuslik on, vaid, vaid tema on ikka teinud seda südame sunnil, sellepärast et see on tema pärisosa, see ongi tema pärand. Mõni sõna veel ka sellel peipsi lodjavrakki ja Saare KEKi kohta. Peipsi lodja on hea näide just jälle sellest, et milles seisneb kohalik pärand, mis on Peipsi, kuidas tema, tema pärand meile ennast nähtavaks teeb. Tõesti, nagu Tõnis ütles, Peipsist ei ole nüüd väga palju olnud vrakki leida. Küll aga Peipsi rannik annab meil viimastel aastatel väga palju arheoloogilisi leida üleüldse, sest Peipsi on olnud ajalooliselt põline asustusala praktiliselt igas jõe suudmes on olnud, et asulakoht Peipsi veetase on ja nendel kuudel, kui ta väga madal on meil ka suhteliselt palju hobi arheoloogia, tema tema servades. Ja, ja seal on ka tõesti viimastel aastatel tehtud süvendustöid sadamas suudmetes, mille käigus omamoodi kopaga on jõe suudmest meie esiajalugu välja tõstetud, nii et Peipsi servas tegelikult tööd jätkub ja kui sellega kaasneb veel täiesti kohalike inimeste selline entusiastlik osalemine pärandi säilitamisel, siis, siis mida veel me oskamegi soovida, see vrakk nüüd tõesti ootab konserveerimist. Ja tõenäoliselt jõuab tõesti muuseumisse väljanäitusele, sest teda annab modelleerida selliselt, et ta äratuntavalt arusaadav on. Ja noh, sama lugu on ju nende Tallinnast leitud vrakkidega, mille jaoks eraldi Paksu Margareeta juurde terve koge saal ehitatakse. Et selline varajane meresõidu või järvesõidu ajalukku saab üha paremini eksponeeritud väljanäitusele Saare KEK tõesti. Omaniku vahetus võib päästa pärandi ei mälestuse, et kui eelmine omanik tõesti suutis ka Kuressaare linnavalitsust veenda, et tegemist on hoonega, mis tuleks lammutada, tegite lammutust taotluse, mille nad said eitava vastuse. Siis nüüdne omanik Aga milleks on enamasti luud ja lapid, on, on suutnud sellest majast ilma väga suuri restaureerimistöid või ehitustöid tegemata täiesti kasutatava hoone saada, testida, kraamis, maja ära, eksponeerida selle, mis seal oli alles Keki ajast kaasa arvatud selline nõukogude aegne modernistlik mitte ainult arhitektuur, vaid ka selle peale näiteks seal sees selle maja suureks hädaks oli see, et tal on fassaadi alla ehitatud vihmaveetorud. Need oli vaja ära puhastada, sellega lahendati ka hoone niiskusprobleemid, seda Helle tegi ja, ja sealt edasi juba tõesti kõik on olnud palju lihtsam ja kuna ta tõesti on Kuressaare kontekstis üsna eriline arhitektuurselt eriline hoone, kuigi seal nüüd ka samast perioodist on Kuressaare autobussijaam kaitse alla võetud mõni aasta tagasi, noh, võib-olla see tõesti Nõukogude modernismi üleliia palju saarele jõudnud. Kuressaares on meil kaitse all you can tõesti seal vanalinn. Ta on omapärane ja ta tõesti tõmbab arhitektuuri, fänne ja huvilisi. Ja ega sama lugu on Tallinnaga. Kui täna küsida välisturistide käest, mis teid siia toob, siis enamasti see ongi keskaegne vanalinn ja nõukogudemodernism. Et need kaks sellist asja mitte mujal nii palju ei ole. Ja mis noh, võib-olla kõigile ei meeldi, võib-olla osad nimetavad seda arhitektuuri Protalismidž või mitte nii väga Essteetiliseks, siis samal ajal on jälle suur hulk neid, kelle jaoks on see väga omapärane just nimelt ajastu märgina omapärane. Ja meil on veel üks lugu kuulata. Ja nüüd on meil mikrofoni ees legendaarne muinsuskaitsja Jaan Vali tänavu pälvinud elutöö preemia. Palju õnne, Jaan Vali selle puhul aitäh teile. Kui võtta sellest väga pikast tööst muinsuskaitsjana välja selle, mis on teile kõige südamelähedasem, siis tõenäoliselt on need eestimõisad ja Eesti tuletornid. Kumma tee valite, millest esimesena rääkida? No mõisatega ilmselt ma tutvusin varem Need juba varases nooruses pakkusid mulle huvi. Ma tegelikult olen ju tehnilise hariduse saanud Tallinna Polütehnilises Instituudis lõpetasin teedeehituse ja pärast kooli lõpetamist suunati mind Valgamaale. Seal ma olin kolm aastat poissmees, mul oli vaba aega maa seal palju oma tööga seoses ja vaba ajaga seoses rändasin ringi ja, ja siis nägin seal hästi palju toredaid vanu ehitisi. Eriti mõisaid, noh, näiteks Sangaste loss või mõis ja kavan kirikuid seal ja, ja linnuseid näiteks Otepää linnus ja hästi põnevad põnevad kohad ja tekkis huvi selle vastu ja küll ma siis vaatlesin neid kohapealt ja siis proovisin kirjandust uurida veel. Ja siis said aina rohkem teada ja see tekitas veel suuremat huvi asja vastu. Sageli, kui midagi oli muutunud, siis tekkis tahtmine saada teada, kuidas oli varem. Ja mulle sattusid siis küll sugulaste, sõprade juures kodus Albommitest teinekord nägin vanu pilte või raamatutes ja seda enam ei olnud. Siis mul tekkis nende vanade piltide vastu huvi, need olid nagu dokumendid ka vanad krabüürid, mis olid juba noh, sageli tehtud 19 sajandil keskpaiku ja ma hakkasin neid vanu fotosi koguma, siis sellel ajal. Ja see on mul siiamaani kestnud, see vanade fotode postkaartide kogumine nagu see on väga palju aidanud mind ka selles muinsuskaitsetöös ja nii ma siis olen pikkade aastate aastakümnete jooksul. Ma olen noh, Eestimaa ikka üsna risti-põiki läbi sõitnud ja väga palju huvitavat leidnud ka väga palju hävingut näinud, iga kord sa näed jälle on midagi kas siis looduse toimel või siis inimkäte abil on väga palju oma sellest väärtusest kaotanud ja kui ma olin siis oma nagu sellel ajal nimetati sundaeg pärast kooli tehnilist kooli teedeehituses nagu ära olnud, siis hakkasin mõtlema, et mind huvitaks võib-olla hoopis tegeleda restaureerimise ja sel ajal veel nimetatud muinsuskaitset nimetati rohkem niisugune kultuuripärandi ja ajaloo, kultuuripärandi kaitse või. Ma läksin siis pakkusin ennast tööle restaureerimisvalitsusse seal oli tehnilisi inimesi, tehnilise ettevalmistusega inimesi, oli vaja insenere ja mind võeti seal tööle ja nii see hakkas. Teile preemia määramisel on toonitatud seda, et väga paljud mõisakoolid, nende restaureerimine peab olema tänulik Teile sest teie olete juhtinud tähelepanu väga olulistele detailidele, mida annab veel päästa. Kui te kõikide nende mõisakoolide peale mõtlete, mida tänu teile on õigesti suudetud olevikule ja tulevikule päästa, siis mis on kõige südamelähedasemad? Teed olnud, no seda on raske öelda, on otseselt restaureeris ime ka mõnes mõttes kaasajastasime ära näiteks Norra projekti raames ligi 15 mõisakooli, aga peab ütlema, et see oli tegelikult hoopis varasem selline töö. Sageli on vaja panna seeme idanema. Eestis oli mõisates, oli üsna palju koole ja nad kuskil üheksakümnendad aastate alguses olid üsna näruses seisus, et koolid seal oli, isegi kui käimlad olid näiteks koolides Elia käisime, no mitte mina üksi, siin meil oli tegelikult ikkagi kollektiiv, see oli koostööl. Käisime ringi ja me proovisime alati innustada inimesi nägema neid väärtuseid. Alguses on vallavanemad või? Ütleme, seal ehitusnõunikud, nemad pigem nägid probleemi nendes vanades hoonetes ja sageli nad unistasid, et saaks uue lastel uue koolimaja. Aga kui suutsid neid veenda, et vaata, see on tõeline väärtus koos vana ajalooline hoone ja siis kasepark seal ümber ja see keskkond üldse, kui see nüüd kaasajastada, uurida teda, siis projekteerida ja tuua need kõik need väärtused, mis veel säilinud on välja kõik ja et siis ta on tõeline tõeline tulevik sellel hoonel, et kui me suutsime seda inimestes, ütleme ka need, kes koolijuhid ja valdade juhid, et suutsime neis äratada huvi selle asja vastu siis oli hea. Ja see hakkas juba varem enne hoopis, kui Norra projektid ja rahad meile tulid. Me suutsime juba varem hakata neid uurima, projekteerima, et selleks ajaks, kui avanesid ütleme, need võimalused, siis meil oli juba hulk projekte, mida pakkuda kohe välja ja ja teistel ei olnud teistel aladel kohe vastu pakkuda ja need kaks korda läksid, ent mõisakoolid läksid sellesse programmi sisse. See oli, ma arvan, et suur õnnestumine varem või hiljem seda võimalust ei oleks olnud, et aga ma ei pea seda enda tegemiseks, on ikkagi hulga inimeste, nii muinsuskaitsjate kui ka kooli ja valla perede ühine töö. Me 11 täiendasime. No eriti kui võtta siin näiteks Järvamaa mõisakoolide ühing. Piret Rammo oli selle ühingu eestvedaja, looja. Järvamaal olid kõige rohkem neid mõisakooli ja nemad hakkasid juba pihta väga intensiivikalt. Ja nii ta arenes ja ja lõpptulemus peab ütlema, et see selleks hästi. Kema veel teie teisest suurest kirest, mis on Eesti tuletornid ja majakad. Te olete neid väga palju pildistanud. Teie fotodest on varasematel aastatel tehtud näitusi meremuuseumis ja te olete välja andnud ka fotoalbumi Eesti tuletornidest ja see on pälvinud ka rahvusvahelise muinsuskaitsjate Ühingu tähelepanu. Mis on tuletornides köitvate, jäi. Tuletornid on ehitised hoone ja samas on tagatehnikamälestis, seal on nii arhitektuur kui ka tehnika on koos ja neil on väga huvitav ajalugu, see on juba meresõidu ajalugu. Eks elus on ikka nii, et palju oleneb juhusest. Ega ma tuletornidest palju midagi teadnud, sest nõukogude ajal Need olid piiritsoonides, kus tegelikult noh, raske oli isegi ligi pääseda nendele rääkimata tuletornidesse kuskile sisse minna, ronida, uurida. Ja kui Norra muinsuskaitsjad olid teinud Norra tuletornidest sellise inventeerimise ülevaatuse ära, siis neid hakkasid huvitama ka balti või Läänemere tuletornid ja nad tulid meile külla ja ja siis parajasti ei olnud kedagi nendega siis saatjaks nagu saata, et tutvustada meie Eesti tuletorne, see oli 97. aastal, no ja siis mind paluti nendega siis kaasas käia ja, ja sellest kujunes selline siis Eesti tuletornide selline uurimine, kuna nemad käisid siin, vaatasid üle, aga noh, keegi pidi siis selle juht selle töö kokku panema. Kedagi teist ei olnud ja siis mina siis hakkasin seda asja ja noh, mida rohkem ma seda uurisin. Ega mul alguses palju seda materjali ei olnud, Armas Luige väike raamatukene, hästi sümpaatne, selline raamatukene. Tema ise neid tuletorn omal ajal remontis, ehitas ja see oli sihuke esimene tugev aste, mille peale astuda ja siis ma hakkasin proovima rohkem teada saada. Aga sel ajal norrakatega koostöö pakuti ka, et teha kohe mingisugune väike raamatuke. Ma pean ütlema, et ega selle väikse aja jooksul mina näiteks ei olnud võimeline raamatut kokku panema, tundus see nii pealiskaudne ja ma vähe teadsin ja ma tahtsin nagu rohkem sügavuti uurida neid ja siis kujunes välja selle esimese küll niisuguse ülevaate see sai. Aga kui ära tehtud esimene uurimine põhiliselt mina tegin seda jah, kokkuvõte, aga siis mind ikka õhutati, et võiks siiski veel üks raamat teha, kus siis natuke Eesti tuletornidest rohkem kirjeldada, eritised arhitektuurset külge ja seda ajaloo külge ja eks ma siis hakkasin sellega tegelema. Mõtlesin alguses, et noh, et saan hakkama viie aastaga või tegelikult mul võttis aega 14 aastat ikkagi pere kõrvalt ja öötunnid ja proovisin nii palju kui võimalik arhiivides käia ja ja veeteede ameti inimesed olid mul väga palju abiks selle info kogumisel ja ja siis noh, et nii suureks kujunes. Eks alguses ma ei mõelnud kogu seda tehnilist külge ja kõik panna, aga minu meelest, et üldse aru saada tuletornide funktsioonist selleks tegelikult oli ikkagi vajalik läbi selle tehnika ja siis meresõiduoskust, et kuidas on aegade jooksul arenenud ja toiminud, kuni tänapäevani see ikka kirja panna ja kui hästi või halvasti see õnnestus, eks seal raamatus olemas palju asju oleks nüüd juba teisiti võib-olla teinud, aga aga siis, ja see võttis väga palju aega. Aga noh, head ikkagi, lõpuks sai punkt pandud. Teie fotokogu rajatistest ehitistest on aukartust äratavalt suur. Kas on veel midagi Eestis, mida te tahate pildistada? Huvitavat on kogu aeg ja kõik, kõik muutub, tegelikult palju sai käidud siin, eriti kui Nõukogude impeerium kokku varises ja, ja Eesti vabariik taas uuesti loodud, siis tuli uuesti üle vaadata mälestiste nimekirjad ja, ja aru saada, et mis on nüüd siis väärt kaitsta? No Eestimaailmale ikkagi korduvalt korduvalt käinud ja alati mul on ikkagi fotoaparaat kaasas on ja ma olen ise pildistanud, et võib-olla kõik ei ole väga kvaliteetselt, aga nad on dokumentaalvõtted sellest momendist. Ja tuleb välja. Nende järgi on nõudmine ikka helistatakse mulle küsida, et vot need pildid on seal üleval muinsuskaitseameti arhiivis, aga kas teil rohkem ka neid pilte selle koha kohta on, kuigi oma teada ikka üsna palju. Pildistasin aga nii, et midagi midagi jääb väheseks, tahaks veel näha selle külje pealt ja kuidas see maja oli? Kas teil, Arvo Pärdi keskus Laulasmaal on juba üles võetud? Pean tunnistama, et vaatasin just paar päeva tagasi, väga huvitav maja ja väga kena koht ja tuleb kindlasti minna sinna vaatama. Aga jah, kas ma sel sügisel veel jõuan? No tahaks jõuda. Niikaua kui on huvi, on tegemist palju. Tavaliselt aina rohkem piirab aeg siiski. Reporteritunni andis intervjuu muinsuskaitse elutöö preemia laureaat 2018, Jaan Vali. Eesti muinsuskaitsejuht Siim Raie, kas tahate selle intervjuu kommentaariks veel mõne sõna öelda? No ja need on tõesti inimene, kelle, kelle kohta võib täiesti häbenemata kasutada sõna legendaarne või fenomenaalne just nimelt seetõttu, et mingile ütleme, et on pedant, aga tegelikult oli ta lihtsalt nõudlik, nõudlik mitte ainult teiste suhtes, vaid iseenda suhtes ka ta oli väga põhjalik. Ja noh, minugi käest on küsitud korra ühe, ühe mälestise omaniku poolt, et kas muinsuskaitse peab olema nii vali, kui on, Jaan Vali. Mõnel hetkel peab tõesti, et ma olen ka ise näinud seda, kuidas töid peatab objektidel just nimelt sellepärast et need inimesed, kes seal tegutsevad, sel hetkel ei anna endale aru, mis nad teevad, kui ta tõesti küsib poiste käest, kellel on kellu käes, et mis teete, need on ilusti ära õppinud ja ütlevad, et krohvime pilastraid ja ta küsib, et kas te olete elus varem krohvimine, ütlevad, ei kas te teate, mis on pilastrid, lähed ka, ei siis ei jäägi muud üle, kui need tööd peatada. Ja kui ikka sellesama mõisakooli räästakarniis on nagu Läänemere lained siis ei jäägi mitte midagi muud üle, kui need tööd peatada ja lasta pädevatele spetsialistidele seda teha. Ennekõike, ja ma usun, on tema suureks koostööpartneriks läbi astu olnud just nimelt. Kes ehitus- või restaureerimisprojekte vedanud ja kui ikkagi objektijuhil pole kunagi kiiver peas olnud, ta pole tellingutel käinud ja ta väidab mõisa katuse tegemisel sarikad toetuvad müürilatile, aga Jaan on käinud tellingutel ja veendunud, et nad toetavad hoopiski karniisile. Siis pole ka jälle mitte midagi muud teha. Kuidas nõudlikkusest tulenevalt tuleb lihtsalt need sarikad uuesti müürile uuesti teha. Et ilma tõesti sellise inimeseta oleks raske kvaliteetselt restaureerida, tööde järele valvata. Sest ega meie peame ka endast ju jätma maha sellise märgi, mis ikkagi on kvaliteetne, et ei ole lihtsalt vaja tööd ära teha, vaid tööd on vaja ära teha kvaliteetselt, eriti kui neid tehakse mälestise. Selles osas Jaani nõudlikus oli alati omal õigel kohal. Ma loodan, et meil on jätkuvalt, et majas mõned inimesed, kes on inseneridel sedasama pädevad ja ka inimestena sama nõudlikud tööde teostajad suhtes mis siin oli juttu tema fotokogudest. Tõesti, tal on nii ajalooline fotokogu kui läbi karjääri kogu fotodest objektidest. Siis on tal tegelikult ka väga hea fotokogu, mis on ehitusvead või levinumad ehitusvead. Ta siiamaani koolitab, näidata lihtsalt pilt, kuidas mitte teha, kuidas Shinz kaptenite teha, kuidas neid samu räästasõlmi mitte teha. Ütleme nii, et kui on võimalus õppida teiste vigadest, siis tuleks õppida teiste see igatahes te ise neid mitte teha. Selles osas on kindlasti Jaan ja tema pikaaegne kogemus ammendamatu allikas meile kõigile. Esimesel oktoobril tähistas muinsuskaitseamet 20 viiendat tegevusaastat. Lühidalt, mis on järgmise 25 aasta tegevussuunad muinsuskaitses. Mis need 25 aastat meile toob, ma ju ei tea küll, aga tean, mis lähitulevik toob, et me oleme hetkel siis ette valmistanud, et koos kultuuriministeeriumiga uue muinsuskaitseseaduse, mis on parlamendis esimese lugemise läbinud hetkel on tagasiside kogumise aeg, kultuurikomisjon ootas eelmise nädalani erinevate huvigruppide, siis tagasisidet, eelnõule töödeldakse neid ettepanekuid läbi ja novembri alguses, tõenäoliselt jõuab seadus teisele lugemisele. See on selline evolutsiooniline areng, selles ei ole muinsuskaitselisest. Kas väga palju uut muinsuskaitseseaduse eesmärgiks jääb ikka sama kultuuripärandi hoidmine ja säilitamine. Temas on võib-olla nii palju uut, et need suhted meie ühiskonnas muutuvad üha keerulisemaks, et enamus paragrahve räägib ikkagi sellest, millised on kodanike õigused, millised on ametiõigused, kuidas omavahel kokku pida, kuidas töid teostada selles osas, mis on ja mis ei ole pärand. Ma arvan, et seal väga suuri uuendusi ei ole. Ehk siis aastal 2019 suure tõenäosusega toob meile uue seaduse, milles on palju täpsustusi. Läbivalt söödetud ongi uus seadus, mitte olemasoleva seaduse muutmine. Mina tõesti usun, et sinna lisandunud paindlikkust just nimelt iga konkreetse objekti ja projekti suhtes ja sinna on lisandunud tasakaalu omaniku õiguste ja kohustuste vahel, sest riik läheb kompenseerima neid kulusid, mis tulenevad otseselt muinsuskaitseseadusest. Ehk siis, kui muinsuskaitse nõuab uuringuid, siis uuringud muutuvad hüvitatavaks. Kui muinsuskaitse nõuab muinsuskaitselist järelevalvet, siis ka see muutub. Omaniku jaoks hüvitataks kõik muud nõuded, mis näiteks sisalduvad ka ehitusseadustikus ükskõik millise esitamise puhul projekti kohustused kooskõlas, nendes kohustused need ei muutu, kompenseeritakse või tõesti need asjad, mis, mis nüüd otseselt tulenevad objekti mälestiseks olemisest. Aga kuna meie mängu välja ei ole ju ainult ehitised või vanalinnad siis on rida täpsustusi arheoloogia vallas. Sama otsinguvahendite kasutamine või systetektorism täpsustub ja ka tema aruandlusega seotud elemendid täpsustavad, täpsustavad ka need osad, mis puudutab mälestustel tegutsejaid, ehk siis neid inimesi, kellel on piisav pädevus kultuuripärandiga hakkama saamiseks. See valdkond, mida me täna nimetame tegevuslubadeks, pisut muutub edesti läbivalt erinevaid täpsustusi ja ma arvan, et väga oluline selle juures on ka see, et me oleme vähemalt seaduse esimestesse paragrahvides püüdnud laiali selgitada, sest selle, kuidas me täna, 21. sajandil mõistame nii ainelist kui ka vaimset pärandit, mis asi on autentsus, mis asi on algsed materjalid, kuidas me mõistame restaureerimist, konserveerimist, remontimist, et see, kes seadust loeb, peaks üheselt aru saama seda, mis selles valdkonnas täna toimib. Ja eks ta muidugi võib-olla tundub mõnele, et miks ei võiks olla ehitusseadustikus ja tegemist on ju ehitamisega enamasti. Aga samas jälle arheoloogial puudub puutumus ehitamisega kunstimälestistel ajale, mälestistel puudub puutumus ehitamisega. Hea on, et meil on üks selline eraldi seaduse olemas, kus on 121 paragrahviga selgeks tehtud see, et kuidas me siis täna mälestustega käituda, ütleme ja tegelikult me räägime ju ikkagi murdosast sellest, mis Eestis on ehitatud või mis inimese poolt eesti kultuuris loodud on. Et kui me vaatame, kui paljude jaoks, sest seadus laieneb, siis kõikidest ehitistest, mis on ehitisregistris, on Eestis muinsuskaitse all ainult 0,7 protsenti. Ja kui me võtame sinna vanalinnad juurde, siis me saame kokku umbes ühe protsendi kõikidest majadest Eestis ehk siis 99-l protsendil juhtudest muinsuskaitse ei rakendu ja sel ühel protsendil ongi mõistlik rakendada seda maksimaalselt. Ettevaatust läbi mõelda kõik oma tegevused, sest pärand on taastumatu ressurss. Kui ta on kadunud, siis on ta kadunud, teda taasluua praktiliselt ei ole võimalik, on uuesti võimalik luua kõik selleks seadus, selleks ka kõik need kooskõlastused, load, järelevalved ja muud asjad, lihtsalt selleks, et me kiirustades või teadma, sest omaenda pärandit ei ohustaks. Lõpetame siia tänase reporteritunni lootusrikaste meeleoludega, loodame, et kõik täpsustub uue seadusega ja ei lähe liiga leebeks. Sest nagu Siim Raie just lõpuks ütles, pärand on see, mis ei taastu. Tänase reporteritunni pani kokku Kaja Kärner ja uus reporteritund on meil kavas juba homme kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.