No hästi Nii cool. Nii koolipäevani osakond. Tere, mina olen Jüri, Kolsineb eesti kirjanik. Väiksel viisil sõjaajaloolane. Ja räägin täna teile sellise loo nagu mänguasjade ajaluuvaste asjade aus antiikajast saati olid mänguasjadele, nagu meie sellest aru saame asjad mängimiseks kunagi hoopis teine funktsioon, nad olid nimelt õppevahendid, õppematerjalid vanasti inimkonna ajaloo alguses oli kaks põhiametit, meestel oli küttimine sõdimine omavahel seotud asjad. Ja need tänapäeva mõttes mänguasjad saatsid inimest vahendina üldse mitte mängimiseks või tulevaseks eluks ettevalmistamiseks. Nagu näiteks võtame Egiptuse vaaraod, kes koolitasid oma vanemaid, poegasid tulevasteks väejuhtideks. Selleks tarbeks oli vaja taktikalisi õppusi teha, millega sõika sõda, last õpetad väeüksusi juhtima, kui mitte mängufiguuridega, mis kujutasid sõjamehi, olid nad siis kaarikudes nagu vaaruudise sõitsid või jalamehed või ratsaväelased ja selleks puhuks valmistati neere kas elevandiluust või hõbedast või kullast väärilised sõjamehekujutised. Ja miks nad siis nii ilusad olid? No esiteks, vooru järeltulija ei saanud ju mängida mingi savist bloniga. Teiseks, ta pidi nägema, kuidas sõjamees välja näeb ülitäpselt ja sellepärast täiesti sihukese miniplastilise sõjamehe koopiaid umbes 30 korda väiksemaid reaalsest inimese suurusest ja need siis ümber paigutades mõistis Väike-tulevane vooru, et kui tähtis on anda õiget käske ja sest, et ei, uus sõjamees võib muidu hukka saada. Aga need mänguasjad, kui me võtame näiteks keskaegse Venemaa, kus tavalised vürstid pühitsesid oma poegi kirikutes sõdalasteks nelja viie aastaselt, mis sõdalane Zeitgongudele mõõka pole, ja kohalikud siis meistrid valmistasid neile väikeseid just nimelt mitte mängumõõkasid, aga vastavalt nende kehasuurusele selliseid käepäraseid õppevahendeid, kus siis neid hakati juba õpetama võitlema väiksed kilbid, väiksed turbised, et laps maast madalaks kasvaks sinna olustikku, kus ta hiljem peab leiba teenima nagu juristina valitsejana. Ja see traditsioon oli ikkagi funktsionaalne mittemäng ega aja veetmine või tõsine töö ja ettevalmistamine tulevaseks eluks. Luin 14. kasvab isata, isa on varakult surnud ja Prantsusmaal õukonnas kanti laste kleit, nagu muide ka Saksamaal veel 100 120 aastat tagasi, kuni teatud vanuseni kleit. Soeng nii, ja nüüd luik, tulevane 13. fuajon Brontsee kannab kleidikest eest lahti kuube nagu lapse pikki juukseid, nagu tüdruku. Nii õuna keigarid vaatavad. Kui kuningas käib tulevane, hakkame meiega ja siis Zeppelini tekkisid tekkisid esimesed parukad, lihtsalt juustepikendused ja 60-st lahti nagu lapsel särk, kuueke, mansetid, eks ju. Nüüd kasvab Lui suureks ja vaatab, kuidas hoovunud käib aimamatut matkistada kolm aastat tagasi ja hakkab neid matkima juuksed veel pikemaks. Ja millega see asi lõpeb, eks enam ei viitsi nagu täid ja delikaatne teema. Vot ööseks võtame maha ja siis need parukameistrit, jumal hoidku, mida ei tehtud, eks ju. Kuni sinnamaani välja, et aristokraadid ei saanud enam vehelda, mansetid olid maani. No kuidas sa, vehklejad, kummansendi kummani. Nii, ja siis hakati palkama vehkleja ehk lihtrahva vehklemisõpetajaid, eks sa pead, remondimansetid ei lubanud vehelda, see oli täielik absurd, kuidas nad sadulas püsisid kõiga, mood, mood nõuab ohvreid. Prantsuse õukond, jäljendatil ost, tulevast valitsejat, kes kandis tütarlasterõivastust, eks ju, ja see matkimine ja mitte kümnendi võtsin paari-kolme aasta küsimusi ja kui nüüd me vaatame neid arenguid, kus juba mänguasi muutus mänguliseks asjaks nagu mängima kellega siis see on ju peale stiimatsiooni luku motiivi, leiutamist, manufaktuur ees on ikkagi tööstuslik tehnokraatlik revolutsioon, kus inimestel tekib palju aega jõukamatel plassidel. Aga vaatamata sellele, et mänguasi siis juba on nagu puhtalt ajaveetmisviis keskklassi ilu, kõrgkodanluse Leader konnal oli näiteks Eesti Vabariigist väga hea tuua näide, kus hakati valmistama lastemööblit, mis oli ka suhteliselt kallis, väike mööbel, suure mööblikoopia. Aga seal siis valmistati tulevasi prouasid ja härrasid džentelmeni daam ja vot, kuidas seda tooli tüdrukule pakkuda ja ja peab ütlema, et seal lastemööbel tollal oli ikkagi suhteliselt kallis ja kaugeltki mitte taskukohane igalühel. Nii et mänguasjade ajalugu tegelikult mänguasjade ajalooks muutub alles 18 19 sajand. Aga noh, kui me vaatame tänapäeval siis Astrid Lindgreni fenomen ja kõik need, kas kipi tiksub, on laps, on ta ideaallaps, on ta lasteideaal, on ta üle õitse transkosmiline ja transseksuaalne suurus. Me ju ei tea, kas seda Astrid Lindgren isegi teadis, aga ta arvas, et tütrele meeldiks just selline jälle keelena objektina subjektina ideaalina ei saa sellest kunagi. Bullerby lapsed, eks mulle, meie lapsed on tuksi keeranud rootsi paar põlvkonda, kes nuputasid, joogutasid, kuni Rootsi kuningriik muutus sotsialistlikuks Grancanhausiks, kus joodikule ja moosile anti päevarahad kaks korda päevas hommikul kõike maha ju. Muidu ta joob kõik maha, hakkab nälgima, aga me peame hoolitsema täiesti Wales trumme läbi, Oja BC silmade on vägagi sotsiaalkriitiline tegelikult eks ju. Rootsi on ju tolleaegne Rootsi Astrid kirjutas oma neid fantaasiaid oli ka ju pärimani aeg, kus oli niivõrd suureks mänginud Ingmar väryman, väikese inimese suured tragöödiad, mis mulle siiamaani haiget teevad tema 50.-te aastate filmilooming, mis on suur eepika kirjutada väikeses tavalises Svensonist viinilisest tätisest õnnetust jobust lahti, hoomerust vääriv šeik spiri vääriv draama, ütleme jällegi, kas pärimann oli nüüd igavesti poisikeseks heanud. Võta nüüd kinni, kus on piir lapsemeelsuse tegelikkuse ja tõsimeelsuse vahel, aga ma arvan, et me kõik tunneme tohutut puudust. Vot Igoidiooti nagu iga eeslit iseloomustavad pikad kõrvad, iga idiooti on ta poliitikas või äris või jumal hoidku, ametnikkonnad iseloomustab huumorimeele ja lapsemeelsuse totaalne puudumine. Ja kuivõrd tähtis on see mängulisus inimesele, ma mäletan ise oma lapsepõlvest, kui majanaaber onu Ruudi Kuulov põld tegi mulle savist oma kätega, kaks sihukest figuuri. Üks oli karu tagajalgadel, eesti võimsaim loom, Eksu karu. Ja teine oli siis Lenini büst. Oma hulk huumorit oli päris hea skulptor, ta tegi seda muide mitte sinisavist, vaid sellisest punakas savist Lenini Šoge peas ja püstoli lasi asust ka läbi ja need olid mu kaks esimest oma kätega valmistatud mänguasju peale kuusepuust, auto aga otse savistreenin ja karu see mulle eluks ajaks meelde ja nii et kui me räägime tänapäeva mänguasjadest, noh, tänapäeval on kõik elektrooniline, kõik toimub nagu kuvari, siis mul on väga kahju, et täna võib-olla lastel ei ole seda oma käega ja selle käe läbi millegi tegemine ja sellega hiljem mängimine. Et see annab meile palju rohkem neid platvorme ja pelgasid, kui me kujutame ette, kui me läheme poodi, ostame seal mingeid mängupüstoli, mänguauto tegelikult see on inimkonna hällist meid saatnud, aga mänguasi muutus mänguasjaks siiski paar sajandit tagasi tuleks meeles pidada ja mänguasjadesse, mida võib käega katsuda, nuusutada ja isegi hammustada, sest inimese põhimälu on siiski maitseline lõhnaline. Nii naljakas, kui see ei ole. Vot nii palju, ma tahtsin rääkida siis mänguasjade ajaloost, aitäh. Kall päevani osakond. Ajaloolane ja kirjanik Jüri koodžinev kõneles teemal lapsed ja asjad. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2018.