Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja kangilöögil sai küll. Pärast lõunat soovin õnne. On 29. august 1991. Täna 80 aastat tagasi sündis Eesti Ringhäälingu algusaastate ja esimeste kümnete populaarne teadustaja ja reporter Feliks Mori kõrval ning raadio esimene muusikajuht Vardo Holm. Olgu siinkohal mängitud Vardoholmile, tema südamelugu sõnadeta laul leevenduseks aastakümnete unustuse eest, mis Vardoholmile pärast sõda osaks sai. Midagi on siin ka praeguste raadiotegijate südametunnistusel. Tänane sünnipäevapidu on osake Vardoholmi mõtetest elule ja raadio tööle. Meie kohtunikuks on aga alati kuulaja. Stuudiosse astub Vardo Holm. Neljas stuudio meil lahti ja paremaga tuled põlema ja. Kuhu te soovite istuda, võib-olla kõige auväärsem koht? Palun selles praegu vanas raadiomajas siin te olete tutvumas käinud nende ruumidega kunagi jaa, Ühe korra käisin, sest noh, väga palju aega tagasi, kas midagi tuttavlikku on, kui mikrofon on ees ikka mikrofoni hõng. Mikrofoni atmosfäär? Päris kindlasti, aga kuna nüüd nii kaua sellest on möödas üle 50 aasta, kui ma viimati mikrofonis olin, siis muidugi see tekitab mikrofoni palaviku. No see on niivõrd loomulik vist. Kuigi paljud ütlevad, kui palju esinenud, et siis seda justkui ei oleks, aga siiski on. Väike palavik on vajalik igal alal, igal esinejal on vajalik, see annab värskust juurde küll, kui ta ületab teatud piiri, siis enam ei ole kasuks. Teie tulek ringhäälingusse oli küll väga ammu ja ja oli ringhäälingu algusaastail minu mäletust mäletuse järele. Ma tulin raadiosse 1929. aasta sügisel oktoobrikuus, seal vajati raamatupidajat, ma ei tea, miks eelmin ära läks, igatahes vajati raamat pida. Tina sain kuulda ja läksin sinna ennast pakkuma, muuseas sel ajal oli osaühisus Raadio ringhäälingu juhatuse esimeheks kal Reinvald kes oli ühtlasi ETK Velli raamatupidamise kursuste juhataja. Ja kui ma keskkooli lõpetasin 1928, siis järgmine talvema käisin sellel raamatupidamise kursustel, lõpetasin selle ja selle kaudu siis julgesin minna ja selle raamatupidamise koha vastu võtta. Tahtsite raamatupidamise tööd teha siis või? Juba mõttes midagi mu ei olnud. Tähendab, noor inimene otsib elukutset, ma kogu aeg õppisin paralleelselt konservatooriumis klaveri erialal hell iidoli klaveriklassis. Ja et oli tarvis elada ja teenida midagi, siis lihtsalt vahe õpinguna, siis käisin raamatukursustel ja siis saingi selle tõttu selle koha. Aga seal selgus, et Felix Moor oli tol ajal üksinda Ringhäälingu teadustaja ja kõik seda tööd tegemas, mis sellega seoses on ja tal oli tarvis abiliste asetäitjat. Mina muidugi selle mõttega ei teadnud, sinna raamatu ei tahaks minna, aga siis pakuti mulle võimalus, et võib-olla ehk proovime, et kas te saaks teda abistada? Noh, see oli vist juba üks pool aastat, siis mööda järgmise aasta alul midagi, Felix Moor kutsus mind siin stuudios, siis tegime mikrofoni proovi, aga muidugi kohe saatesse, mitte mitte kuskil, proovi, aga lindi peale ka midagi sellist asja ei olnud üldse. Ega esialgu vist ei oskagi vist karta mikrofoni, ei, siiski, ikka oli närv sees, ma nüüd jutustan teile sellest. Kõigepealt ta kutsus mind stuudiosse ja lasi siis heliplaate konfigureerida, tähendab, seal iga hälli plaadi juures, siis tuli teadvustada enne sõda, mis palaja, kes mängib ja laulab minu kätte sattus teadvustan esimeseks teadvustamiseks esimeseks heliks mikrofoni ja ühtlasi ringhäälingusse. Üks plaat mille palama ei mäleta, aga mille esitaja oli tol ajal Itaalia kuulus bariton Ricardo stratsiaari. Nüüd ma siiamaani ei tea, ega ei ole mul meelde tulnud Felix moori käest küsida, kas ta meelega andis mulle sellise pähkli teadvustada või oli see juhuslik. Igatahes kui ma hakkasin teadvustama, siis ütlesin. Järgmiseks laulab Ricardo strats, jäi pooleli sõna Din uuesti. Kardonstratsiaari. Mis teid tõmbas siis tegema pärastama raamatupidaja tööd veel? Veel seda ringhäälingutööd, mis küll algaastatel oli üsna kohmakas, aga siiski põnejev? No vot täpselt ütlete, põnev, see oligi huvitav siuke erisugune ala, erisugune ala, erisugune asi, tähendab, said laia kuulajaskonnaga nähtamatut kontakti luua. See oli huvitamise kindlasti, igat noort inimest oleks huvitanud. Muuseas ma olin siis kaheksateistaastane. Ja ainult, võib-olla ma ei tea, kuidas praegu on ja sel ajal oli nagu arvamine, et ma olevat üle maailma kõige noorem diktor või kõige noorem teadustaja. Tuleb meelde ikka see, kui käis üks insener, Villem Vaher käis esperantokeelseid uudiseid jagamas seal 10 minutit saadet, siis teadustaja pidi esperanto keeles teadvustama Radio tallinkaid, Tartu Barrolos, siin joro Villem Vaher. See oli algus ja lõpus siis Barrolys, Enelikust pidite keeli oskama siis. Meil oli tol ajal raamat eesti keeles välja antud 20 võõrkeelt, 20 võõrkeele hääldamine, seal olid põhilised reeglid sees ja sealt pesi suurise. Uurisime, rääkisime. Itaalia keel mul ei teinud raskusi, kuna ma olin itaalia keelt ka natukene õppinud, konsistooriumi, aga teistegi prantsuse keelt õppisin, keskkoolis. Nendega raskusi ei olnud. Ja ma tahaks ainult rääkida, Felix Morris. Tema oli minust kaheksa aastat vanem, aga me saime väga headeks sõpradeks. Ja kui ma temale tagasi mõtlen, siis ma pean tunnistama, et ta oli väga erudeeritud, vitaalne, emotsionaalne, energiline, tööjõudlusega inimene, aga selle juures väga avara südamega ja ta arendas ennast kogu aeg edasi. Ma mäletan, kui tollal käis meil eesti keele lektoriks eesti keele loenguid pidamas mikrofonis tolleaegne keeleteadlane Richard Kress. Et huvitav, mõned nimed on veel meeles selle viie 10 aasta järel siis iga kord pärast tema loengut, siis moor temaga vestles ja tungis siis eesti keele, ütleme, grammatikalistesse ja kõigisse saladustesse ja arendas sellega oma eesti keelt, nii et ma võin kindlasti öelda, et ta valdas eesti keelt väga perfektselt, väga korralikult ja väga täpselt. Aga Felix Moor oli oma olemuselt näitleja, ta oli saanud ju näitleja ja ta lõpetas rahastatud ja teil seda ei olnud, ei olnud. Kuidas te selle kõnekultuuri saite, sest tuleb tõele au anda. Ja päris kadedaks teeb kõne. Kõnekultuur on väga hea, kuni siiamaani, et astume kohe tööle ja mikrofoni, et ma pean ütlema, see oli siis looduse poolt antud, mulle mul mingisugust ettevalmistust ei olnud. Mingisugust ei näitlejaga kõne tehnilist ettevalmistust. Al, püüdsin ise kontrollida, et see, mis ma ütlen, oleks selgesti hääldatud ja et lauselõpud kaduma ei läheks. Seda ma tundsin, olime mikrofonist tähele pannud, et mõned mikrofoni eeskõnelejad lasid hääle liiga intonatsiooni liiga alla ja lause lõpp kadus pea kaela. Tol ajal sündis palju põnevaid asju ringhäälingus, kõik, mida teie seal tegite? Kõik oli ju esimene, oli küll esimesed muusikapalad, esimesed orkestrit, Riiood, esimesed mehed, teadvustajad, esimesed reportaažid, esimesed kuuldemängud, tähendab, teaduste võib pidid kõik ise tegema. Klaveri juurde läheb Vardo Holm. Siit edasi on vahepalad juubilarilt. Peatükk Vardoholmi elus reporteri ja teadustaja töö kõrval Ringhäälingu muusikajuht. Nii palju veel, tähendab ma olin nimeliselt raamatupidaja kuni 1900 34. aastani, kuigi ma olin teadustaja ja kõik saatega asjaga tegelenud seal aga 34.-st aastast, siis ma sain raamatupidamise tabaks ja asusin siis alul teadustajana ringhäälingu tõesti ja hiljem ka siis muusikatoimetajana muusika toimetan siis, kui ma lõpetasin konservatooriumi lõpetasin konservatooriumi Helmi Viitoli juures klaveri erialal 1936. aastal. Klaveriga ei olnud mul head vahekorda selles suhtes, et mul ei olnud esinemisi närvi, interpreedi närvi paisanud, klaveril esineda publiku ees. Siis ma hakkasin õppima koorijuhtimist ja koorijuhtimise eriala, ma lõpetasin aastal 1937 Tallinna riiklikus konservatooriumis. Siis sellest ajast alates hakkas siis muusikaline töö Anton Kasemets, pidasite loengute sarja Eesti muusikast ja siis leppisime kokku, mina siis kutsusin konservatooriumist oma kaasõpilastel laulma ja moodustasime ühe väikse koori. Seda võiks nagu nimetada ringhäälingu esimeseks segakooriks ligemale 20 inimest. Millal see jälle oli? See oli minu meelest 1938, sest sel ajal Anton Kasemets pidas seda loengute sarja, see väike koor teda ja te tegite. See on siis praeguse ringhäälingu segakoori alustaja, mina arvan küll, nii. Jälle esimene oli ka lastekoor. Mul oli kerge see formeerida, minu hea sõber oli konsistooriumi Taivilt oli Estonia kõrval teised reaalkoolis, ma ise lõpetasin ka muuseas selle reaalkooli 1928. aastal oli seal lauluõpetaja ja siis leppisime kokku, ta andis mulle siis häid lauljaid oma oma õpilaste hulgast ja need tulid sinna siis ma tegin nendega proovi ja siis mitmed saated, laulsime, seal oli siis jälle esimene ringhäälingu või raadiolastekoor. Ja nüüd mul tuleb meelde isegi olen ringhäälingu suurt orkestrit juhatanud, kontserdi maha. Ei 100, viite katset oli, sest ma kavatsesin minna ka orkestri trigeerimist, kartul veel õppima ja vahepeal olin õppinud orelit juba professor Hugo Lepnurme juures. Need tuli, oli ka vajadus, sisemine vajadus mitmekülgselt ennast muusikaliselt arendada. Me kuulasime praegu ühte salvestust, kus Vardo Holm kõneleb iseendast. Eesti Ringhäälingu vanema põlve reporter, kes praegu küll Eestis ei ela. Boris Kelt järv, te elate Saksamaal ja Saksamaal ja teie isa puutus Vardoholmiga kokku, kuna võrdub hõlm, oli eesti ajaringhäälingu esimesi muusikajuhte. Jah, ma olen täitsa kindel selles, mul on sellest ajast meelde jäänud küll ainult Felix moori nimi kui peategelane nii-öelda tolleaegses ringhäälingus Vardoholmist kuulnud ja võib-olla isegi tol ajal tema häält, aga ma olin siis natike liiga noor veel, isa oli tal kindlasti palju tegemist, siis hakkas ju 30-ga Seitsmendal või kuuendal aastal oma trioga esinema Tallinna ringhäälingus. Kuna Holm oli muusikajuht, siis olinud kindlasti tihedalt koos ka tol ajal. Suli Corso Trio soli Corso triose valiti tol ajal kuulajaskonna poolt ühe või kahekordseks esinemiseks alaliseks esimeses Eesti ringhäälingus. Ja siis nad ikka järjekindlalt seal. LIFE esinesid, sest ülesvõtted ei tehtud tollal veel mingisugused nagu põlengu lindistamise võimalustega niuksed, asja, helid, rahad tuli alles veidi hiljem pandi traadiga käima see asi ja siis plaatidega ja kuulates seda avardoholmi häält. Ma pean ütlema, et tolle aja kohta Kas kommenteerija või kõneleja mikrofoni ees näis vähemalt minule väga nii taidlasena ja ma ei oskagi laieti väljendada, aga ka praegu räägivad paljud sel viisil sel moel selle väljendusviisiga. Aga mis huvitav oli ma nüüd, mul oli ju võimaluste juures siin lühidalt veel kord Vartholmi kuulda. Ja ta lühidalt jutustas oma esimesest esinemisest, mille Felix Moor tal oli pakkunud ja pidi tutvustama ühe itaalia baritoni tolleaegse kuulsa baritoni plaadi. Ja seal oli see, mida ma ka oma käigust teile jutustasin. Felix Moor tegi minu arvamuse järgi seda täitsa sihilikult. Seal oli üks nimi ja Vardo Holm väga ilusti ütles, et ta jäi selle juurde toppama. Igasuguste kunstnikud või poliitikute või ükskõik nimesid täpselt välja ütelda on üks peatähtsus Edise minekule avalikul esinemisel. Ma olen seda omal nahal tundma õppinud täpselt sedasama Ad. Küll paarkümmend aastat hiljem, 20 aastat hiljem, aga mulle esitati ka täpselt nimesid, millist ma varem kuulnud polnud ja mis olid võõramaised intelligentsi idest ka nii-öelda peaaegu ja on ta väike intelligentsi test. Kuna Vardoholmile on täna just sünnipäev, saab 80 aastaseks, siis mida te ütleksite, kui vana kolleeg, kuigi ta ei ole koos töötanud? Vaadake, kuigi mul pole au olnud teda isiklikult tundma õppida. Ma tahaksin tal tõesti südamest kõike, kõike head ka tulevikus soovida. Ja et ma olin tõesti üllatanud, kui ma selle hääle kuulsin. Ja tema esinemine aeg algas juba üle 60 aasta tagasi, nii et kõike head ära Holvile ka kindlasti mu isa soovi kohaselt, kes tagasi oleks 100 aastaseks saanud. Pärast sõda jäeti Vardo Holm Ringhäälingu ukse taha. Tallinn oli uuesti Nõukogude armee käes, oli september 1944. Järgmisel päeval oli Vasalemmas, siis sõitsin rongiga linna ja rongis kohtasin Paul härmi, tema tuli kuskilt kaugemalt, sõitsime Tallinna, siis läksime Estonia alla keldrisse, kus seal oli. Ja siis me hakkasime mõlemad siis muusikaosakonnas tööle ja kaks kuud saime töötada siis ühel detsembrikuuööl, teisel detsembril, südaöösel kell 12 tuldi minule koju järele ja paluti kaasa tulla. Viidi esialun pagaarisse, kõik teaviks, pagarisõna tähendab ja sealt hiljem edasi patareisse, see tähendab teine detsember 1944 kuni 19. oktoober 1945 samal õhtul siis abikaasa rääkis mulle kõik selle loo ära, kuidas see oli tulnud, kuidas ma üldse välja sain sealt. Üks hea inimene olid olnud ringhäälingus võima nimetan Ringhäälingu raadio või teist, kes oli tulnud tema juurde ja ütelnud, et raadiokomitee esimees on fabritseerinud selle Karl Kuke kaudu niisuguse pale kaebuse minu peale. Mina ei uskunud teda, kuidas ta nii hästi suhtus minusse? 40. elu esimesel aastal määras ment seal juhatajaks ja õpetasin laule ja nii hästi saime läbi, tema võis, kuidas tema võis teha, et kas see oli eksitus. Järgmisel päeval ma läksin siis tema jutule sinna. Ütlesin, et ma olen nüüd puhas poiss. Mind visati sealt välja, ega sel ajal ei olnud ju mõeldav, et keegi oleks välja tulnud, kõige väiksemgi juuksekarvasuurune süü oleks leitud. Nii et nad oli nalja, et, et kas ma võin nüüd oma ülesannete üle aastate jälle muusikaosakonnas siis ta vastas, mitte meil vaid vastasmull ei ole võimalik teid võtta tööle siis oli jutul muidugi lõpp, mis mõtet mul oli edasi rääkida. Ja siis oli mul samasugune hetk toimus minu elus nagu Galebraavel, kes oli ka represseeritud, kes valesüüdistuse alusel vangistati ja kes välja tulles leidis kogu oma elule uue mõtte ja lahenduse jumala juures, pina samuti. Ja tänu sellele sain selle usu kaudu nii suurt jõudu, armastuse jõudu, et mul ei olnud mingisugust viha rahasu selle mehe vastu ja ma võisin talle andeks anda kõik, mis seal oli ja isegi tänulik olla, kuna tema, selle mittesõbraliku mitte hea teene eest pidin sealt ringiga ära käima, aga selle teene kaudu ma leidsin oma elulise tee jumala juurde. Viimastel aastakümnetel on Vardo Holm tegutsenud Oleviste kirikus. Me ju teame, et Vardoholmil on muusikaline haridus ja päris loomulik, et ta valis ka niisuguse tee oma eluks. Oleviste kiriku vanematekogu liige Rein Uuemõis. Kuidas teda iseloomustada? Tunnete aastakümnetega lähemalt? Jah, minul on see õnn olnud, et Vardo Holm varsti peale sõja lõppu ilmus meie perekonda ja sai väga lähedaseks perekonna sõbraks minu vanematele. Ma olin siis alles poisikeseohtu ja teda kuidagi iseloomustas see, et saalitäie südamega anduv inimene ma usu, kui ta tegutses ringhäälingus, võib-olla kolleegid märkas sedasama. Aga ta tuli ühte väikesesse palvekotta luise tänaval sinise risti palvela peale mitmeid vintsutusi tolle aja tingimustes ja andis kogu oma südame jumalale ja samal ajal koguma talendi jumala teenimisele. See oli küllalt väike niisugune kristlaste hulk, aga mõne aastaga ta ehitas üles seal tolle aja Tallinna kristliku parima laulukoori. Kusjuures nagu me mõistame, materjal ei olnud tal mitte keskmine, vaid alla keskmise, aga ta tegi tohutu töö. Ma mäletan, kuna ta ise on haruldase diktsiooniga inimene, siis tundide kaupa sai harjutatud laulutraditsioon ja mina olin siis üks noorematest lauljatest kooris ja tõepoolest iga sõna oli kuuldav, ta teeb seda praegugi praegu ta teeb ajuti, sest iga on ikkagi nii kõrgeks tõusnud. Ja siis 1950. aastal, kui valitsus sulges kõik väiksemad kivikesed ja seitse kogudust, pandi kokku Oleviste kirikusse, Sis Vardosay, Oleviste kirikuks juhtivaid dirigente ja muidugi tema diktsiooni õpetus oli eriti selles kirikus vajalik, sest kiriku akustika on hea, aga see Kaja on selline praktiliselt, kui voor laulab ülevalt, siis sõnu Kaksed all on võimatu aru saada. Aga seda segakoori ja meeskoori, mida Valdo juhatas selles mõttes ja, ja niidaks söödasi. Ajad muutusid ja nüüd on iga tõusnud valdo töötab aju. Aga ma kasutaksin lihtsalt seda juhust, et, et Oleviste koguduse ja mitmete kooride nimel millise pardoni juhatanud isiklikult oma südamest ja oma juba igavikku siirdunud isa ja ema ja praegu puhkusel viibiva venna nimel ma tahaks õnnitleda Bardot ja õnnistada teda meie issanda Jeesuse Kristuse nimel. Tema tegevuses tema suhtumises inimestesse on sirgjoonelisus ja samal ajal südamlikkust ja ta on siiamaani härrasmeheks jäänud. Sest kui ta ka Eesti Raadio kollektiivi ees esines, siis oli temas otsemat teed tunda isiksuse mõju inimestele. Ja kahtlemata see sirgjoonelisus on, on tõesti olnud ja südamlikus sealjuures, aga me teame, sirgjoones inimesel ei ole kerge. Ja selle tõttu, kui ikkagi me tahame sirgjoones liikuda, siis meil tekib konflikte paratamatult. Aga Vardo on suutnud ületada. Ja võib-olla üks hetk, mis minul on sööbinud mällu tema kuidagi sihukeses küllalt dünaamilises ja trastilises elus oli see, kui ta kaotas oma abikaasa. See oli üks jõuluõhtu kusagil 40 50. aasta piiril olevas käärkambris ja ta abikaasa oli võrratu solist. Häda laulis Maarja hällilaulu. Sees väikeses tolle aja tingimustes pool varjatud kokkutulekul. Ja maga lapsuke magasesse kõrgete nootide hetkel korraga hääl vaikis. Ja tema abikaasa oli, oli läinud igaviku. See oli muidugi selline vapustav seik tema elus, aga aga vaat on sellest välja tulnud. Ja praegu ta tõesti on jäänud härrasmeheks sõna kõige paremas mõttes. Mida te sooviksite temalt aga veel edaspidi? Ma usun seda, et. Ma toon veel midagi anda ja aeg-ajalt kätt külge lüüa oreli juures kooride juures isalikku nõuandjana ja jagada sellist soojust, mida jumalaemale kinkinud. Ja ma soovin, et ta võiks tunda ka Ennast oma kolleegide, nii kiriku kui kui ringhäälingu kolleegide ja ja meesterahva hulgas. Tõesti armastatud ja lugupeetud inimene.