Teatrivaht. Tere ja aitäh, et kuulate taas vikerraadioteatrisaadet. Täna räägime esmalt teatri NO99 kauaoodatud lavastusest Kihnu Jõnn Draamateatriauhinnatud lavastusest väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika ja kui meil veab, siis väisab saate teises pooles meid ka külaline. Kelle isiku aga jätame esialgu saladuseks. Küll aga pole saladus meie tänane saatejuhtide koosseis. Täna on ülekaalus naised. Minu Meelis Oidsaluga saadet tegemas Lea Tormis ning esmakordselt ka teatriteadlane suisa teatriteadust. Doktor Hedi-Liis Toome. Tere Hedi-Liis. Tere. Võib-olla sa esmalt räägid meile lühidalt endast, mis pidi sa teatrimaailmaga seni oled kokku puutunud? Kõigepealt aitäh mind saatesse kutsumast ja tahaks kohe teha parandused. Mulle väga meeldib sõnateatriuurija, mitte teatriteadlane. Ma tean, et sa tahetakse, olete öelda ka, ütleme pigem teatriuurija, aga ma olen siis alates esimesest jaanuarist sellel aastal teatriteaduse lektor Tartu Ülikoolis. Lisaks Eesti teatriuurijate ja kriitikute Ühenduse esimees juba kolmandat aastat. Teatriga olen ka praktilisemat kokku puutunud, töötanud kaks aastat Endla teatris, Eesti teatriliidus, siis rohkem või vähem olnud läbi aastate seotud festivali draama korraldamisega. Aga läheme siis esimesel aas juurde Teatris NO99 tuli Tiit Ojasoo käe all välja kauaoodatud kihnu junn. Nii selles mõttes oodatud, et lavastuse esietendus lükkus ootamatult edasi. Aga ehk ka seepärast, et tegemist on esimese lavastusega, mis valmib pärast möödunud suve hakul teatris toimunud ümberkorraldusi. Ja tänaseks on üksjagu möödunud ka aega teatrijuhti tabanud skandaalist, nii et selle lavastuse puhul oodati ehk värskelt taastulek. Lavastusse on hõlmatud seekord kogu teatritrupp. Külalisena tegi kaasa ka Soome jalastama teatritruppi kuuluv Anna Lipponen kes juba enne etenduse algust reipa soomekeelse lauluga saali valguvad. Vaatajaid justkui Soome laevale saabujaid tervitab ja Lipponen mängib üldse lavastuses. Olulist rolli tähendab enamike stseenide läheks laval saatma nimiosa mängivat Jörgen liiki aga temast enam siis liigist enam domineerib laval ehk erinevaid episoodilisi rolle kandev Maarika Vaarik, kellel näib üldse olevat selline protokonisti koorem kanda. Selles tükis. Kavalehel on teksti autoriks märgitud Juhan Smuul. Aga Smuuli näidendiga laval toimuval siiski väga vähe ja ainult repliigid pistmist. Rohkem on tegemist ikkagi sellise kaasaegse seisundi teatriga, kus teater NO 99-le omaselt ollakse hästi füüsilised, sportlikud, isegi kakrovaatlikud. Viimast nõuab sellise vormilise dominandina. Näitleja Ta jalge all ühe leidliku seadeldisega pidevalt sõna otseses mõttes lainetama pandud lavapind. Lea, mitte algtekstist eemaldumine, teater NO99 puhul mingi üllatus oleks, aga kas ja mis plaanis ojasoo lähenemine Smuuli tekstile sind üllatada või, või siis muul viisil kõnetas? Ei, ega ta ei üllatanud, aga ta oli natuke teistmoodi, kui ma esialgu mõtlesin, kui ma kuulsin, et hakatakse Kihnu Jenny tegema üle mõne aja siis muidugi käis peast läbi, et mida siis sellega taotletakse. Aga tuli ka kohe meelde, et eks selle näidendi puhul on põhiline olnud ikka alati laev ja kapp, Sten ja merestiihia. Ja muidugi jah, oli siis huvitav, kuidas ta nüüd selles lavastuses kõlama hakkab. Sest minu positsioon on selles mõttes natuke keerulisem, et ma mäletan ju, kui see sündis näidend ja mäletan esimesi lavastusi. Ja võib-olla ongi tähtis kujundlaevast ja kaptenist, mis tekkiski koos nende esimeste lavastuste ja esimeste osatäitjate ka. Ja selle võttis esimesena üles hoopis üks vene kriitik Natalja krõmova. Ja Natalia lõi niisuguse võrdluse, mis on väga täpne ja kehtib nähtavasti ka kõigil muudel kudel. Kuna esimesed lavastajad olid Voldemar Panso, kellega koos näidend üldse sündiski ja siis kohe selle järel ka Kaarel Ird Vanemuises ja esimesed Jõnnid olid Kaarel Karm ja Elmar salvu laht siis sealt tekkis üks niisugune kujund, et on erinevad laevad ja erinevad kaptenid. Ja ta võrdleski iesti ja Pansort kui erinevaid kapten, neid ird, kes sõidab põhiliselt kogu aeg oma ühe laevaga ja Panso, kes vahetab laevu ja, ja sõidab erinevate laevadega, aga et kaptenid on nad mõlemad ja ilma selleta ei saa. Ja see on vist kujund, mis kestab hiljemgi, kestab küllap ka selle lavastuse puhul, kuigi siin ta hoopis kuidagi teisiti lahendatud kooli, neis varasematest. Aga laev ja kapten on selles mõttes hea võrdlus kõigi selliste juhtimise probleemide jaoks ja ei juhi ja, ja meeskonna probleemide jaoks, nii et selles mõttes ma saan aru, miks see näidend kuigi mulle alguses oli natukene naiivne kujutlus, et äkki nad nüüd on otsustanud korraks teha ühe niisuguse päris vanaaegse traditsioonilise lavastuse, selles mõttes näitlejatel oleks karaktereid, mida mängida, et oleks head eesti teksti, mida välja tuua. Ja et mis on noh, ükskõik millises laadis ükski teater parajasti töötab, on alati aeg-ajalt kasulik, et näitleja natukene saaks ka jalad maha ja saaks mängida inimest tema mitmekesisuses, mitte ainult kõikvõimalikke kujundeid, mis aju laval annab teha küll liikumise, küll muusika, küll kõige muuga. Hedylid, sina oled kaasaegse teatriga hästi kursis, kuidas junn siis mõjus, oli see kaasaegne käsitlus klassikast? Kusjuures ka, kui ma esimest korda nägin, et no 99 hakkab lavastama Kihnu Jõnni just Smuuli Kihnu junn ja siis vaatasin ruttu, no 99 koduleht ja mulle tundub, et see on tegelikult nagu nende esimene eesti klassikatekst, mille nad lavale toovad, et ma ei saa number 30 vist, kui ma ei eksi, et nii-öelda justkui siis 70 lavastust on läinud aega selle jaoks et üldse jõuda Eesti klassikaline ja ma arvan, et see, et nad kuidagi seda nii lavale tulnud nagu Lea ootas traditsiooniliselt, et see ei ole justkui tegelikult üllatav ka ei ole ma nõus sellega, kui sa ütled, et et sellel tekstil ei olnud eriti tegemist midagi Smuuliga. Et minu meelest kuni lõpuni välja, see lähtus ikkagi sellest muuli ideest, mehest, kes ei tea justkui midagi navigeerimist paberite järgi, aga kes suudab seda teha nii-öelda siis õnne või, või saatuse tahtel. Et mida ta teeb siis olukorras, kus see laev on tuulevaikuses, seda ei saa enam edasi minna, et kuni selleni minu meelest nagu lähtuti väga selgelt Smuuli tekstist, mis siis, et see oli kuidagi teistmoodi üles või, või nii-öelda konstrueeritud, võib-olla siis kasutada sellist sõna. Ja üldiselt mulle tundus ka, et see tekst kõnetas kaasaegset eestlast nagu kaasaegset inimest, kes võib-olla mõtleb ka selle peale, et kuidas juhitakse, kuidas käib juhtimine, mis on üldse juhtimises oluline. Et selles mõttes ta nagu minu jaoks kõneles selle kaasajaga või või ma sain aru, miks see tekst on sellel hetkel lavale toodud. MINA, OLEN. Kirjutanud sellest lavastusest hiljuti ka teatrimuusika kinos ja ja mulle väga meeldis kujundlik leidlikkus, millega teater NO 99 ikka ja jälle suudab üllatada ikkagi selle leidlikkuse poolest ikkagi maailmatasemel ja väga järjekindlalt. Olgu neil kriis või mitte, vormiliselt suudavad nad alati üllatada, aga mulle isiklik. Ja ma palun, et te seda kommenteeriksite jäi sellest lavastusest ikkagi väga tugev mulje, et Tiit ojasoo nagu heale pühendunud kunstnikule kohale oli siiski väga isiklik. Et ta ei lähtunud lavastuse tegemisel niivõrd ühiskondlikkuse taotlusest või Smuuli teksti nii-öelda kaasajastamise võimalustest, vaid tema junn oli ikkagi teatrijuht, kes endiselt Ta õiendas arveid avalikkusega ja ja nagu ma oma arvustuses edastanud lava on väga vilets suhtekorraldusplatvorm, et igasugune suhtekorraldus mõjub taval kuidagi väeti ja väiklasena, millest mul kõige rohkem kahju oli, on see, et teatritrupp iseenesest on ju supervormis. Ja kui varasemalt on NO99 puhul räägitud enamasti ojasoo Semperi Hepner kolmikust, siis junn on selles osas küll sündmuslik lavastused, trupp mängis siin oma juhid selgelt üle ja ilmutas liidriomadusi, et kui vaadata puht energeetiliselt, siis Marika Vaarik ju tassib seda lavastust oma süles algusest lõpuni. Ja kuigi teistel trupi liikmetel pole laval suurt antud teha, siis ka nemad on silmanähtavalt kohal ja hindu täisi valmis jätma kogu selle kriisi, mis teatri juhtkond raputas selja taha ja tegema taas puhast kunsti. Aga Mulle isiklikult tundus saalist väljudes, et lavastaja ojasoo ise ei olnud edasiminemiseks valmis ja et lisaks siis postdramaatilise lavastusele oli just lavastaja vaatekohast tegemist posttraumaatilise lavastusega ja seda juba kolmandat lavastust järjest. Meenutame, et me oma esimeses saates olime väga kriitilised, nii hüsteeria kui heasoovijate veidi sellise arrogantse usutavuse üle, et ma väga loodan, et kui see asi, mida ma nüüd ummistan siin lavastajale paika peab, siis, et see lavastus kuidas tal lõpuks ka siis sellest traumast nii-öelda väljuda ja endas uuesti tulevikuks selline vabam, võib-olla trummeerimata hingamine leida. Tõsi, ma märksa kord ütlema, et ERR-i kultuuriportaalist võis lugeda järgmine teatri NO99 ilmavalgust nägev lavastus kannab pealkirja. Raske on olla jumal ja selle lavastaja on samuti Tiit Ojasoo, nii et ootame huviga. Aga selles lavastuses oli üsna palju sellist rahvalikust ja minu arust seal siukse vormilise võtmega mängiti selle rahvalikkuse teemaga, et kuidas see teeb, paelus või mida te selle puhul seal tähele panite? No ma ei tea, mida sa nimetad rahvalikkuseks, kas seda, et leiti seal paralleel karaoke laulmisega kuskil Soome laevadel või või et seal lauldi vahepeal mingit popuriid Eesti merelauludest? Noh, väga tuttavatest küll, mul tuli ainult lapsepõlvest meelde üks soome laul, mida Eestis ka väga populaarsena lauldi ja see oli minu meelest ka seal sees, oli Kellogaksi Toista möla ja ei niisugune mida praegune põlvkond vist enam ei tea, aga tänu sellele Soome lauljanna mulle tundus, et see oli seal sees. Aga no ja, ja siin on väga palju igasuguseid teatraalseid leide see, mida kõik on juba jõudnud kiita, aga mis tõesti oli hea kujund, oli see kõikuv platvorm, mis nii meenutas teinekord laeva kõikumist ja kuigi ta ei kõikunud päris nende reeglite järgi, vaid seal olid mingid sisemised reeglid ka teinekord, mille järgi ta kõikus. Aga igatahes see oli väga huvitav ja kui see platvorm seisma pandi, siis oli natuke isegi kahju, aga no tuulevaikuse episood pidi uga tulema. Kuigi see on tehtud Smuuli alusel põhjal, siin on kavalehel üles loetud kõik muud tekstid, mida samuti on kasutanud teatud nii et seda ei saa eriti ette heita, et seal Smuuli vähe oli, siis mul oli just see põhikujund laevast ja kaptenist minu meelest küll ja natukene tema tekste ka. Kui ma nüüd ootasin mingeid tee mitmekülgseid ja huvitavaid osa lahendusi siis nad olid kõik siiski natukene nagu ühte väravasse nad olid väga energeetika oli võimas ja kõik see liikumine ja see oli väga vahvalt tehtud. Aga niisuguseid erinevaid karaktereid siiski ma ei osanud eriti tabada. Kuigi ma ei saa ei Jörgen liigile ega seal kaljujärvel või kellelegi teisele seal Ragnar Ruustallile või neile ette heita, et nad midagi halvas, tegid nad selle lavas reeglite järgi, nad tegid kõik väga hästi. Aga õige on muidugi see, et seda asja juhtise vedas Marika Vaarik. Ja just see, tema energeetika oli võib-olla rohkem isegi sisemine kui, kui väline niisuguse liikumise peal tehtud, aga samal ajal paralleelselt mul oli väga hea meel, kui nüüd paar päeva tagasi Helmi Tohvelmani sünnipäeval anti Tohvelmani preemia Marika vaarikule, sest tema keha valitsemine just tervikuna mitte et ta nüüd seal hirmsasti liikumise peale ainult oleks, aga see, et tal on sõna ja kehavalitsemine kuidagi kuuluvad tervikuna kokku, kuivõrd see on üks väga tähtis asi, mitte mida mitte kõigil Eesti näitlejatel ei ole sellisel tasemel, nii et see oli õigustatud auhind, mis talle anti. Aga siis mõnes muus osas muidugi võiks jääda kõhklema, kuigi sealt võib leida tohutult palju vaimukaid leide, siin on neid juba nimetatud peale selle kõikuva platvormi ju veel kas või seesama leid, kus õnnetu isend lõpus sõidab laeva asemel ühe väikse vanni sees ja, ja kõik sellised kujundid ka neid, neid leide on seal palju, kõike ei suuda ühe korraga äragi tabada. Minu jaoks oli lihtsalt veel peale muu. Seraas siseaga, see on puhtalt minu probleem, natuke liiga lärmakas seal, kus tuli mängu see niisugune passi Fassi tase, mis oli lihtsalt füsioloogiliselt lööb seast välja, aga noh, see, see ei ole kõigil nii ja noorem rahva sõbra just sellist asja ootabki põhiliselt. Aga muidu jah, mida siit välja lugeda siis selle kapteni ja laeva kohta kapten oli lõpus üsna õnnetu ja ma ei tea, kas seal oli rohkem nüüd enese haletsemist või, või oli seal ka natukene enesekriitikat, ma ei osanud seda välja lugeda päriselt. Aga kui ma nüüd vaatan, milliseid tekste siin veel kasutatakse, no kuidagi selle, keegi otsis juba poliitilist teatrit ja paralleele ka riigi tasemel võib-olla just pärast, kui loed kavalehte, leiad sealt plaat Nonii riigi, siis tuleb iseenesest, aga see tasand on nii laeva kapteni puhul niikuinii olemas. See ikkagi, kuidas juhitakse ja kas selle Smuuli tekstiga merel ja üldse elus on kõige kuradima asi see, kui sa ei näe meest enda kõrval? See ju kehtib kõigis niisugustes vahekordades. Aga kui ma nüüd loen siit kavalehe pealt selle luuletuse Entson Bergeri luuletuse lõppu, siis tundub siiski, et noh, mingi lõplik resümee või lahendus sellest lavastusest, kui nüüd võtta seda kui mingit isiklikku ja, ja kollektiivse kriisi peegeldust ma ei tea, peab seda nii võtma, aga nähtavasti see võimalus on olemas. Siis äkki jääb siiski kõlama kaks asja, see rotid ei lahku laevalt, tähendab, vaev ei lähe põhja. Ja teiseks, see, mis siin lõpus öeldud on veel ei lõpe maailm ära, kes teab, miks on hea, kes teab, miks, kes teab, miks, kes teab, miks, kes teab, miks, kes teab, miks see on hea. Nii et nähtavasti peab jääma lootma, et et saadakse üle juhul, kui tegu on juhtimise ja ja meeskonnakriisiga, ma ei julge seda väita, aga see võimalus on seal olemas. Tegelikult see ei ole ju praegu nii-öelda esimene ojasoo lavastus, kus juba otsitakse seda tema nii-öelda arveteõiendamist jutumärkides Eesti ühiskonnaga või muide teatrivaatajatega seda tegelikult otsiti ka juba heasoovijate puhul, et mina läksin seda hea, neid hea soovitke selle ootusega vaatama ja ei näinud seda üldse, et ma olen nõus, et see ei olnud eriti õnnestunud lavastus, ma lugesin hiljem läbi selle romaani 1000 leheküljelise romaani tseremoonia oli nagu väga huvitav, et minu meelest viga oligi selles, et seda romaani nagu potentsiaali lavale ei realiseeritud. Aga et minule tundub ikkagi, et, et ma ei tea, kas me nimetame seda poliitiliseks teatriks, aga ojasoo ikkagi tahab anda kommentaari sellele, mis toimub praegu Eesti ühiskonnas. Jah, me võime öelda, et see on tegelikult seesama ühiskond, kes siis teda on hukka mõistnud. Nii et võib-olla tõesti, me võiksime näha, et läbi selle nii-öelda ühiskonnakriitikat ta tegelikult kritiseerib enda kritiseerijaid. Aga mina ikkagi nägin seal kuidagi mingit nagu laiemat tasandit sellest, et et kuidagi mulle tundub, et Eestis praegu väga paljud inimesed usuvad juhte, kelle juhtimisstiil põhineb õnnel mitte teadmistel. Et sellepärast on minu meelest väga märgiline stseen Jörgen liigi ja Marika Vaarikuga, kus Vaarik küsib. Noh, kuidas sa siis kavatsed juhtida, kas sa tead midagi narrigeerimisest ja tundub, et junn siis Jürgen Ligi kehastuses ei taha üldsegi kuidagi tõestada midagi päriselt teab, et ütlebki, jah, ma teen nii, ma teen nii, et ta on nagu selline noor Lahm ja eriti tuleb selle seetõttu välja kõik need teised on vanad mehed, isegi kui nad on sellised revüü stiilis nagu vanamehed minu meelest seal ikkagi nagu dilemma on ja minu jaoks lihtsalt kõige suurem probleem selle lavastusega ongi see, et kui junn läheb lõpuks lavale üksi siis kui te ütlesite, et trupp on väga heas vormis, et siis minu jaoks nagu Jörgen liikvel veendumus, et ta on minu meelest üks huvitavamaid noori näitlejaid Eestis tuletab millegipärast meelde Risto Kübarat nagu heas mõttes komplimendi mõttes ette heitena. Et ta lihtsalt lavastus kukub lõpus ära, sest junn ei ole veenev ja, ja see, et need rotid lõpp lõpuks lavale tagasi tulevad, et et mina ei lugenud seda nagu ühese sümbolina, et et see laev ei lähe põhja, kuigi tegelikult ka me teame, et näidendi lõpus mehed tulevad tagasi ja kinnitavad oma usku sellesse nagu jonni juhi omadustest, et seal oli täiesti mõttetu liider meie ees ja kui ma kuulsin, et oja ütles, et see on nagu jonni kasvamise lugu, siis sedasi minu meelest ei olnud. Et ma ei heida sellele lavastusele etega. Et seda ma ei näinud, mitte ojasoo tahtis. Mina nägin selles lavastuses vist midagi muud. Maarika Vaarik ikkagi taaskord teeb märkimisväärse rolli selles lavastuses. Kui tõesti, kui küsida, et kes on praegu Eestis suure tähega näitleja, et siis see on Marika Vaarik, kes minu meelest on nagunii mees- kui naiskategoorias, kui me jätkuvalt tahaksime neid kuidagi eristada. Ja minu meelest on jällegi ka väga märgiline, et tegelikult see nii-öelda junni kõne mille siis peaks, justkui esitame Jörgen Liik, et selle tegelikult esitab ka Maarika Vaarik. See, mis sa kirjeldasid, et selle toimunud mingisugust arengut minu arust seal ei otsitud, ka seda ja see on see, kus minu enda nii-öelda sisemine kibestumus sai võitu, Marika Vaarik on supervormis ja soovime talle, siis on Elmo Tohvelmani nimelise auhinna saamise puhul ja jõudu siis Tiit Ojasoole oma liidrikogemuse edasisel mõtestamisel teatriva Aga läheme siis tänase teise lavastuse juurde, milleks on Eesti Draamateatri vägagi menukas suure saali lavastus väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika tegemist on 2016. aastal esietendunud eepiliste mõõtmete, et ega sellise neljatunnise laiv bändi kasutava suurt osa draamateatritrupist Kaasava lavastusega, mille eest Hendrik toompere juunior sai siis ka parima lavastaja, teatriauhinna Näidendi autor on leedukas Maarjušiwaškeevitš, kes sai selle tekstiga Leedus üsna suure, sealhulgas negatiivse tähelepanu osaliseks, kuivõrd tekst räägib üsna sellise Rubusse ause loo kaasaja Leedu väljarändajate seiklustest Londoni põhjakihis. Leedukate enesehinnang on ja selline ajalooline minapilt on sellele teadupärast juristi vastukäiv ja kuigi lavastuse parima lavastaja auhinna Sis kriitika nii üksmeelne Ravasse headuse osas ei olnud, et Madli Pesti oma sirbi arvustuses lausa sulab vaimustusest, aga näiteks Jürgen Rooste oma ERR-i kultuuriportaalis avaldatud tekstis kirjutab üsna kuuri alt ja me tavaliselt siin arvustusi, tsiteeri seekord teeks aga erandi, et ma loeks siiski por alustuseks rooste arvus, sest et tsiteerin, mis toompere lavastuses puudu jääb, on mugavustsoonist väljumine. Maailm on tegelikult valmis kujul lavale heidetud, sellele enam palju ei lisandu. See kõik on üsna klassikalises vormis lavakunst, mis maitseaineks pruugib tänase teatrikeele elemente. Roostelisaga näitlejaid ei jõudnud päriselt kohale, miks nad seda teevad ja kes nad on ja rooste lõpetab oma arvusse veidi kooli papalikult, aga iseenesest ta ju räägib tõtt, kui ta ütleb, et kaasaegse teatriks olulisem tingimus on süvatöö ja selles lavavormis elamine ja hingamine. Selleks peab killu endast ohverdama. Et lihtsalt varba märjaks tegemine ei ole selles maailmas ujumine. Et kuidas sulle Hedilis lavastus tundub, oled sa rohkem pesti või rooste kambas? Mulle tundub, et ma olen seal kuskil keskel. Ütleme, et mina ka ei jaga sellest suurt vaimustust, ei arva, et see oleks pidanud saama sellel aastal parima lavastaja preemia, mina siis võib-olla sulasin selle Lauri Lagle paradiisi vaadates. Et aga see selleks, et auhinnad antud ja et ma olen nõus, et selle lavastuse nagu väga olulisi, väga positiivseid elemente, mis võib-olla ei olegi konkreetselt seotud selle lavastusega, vaid pigem selle kontekstiga kuhu see paigutub, et esiteks see, et Draamateater ikkagi läbi selle riskis ja andis võimaluse noorele lavastajale teha suure saali lavastus kaasata väga palju trupi. Sa näed, et sinna on pandud palju raha. Ma tahan öelda, usaldatud, et see on tegelikult minu meelest nagu oluline asi. Teiseks on näha, et inimesed, kes selles lavastuses kaasa teevad, tahavad seda teha lavaste, tähendab, on suutnud neid kuidagi nagu ühise eesmärgi nimel nagu kokku tuua. Ja kolmandaks, see on toonud, ma arvan, draamateatrisse noort publikut, mis jällegi ei ole ebaoluline. Ma arvan, et noored on nagu teatri tulevik. Ja neljandaks aa, et kui kogu aeg räägitakse, et ei ole Eestis suure lava lavastajaid, siis vähemalt toompärasele lavastusega tõestas, et ikkagi suudab teatud mõttes vähemalt sinna suunda mõelda, kuidas kaasata nagu kogu lavaruum ühe tegevuse nagu teenistusse. Aga üldiselt minu jaoks lavastus liiga pikk, bee liiga mürarikas. See, mis on ikkagi selle lavastuse teema, tee ma ütleks, et kvantiteet ületab selle lavastuse puhul kvaliteedi minu jaoks. Ja minu jaoks oli seal hästi palju sümpaatseid elemente ja ma ütlen ausalt, et kutseliselt tunnetuslikult mulle lavastus oli väga sümpaatne just sellesama mängulusti pärast, mida sa mainisid, et tõesti lavastaja oli suutnud kuidagi motiveerida tegelasi, isegi kui neil ei olnud tegevust alate leitud nende massistseenide ajal seal laval, aga ometi hästi palju on just lavastus tehniliselt hästi palju selliseid käsitöö, puudujaid ja minu arust häirivalt palju oli näiteks neid hetki, kus lavale oli lihtsalt koondatud masinategelasi aga nendega polnud mitte midagi osatud peale hakata, ei tahetudki midagi väljendada, isegi sellisel baastasemel tegevuse leidmisega oli probleeme. Tihti oli tunne, et piltlikult öeldes, eks otsesõnu oli ka seda siis bänd oli laval, bänd tuleb lavale, aga mida ei ole kontsert? Kontsert jäi nagu olemata. Minu jaoks ka vist põhilised probleemid selle lavastusega hakkavad sellest, et võib-olla noor lavastaja, kes esimest korda lavastab suurel laval targutamise, nagu ma oleksin seal, aga vana tahtis nagu kõik asjad panna korraga, sest ta lavastused seal on jutustaja seal selline Brehtiliku üritus, seal on videolahendused, sellel live muusika, seal on suured massistseenid seal tinglikus, seal on mingeid psühholoogilisi, teatri elemente. Seal on mingisuguseid reaalseid hetki, et see kõik oli kokku pandud sinna ühele suurele lavale ja veel neli tundi, et lihtsalt ta ei jõudnud seda nagu läbi lavastada selleks et me saaksime nagu väga hea esteetilise elamuse. Ja lisaks vist. Ma vaatasin selle nüüd teist korda tegelikult video põhjal uuesti läbi. Ja et kui see teema peaks olema immigratsioon, et siis eriti sellel teistkordsel vaatamisel see minu meelest jällegi selline nagu suureks saamise lugu rääkis 90.-test, kus on vägivald, selline nagu seksuaalne esteetika. Et see võiks ka ükskõik kus praegu aset leida, et see ei olnud oluline. Ja teiseks, et siis jällegi see, et selle tegelase arengut seal ei ole, et kui on nagu 15 aastat möödunud, et sesse penn on täpselt samasugune, nagu ta sealt autost alguses välja tuli, et ka seda nii-öelda tegelase arengut selles lavastuses kahjuks ei uskunud. Kristo Viiding ja seda peategelast penni kehastab ju väga atraktiivselt ja ütleme, et kui ta muidu see lavastus oli, selline, pigem sellist kaasaegsust kobavalt tsiteerima avastas ta ei olnud isegi kuidagi kaasaegne. Et seati üles rida võimalusi mingiteks kujunditega tegevusteks, mida ei kasutatud, noh näiteks seesama Fredi Mercury läbiv joon, et see peategelane Penn fännab Fredi Mercury ja siis aeg-ajalt ilmubki Jüri Tiiduse võluvas kehastas lauale ka Fredi ise ja bänd, lõpp katuuri lahti, aga mida ei ole, on siis kontsert, mis võiks neid hetki kanda väga palju selliseid ülesseatud võtteid jäid realiseerimata. Ta, ja kui rääkida kaasaegsel just selles mõttes, ta on kaasaegne, et kui tavaliselt kiputakse kultuuris ja filmis ja teatris objektistama naisi, et siis siin on ju väga jõhkralt objektistatud Kristo Viidingut kelle paljaste ülakeha siis ikkagi mehiselt lavastuses Expluateeritakse. Aga ma olen nõus jah, et tegelase sellist enda sisemist dünaamikat, et ei toimu, kuigi see lugu ju juhatab peategelase penni väga veidralt trajektoori pidi elus edasi ja igavese seen, kuhu ta jõuab, annaks võimaluse kuidagi viidingul ka sisemiselt kasvada, areneda või või kuidagi moonduda, et see jääb kõik olemata, et see kõik veidi kohmetu ja ja väline ja suur seal laval võrreldes selle lavastaja enda panusega puhtast ulakas mängulustist nagu sellist produktsiooni nii suurt produktsiooni välja ei kanna. Et minu jaoks ka täpselt see Kristo Viidingut tegelaskuju jäigi poolikuks ja ma arvan, et see võib tulla sellest, et lihtsalt füüsiliselt nelja tunnist lavastust vedada, et on tõesti suur osa sellest tegelikult kogu aeg laval. Et seal ei olegi võimalik nii-öelda ühelt poolt täiteseda jutustaja rolli ja teiselt poolt luua mingit psühholoogilist karaktereid, kes peaks arenema, tähendab, mina oleks eeldanud, et ta suudab seda teha, et kui talle on antud selline ülesanne. Aga sellega ta jääbki jänni, et tema, sellel jutustaja ja tegelase minal ei ole nagu väga suurt kuidagi erinevust. Tal on aeg Selleks maa ja ilm seal, sest nagu sa ütlesid, lavastus on väga pikk, aga, aga tal võib-olla ei olnud antud jah ka sellist ülesannet, aga üks teine mees, osaline venelast kehastav Nikolai Bentsler sai ju ka väga palju tähelepanu sellel samal teatriauhindade jagamisel pälvis parima meeskõrvalosa auhinna ja, ja eks see on ju erakordne, kui Eestis ikkagi venekeelne näitleja. Sellise tunnustuse Eesti publiku ja teatri avalikkuse poolt pälvib, aga minu arust selle rollisoorituse esiletõstmine nagu tekitab üsna palju küsimusi. Et kõigepealt, kui me seda tegelaskuju vaatame, siis tegemist on sellise suveteatri tasemel jämekoomika, aga kui Bentsler läheks Vene teatrilavale seda rolli esitamas, ta saaks lihtsalt peksa vaheajal ja et see asjaolu, et selline jõmlikke venelase tüüpi eesti publikut kuidagi lõbustav, noh, see, see on ju igati ootuspärane, aga selle venelase kuvandi taoline laadalike ekspluateerimine seal ikka mängitakse väga palju publikusse selle pinnalt siis see nagu tõsiselt häiris, häiris ka see, et seda siis kuidagi seda saavutatud tähelepanu ei kasutatav millegi muu jaoks ära, et seal kordagi ei minda näiteks selle rahvusküsimusega mugavustsoonist välja ja tekitab omakorda küsimuse, et miks see venelase tegelaskuju seal tegelikult üldse vajalik on. Et tundub tõesti, et see on niuke laada eksootika rohkem mida lavastaja siis suht südametunnistuse piinadeta seal ekspluateerib ja, ja tegelikult sama küsimus tekib ka lavastuse kohta laiemalt. Et kui Leedus tekitas skandaali just see Ta astus Leedu eneseteadvuse konnasilmadele, et seal osa publikust tõesti solvus siis eestlasele ju seal mingeid samastamise võimalust ei teki, meiki kirvitamisel leedukate üle, kes läksid Londonisse, et see kõik ongi selline nagu lahe seiklusel poolt Meelelahutus kogu see ühiskonnakriitika jäetakse lee, võetakse siis see asi lavastada pigem sellisesse. Mulle meeldib soomlase Juha voorini raamat joomahullu päevaraamat, et selline sotsiaalporno võtmes lõbus seiklus, mis siis pigem innustabki publikud, nädalavahetused iga lumpenlikult hullu panema, kui et kuidagi teadvustaks mingisuguseid asju. Ma ei ole seda meelt, et kunst peab olema kogu aeg sotsiaalselt vastutustundlik, minu arust on kunstil just vabadus olla täiesti vastutus tundetu. Ja mu arust võib ka terve hooaeg kogu aeg neil joomahullu päevaraamatu lugude võtmes lavastusi treida ja veel hullematki, aga mul puhtalt ideeliselt asemel hakkas kuidagi saalis väga, väga igav. Et neid eriplaane, mida seal Haindus oleks võinud väga lihtsasti hulka paremini ära kasutada. Et ja just seetõttu ei saa lavastust jah, eriti mingisuguseks õnnestumiseks kahjuks pidada ja ma natuke polemiseeriksin sinuga ka selles plaanis, et noh, nii tore draamateater sihukest asja teeb minu arust. Me teeme liiga draamateatrile sellega, kui me niimoodi patroneerivalt heldime iga kord, kui seal midagi kaasaegset just välgatab, sest Draamateater on väga mitmekihiline organisatsioon ka loominguliselt ja seal on kogu aeg olnud eripalgelisi asju eri saalides. Me lihtsalt kommenteeriks tõesti seda Bentsleri tegelast, et minu jaoks oli see lihtsalt täiesti nagu venelase stereotüüpiseerimine, mis seal täpselt tänu sellele publiku nagu reaktsioonile ehk siis sellele naermisele nagu ikkagi taastoodab jälle seda meie arusaama nendest venelastest. Et kuigi küll positiivse külje pealt ma ütlen seda, et ma nägin, et toompere nüüd ise toob lavale võroPajevi teksti, kuhu bensleran taas näitlejana kutsutud, et et selles plaanis kindlasti väga hea, et vene teatri näitlejad kutsutakse ka eesti draamateatrisse mängima. Et ma arvan, et kes üldse siis Draamateater peakski just seda tegema. Ja, ja ma ei tea, kas Vene teater veel mängib. Aga ma kindlasti soovitaks minna vaatama jaak printsiga, peaosas seda nende Richard kolmandad, mis mulle isiklikult väga meeldis. Meil on teatrivahi saates läbi ajaloo esimene külaline, tere, Veiko Tubin. Tere, Meelis, mulle nagu minul oli au osaleda sinu ägedale loeng lavastusel, mida sa siis Henry hütiga kahasse tegid Kanuti Gildi saalis, mis rääkis erinevatest teatri kutsungitest nendest helilistest Kõllidest, mis siis enne etendust erinevates teatrites kõlavad. Ja et see kõik oli nii huvitav ja tore, et siis võib-olla võtaks ka täna natukene aega ja kuulaks neid arutleks nende helindite üle, mis meid teinekord rohkem, teinekord vähem, märgatavalt teatris tahavad. Et kõigepealt, kui kaugele te üldse läksite ajaloos nende Kõllide kaebamisega? No me läksimegi nii kaugele, et me tegelikult hakkasime kaevama kõikidest teatritest algusest peale. Jõudsime järeldusele, et esimene publiku märk eesti teatris kõlas üleüldse aastal 1967 ja Tartus Vanemuise teatris, kui avati Tartu Vanemuise teatri uus maja. Ja see on huvitav ka, et meil tegelikult nendega mõtlesime ja arutasime sellel teemal, et miks need publikumärgid helilised üleüldse kasutusele võeti, sest tegelikult ju tollel ajal kõikides eesti teatrites kutsuti publikut saali põhiliselt kellahelin, aga mähesemal, aga tulede vilgutamisega. Ja keegi ei osanud meile öeldi, et, et kust see konkreetne impulss tuli. Sest et seda praktikat väga palju ka meie naaberriikides ei ole, näiteks kui me uurisime nii Soomest, Venemaalt, selt Lätist, Leedust, siis öeldi, et on üksikud teatrimajad, kus neid Kõlle kasutatakse, aga üldiselt see ei ole selline supkultuur, nagu Eestis on tiga etendust juhatab meil sisse selline muusika. Ja, ja see Vanemuise teater tõepoolest, siis me ise arvasime, et ehk tal tekkisid sellised uued mõnusad tehnilised võimalused, sai valmis uus maja sinna koridoridesse olid paigutatud kõlarid ja tehnik ütles, et meil on nüüd võimalik seal midagi lasta, et äkki tuleb teil mõni hea mõte ja ma arvan, et nii see asi alguse sai. Aga äkki kuulaski seda Vanemuise kõlli, et kujutlegem ennast siis Vanemuise suurde majja näiteks enne etendust? Mis tunded sul tekivad, väga niisugune soe, soe ja armas tunne, et mul tekkis tunne, et ma olen tõesti teretulnud sellele etendusele, aga kuna ma ise olen nii muusikakauge inimene, siis äkki sa natukene annad muusikalist tausta ka, kus kohas helinud üldse pärit on ja see on tõepoolest, on märgilise tähendusega helikutsung, sest et see on pärit eesti esimesest rahvuslikust ooperist Vikerlased Evald Aava ooper. Ja see on sealt tegelikult duett pealkirjaga õnn meie juurde, jää, jää meiega ja Vanemuise kutsuge selline mis on siis püsinud muutumatuna 51 aastat ja väga paljude inimeste mäludes sööbinud ja erinevaid teatriinimesed on meile öelnud, et see on nagu nende juba mingist lapsepõlvest selline kõll kõll, mis sellised neil peas, et näitena tuues täiesti erinevad inimesed nagu näiteks Lea Tormis versus Mart Kangro rääkisid mõlemad, et nad teavad seda küll ja see äratab, neis on mingisugused sellised lapsepõlve mälestused teatrist ja Erikeseda. Aga iseenesest on ta väga märgilise tähendusega ja tõesti, nagu sa ütlesid, selline mõnus pehme kutse teatrisaali õnne juurde, õnn meie juurde, jää meiega, et kes seda tausta teavad, eks nad saavad veel nagu, nagu suurema sisulise kogemuse seal. Mulle on eriti armas selle kõlli puhul, et seal ei ole, kuigi Vanemuine on niisugune väga akadeemiline nii-öelda loomeorganisatsioon, et seal ei ole sellist punnitatud väärikustelt, ta tõesti mõjub kuidagi sedasi hellalt ja inimlikult, olgugi et hästi klassikaline helitükk. Aga kui nüüd väärikusest rääkida, siis kogu see Kõllindus ja nii-öelda see teatrietikett ja protokoll me traditsiooniliselt mõtleme, et on ikkagi sihukeste, repertuaariteatrite ja vanemate ja, ja Akadeemilisemate teatrite pärusmaa, aga aga nagu selgus, siis ka meie avangardistidega 90.-te lõpus ja nullindatel ikkagi kasutasid üht koma teist heliliste samuti oma publikut kuidagi meelestada enne etenduse algust. Etendus ise ei pruukinud ju kõige turvalisem kogemus olla, et siis kuulake, kuidas siis avangardist nii-öelda rahustas publikut enne šokeerimist. Ja ja. Siis ei jää. Kab ühelt poolt väga Lauri saada valulik ja selle auto on tõepoolest Lauri Saatpalu ja kui me tema käest küsisime selle loo tausta, siis tema esimene vastus oli, et tema ei ole seda teinud, ta ei mäleta sellest mitte midagi, et seda pole olemas. Tõepoolest aastal 93 jaa, Von Krahli teatrile, siis selline publiku märk loodi, sellised mõnusad kummalised aafrika rütmid, seal taustaks ansambel, keda me sel ajal kuuleme, säpp mama ja see on nende 93. aasta plaadi pealt kõige esimene lugu, nii et no minu ja Henri peas tekkis ka mõte, et võib-olla see kõll on tekkinud üsna juhuslikult. Ta on lihtsalt haaratud mingisugune esimene ettejuhtuv plaat kuskil raadio stuudios ja pandud sinna väike sinna peale, aga, aga tõepoolest ma ise mäletan oma lapsepõlvest, Von Krahli teater ka oma raadioreklaamidele näiteks kasutas seda algust. Ja kui me rääkisime praeguse väga legendaarse Von Krahli publiku kutsungi Kersti Carroga, kuna seal enam publikut sängi tõlkija Kersti kutsub kõiki isiklikult saali siis ta ütles, kaeta mäletavasti publiku märkis, oli umbes kuni tõesti kahetuhandendate aastate ja kuna inimesed olid niikuinii segaduses seal Von Krahli teatris, kus etendus toimub kas paaris või garderoobis või et siis siis oli ikkagi publikumärki vaja, et neid kuidagi sealt baarist kätte saada. Ja ma olen nõus, Kersti Karro on täiesti eraldi legend eesti teatris ja teine kord, kui tema sul pileti on ära rebinud, siis siis sa mõtled isegi, kuhu sa nüüd sisenemas oled ja see on igati hea, see käib selle kri toonusega kuidagi kokku, aga ma ise ma ise olin hilisteismelisena Von Krahli üsna tihe külastaja tol ajal, aga ma ei mäleta, et ma oleks kunagi kuulnud seda kõlli, nii nagu me mäletame Vanemuise kõlli. Nii nagu ma ei mäleta, enamus kõll ja eks meeldejäävuse osas võib-olla mingit rolli mängib ka see, et kuidas kõll on tehtud, kas ta tegelikult ka nii-öelda silma või kõrva torkab ja, ja üks selliseid suuremaid üllatusi mu jaoks kogu selles loengus lavastuses oli see, et Draamateatris üldse on mingisugune Kõll, et kuulame seda ja siis kommenteerime just seda nii-öelda kõrva, Turkavus aspekti seal. No raadioeetris ta isegi vaikuses kõlab päris hästi, kuigi ma arvan, et need kuulajad, kes meid praegu autos kuulavad, et nad võib-olla sealt maantee mühine sellest midagi välja ei kuulnud, aga, aga tõepoolest draamerate publiku märk mis ei ole väga vana, mis on Liisa Hirschi poolt tehtud ja Draamateater ise ütles meile, et nad said inspiratsiooni oma publiku fuajees laes rippuvate kristallidest britest ja sellega linnast, nii et seda küll ilmselt oli publikumärgis kuulda. Kuigi, kui me ise üritasime ennast sinna draamateatrisse nii-öelda nagu kujutleda, siis selline õhtune aeg publik sumiseb ja kui selline Kerge kliriliselt kuskilt tuleb, et ega ma arvan, sellepärast ta tõesti ei ole seda tähele pannud, et ta sulandub nii keskkonda, et põhimõtteliselt võiks ka lihtsalt keegi seal natukene seda lühtrit liigutada ja aga see on huvitav fakt, tõepoolest draameratles helimärk on, kuigi kõik teavad, et seal vilgutatakse tuledega, aga nad leidsid, et kuna mitmed isikud publikus tegid neile märkuse, et nad ehmatavad enne teatrit, konnad aru, et tegemist on elektrikatkestusega, et siis on teil kindlasti vaja publikumärke ja nad on siis sellise leidnud endale ja see on väga rahustav ja uinutav ja uuni teinekord ka teatris on väga kosutav, aga nüüd hoopis ainukene kõll, mis, mis nagu tõesti mind kuidagi on kõnetanud ja aktiveerinud siin viimasest ajast, mis eriliselt võib-olla torkab mitte ainult kõrva, on siis no teatri oma. Ja on ju selline energiline ja tõesti nagu häälestama või kuidagi tähelepanu teritav kutsung mõnes mõttes tegelikult ka väga klassikaline, sest kui me võtame lihtsalt signaali kui sellise märgi ja see on klassikaliste vaskpuhkpillidega sisse mängitud, et siis nagu, kui inimeste kuulata, saab tegelikult kohe aru, et tegemist on märgiga, tegemist on kutsungiga. Aga tal on selline väikene, kaasaegne võti ikkagi ja no teatri publiku märk on tõepoolest ainukene publiku märk Eestis mis ei ole kirjutatud eesti helilooja poolt või ei ole eesti lugu, vaid et no teater, kui nad alustasid, siis nad ise meile ütlesid ka, et meil oli nagu mitu varianti ees narkoos kunstilise kollektiiviga valisid just selle välja. Selle loo nimi on tegelikult asfalt tango ja see esitaja on nii keeruline, et ma ei suuda seda välja öelda, aga seal mingi silla, no midagi sellist. Et tegelikult niisugune hästi pikk lugu ja selle loo algus ja nad on seda kasutanud kindlasti ka kuningas ubus aasta hiljem. Ja selles mõttes, sest ma olen suga päri, et tegelikult see on publiku märk, mis ka teatriringkondades inimestele nagu kõige rohkem on meelde jäänud ja inimesed, kes nool teatris käivad, teavad publiku märk ja oskavad ka ette ümiseda, et kui ma paluks kellelgi seltskonna sünnitada draamateatri publikumärki, siis noh, vastus oleks null, ma arvan. Ja seal üks kommentaator teie lavastuses siis lavastus, tiimiväline kommentaator luges sinna sisse ka üldse sellist, no teatri ütleme võitlejalik. Et hoiakut, et mis nende teiste näidete puhul samuti silma torkab, et seal ikkagi üritatakse edasi anda kuidagi sellist ka teatri enesekuvandit või et tutvustada nii-öelda reklaamida teatri kui sellise olemust, aga ometi on ju väga palju teatreid Eestis, kes kas siis teadlikult või juhuse tõttu ei kasutagi mingit signatuuri Te vist suhtlesitega nendega, mis seal, kas on ka mingisuguseid veendunuid, signatuuri, vastaseid organisatsioone, kes kuidagi on põhjendanud, miks nad seda ei kasuta? Ma arvan, et hästi paljud siiski ei kasuta seda puhtalt tehnilistest põhjustest, et neil ei ole sellist maja, neil ei ole sellist saali. Neil ei ole sellist vajadust seda lasta. Kuigi on ka paar väiketeatrid, kes on meile öelnud, et nemad kasutavad publikumärki, kuna nende jaoks on publiku märk üks osa teatriks olemisest. Ja ma arvan, et see on mingi selline asi, mis on eesti teatrikultuuri niimoodi sisse imbunud. Et eos juba arvatakse, et kui sa tahad ikka päris teater olla, seal peab publiku märk olema. On mõned, näiteks seesama Kanuti Gildi saal, kus meil see esietendus toimus on? Ma arvan, see Priit raud on noh, ta on ikka suht publikumärgi vastane. Aga lihtsalt sellepärast ka, et seal ongi erinevad arvamused, et kas lasta enne lavastuse algust inimestele mingisugust nagu meeleolu või mitte. Sellepärast et tihti ei haaku järgneva etenduse meeleolu üldse selle muusikaga, mis seal ees on ja näiteks suvelavastuste puhul väga paljud teatritele üldse kujundavad lavastusele vastava helimärgi. Nii et see küsimus kas lasta või mitte, et kas publiku märk ei vuliku märk ja on ka mind kummitanud just enne seda lavastuse algust ja ma olen mõelnud, kaedne publikumärgid on, ma ei tea, võib-olla vist Poleks vaja, et saaks ka lihtsamalt hakkama. Aga olles nüüd kogu selle protsessi ise läbi teinud, analüüsinud neid lugusid ja kõige sellega kaasa läinud, siis mul on tegelikult väga meeldivad need teatri väikesed identiteedi, helilised kutsungit, mis seal ees on ja, ja ma leian, et need on väga toredad ja, ja kui keegi neid tähele paneb, et need teated mõtlevad selle peale, et siis on tegelikult selline ilus kummardus ka teatripublikule, et me kutsume teid saali läbi mõeldud heliga ja viimastel aastatel on lisandunud ka teatud tehnilised nii-öelda instruktsioonid, mida alati enne etendust antakse üksnes siis see, et lülitatakse välja mobiiltelefone. Seda on huvitav jälgida alati, et kuidas täpselt on formuleeritud ja kuidas selle nii-öelda ideega mängitakse. Aga suur aitäh, Veiko ja kas te mängite oma sõda, loeng, lavastust, mida kindlasti tasub vaatama minna veel kuskil. Ja ma ei oska sulle täna öelda, kuupäeva, aga tasub teatri erinevate teatrikavadel silma peal hoida ja kui sealt leiab sõna pari sisenemine sisenemisse sest meil on kindlasti on plaanis minna sellega Tallinnast välja külastada mõnda teist teatrit. Ja on ka Tallinnas mängimise mõttes, et nii, et hoidke ennast kursis kindlasti infot Kanuti Gildi kodulehelt. Teatrivaht. Tänases saates rääkisime kahest silmapaistvast lavastusest teater NO99, Kihnu Yonnist ja draamateatri välja heitmisest ehk ühe õunakroonikast. Meil käis külas ka Veiko Tubin, kellega rääkisime teatri Kõllidest. Saadet juhtisid Lea Tormis, Hedi-Liis Toome ja Meelis Oidsalu ja helipuldis oli maris Tombak. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.