No hästi Nii cool. Nii koolipäevani osakond. Tere, mina olen Eero Epner ja töötan draamaturgina. Ja kes seal dramaturg on, seda ma isegi hästi ei tea, nii et libiseme sellest teemast edasi. Ja ma peaksin siis teile teadusliku loengu teemal, miks on hea olla hull. Ja seal alustuseks ma tõstaksin kõigepealt koduste vahenditega, et tõepoolest, nii teie raadiokuulajad kui ka mina oleme suhteliselt peast segi ehk hullud. Ma ei, mõtlesin hullu talle mitte selliseid, kes hommikuti kätega mannaputru söövad, kuigi kindlasti meie seas on ka neid, aga ühed teistmoodi hullud. Võtame kasvõi praeguse olukorra. Mina olen siin punaste telliskividega vooderdatud stuudios ja räägin teiega, keda ma ainult kujutan ette. Ehk te olete mu nähtamatut sõbrad ja inimene, kes räägib nähtamatute sõpradega, on ilmselgelt nupust nikastanud. Ja samamoodi ka teie teie praegu kuulate, kujutate ette, milline see koht võiks olla, kus ma räägin ja milline mina olen ja olete ka järelikult peast segi. Või võtame järgmise näite, mis tõestab, et me oleme kõik ühiselt mõnusalt hullud. Kui te mõtleksite korraks sellele järele, mitut fotot olete täna näinud kas ajalehes või, või telefonis või kusagil mujal siis ma arvan, et see number ilmselt on, on päris suur. Ma käisin hiljuti, õigemini päris mitu aastat tagasi oma vanaemal külas ja viisin talle kaasa ka mõned fotod ja siis ta vaatas neid iga foto peale, kulustan minut või kaks, ta pühendas neile väga palju tähelepanu. Sellepärast et ta uskus, et nende fotode peal ta näeb midagi, mis on tõsi. Ta näeb, kuidas elu päriselt toimub, mida tema lapselapsed teevad ja kuidas rohi kasvab ja nii edasi. Ja tuleb öelda, paraku kogu lugupidamise juures minu vanaema oli sellel hetkel hull. Sellepärast et piltide peal ei ole tõde. Mõelge näiteks selle peale, kui paljud teist on teinud viimasel ajal endast selfi teinud pildistuse iseendast. Ma arvan, et päris paljud. Aga nüüd mõelge, mis ilm oli sellel ajal, kui selfi tegite või mõelge, mis riided teil seljas olid või mis ruumist olite. Ja nüüd mõelge, kas te olete alati sellise ilmaga sellistes riietes ja samas ruumis. Kui te olete samade riietega samas ruumis kogu aeg, siis te olete tõesti väga hull. Aga kui teil need riided ja ruumid ja ilmad ja näoilmed vahetuvad, siis järelikult selle selfi peal, mis te tegite, olite te ju ainult korraks, see, kes te tegelikult olete, järgmine hetk teil on teistsugune näoilme, teistsugused riided, kõik on muutunud. Ja tõde on seal reservi peal ainult 0,001 sekundit. Järgmisel hetkel on tõde midagi muud. Kui te usute, et see selfi on tõde, siis ka teie olete hullud. Või võtame veel näiteid? Ma usun, te olete kõik näinud vanalinnas ringi kõndides poode või kohvikuid, mille külge on kinnitatud suur metallist kringel. Ja ilmselt te olete sinna poodi läinud ja ma arvan, et ei ole küsinud, palun mulle üks suur metallist kringel. Te olete läinud sinna kohvikusse või poodi, olete tahtnud ja loodetavasti olete saanud suhkrust kringli või, või mingit kooki kohvikust osta. Järelikult te olete hullud, sellepärast et eile oli ju välja reklaamitud metallist kringel, aga teie saite sellest hoopis teistmoodi aru, teie saite aru, et siit saab hoopis suhkru ja kaneeliga kringlit või kas teate neid ümmargusi liiklusmärke, kus on üldiselt punane, aga keskel on üks telliskivi? Ja võiks ju iga normaalne inimene eeldad, et selle liiklusmärgi juures jagatakse telliskive. Aga sellepärast millegipärast kõik hullud inimesed arvavad, et see Telliskivi tähendab, et siit ei tohi autoga edasi sõita. Või praegu, kui te kujutate mind siin ette, ma võin teile vihjeks öelda nii palju, et minu Champer ei ole topitud püksi kuigi see oleks normaalne, loogiline, sellepärast et siis see Champu annaks mulle rohkem sooja, oleks mõnusam. Aga ma olen otsustanud, et ma näen palju lahedam välja kumu Champer püksis ei ole. Järelikult ma ei käitu nagu mõistlik ja loogiline inimene, vaid ma käitun nagu hull, kes arvab, et olulisem on näha ilus välja kui see, et mu kehasooja peaks. Võtame järgmise näite. Kunagi mitte väga ammu elas Eestis üks geniaalne luuletaja, kelle nimi oli Juhan Viiding ja tal on üks kahe salmiline luuletus, mille esimene salm kõlab nii. Kui teistel lastel oli mängumuru, siis mulle seda asendusparkett. Mu koolitee läks läbi uue turu, kus väike purskkaev pritsis eluvett. Ehk teisisõnu kolm rida mõistlikku juttu ja korraga pritsib purskkaev mingisugust eluvett. Mis asi see on? Mina ka ei tea. Ma tõesti ei tea, mis eluvett purskav pritsib. Aga võib järeldada, et luuletaja kui ta luuletab väga sageli, on samuti hull sest ta kirjeldab midagi, mida tegelikult ei ole olemas. V teeme viimase katse, et taas koduste vahenditega tõestada teie hullumeelsust, head lapsed, võtke näiteks välja üks kamm, tavaline kamm. Ja nüüd minge näiteks ema juurde ja öelge ema ema, mul on üks mäng, vaata, siin on mets ja näidake talle kammi. Ja pange tähele, teie ema usub, et teie käes ongi mets. Mul on väga kurb öelda teile lapsed, aga teie ema on hull. Ja miks, sest järelikult mida me kogu aeg teeme, me näeme asju, mida ei ole olemas. Me oleme suhkrust, kringleid, telliskive eluvett, metsa ja nii edasi. Ja teiseks, me ei käitu mõistlikult, vaid näiteks hoopis kiilu pärast. Oleme kollektiivselt ehk ühiselt segi läinud. Aga minu teadusliku loengu pealkiri ei olnud mitte ainult see, et me oleme hullud, vaid see, et tegelikult on hea olla hull. Näiteks kui 100 aastat tagasi keegi oleks öelnud. Mõnele ma ei tea kellele, aga kellelegi. Et mul on selline plaan, ma tahaksin lennata kuu peale, siis oleks talle öeldud, sa oled hull. Ja ometi inimene lendas kuu peale. Või veelgi lihtsam, kui mina oleksin 100 aastat või 200 aastat tagasi olnud teie isa, siis te praegu ei saaks neid kuulata kusagil Lõsutades, vaid te peaksite seisma. Peaksite vaikima Te, peaksite mulle ütlema teie või härra ja peaksite kuulama igatepidi minu sõna, mis, nagu öeldakse noorte keeles on häste absurd. Ja seetõttu ma ütlengi, et maailmas saab alati asju paremaks teha, saame alati unistada suuremalt me saame alati elada sõbralikumalt. Ja teaduslikult on tõestatud, et maailma saabki ainult paremaks teha, siis kui te olete hullud, kui te näete asju, mida veel ei ole. Kui te kasutate oma fantaasiat rohkem kui seda, mida te juba näete. Ja kui te usute oma unistusi ka rohkem kui see, mis juba teie ees on et üleüldse midagi võimalik oleks, siis on väga hea, kui te olete hullud. Ja muide, see Juhan Viidingu luuletus meil esimese salmi ma enne ette lugesin, sellel on ka teine salm. Teine salm kõlab nii. Miks räägin tihti sellest, mida pole pool inimkonda sedasama teeb. Ja teine pool, kas pole seegi kole? Me kõnelused olematuks teeb. Päevani. Osakond. Kõneles dramaturg ja kunstiteadlane Eero Epner. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2018.