No hästi Nii cool. Nii koolipäevani osakond. Tervist minu nimi on Jaak Johanson. Ja ma olen see, kes, Kes või kes mõtleb, et kui ma suureks saan, siis ma tahaksin olla keegi, kes tohib laule teha ja neid ise laulda. Ja ma pakuksin välja väikse mõttevahetuse iseendaga ja mõttes teiega, kes te kuulate? Laulmise küsimuses? Ma arvan, et ma olin 12 kolmeteistaastane, korraldasin sellise, kuidas praegu öeldakse uueks sopi endale ja korduvalt, et käisin üksipäini metsas nii-öelda oma häält otsimas seal Valkla, Kaberneeme vahel, kus me suviti olime ja seal on need suured ilusat männimetsad, mis kõlavad väga hästi seda konkreetset metsa, kusjuures ei ole, ma just käisin see sügisel vaatamas. Ja see, mis mul, see pilt on, sellest ka meeles, et see oligi nagu sügisene aeg, et just lehti nagu enam polnud. Ja stseeni ka enam ei olnud, et ma sain olla täiesti kindel, et seal metsas kedagi ei ole. Et oli vaja proovida, kuidas on, kui saad nagu täiest jõust laulda. Ja siis proovisin nagu kõiki laule, mis olid südame peal. Ja tol ajal just Neid mingeid inglisekeelseid laule, mis mõjusid, mis samal ajal ennast nagu häirisid, miks mingid inglisekeelsed laulud ja miks üldse inglise keel mõjub laulus nagu veenvalt. Ja ma olin ju laulnud Järvela poistekooris väiksest põnnist peale ja ja kodus ju siis veel lauldi, ma olen 60.-te laps. Ja kogu see küsimus sellest, et raadioraadiost kogu aeg tuleb, mingeid laule, enamus sellest, kuigi neid nimetatakse lauludeks, nagu ei puuduta sind kuidagi, lähevad sust mööda ja siis äkki on üks laul, mis võtab sul nagu südamest kinni ja viib su lendu. Et kuidas see niimoodi saab olla. Ja ka, et miks samas nagu kõiki laule nimetatakse lauludeks. Ja see iseendaga läbi viidud, selline katse seal metsas ja korduvalt püüd siis tõesti leida seda oma häält. Proovisin mulle väga meeldisid või kuidagi läksid hinge Ameerika mustade vaimulikud rahvalaulud, mida tegelikult ka meie raadiotes sageli laste ja väga veenvates esitustes, mida mulle tohutult meeldis see sundlõusuid, tšariat vaata, kes seda laulis, noh, et sellega said laulda nagu niimoodi tõesti tundus, et sa nagu lendad täiesti minema. Ja just, et see kõige olulisem laul on see, mida see, kes laulab ise peaaegu et samal ajal teeb ja nagu võib seda teha, et nagu see praegu kõik juhtuks. Ja see tunne sellest, et kui vabada, kui ta seda teeb, et keegi ei saa teda nagu sellel hetkel üldse mitte miski asi ei saa teda maailmas kätte. Et see tunne, aga seal oli veel onu juures, kuulsin ühte Ungari mustlaste plaat teevad nagu päris küla mustlased, kes laulavad piimapüti saatel, seal oli üks hästi kurb selline Kiieima oma mingi ema laul kadunud poja laul, tohutu selline nagu ilma meloodiat, et ma püüdsin nagu seda tämbrit just see, et kuidas erinevad mingisugused sõnad kõlavad, jäävad kõik see just et seda metsas teha niimoodi. Ja sa tead, et keegi sind ei kuuled. Et muidu ei ole nagu seda kohta, kus seda oma laulu üles leida ja proovisin siis ka muidugi eesti keeles või noh, just nimelt, et iseenda jaoks nagu võrdled püüad nagu leida seda sõna või seda mingit laulu selles eas unistused, kui ma suudaks samamoodi minna teiste inimeste Te ei võta neid niimoodi südamest kinni ja tõmmata need kaasa ja ise minna ja vot see soov see tuli just sügisel metsas käies mingis nendes kohtades kõndides meelde, tuli uuesti see mõte, et äkki äkki peaks ise ka seda uuesti tegema. Ja et olen ka ääri-veeri laste muusikakoolis käinud ja just nimelt poistekooris ja aga et et see igatsus selle päris nagu mingisuguse metsiku laulu järgi heas mõttes metsikusse järgi, et kust üldse seda võiks leida, et kui keegi, kes mind praegu kuulab, on selles vanuses, kus ta enam päris ei ole, laps aga hakkab otsima muidugi see looja otsing või see paarilise otsing, et see päris laul, eks ole. Ja noh, siia juurde kõik need mõtted kuidagi jõudsid ikka tol ajal sinuni või see vot näiteks indiaani laule püüdsin järgi teha sealsamas mingi vibreeriv jälle natuke raadiost kuulnud neid, sest see oli poliitiliselt korrektne, eks ole, tegi nagu rõhutud Ameerika rahvad ja, ja ka oli üks indiaani Põhja-Ameerika preeria põlisrahvaste muusika antoloogia. Ja see, et noh, et kuidas niimoodi see ilma sõnadeta laul või see, et miks inimesed nagu selliseid hääli teevad võrdlus siis mingite loomadega lindudega või nagu mingite loomadega, kes teevad häält selleks, et aru saada, kus nad asetsevad parasjagu ja ega need seosed või noh, et mingitel aegadel On arvatud, et kui inimesel ei ole oma laule, siis ta pole üldse õieti mingi inimene, et kui sa seda oma laulu pole üles leidnud. Et võib-olla see oli ka siinmail selline noh, jälle ikka kuulsid kuskilt raadiost, et just kuuekümnendatel seoses selle autorilauluga ja kogu selle plahvatusliku huviga rahvamuusika vastu, mingid sellised asjad ulatusid su kõrge noh, et nagu saamidel on näiteks selline asi, et igalühel peab olemas oma joig ja ja et kui seda lauldakse, siis see kutsub selle inimese alati kohale ja ka see, et igaüks ei tohi igaühe laulu laulda ja kus siis luba saadakse või kust üldse saadakse luba kus üldse laul saadakse. Ja kõik, see on jätkuvalt väga-väga päevakorras ja ikka ma loodan, et kui ma suureks saan et siis ma tohin teha päris laule ja neid ise laulda. Ja soovin seda ka teile. Kall päevani osakond. Kõneles muusik Jaak Johanson. Saate panid kokku Külli tüli. Ando otsel raadioteater 2018.