No hästi Nii cool. Nii koolipäevani osakond. Tere, mina olen Valdur Mikita ja mina olen kirjanik. Ma mõtlesin, et ma meenutan seda, kuidas minust siis kirjanik sai ja pean tunnistama, et tegelikult päris alguses ma olin kirjakandja, vedasin jalgrattaga posti laiali külas siis läks paar aastat mööda ja siis sai minust kirja saatja. Ja see tähendas seda, et tol ajal oli kaks toredat ajalehte või ajakirja, kuhu sai oma töid saata ja üks neist oli huumoriajakiri piker. Ja ma leidsin oma paberitest üles ühe esimese asja, mis ma aastal 1983 olin Pikrile saatnud, kui ma olin kolmeteistaastane ja see oli selline pealkiri oli valus kaotus. Nõukogude liidus hukkus hiljaaegu alla enneolematult suur raudmeteoriit. Spetsialistide suureks nördimus, eks läks aga unikaalne objekt teadvusele kaduma, sest kõige varem jõudsid kohale vanarauda koguvad pioneerid. Arusaam heast huumorist siseks veel paar aastat mööda ja hakkasin kirjutama ajalehes säde oli toona selline tore lasteaia noorte ajaleht. Kui ma tagantjärgi neid lugusid vaatan, siis kirjutasin ma põhiliselt loodusest, aga esimene asi, mis sädeme, silmus, oli üks lugu siilist. Ja tagantjärgi tundub see ka kuidagi sümptomaatiline. Ja üldse ma vaatan metsast, tookord on juba mitu lugu sündinud. Ja läks veel aastakene mööda, siis ma sain oma kirjutamisest esimese preemia ja see preemia oli reis üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Et nimelt pandi kokku selline vahetus, kus siis olid kõik noored kirja saatjad, kes toona kirjutasid, ja Ma mäletan, et meie vahetuses oli kaks inimest, kellest ma ka hiljem ühtteist kuulsin. Üks neist oli helilooja Jüri Reinvere ja teine Indrek Park indiaani keelte uurija. Ja kuna minu jaoks oli see esimene reis väljapoole Eestit varem olin käinud ainult lätis ostnud Siguldas vanaisale värvilise jalutuskeppi siis ma väga tegelikult tahtsin sinna Krimmi sõita. Ja ma mäletan seda nõuannet, mida vanaema mulle ütles, mina ei olnud varem lennukiga sõitnud ja ka tema ei olnud ja tema ütles, et poiss, et sa enne lennukist maha ei lähe, kui lennuk seisma jääb. Tema tunnistan, et see on reegel, millest ma kogu elu olen kinni pidanud. Aga mul on siis mõned meenutused Artekki ajast, see oli siis aastal 1985 ja kuna ma pidasin päevitud, siis ma 15 juuni sõitsime hommikul, kus emaga bussiga Tallinnasse ööbisime Õismäe sugulaste juures. Ma polnud õismäel varem käinud, ma ei teadnudki, et meil on seal sugulased. Neil on värviteleviisor. Vaatasime telekas Benny Hilli. See oli küll jube naljakas. 16 mai hommikul oli kogunemine Kreuksi teel. Enamik pidid olema sädeme, kirja saatjad, aga mina ei tunne siit küll kedagi. Lennuk startis kell 10 kella kaheksa olime Simferopolis. Loodus on siin tõesti kohutavalt ilus, kahel pool teed on suured mäed. Pole varem midagi sellist näinud. Meid paigutati almaasmi korpusesse, see asub Artekis kõige kõrgemal, peaaegu mägedes. Esimene päev on olnud küll täiesti masendav. Ohvrid võeti ära, oma riideid ei lubata ka selga panna. Õhtul toimus mingi tobe pioneerikoondusraha, võeti kõigilt ära, jäeti ainult viis rubla. Kõiki eestlased on masendunud ja niimoodi veel 40 päeva. 18, mai ilm on hall, aga soe. Mängisime täna snaiperid, see tähendab rahvastepalli. Venelased ei oska üldse mängida. Pärast seda oli rühma koondus, mis lõppes täieliku õudukaga. Mind valiti spordiorganisaatoriks. Kõige hullem lugu on vene keelega, peaaegu mitte midagi aru. Täna toimus laagri pidulik avamine, selle puhul anti meile 15 minutit vaba aega. Vaba aega pole siin üldse, see on täiesti masendav. Süüa antakse hästi, aga toit on imelik. Musta leiba ei anta üldse. Jäätist anti koos kuuma veega. Mis mõte sel on? Aga mäed on ilusad, eriti õhtuti. Õhtul toimus kohtumine kirjanik Anatoolia leksiniga. 20. mai tõuseme kell seitse, hommikuvõimlemine on väljas suure platsi peal. Täna on spordipäev esimene normaalne päev. Kõik jagati huviringidesse, mina läksin koos Jüri Reinvere gastronoomia ringi. Saime esimest korda ka mere äärde, rand on kivine, aga väga ilus. Meres on palju tillukesi tuusa. Paljud said meduusi käest kõrvetada, nüüd on käed punased. Leidsin rannalt suure seedermännikäbi. 23. mai täna tehti raadiosaadet eestlastest Artekis. Ei tea miks, aga mind sinna lindistamisele millegipärast ei kutsutud. Õhtul oli kohtumine ühe kõrge sõjaväelasega. Indrek Park küsis, mis seis meil seal Afganistanis on? Sellest oli pärast suur jama, see olevat sõjasaladus. Aga Indrek räägib jube hästi vene ja inglise keelt. Õhtuti on tobedad koosolekud, loetakse mingit moraali, millest keegi aru ei saa. Magada tahaks. Üldse on elu siin halvasti korraldatud, paljud tahaksid koju minna. Esimene juuni täna on rahvusvaheline lastekaitsepäev, selle puhul aeti meid tund aega varem üles, et saaksime kirjutada maailma noorsoole protestikirja. Sergei sõitis laevaga neutraalvetesse ja viskas pudeliposti merre. Aga Maiul varastati vesivärvid ära ja tema hakkas protestiks näljastreiki pidama. Vastu pidas ta küll ainult hommikusöögi paljude arust kukusse kuidagi tobedalt välja. Seitsmes juuni tõusime vara, enne kuut toimus ekskursioon Sevastoopolis ja mai kurgaanile. Käisime sõjalaeval, pärast toimus mereväelaste kontsert. Ühe mälestussamba juures oli pidulik koondus. Andsime piduliku tõotuse, mille sisust keegi mõhkugi aru ei saanud. Igor on sünnipäev, aga millegipärast varutati, mida kinkida Voloodiale? Üheksas juuni Antsilma filmi seeniale ilmutada ja nüüd on ta kadunud nagu tina tuhka on alles vennike. Peale lõunat toimusid Artekki meistrivõistlused rahvastepallis. Võitsime kõik mängud tuli Martteqi meistriks. Vot selline päev oli. Hiljem, kui minu käest on küsitud, et kes ma olen, siis teinekord ma olen öelnud, et olen Artekki meister rahvastepallis, selle pealegi enam keegi midagi küsi. 10. juuni olen vastutav mingisuguse tüdrukute päeva eest, lihtsalt kohutav. Käisime looga salaja poes ja ostsime suure hunniku komme. Kui õhtul tagasi tulime, olid kõik ära varastatud. Taavi ja Indrek said pärast kuskilt teada, et nende asju varastab rühma nõukogu esimees. Aga õhtul panime spordituppa Eesti näituse üles. 13 juuni käisime astronoomia ringiga Krimmi observatooriumis, vaatasime päikest. Lahe päikese pind kihises ja kobrutas nagu keedupotid. Õhtul toimus laagris fašismivastane miiting, põletati haakrist, saksa lipp ja Hitleri maim kamp. Pärast vaatasime filmi partisanidest. Väga võigas film, leiti ka, mida näidata. 16 juuni. Täna Nortekki aastapäev. Nii hästi pole siin veel küll keegi süüa saanud. Pepsi, šokolaad ja lõpuks suur kausides kirsse. Arvutasime välja, et ainuüksi šokolaad läks riigile maksma 3000 rubla. 18 juuni. Raha on järel ainult kolm rubla. Kuhu see kõik kadunud on, ei saa aru. Täna toimus arstlik komisjon, kaalun 53 kilo, pikkus meeter 70 rinnaümbermõõt 80, kopsumaht 3,7. Kämblajõud dünameetriga 40. Peale seda kohtusime Nõukogude Liidu hokitreeneri anatooritarrassoviga. 23. juuni tahtsime eestlastega jaaniõhtut korraldada, käisime salaja lõkkematerjali kogumas, keegi oli aga asjast valesti aru saanud, et me teeme tervele Artekile jaaniõhtu. Äkki hõikas laagriülemraadiost, et kogunege kõik lõkkeplatsile, eestlased korraldavad jaanipäeva. Ehmatasime kõike ära ja õpetasime venelastele selgeks mängu. Me lähme rukist lõikama. Midagi muud ei tulnud kiiruga lihtsalt pähe. Lõkke läks ka meelest põlema panna. Kõigil oli tuju rikutud. Pärast veel öeldi, et kõik olevat jube halvasti korraldatud. Aga Fredil varastati ära viis rubla ja pastakas. Aga sellegipoolest tulime õhtul kokku ja tegime ikkagi suure jaaniõhtut, laulsime ja tantsisime. Panime selle lõkke põlema, mis nässu läinud, vastu alles jäi. 24. juuni koristasime toad ära ja tegime uue delegatsiooni jaoks voodidki üles. Uus vahetus algab juba ülehomme. Vahetasime Alinud Johnnyga omavahel asju, mina kinkisin talle ühe näärivana pildiga kilekoti. Tema andis mulle tüpeteiga. Alinud jonn, Jahadžiibibii sõidavad kohe ära. Käisin veel džiibi piile mere ääres kivikesi toomas. 25. juuli viimane päev sõitsime lennujaama, laenasin grupivanemalt kolm rubla. Mul on raha täitsa otsas. Ostsin kaubamajast kuus jäätist ja sõin need kõik ära. Ema on Tallinnas raha tagasi, peab meeles pidama, EMO oligi lennujaamas vastas ja ütles, et olen kole kõhnaks jäänud, ei tunne enam äragi. Ja siis oma vanu märkmeid lehitsedes panin ma tähele, et ma olen korraliku poisina teinud ka ära varastatud asjade nimekirjas on hästi pikk. Aga üks asi paistis mulle, seal silmad, üks näärivana pildiga kilekott, ilmselt mul oli neid mitu kaasas, oli ikkagi ära varastatud ja sellel on nagu joon alla tõmmatud. Et ilmselt see oli asi, millest mul toona oli hirmus kahju ja tegelikult nüüd enam kui 30 aastat hiljem võib kokkuvõtteks öelda, et Sarteqi reis oli väga tore, aga ühest näärivana pildiga kilekotist on siiamaani kahju. Siis ma olin 15 aastane, ei tule, 48. Aitäh kuulamast. Kall päevani osakond. Kõneles kirjanik Valdur Mikita. Loeng on salvestatud Tartus ööbiku tänava ateljees. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2018.