Ing Harold lummuses vabanes, dum. See köik see köik veel sünnieos. Maailma looja meistriteos. Jõulusära akendel. Kus on sellel jõulukoda, kel ei omast ilma pääl? Ikka ikka kaugemale. Taevatähed jõuluküünlad sellele, kes koduta Ka ikka kaugemale läbi laane pimeda pisar palgel jõuluanne sellele, kes üksinda. Et inimesed näeks ilmas üksi inimest, et ei põletaks, kui tuli raasukesed nende käest. Tõusvat taeval lumenöörid. Seal jõulukotta, lähed seal ehk paneb jumalise südamele sulle käed. Käisin üksi tähte valgel mööda pikka teed ümber uinus värske lumi. Kaugel sõitsid reed. Leinale nuttis minu süda. Tühi põllu nai. Üle selle läks mu rada pikk, kui elu põi. Vaatasin ma kaugemale. Pole leinata vihas säde hõõgub mure tuhas nördimusest kalk ja valust heledam meel. Ei saa mitte olla jõulupuhas sellel vaiksel jõulupuhtal teel. Tagurpidi siiski kojujõudja. Ent mu hõimud kodutuks on jäänud. Aralt ohkan nagu mõistukeeli. Ühineb nüüd pimedus ja valgustähtedesse tõuseb, kustub tund. Loojumisse pandud puhte algus. Ö Anebki nagu avardunud. Kõik on harras tõsine ja püha. Tõuseksin, kui kõrgemale üha kutsub nimepidi mind see täht. Äkki tunnen, et ka täna nende pilgud tähtedesse tõstet, kust kuulen vangipõlves õdede ja vendade palus, igatsevad tervitust. See on meile ainus kahekõne, särav märguand, oh loe ja loe 1000 suvine. Ja kui oleks mõne tähe helk veel hingeaust soe? Kahaneb vahelk lumevälitähtedest saab meile ühiskeel. Nüüd, kui oleksime üksi jäli sammumas üksteise poole teel. Viivuks tummub ehk see, millal, millal, mis teis üha tuikab sunnitööle. Ning Me kohtame seal taevasillal valgest valgesse. See jõulu. Aasta kauneima lõhtul mõte käib kaugeid kaotatud teid peatudes kõigel ju lapseeast nähtul. Tänase jälle kui aarteleid. Vaadates pühale puule, otsin palvuses neid. Neid, keda keegi ei kuule, neid, keda keegi ei näe. Keegi ei keegi. Neile, ma läidab küünalde leegi neile ulatanud käe. Külmi juuksessesul põhimis härmalõngu ja jõululumme vaibus. Linnakära Sorey võist levis kannikeste hõngu. Ja tähesära. Nii südaööni sumpasime ringi ja kirju kuusk selloitles igas majas. Kuid leeve nukrus looritas mehingi, sest võõrais tark naist Rõõm valgus hõljub ilma ja tasakustub meeleheite muutlik valu. Mu sõber pärani on minu vaikne talu ning põrand küüritud laudadel linad valget ja talurahval rõõmust ülenenud palged. Toomad, igatsused, Sõver, tule sisse. Ja ole vait, Ki meeli, meie rõõmu sees. Pik pühapäevatee viib meeled, iludus, kus igavesed tuledzittinud igaviku ees. Nii saame lumeigatsuse härda meile siin argipäeva künnimaade pääl. Ja langev imeline valgus meie teele neist pikist pühapäevateedest. Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema. Jäära pimedusel seal asetan NASA kes oled kurb või haige saluda, kannata jõusu alu karik saab viimaks tühjaks ka. Igavest või kestasin, ükski oht ei õnn. Ning sagedast su valu sul õnnistuseks on. Su südames nüüd pane kõik üllata põlema. Jäi oma hinge, saad taeva rahuka. Tuli praksuden põles. Olin mäel, magas sündinu, näid siku käel. Oli vaikne. Olid jõulud, oli õhtu, oli inimeste tulp, Bastin Olyntum, mis näen mõtlin olevat lumm. HõbeHärmetisen olid puud Ö tuules lumi, tolm keeb üles tuhkur ja tähina, meil vajub üle pää ees metsamüürid lumes põlvini. Kui hirved, kaome neisse tuule, Hellat. Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad.