Mina olen Mathura ja see on luuletus kividena. Kõik, mis on olnud, on kunagi olnud ega tule enam uuesti. Või kui, siis mitte samamoodi. Pärast tuhandet aastat sättimist uhub meri meid välja helesinisele rannale. Näide jaamu ümarustega raskust. Oleme tuimad nagu raidkuju kõiki ühes suunas suunav käsi. Meil on vaja raamatut, mis meile ütleks, et oleme saladused. Aga Liimuvad kokku nagu aastaringid, puus. Tahame seaduste kogu, mis kõneleks ammu unustatud ilust. Surma jõledust, palgast, aja kihutavas, vankriratast. Aga ilu jääb ikka kirjutamata raamatuks.