Olen Viivi Luik ja loen ühe luuletuse. Mis läbi aja läigatab, on tume talve jää kes sellel korral libiseb, see pidama ei jää. Ja seda tõusta aitab vaid. Ta enda jõudja jonn. Jää alt ei paista midagi, kuid midagi seal on. Sest samu salapragusid täis on su hõimuvere hääl. Ta silmavalgel läigatab sama helk, mis kuskil seal. Ja lagendike kõminat on täis ta luulekeel. Täht süttib taevas üleval, näe sütti pika veel.