Tere õhtust. Tere tulemast siia, Kadrioru kohvikusse, saatesarja kodukandi lood lõpuõhtule. Tere tulemast kõik, kes te Kadriorgu armastate. Kas me aga oleme endale aru andnud? Miks me seda teeme? Mis meile kadriorust meeldib? Palun väga ilus, puhkepäike tee palun. Põhiliselt vana park ja siis ajaloolised mälestusmärgid, mis siin on. Põhimõtteliselt need mulle meeldivad. Aitüma. Võib-olla teie ütlete, mis teile Kadriorus meeldib, väikese torevakese. Aitäh. Niisiis Kadriorg. Eesti rahvas on suur laulurahvas. Ehk oleksime seda laulu koos? Ärge seal ka. Lae too buss paistab oma Kummardumas päiksepaiste Iraani ka. Kadriorg on suhteliselt vana kunstiteadlane Mai Lumiste. Te olete uurinud Kadriorgu, mis sellest varamust teile nagu südamelähedasem on? Ikka Lott lass kogu pargi ansambliga. Kui vana täpselt Kadriorgu. Kadriorg tekkis 18. sajandi algul sest siis tuli Peeter Tallinnasse, rajas siia omale elamu väikese maja Lasnamäe nõlvaku alla ja pärast pisut hiljem 1718. aastal vaatastajat vana väike maja oli juba väikeseks jäänud, polnud esinduslik, kutsus siia oma uue Itaalia arhitekti ja viibiska ise Simsoni 1718. aasta juulikuus. Ja ürikus on öeldud, et Pjotr Pervi Samm Rasmeerival vundamendi stats, talaator, jaga ruudu. Nii et ühesõnaga Peeter ise siis valis oma pargile ja lossile situatsiooni. No ja siis edasi, ehitati lossi valmis, ta valmis kusagil 20.-te aastate teisel poolel 25 26 tähendab 1725 26. Ja sellest kujunes Eestimaa kõige suurejoonelisem, kõige toredam barokne lossi ja pargiansambel itaalia ja prantsuse eeskuudel ja siiani ei ole midagi taolist, mis suudaks selles vaimus ületada meil Eestimaal. Fakt on väga palju, mis arhiivides on selle lossiansambli kohta, aga võib-olla kõik siiski ei tea, et näiteks esialgu ülevalpool Lasnamäe pool ja allpool oli prantsuse prantsuse kuningate lossipargi versai eeskujul žanr missugune range geomeetrilise stiilis. Kõik puud olid pügatud, seal olid suletud alleed, mitmesuguseid kujud, fantaanid, kaskaadid, see oli midagi väga suurejoonelist. Nii et see praegune pargi situatsioon, mis on, see polegi enam nagu metsa, Balzey peegeldas seda toredus, seda regulaarsust ja niisukeste geomeetrilisust, mida siis tollal, mis oli tehtud ja mis millest kujunes nagu eeskuju ka teistele Eestimaaparkidele. Selles lossi ansamblis on elanud ja peatunud ka pärast Peetrit Venemaa valitsejad seal üldse kuni 19. sajandini vene valitsejate niisugune nagu suve või niisugune lõbustusloss ka näiteks kuulus Katarina, teine on siin elanud. Mis teile Kadriorus kõige rohkem meeldib, te ütlesite liivaloss, aga peale selle lossi olete uurinud, Ma mõtlen siia loodust või mõnda kivi. Mulle meeldib kogu Kadriorgu ma loodusega need suured puud seal midagi võimsat, midagi väga ilusat ja meri sealsamas lähedal. Tervikuna Kadriorg ja ma loodan, tüksutadab ilusamaks, kui ta praegu on. Linnamuuseumitöötaja Hillar saha, teie olete aga jälle Peetri maja uurinud. Te olete ka Kadriorus olnud ekskursioonijuhiks, mida teie käest küsida? Kui te olete inimesi näiteks mitte minu käest, aga siis väga huvitav küsimus on niisugune. Et meie kassapidaja, kes oli umbes sama vana kui mina, kas te olete ka Peetri aastarit? Niisugune küsimus oli. Aga siis oli jälle teinegi, küsis, et ütles väitlusele. Et see on ju täitsa Peetri, ei olnud sugugi mitte Peetri moodi. Siis kõige huvitavam see seal paljud ei teagi, nimelt. Tõepoolest Ma olen siin võib-olla ka ütlen, et see pole Peetri muusikalugu, on see, et Peterson Rowinski kindlasti end vähemalt pistkümnend Peetrid stiili jätk. Kui nii palju 50 60, nii et järgmine oleks siis Weitzenbergi, Peeter, see on välja pandud marmorkuju, elu, elu soetatud tipsi maskina tehtud ja peab ütlema, mina, minu ta meeldimise Peeter ja siis, mis seal sarnasem on ka Peetril on see portree, elusuurune, bet portree, kaks meetrit, neli meetrit suur mees ja see on vist jahuga elusuuruses maalitud. See on ka väga õpetlik asi, karavadki töö ja peetakse ka üheks tema sarnasemaks. Tal on kaunis metsik nägu seal. Seal olid teatud tikaline näosnika tõmbles viskuda daamidega Jutaažist hoidsiga, käsi ees, kätega ees ja daamidel tal suurepäraselt meeldis. Seda oli väga kena kavaliurnerlast saksa printsessid väga kitsalt üle. Missuguseid mälestusi on Kadriorg teile jätnud mälestusi? Helgeid mälestusi, aitäh teile. Kuule sõnumis sinu, kuule, ütle siin, mul. On jäänud. Subeld meilegi. Sinul see kool saab, ei tea. Vea kahtlase soo. Piloot üritas küll asjatult lootsin. Uskusin siiralt, et see Iraagi või panna. Kadriorg on meile kunstivaramu nii otseses kui kaudses mõttes. Kadrioru lossi perenaine, kunstimuuseumi direktor Inge Teder, teie vist küll ei tohiks kurta ilu ja kauni vähesuse üle. Ega vist mitte, ma arvan, igal ajal ja igal aastaajal igal kellaajal on siin kogu aeg küll loodus ja küll kunstnike käte pole loodud ilu kõikjal. Kui palju seda ilu on tavaliselt ilu küll mõõta ei saa. Ma arvaksin, kui me paneksime selle raamatupidaja keeles, öeldakse, meeles on hindamatu vestlus, millele enam hinda anda, hinda anda ei saa. Ja võib-olla niipalju öelda, et sellesse samasse lossi on koondatud üle 22000 kunstiteose. Küll meie kujutavas kunstis, tähendab, maalis graafikas skulptuurist ja tarbekunstist. Seda ilu on siin kõikides aegadest ja kõikidest perioodidest alates 14.-st sajandist kuni kõige viimaste tänapäeva taidurite töödeni välja. Kui palju inimesi käib teie juures seda ilu nautimas ja rõõmu saamas? Jällegi ma laskuks niisuguse statistikasse, siis eelkõige tahaksin kiidelda sellega, et iga aasta üha rohkem ja alles kolm nädalat tagasi, ühel pühapäevasel päeval tõi üks pühapäevane päev tõi tõi meie majja üle 3000 inimese, nii et aastas kokku meil liigub circa 90 kuni 100000 inimest. Tuleb öelda, et mitte ainult kunste Idowist inimesi teie juurde viimasel ajal ka muusika. Ja meil on koostöö muusikainimestega ja see on muutunud nii, traditsioonid läks juba üle 10 aasta kestnud. Nii et ka tullakse ilusat muusikat kuulama. Kuid muidugi, nii nagu sõitsime sahaga, ütles, tullakse otsima ka niisuguseid asju on meil kahjuks, ei ole nende hulgas ka Peetri voodit või Katariina kleiti. Ja siin Me kahjuks oleme praegu vaeslapse osas, kuid selle eest püüame pakkuda ikka rohkem ja rohkem kunstiteosed, nii meie enda eesti kunstnikelt kui ka teiste maade kunstiesindajatega. Missugune aastaaeg teile Kadriorus kõige enam meeldib ja miks? Südasuvi väga mitmel põhjusel, kõige esmalt, kui on väga palav, siis on lossis hea jahe olla. Kui on lossis aga jahe, siis võib minna päikese paistele parki jalutama, nii et hea on, nii kui teisiti. Kõrge aitas. Ja liival mälesmil söögikuudes. Seal siis leitse näkineitsi. Merezekust meenellitamaske heageeli keeti Remmel. XL. Sinuga seal seinas taevaga, sealjuures pilvesa Jaloodus vestis Soome. See jutt sai suvega Kaks südant leidsid teineteist nüüd möödas juulikuu mil kõrkjaid paitas. Veakeeli tegid tiire pilliroolest. Mul. Sinuga. Seal pilves särssinas taevaga loodus, veskisi juttu. See jutt sai suvega. Udu. Kaks südant leidsite te. Nüüd möödas juulikuu. Kõrkjaid aitas veakeeli tegid tiire pilliroo. Kui. Ma sinuga päeva. Siis ega see miinus viitsiidi ju seal miinus seltsi siitsiini miinus niitis viitsi. Nateegid Silva ja libedad. Jooja, libedad meditsiin ja libedad. Ja vaat kui slaavi koju saad. Ja kui saame koju saata Kokku kõik. Kadriorgu toob loodus nii suure kui väikese. Kuid millise pilguga kõnnib Kadriorus geoloog Karl Müürisep? Muide, Karl Müürisep on kirjutanud ka Kadriorust raamatu kui nüüd, kelle just sellest, mida leid geoloog Kadriorus näeb, siis muidugi tuleksin kõigedalt nimetada paekallast, mis nüüd geoloogi laagaga igale teisele loodussõbrale Kadriorus võib-olla eriti peaks meeldima. Asi on just niinimetatud hundikuristik ja eriti peale seda, kui ta on puhastatud, igal loodussõbral on seal päris mugav oma vaba aega veeta. Kui me loodusest räägime, siis tavaliselt me ei oska nagu kivi ilu näha. Ja tõsi on küll see nii kivisid liiga lihtsalt vaadetakse, aga kes juba nendega on tegemist teinud, see ikkagi näidata. Kivi ja kivi vahel on ikka vägagi suur vahe. Ja see ilu mitte üksi ei väljenda muidugi selles, mida sealt spetsialist võiks näha, aga ka iga harilik inimene, kes neid geoloogiliste teadmisi omab, võib ju ka sealt küllalt ka ilu näha. Nii hästi. Nendest sokkidest mis esinevad paekalda, ülim eesosas kui ka nendest kilda vahekihtidesse, savi vahekihtidest, mis alumises osas esinevad samuti ütleme Nendest terassidest, mida moodustavad looduslikud kivimid. Kas te kivi vastu varvast olete äratanud? Oiga? Kahjuks, eriti lapsepõlves küllaltki tihti, palju tänu teile. Enamasti oleme harjunud kadriorust rääkima siis, kui on tegemist oravatega. Oravad Kadriorus muidugi kuuluvad täielikult siia looduse juurde. Bioloog Tiit Randla, kas te leiate, et oravad on kõige tähtsamad loomad Kadriorus? Tõesti, oravad on kõige tavalisemad loomad Kadriorus, kuid ma suudaksin siiski väita, et et mitte kõige imposantsema demite, kõige uhkemad loomad võib-olla paljudele siinviibijatele ja üldse paljudele meie kuulajatele on üllatuseks see, et üheks Kadrioru küllalt regulaarseks loomaks on isegi põder. Nimelt ma mäletan, möödunud aastal mai juunikuus peatusid paekalda all võsas hundikuristiku ligi päris pikka aega põdrad. Muidugi, kui oravatest juttu teha, siis Orav on ju kõigile tuntud tuttav loomia temast midagi pikka Vesta ei ole huvitav. Kuid jällegi meenub mulle mõni aasta tagasi, kui järsku ühel sügisel alarmeeriti Tallinna jahimehi selles suhtes, et kõik oravad on Kadrioru pargis ära söödud. Ja kui siis need jahimehed läksid uurima asja loodusest, sõbrad samuti, siis nad leidsid, et süüdlasteks olid nugised nimed. Kaks nugised olid leidnud üles selle oravate paradiisi ja kui ehtsat loodusliku valiku läbiviijad sõid ära kõik need oravat, kes olid armastanud ja kes olid inimese poolt niivõrd ära hellitatud, et nad ei olnud sugugi ennast varjata oma loodusliku vaenlase eest, nõnda oravaid on jälle Kadriorus? Jah, see näitab veel kord seda Kadrioru loodusesõber ja selles võib iga tallinlane veendunud olla. Kui ta kasvõi talvel või kevadel Kadriorgu külastab, siis on palju selliseid vanemaid inimesi, kes on meelitanud loomi ja linde niivõrd endaga, et ükski orav ega ükski lind, ükski varblane ega ükski tihane ei pelga inimest ja rõõmsasti tuleb tal käe pealt pähklit või muud toidupala küsima või norima. Seal on nii-öelda, kui teie Kadriorgu lähete, mida te märkate, võib-olla esmast, mida märkan, märgata on palju, siin on palju huvitavat, võib-olla lubate mul tee ajada ühte uunikumi, mida Eestimaal kuskil maad leida ei ole. Nimelt Kadrioru lähedal veel paekalda serval kasvab üks taim, selle taime nimi on alpikadakas kaer. Ja seda taime ei kasva mitte kuskil mujal Eestimaal kui ainult Kadrioru nõlval. Ja ma mäletan ühte ekskursiooni, üks viis aastat tagasi, kui ma juhatasin sinna ekskursiooni, läksime seda kadakaäraõitsemist imetlema selle juunikuus ja kui ma läksin seda kohta vaata mõne nädala pärast. See oli väga kurb vaadata, et seal olid oma kiviktaimla jaoks paljud seda galakar rüüstanud seda täpset kohta mailis keeli isegi praegult mitte avaldada. Aga mis Kadriorus praegu meeldib? No ilmtingimata need kaunid värvid, see kaunis kuldne sügis, mis seal alles alguses tulge Kadrioru parki septembri oktoobrivahetusele, siis saate imetleda seda suurepärast värvide küllust sellises täitlusest toredas vanas pargis. Ja muidugi on siis ka kõik kaunid lilled, mis Kadrioru murus kasvavad juba närtsinud. Ja eks Netgale omaette kaunid selles aastaaias, kus me praegu elame. Aitäh. Lubage nüüd tutvustada meie tänaõhtuseid, soliste, leile, laulavad Elskima. Mis teid kõige sagedamini Kadriorgu toob? Värske õhk ja ilu ei viis teele, et masin sagedasti käin, aga kui käin, siis käin kontserditel jõe juures. Loodus muidugi. Äsja võlgnevad Kadrioru kohvik. Mind on viimastel aastatel toonud peamiselt kontserdiväljak. Täna ka esineb näitleja Ago Saller. Esineb ansambel koosseisus flööt, Joonase, Riho. Trump, et Loit, Lepalaan tenorsaksofon, reedik, võlla. Tuleb tunnistada, et sellel ansamblil on täna esimene avalik esinemine. Ma loodan, et te olete minuga päri, kui me soovime sellele ansamblile pikka iga ja head muusikat. Tõsi, see on, et Kadriorg kunagi teistsugune oli. Meri oli siin hoopis lähemal ja lained käisid kõrgemalt. Heino, kus Dawson on arhiivitolmust välja otsinud, teate, et aga siin kunagi kuurort olnud. Esimesel mail 1813 avas Tallinna politseiprefekt Benedict Georg mitte siinsamas lähikonnas paar maja linna poole salongi kombel salongi. Algul oli seal kaks vannituba, kus sai võtta mereveevanne soojata külmalt, naturaalselt või manustega. Kusjuures vanusteks olid siis kas elusad sipelgad, mitmesugused metsarohud või kuuseokkad. Järgmisel aastal oli see supelasutus juba märksa populaarsem. Oli vaja juurde ehitada sissesõitnute jaoks võõrastemaja tõllakuur, hobusetallid. Ühtlasi seati sisse üks äärmiselt moderne Õnne seade, see on dush dushivõistlused, vaata siis kohiseva veejoana kui ka tilkadena. No kuidas see mõjus, ei tea, kas süsti hiina piinana pidi see inimene seal all istuma ja pea paljaks ajama või laskis ta seljale valutavale kohale tilk ta andmed selle kohta puuduvad. Igatahes see oli tilk dush ja seda väga hinnati. Ja veel aasta hiljem ehitati isegi leilisaun, nii et see leilisaunakultuur, mis oli meie rahva seas juba üsna põline, oli linna sakslastele Khani lõbustuseks juba olemas ja väljamõeldud, sel ajal? Aitüma teile. See kõik oli. Kuid Kadriorg on ka meile kõikidele suureks muuseumiks mälestusmärkide näol. Sellest võib pajatada meile tuntud kodu-uurija Teaduste Akadeemia tehnilise raamatukogu osakonna juhataja Voldemar Miller mälestusmärke Kadriorus küll palju ja igaüks Michice kõigile silma paistab, see on Russalka. Aga Russalka luud, harilikult keegi ei teagi, palju ja Maike koera tuletaksin meelde, kuidas Russalka tekkis. Russalka oli ju üks vene rannakaitselaev, mis pooleldi remondist järsku ootamatult saadeti teele. Siis oli võrdlemisi tasane meri ainult kolm palli ja kui ta keset Soome lahte jõudis, tõusis tuul üheksa palliseks. Suurte Gibaatmistada saatis, kaotas ta silmist ja laev kadus ära kõigiga, kes seal üldse kolid tähendab. Seal oli 12 ohvitseri, 165 meest ja kellestki ei hääld mingisugust jälge. Alles kolmekümnendatel aastatel leidsid Nõukogude tuukrid üles, sellel laeva. Toetas sedasama Russalka. Ohvrite mälestuseks püstitati Ki, see Russalka samas 1902. aastal ülevenemaalise suure korjanduse tulemusena. Mõned ütlevad küll, et ta oli üks romantik, tiline pole suur asi, aga ma arvan, et kõik sissesõitjad, kes siia tulevad, esimene asi, ronivate otse, lasevad ennast pildistada ja paljud inimesed Venemaal ei teagi. Tallinnast muudkui seal lingusele ingel mere ääres ja see oli üks väga tähtis, samas igatahes kunstiajaloolased võivad vastu vaielda. Peale selle oli siin muidugi ka terve rida teisi mälestussambaid. Salistuk, Kreutzwald pidulikult omal oma tugitoolis ja ka Adamsonile endale, kes selle ilusa Russalka tegi, on üks peaposti otsa pandud. Aga no peale peale selle ju, nagu teate, on Nikonovi sammas suure sangarisammast seitsmeteistkümnenda aasta püssiveretöö ohvrite mälestussammas ja mitmeid mõningaid teisigi. Meil on kangesti niisugune mõte tekkinud ja viimasel ajal läheb üldse moodi, et lauluväljak pist peaks saama edaspidi niisuguseks mälestuspargiks eesti heliloojatele, kus üksteise järele kõik tähtsavate kõigi tähtsamate Eesti heliloojatest skulptuurid püstitatakse ja kõige tähtsamate Eesti laulupeotegelaste mälestussambad. Üks niisugune väikene laulupeoga seotud asi oli Kadrioru piirkonnas ka olemas, see on esimese Tallinna laulupeo mälestuskivi tänava otsa kohal. See laulupeo teatavasti peeti siis luteri heinamaal, sellepärast et see oli kõik veel heinamaa. Ja Kadriorg ise ulatus ju sinna, kus praegugi, aga Kadriorumaa-ala oli veel praegune Leineri tänav, Kadrioru alevik, Slobodan, kus Kadrioru teenijad elasid, mis teile Kadriorus endale meeldib? Hõredast jutustate sellest mõnusast paigast. Minule meeldib siin sellepärast et ma siin väga lähedal elan ja sellepärast ma tulen igal õhtul, teen siin ühe jalutuskäigu, kui ma muidu magada ei saa, siis ma teen poolteist kilomeetrit või kaks kilomeetreid käiku kiirkäiku ümber Kadrioru pere äärest läbi ja õhtul on Kadriorg nagu mets ja sibula kipsis, siis ei ole siia enam kedagi seal, täitsa looduslik keskus. Ja teine väga hea koht, mida väika armastan. Hundikuristik kus ta muide selle suure noh, võiks rääkida selle naljaka loo siis, kui oli ükskord see suur paduvihm. Ma läksin järgmisel päeval hundikuristiku ja vaatasin, kaks kala hüppasid seal muru peal, vesi oli toodud nimat sealt ülevalt Üheteist turbaaukudest sinna ja olid nad muru peale sinna kinni jäänud. See on minu viimane kalapüük, ma võtsin sealt, püüdsin kaks kala, pistsin tasku ja praadisin ära, üks koger oli veel suure marjaga.