Tere ma olen Kai-Mai Olbri ja ma esitan teile oma luuletuse olematus. Olematus on olemas kuidas muidu saaks ta jätta oma mõtetesse jäljed. Ta kohalolu on tajutav noil hämaral talveõhtu eel, kui õhk on nii jäine, et enne selle sissehingamist tuleks ta tükkideks hammustada ja suus sulatada olematuse longaal sündimata puudutust, raskus mu sõrmedes koolutab need kaunilt kõveraks. Mu väljasirutatud käed annavad aimu olematusse omapärasest ilust.