MINA OLEN Hannele, Kaldma loen luuletuse oma kogumikust Oliver. Oliver oli suu oli tulda täis. Hambad kui hõõguvad söed. Aga kuld, plandme temal ei olnud. Ta oli Oliver, oli. Ma nägin ta käsi. Nende vahele mahtus pool kogu maailmamered. Ja purjed, kui tiivad kartrullis. Kord lahti. Ta silmi peegeldas laineid pilkases öös. Oliver, hüüdsin ma. Oli pime ja ta pilk pani peo minu peale. Ma lõin ta ära. Kärbes, kõik sinu käed oli jah, seal liiv. Tuline kuum, taldade all, puhas maa. Kuldane sirge, tulekivisid täis, mida langeb mu sõrmede vahelt, kui leeke. Taas põleb ja lained on sinu naer. Oliver kiiluvees järel käib tulede rada, kuid randa tükke sõnaerust jäi maha.