MINA OLEN Hannele, Kaldma loen luuletuse oma kogumikust Oliver. Ma olen seilanud nii palju pika tee et öelda kõigest tere, Läänemeri. Kuigi asuda võiks haapisi idasse või põhjas. Leone moodi suvise ei ole? Ei ole üldse suvi. Sügis talv on laskunud mu peale halli, habras, aga ikka karmi moodi. Pärastpoole mõtlen, et ehk kuulsin teisel kaldal kuidas laulsid sinu linnuluud, kui tuppa viimast päeva soojust toodi. Ma jampsi millestki, mis lipsab üha käest. Kui Veedikasse särapslasin ma rannal ja liiv mu saki sees, mu jalad hõõrus katki. Ja otsisin ma sooja, mida muud. Kuid leidsin muud, vaid muud. Vaid muud. Ma ei jäänud, aga tulin ometigi tagasi lõunast ja tagasi ja üha rändlinnu kombel. Kuni sinagi lendad Carst kaasa kaasa.