Tere hommikust, head kuulajad. Kell on saanud 10 läbi viis minutit ning Me alustamegi järjekordse ühisosa saate tunniga. Täna pühendame me jututeema varjatud mõjutajatele meie ümber, mis teadmatult ja võib-olla ka tahtmatult mõjutavad meie arusaamu ja hinnanguid soorollidest ja tekitavad ka stereotüüp. Kas te olete näiteks kunagi mõelnud, miks telereklaamides on naised ja mehed just sellised, nagu nad sel hetkel seal on või miks meid valitsevad just riigimehed ja esimehed, millise indikatsiooni see meile annab? Minuga on täna stuudios nendel teemadel arutamas sotsiaalteadlane Ülle Marike ja Päevalehe arvamustoimetaja Alo Raun. Mina olen saatejuht Kerttu Kaldoja, põnevat kuulamist teile. Saade on rahastatud Euroopa Liidu õigusega. Võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmist. Soostereotüübid on visad kaduma, aga kust ja kuidas nad tulevad, kas me suudame teadlikult tähele panna erinevaid nähtamatuid märke meie ümber? Seda aitavad täna mul selgitada soolise võrdõiguslikkuse edendaja, sotsiaalteadlane Ülle Marike papp ja Päevalehe arvamustoimetuse juht Alo Raun. Tere hommikust teile. Tervist. Tere hommikust. Kuidas te ise hindate tunnet, et kas meie ümber on neid märke, mis meid niimoodi salamisi mõjutada saavad? Võib-olla see on ainult selline ettekujutluse vili. No selles mõttes, et eks eks inimestel on oma sugu olemas ja seda nii nii siis bioloogilises mõttes kui ka sotsiaalses mõttes. Küsimus on pigem selles, et kas on mingeid märkimisrõhutavad ühte või teist üle või teises suunas või ei lase inimestel olla nii vabad, kui nad tahaksid olla, olla, olla nemad ise. Et eks selliseid märk ikka on. Sa ise kirjutasid just hiljuti väga huvitava artikli nendest samadest märkidest ja soolisuse rõhutamisest seoses oma kaksikutest lastega, kellele siis tuleb vist ainult kas roosasid või siniseid asju soetada, seepärast, et tänapäeva kaubandus ja ka tegelikult me ühiskond ei paku meile midagi muud. Jah, ma olen jah, võib-olla sellises natukene ebatavalisse olukorda sattunud, kus samas on ka hea võimalus märgata asju, mida võib-olla muidu nii kergesti märkakski. Ehk siis see, kuidas me kohtleme lapsi sünnist saati, erinevalt vastavalt soole ja, ja noh, elemente on mitmeid. Ma jah, kirjutasin siin hiljuti artikli, kus ma siis omaenda kogemuse varal näitasin seda, kuidas kuidas vaikselt suunatakse tüdrukuid kandma roosast poiss sinist värvina, eks ju. Mis tegelikult kui nüüd nagu laiemalt mõelda, seal ei ole mingit sellist, ma ei tea teaduslikku alust või sellist reaalset, et asja, miks, noh, ma ei tea, üks suguorgan tingib ühe värvi või nii edasi, et seal ei ole tegelikult sellist sellist loogilist seost, et see on kuskilt ajalooliselt tekkinud, aga samas, kui vaatad ka ajalukku, siis tegelikult nii sajand tagasi oli, pigem vastupidi, ehk et sinine oli tüdrukute värv ja roosa poiste värv. Et selles suhtes see ongi selline tinglik asi, mida samas miskipärast peale surutakse. Ja just huvitav on näha, et kui, kui ma siin esimest korda näiteks lasteasjade poodi sattusin, siis ma olin täiesti rabatud, et ma sattusin just sellesse poodi, kus oli hästi palju roosasid ja helesiniseid asju valgusest kohe peale vastu vaatamas. Siis otsib neid muid värvi, siis neid oli nagu väga vähe. Kummas suunas siis lastud, sul on poiss ja tüdruk, et kummale poole poodi seal kõigepealt minema pead, sest nad ongi tavalised, sinised on ühel pool. Roosad on teisel pool, et mis sa teed siis? Ja kõige huvitavam pood oli tõesti see, kus oligi, jagunes kaheks, paremal olid vist tüdrukute asjad vasakul poiste asjad ja ühed olid siis roosakad ja valdavalt ja teised sinakad. Aga et noh, ütlesingi, et mul on ju mõlemad, et kuhu poole mina tahan siis seal seal minema. Et ja siis noh, ongi seesama, see küsimus, et kui sul on, et kui, et kui on poiste pool ja poiste poolel on sinised. Aga kui ma tahakski tüdrukule sinisteks niukse pood nagu ütleb mulle tüdrukule ei tohiks nagu sinist riietust valida näiteks noh, rääkimata muudest värvidest üleüldse, mis oleks nagu võib-olla mu esimene eelistus. Aga et siis ongi see küsimus, et kui lähed, et mille poolest sinised riided erinevad roosadest, kas seal on siis nii-öelda noku taks tasku või midagi teistmoodi, mis on just poisile omane? Ülemalike, mis teie arvate sellest olukorrast? No see on, see on niisugune lugu, et ma, et see on ja kultuuri küsimus ja, ja turunduse küsimus ja me siin toodamegi niimoodi toetama Hiina majandust, nende roosade, mitte ainult riietega ka edaspidi ka igasuguste muude vidinatega. Et probleem on nagu selles, et kas me peame neid üldse nii hirmsasti eristama, et ega me ei aja segamini ei aja kahterlast segamini kummast soost, kumb on, et see niisugune see ongi probleem, et me tahame neid väga lahku ajada, väga eraldada millegiga. Et see näiteks lenne, kes toodab siin ka lasteriideid, ütleb, et kui ta teeb kuskile mujale turule, siis ta iialgi ei tee neid roosasid ja siniseid, mis Eesti ja Vene turul lähevad. Et see on nagu kultuuri küsimus ja ma arvan, et mul on väga hea meel, et lapsevanemad peaksid sellele vastu hakkama. Ja see ei ole ainult riiete küsimus, on minu meelest niisugune keskkonna jätkusuutlikkuse küsimus, et kui teil tuleb kolmas laps, siis ei tea veel, mis soost siis saate midagi kasutada, eks kui nad oleksid traalsemate lärmi. Nii et ma arvan, et see on jah, niisugune turunduse peale surutud, aga siis ka ikkagi meie niisugune ideoloogia mis on vastuoluline, et ühelt poolt öeldakse, sugu pole oluline ja teiselt poolt nagu rõhutatakse seda kõikvõimalike tegevustega alati mingisuguse vastandamisega noh, kõik see, mis mis ei sobi nagu tüdrukutele peaks nagu sobima poistele ja vastupidi. Et see on nagu probleem, et ometigi see inimese kõik muud omadused, oskused, võimed on tunduvalt olulisemad kui see bioloogiline sugu, mis tõesti tingib selle, kuidas lapsega käitutakse. Aga seda märgata on juba palju raskem. Aga kas ma sain teie jutust praegu aru, te ütlesite, et tegelikult, et välisturule neid riideid ei tehtagi, et see on midagi, mis on ainult meie enda ühiskonnal siin Eestis iseloomulik. Jah, meile ja, ja noh, võib-olla veel mõned Ida-Euroopa maadele. Et kas eristamine tuleb siis nii tugevalt meie taustast, et mujal Euroopa nemad on eest ära läinud? Jah seal suhtutakse natuke teadlikumalt ja muidugi siis tuleb see tulebki see meil, see hirm. Selle soo vähema rõhutamise eesmärgid, mis on püstitatud Põhjamaades ja Hispaanias näiteks, et see ei ole kõige olulisem tunnus inimese juures on palju muid inimlikke omadusi, mida tuleks nagu rõhutada. Meil hirmutab see sõna sooneutraalsus. Mina nimetaksin seda pigem soo teadlikkuseks. Et me teame, kuidas soolisus nagu ka muud kategooriad, vanus rahvusmõjutavad, seda, kuidas inimestega käitutakse ja mis võimalused tal ühiskonnas on. Ma olen täiesti veendunud, et praegu on raadiotes kuulajaid, kes ütlevad, et, aga Alo, et milles asi on, et miks sa ei või oma lapsele seda panna roosat kleiti või siniseid pükse või et see on ju tore ja lastele meeldib, et miks mitte. Seda, kas lastele meeldib, seda ma veel ei tea, nad on nii noored. Aga eks see laiem küsimus on ikkagi ju sellest, et kuidas kasvatada üles harmoonilisem ja mitmekesisemat ühiskonda, et noh, nende rajan neid telliskive, mille pealt siis kujuneb, kujuneb nende tulevik ja meie ühiskond 20 aasta pärast ehk et ma just leian. Me ei peaks mitte niivõrd vaatama minevikku, vaid vaatama tulevikku, et milliseid, millist ühiskonda me tahaksime või milline ühiskond toimiks edukamalt, et noh, kui rääkida ka näiteks noh, meil on see küsimus, et kui me tahame Eesti riik, ehkki ju ka jõuda sinna viie või mitme iganes rikkama riigi sekka ja nii edasi, siis võtmeküsimus on ikkagi see, et, et me ei saa teha seda, mis on praegu. Me peame tegema midagi enamat. Äriliselt ja nii edasi, see tähendab seda, et see tark tööjõud viib sinna edasi teistmoodi mõtlemine, inimkapitali investeerimine ja see on ka mingis mõttes sama inimkapitali investeerimine. Et et tuleksid sellised mitmekülgsemalt Juhtimisvõimelised kriitilisemalt mõtlema, et inimesed, eks ju, mida rohkem neid me ühiskonnas on, seda enam ongi meil seda inimkapitali, mida siis veel enam väärindada, mille abil siis ka Eesti saaks kiude nagu teistest, et ehk et me oleme juba selles konkurentsis, kus ei ole nagu enam lihtsad lahendused, vaid pikaajalised investeeringud, mis ennast tagasi toovad või see on lihtsalt üks näide, võiks helendus. Jah, väga õige, sellepärast et kui me siin räägime stereotüüpidest, siis noh, stereotüüpe on erinevaid, mõned stereotüübid ongi vajalikud, kui me aju õpib ära, mis on vaja, mis on tee, mis on mingi muu asi. Aga teised on niisugused, mis kujunevad käärideks. Ja kui me näiteks tõepoolest tüdrukutelt ootame ühtemoodi käitumist, nad peavad olema kenad ja ilusad ja tagasihoidlikud paid hästi usinad õppijad ja poistelt poistele lubama hoopis midagi muud, siis see tähendabki seda, et me piirame mingis mõttes võimalusi minu jaoks näiteks niisugune poistele esitatavad mehelikkuse või matšerlikkuse normid, mis mis kehtivad tihti teatud vanuses poiste omavaheliste gruppide sees on need, mis on väga suured probleemid. Ja teiselt poolt Tublisid naisi, kes jõuab tik tasandile aga üldiselt on meil ikkagi hoiak, et mehed teevad paremaid otsuseid, nii et see on niisugune müüdid. Meil on üks väga sügavalt juurdunud arusaam, et kõik on looduse poolt kaasa antud. Keegi ei eita seda, et, et ei ole, et geenid ei mõjuta ja bioloogia ei mõjunud. Aga meil on aju, mis on kaasa antud äärmiselt õppimisvõimeline. Ja see aju õpib ära, mida temalt oodatakse, kui poisilt ja mida temalt oodatakse, kui tüdrukult hakataksegi vastavalt sellele käituma. Ja mina näen nagu praegu seda probleemi, et meil lähebki see, see niisugune ebaratsionaalne jagamine naisteks meesteks tööturul, hariduses. Need on väga suured lõhed, mis meil on, et et sellega peaks nagu alguses peale tegelenud. Siin oli äsja üks, üks konverents, kus, kus oli tore kuulata, kuidas me räägime erinevalt, et meie majandus-kommunikatsiooniminister ütles, et kogu see tööturu segregatsioon ja palgalõhed, et kõik algavad lasteaiast. Ja siis eestlased räägivad, naised suunduvad madalamalt tasustatud töödele. Ja samas kui põhjamaa esinejad räägivad, et noh, meil on ikka veel see olukord, et need tööd, mida teevad naised, on ühiskonnas madalamalt väärtustatud. Nii et noh, niisugune erinevad arusaamad on, aga kuna meil väga ei juleta puudutada seda teemat ja meil ei ole ka seda väga haridusest sisse viidud veel siis nagu ei, ei juleta rääkida, et et kohe on hirm, kas te tahate, poisid hakkavadki, leidke, keegi seda ei taha, eks ole, aga tahaks nagu, et lastel oleks rohkem paindlikumaid valikuvõimalusi. See, millest te rääkisite, eeldab ka väga sellist teadlikku otsust, muutagi meie suhtumist meie ühiskonda, aga kui me tuleme selle juurde tagasi, et millised on just need nähtamatud otsused, mis vahel suunavadki meid lapsest saadik, et kui me vaatame praegu? Me vaatame, telereklaame kas või me näeme, Neid naisi ja mehi just selles samas olukorras, kus te rääkisite, et meestel on pandud väga tugevalt ja peale selle, see macho-kultuurmehed on alati väga mehised nendes reklaamides, samal ajal kui naised on pigem sellised õrnad ja, ja nad on väga sellised, hellad ja leebed. Äärmisel juhul on nad ka kindlasti ainuvalitsevad meie kodudes kõik meie pesu pesutooted, erinevad seebid, pesupulbrid, mida iganes, see kõik on naiste pärusmaa. Ainus viis, kuidas me, mees, näeme selles pesupulbri reklaamis, on taas see, et on selline. Modžolice võtab järele mõnele naisele, kes selle lendava kleidiga täis läheb. Et see kõik mõjutab ju samamoodi meid lapsest peale. Jah, aga, aga noh, võib-olla lapsed, lapsed muidugi näevad seda ka mina eile just vaatasin, mis reklaamid siis jooksevad? Üks niisugune reklaam on, kus kaks poissi mängivad, ega kiiresti niimoodi sõidutavad seal ja väga ägedad hakkavad vilkuma ja muud seesugust ja kui ta siis vaatate mänguasju, mida pakutakse tüdrukutele, mitte vähe sellest, et see sinine roosa värv peale mänguasjade juures on, aga aga põhi, niisugune erinevus on selles, et kõik need mänguasjad, millega, mis on nagu mõeldud nii-öelda tüdrukutele, need piirduvad kodus vääriga, seal on söögitegemine, nukkudega mängimine ja siis poiste mänguasjad on niisugused, lähevad kuni kosmoseni väljad liiguvad ringi. Ja me oleme teinud selleks, et märgata seda märkamatult oleme vaadanud, kuidas lapsed tuleb lasteaias, et Ongini tüdrukud istuvad vaikselt ühe vaibanurga peal mängivad oma kaartidega ja poisid sõidavad siis nii, et autodega mööda seinu ringi, nii et võtavad nagu rohkem ruumi teevad rohkem lärmi. Ja, ja need on need asjad, mida me ei näe, mida võiks nagu märgata ja, ja mida võiks siis andeka tüdrukutele niisuguseid teistsuguseid kogemusi, et kui siin viimasel ajal on probleem, et miks meil ei ole infotehnoloogias? Tüdrukud võiksid ju minna, seal ei ole mingisugust lihasmassi vaja, eks. Et siis ongi see, et nad ei saa neid kogemusi niisuguste mänguasjadega, on nagu legotüüp või, või liikuvatega igal pool mujal on see väga suurt trend, et toodetakse selliseid nii-öelda võib-olla roosaks värvitud asju, agamise õpetavad aju natukene rohkem konstrueerima ja nägema mingeid seoseid ja, ja arusaama mehaanilistest asjadest, nii et. No ma loodan väga, et me liigume sinnapoole. Nojah, selles mõttes, et eks see on selline rohkem, eks eksperte, mängumaa ja vaidluste ja arutelude koht uuringute kohta. Aga noh, laias laastus ma kujutan ette, et tegelikult ikkagi noh, tüdrukud ja poisid ongi erinevad ka nende sees on sisemised erinevus ja nii edasi, et aga, aga et noh, küsimus ongi selles, kas me neid erinevusi võimendame või pigem üritame tasandada. Et siin ongi just need asjad, mis kipuvad võimendama neid mõnes kohas võib-olla ka loomulikke erinevusi on traditsioon ja teiseks siis neil uuemad võimelised nagu massiühiskond ja meedia ja turumajanduseks. Et pigem see minu sõnum oleks just see, et vaadata, et me ise nagu kasvõi kogemata lihtsalt ei võimendaks liigselt neid mõjusid, mis siis meie enda laste tuleviku tegelikult pärsivad. Mul on väga hea meel, et sa sellest praegu räägid sellest massikommunikatsioonist ja ja võib-olla teadmatust võimendamisest ma näiteks tegin lahti, praegu tegin lahti meie enda, ERR-i uudisteportaali ja kui ma nüüd vaatan, siis jah, teisel kohal on üks naine ja edasi tuleb 16 meest, ühel pildil ma arvan, 100 meest, ühel pildil kaks meest, mees, mees, mees, mees autoroolis ja niimoodi järjest tulevad. Ja kui ma tegin lahti Postimehe avalehe, siis et ma lugesin ära Kaheksateistkümnenda uudise pildi peal oli üks naine ja see naine oli ka Lenna Kuurmaa ja ehk oli meelelahutusrubriigiga tegemist, mis äkis muusikaauhindadest, mitte ühegi nii-öelda päevapoliitilise uudise pildi peal ei olnud mitte ühtegi naist. Et kuidas me saame siis üldse rääkida mingisugusestki võrdsuse loomisest ka massimeedias. Jah, no mina isegi, võib-olla sellest kohast nagu niivõrd kinni haaramise muret ei tunneks, et selles mõttes meil Eesti poliitikas on praegu haruldaselt palju naisi. Võtmepositsioonidel rääkides presidendist Reformierakonna suurim opositsioonierakonna juhist võib öelda esimehest. Sellest me saame hiljem rääkida edasi ja siis ka Kristina Kallas, kes on siis Eesti 200 juht, et meil on tegelikult tegelikult seal poliitikas päris suuri murranguid toimunud viimastel aastatel ja mille tõttu tõenäolist on ka naisi rohkem pildis kui varem. Et selles mõttes noh, Need pildid tingimata ei peegelda laiemalt seal ei oleks nii kriitiline, küll aga üks, üks selline huvitav tähelepanek minu enda tööst arvamustoimetuses on see, et et ka mina üritan jälgida seda, et, et ei oleks niivõrd meeste domineerimise arvamusruum, mida me avaldame. Aga et seal tõesti ongi see pakkumine on niivõrd tugevalt meeste suunas kaldu, ehk et kaastasid, saadavad reeglina mehed, mitte naised. Ja teistpidi ka, kui ma olen siin just pakkunud naistele ja meestele kõigile kaastõid meile saadaksid, siis reeglina ütlevad ära naised, see on väga huvitav fenomen, millel ma olen, sellist head seletust ei ole, aga aga et see on nagu üks selline mõttekoht, noh, millega nagu mis tahes peegeldab laiemalt seda meie ühiskonna probleeme ja olemusi, mida, mida võikski muuta. Et tõenäoliselt ongi seal osaliselt ka seesama sama traditsioonides kinni tagasihoidlikkus ja nii edasi sama asi, mis nagu lapsepõlves tegemata jäänud või mida ühiskond on alla surunud, mis siis sellise tulemuse annab ehk et kui nagu on tegelikult selline vaba olukord siis mehed on aktiivsemad minu arust üles ka sellele tööpalgaläbirääkimistel, mida on välja toodud, et mehed nõuavad jõulisemalt kõrgemat palka ja saavad ka seda Nojah, see ongi see küsimus, et, et kui me ikkagi koolis peetakse normaalseks, et üks tüdruk on väga hea õpilane ja peaks peaaegu nagu neljadele viitele kogu aeg õppima ja siis teiselt poolt me räägime seda, et kolm on koolipoisi number et seda võimendavad meil kogu aeg nii lasteaed kui kool kui meedia. Et selles mõttes, et me ei saa süüdistada seda naiste aju, et nad on ära õppinud selle, kuidas nemad peaksid käituma vastavalt ühiskonna ootustele. Ja selles mõttes noh, ma arvan, et meedia on praegu kuidagi väga niisugune ärapanev. Et parem on hoida oma närve, kui minna sinna mingi artikliga esinema, kuigi mulle tundub, et meil on ikka üpris palju juba neid naisi, kes on küll avaldavad oma arvamust ja kirjutavad artikleid, ütlevad oma hääle välja iseasi. Me ei ole kunagi analüüsinud, kuidas neile reageerivad kommentaatorid, kes meil toodavad tihti niisuguseid sapised väljendeid ja see võib olla ka hoiab tagasi. Ta ka, et naised peaksid ise natuke jõulisemalt ennast sinna meediapilti lükkama. No ja aga, aga me ei saa nõuded muidugi sisse juurutatud kasvatatud iseloomu kohe päevapealt muudaksid sa, see on väga tore, kui teadlikult vaadatakse, valitakse, et kes on pildil ja kes ütle, räägib arvamustest. Et niisugune eneseteadlik kui see kasvatamine hakkab ikkagi väga lasteaiast ja koolist peale, kui koolis on kõik tüdrukutest suhtutakse nagu tüdrukute punti. Ja Oskar ohakad on siis need, kelle, kellega eraldi tegeletakse, kes nagu tähtsamad. Et siis see mõjubki pärast hiljem. Et kui sult oodatakse, et sa pead käituma just nii sisse, seda jorendad keeldus. Ja, ja kui me mõtleme seda, et ühtepidi näiteks muidugi, kui on poiss tüdrukule, siis on ka päris kole. Aga õpetajad räägivad, et noh, need tüdrukud, kes on siis lärmakamad ja julgemad, et küll need häirivad koolis. Nii et meil ongi see, mitte bioloogiline sugu, ei määra seda, neid erinevusi ja niisugused eraldi vastandamist just vaid see, kuidas me nendesse suhtume ja mida me neilt ootame. Ja, ja minul on väga hea meel, et te nüüd vaadake, pidel hakkavad käima seal külalised ja kingitusi tooma, et mida nad siis toovad, kellele nad midagi toovad. Te mõtlete lastele lastele? Jah, et kui on nii poiss kui tüdruk või, või näiteks seda, et kuidas nendega räägitakse. Et üks niisugune klassikaline uuring on tehtud, kus on kaks katseisikute grupp, pühele lasti vastsündinud lapse nutt, öeldi, et sündis tüdruk ja teisele katseisikute grupile sama sama klint ja öeldi, et sündis poiss. Ja siis pärast küsiti, et mida see nutt väljendas. Ja siis need, kellele öeldi, et tüdruk siin siis, oh sa pisike seal ennikenes oled üksi, et tüdrukuid nagu lohutatakse õrnakene ja need, kes siis Enda arvates kuulasid või kuulsid poisi nuttu, ütles, et vot kus on kopsumaht, nõuan ööd, miks sind nälga on jäetud, seda süüa saada? Nii et need on niuksed, väiksed varjundid ja ma arvan, et kui te ise õpite vaatama, siis te ka räägite tüdrukuga natukene õrnemalt ja poisiga natukene karmimalt või hääletoon muutub, kehahoiak muutub. Tegelikult ma jälgin seda ja üritan vältida, see on väga hea. Aga vaadake siis te saate jälgida, kui teised tulevad ja kuidas nemad ja ka seda jälginud. Ja on vahe. Kohati on jah ja noh, on seda tõesti ka just see üks üks dilemma koht, et kui just need heasoovijad, kas siis keegi pärandab oma laste riided neile või siis tulebki katsikutele külla kingib ja nii edasi et siis siis siis ka sealt ikka tuleb ka seda roosat ja sinist nagu meile vaatamatult sisse, et üldse mitte mingit. Taetele, noh ise küsimus on ka see, et ega ise ei taha ka ju öelda, et need asjaga, et, et see see vaikselt tuleb ja ta, see tõstis poisi tüdruku erinevalt. Kohtlemine Ma muidugi ei ütle, et nad ongi 100 protsenti ühesugused, need ongi erinevad inimpeabki olema ühesugused ja osaltingibki, seda see loomupärane isiksus. Aga osalt on ka juba ma arvan, sellist eelnevat profileerimist lähtuvalt soost. Mõlemat. Aga ma võin öelda, et neid uuringuid on ikka mujal maades juba tehtud aastakümneid? Jaa, jaa. Sadat just mitte, aga tegelikult on need poiste omavahelised erinevused tunduvalt suuremad ja tüdrukute omavahelised erinevused suuremad, kui on selle kahe soogrupi vahel ükskõik mida vaadata Ta mingeid võimeid, arvuti kasutamise oskusi või, või midagi muud, et, et see, see ei ole nii lihtne. Et on üks põhjus ja. Minu arust on ka siin üks oluline mõttekoht aspekt, just see arusaadet. Me rõhutame ühte identiteet, inimesel mitmest sooidentiteeti. Tal on tõesti väga palju teisi omadusi, eripäraseid asju, et, et et meil ei ole vajadust seda nii palju rõhutada. Surume muud identiteedid alla. Tulemus on, inimene, on vähem mitmekesine, vähem täiuslik. Jah, aga me ei tee seda tegelikult teadlikult, mitte keegi ei tule neid lapsi katsuma teadlikult, oma hääletooni muutes, et miks me seda teeme, siis. No selleks, et midagi märgata üldse ongi vaja nagu natukene teada, et mida märgata, eks keegi peab nagu näpuga näitama või ütlema või või keegi ütlema kõva häälega välja, et me tahaksime, et meil poisid ja tüdrukud lõpetaksid võrdsel hulgal kõik keskhariduse või läheksid enam-vähem samaväärsel hulgal õppima nii humanitaarteadusi kui täppisteadusi. Aga seda eesmärki ei ole nagu seatud ja siis nagu me arvamegi asi on nii nagu on. Meil on ikka väga palju eelarvamusi ja teadmatust ja võhiklikkust, et siin mõned aastad tagasi tehti õpetajate ja lasteaednike hulgas küsitlus, nemad nende hulgas on ikka iga teine on veendunud, et et poisid ja tüdrukud ja naised ja mehed ongi ette nähtud erinevate tööde tegemiseks. Ja kui me vaatame siin noh, Euroopa riikides Eesti võrdlust, siis meil on siin me oleme siin väga slovakid ja Bulgaaria nende maadega ühel tasandil, kus meil 70 protsenti inimestest ütleb, et naise kõige tähtsam roll on hoolitseda ikka oma kodu ja pere eest. Ja samas me teame, et meil naiste tööhõive on samal tasemel, kui on Põhjamaades. Aga need ootused on, on niisugused, nii et see on niisugune soov, ideoloogia, millest me tihti lähtume. Ja see tekitabki selle soosüsteemi, mis hakkab piirama, hakkab piirama poisse, kes arvavad, et neil ei ole meeste amet minna õpetajaks. Kuigi ma arvan, et mehed saavad väga hästi õpetamise ametiga ja ajalooliselt on ajalooliselt olnud, eks. Nii et see on kõik niisugune muutuv, see ei ole kaasa sündinud ja kui on, see muutub ühiskonnas, siis järelikult on see muudetav. Aga see eeldabki, et on niisugused kindlad eesmärgid, püstitatud ja teadlikkus ja alusuuringud ja mis mõjutab ja mis ei mõjuta. Meil siin erasektor juba hakkab uurima, et miks tüdrukud ei lähe näiteks info tehnoloogideks õppinud ja tuleb välja, et neil on niisugune tekkinud ettekujutus, et seal on patsiga poisid, nohikud kogu tegevus on ainult programmeerimine väga igav. Ja samas ei ole nii, et noh, et me või, või näiteks, miks nad ei lähe taha teadusega tegeleda. Siis nad ütlevad, et teadlane on vana hallipäine mees, prillidega igav valge kittel seljas ja pastakas taskus. Et see, need on asjad, mida tuleks nagu väga lammutada. No võib-olla on väga niisugune rolli eeskuju nagu paha öelda, aga just see, et nad Peaksid nagu nägema, et nad sobivad sinna selle hulka ka. Et poisid sobivad väga hästi õpetajateks, tüdrukud sobivad väga hästi sinna infotehnoloogiasse ja teadlasteks. Ja noh, neid näiteks peakski meedia näitama, aga neid tuleks ka rääkida. Lasteaias ja koolis. Räägime nendest mõjutajatest erinevatest teguritest, õige pea edasi, kuulame vahepeal veidi muusikat. Kosmikud laulsid meile praegu sellest, mis on iga reklaamtahvli taga. Aga kui me arutame veel sellest, mis on meie sõnade ja mõtete taga, siis me ei saa kuidagi jõuda kaugemale ka meie enda keelest ja just nendest samadest sõnadest, et Alo siin juba tõi ka vahepeal välja selle, kuidas meil on parteide esimehed nimeks siis Kaja ja Kristiina näiteks proua juba koheselt, et ei ole, ei ole esimehed, mis nad siis on? Võib ju vabalt rääkida esinaine selle kohta, kui meil on vaja, kas meil on vaja öelda, et võib-olla on lihtsalt öelda juht kus ei ole seda sooaspekti juures, et see on ka niisugune huvitav asi, mida me ei märka, et meil on kõik, ütlevad, et eesti keeles ei ole grammatilist sugu. Eesti keeles on sugu alates inimeste nimedest. Lõpetades sellega, et meil on ikka sõnaraamatus näiteks ning mees lõpulisi ametinimetusi hästi palju. Meil on töömehed ja kalamehed, naine nagu keegi ei ütle, eksime pesunaine ja pesunaine ja perenaine ja need on olemas. Aga riigi naist ei ole. Naljamehed, nalja, naist ei ole, võimulaisime ja ei ole. Nii et see, et mees on nagu niisugune inimese tähistaja, see on meil eesti keeles täiesti olemas. Aga ma ütlen seda, et meil on nagu väga varjatult kindlasti olemas soolisus sees ka igasugustes muudes nimetades, et niipea, kui me ütleme, lasteaiaõpetaja, siis meil ilmselgelt seostub see pigem naisterahvaga kui meesterahvaga. Ja kui me ütleme, insener, siis see seostub meil pigem meesterahvaga. Ja keel on niisugune huvitav asi, et kui ta, kui ta hakkab midagi muutma, siis ta midagi erineb väga. Näiteks me tükk aega räägiti naispoliitikud, eks nagu millestki erinev poliitikutest eristu kuidagimoodi naisjuhid. Et see, kui see naine sealt eest ära kaob, niukse ees, liitena, mis seda erinevust rõhutab, või siis et siis me võime rääkida, et meil on nagu muutunud normaalsemaks ja sooliselt neutraalseks. Huvitav, äkki äkki on just vaja seda, et naispoliitik öelda ehk seda rõhutada, et naine poliitika jäävad kokku ja see on okei et see mingi üleminekuetapina? Meil siin-seal nagu laiem probleem üleüldse, ma arvan, et niisuguste elukutsete puhul ei oleks vaja naistega meest rõhutada, et Eesti keele instituudilt küsiti siin aastaid tagasi, et mis me teeme, et meil on meditsiiniõde nagu amet ametlikult nimelt. Ja siis soovitati, et tuleksin ette panna meessoost meditsiiniõde. Ja mis te, mehed ise sellest arvavad? Meeste käest ilmselt keegi ei küsinud, aga see oli nagu meie keeleteadlaste soovitus. Et me ei saa ju rääkinud, et me räägime naissoost esimeessugu, pole oluline. Aga ma saan aru, et meil on Eestis on, tähendab see sugu, mis pannakse juurde, on Eestis veel see häda, et meil on sellega seotud kõik sugulussidemed ja suguvõsad ja kõik, et see lähebki alati sinna bioloogilise ja selle poole peale. Niisugune. Meil ei ole seda inglisekeelset sõna, millega saaks tähistada seda sotsiaalset sugu, et me võiksime rääkida siis pigem soorollidest, mis ei ole kaasa sündinud, eks rolle ei, ei ole enne olemise rollid muutuvad, tööturg muutub ja tegevused muutuvad. Et selles mõttes on meil keeles vägase soolisus olemas, rääkimata siis sellest, et kuidas me kasutame niisuguseid erinevaid sõnu, et märkida ära, mis on normaalne, meil on üksikema ja asendusemal, nüüd kaome. Et üksikema tähendab seda, normaalne ema on see, kes elab perekonnas ja koos ja ilmselt ka kodus kasvatab lapsi. Kas meil on vaja just niisuguseid erinevusi alati rõhutada? Aga ma arvan, et keel muutub ise. Meil on palju muutunud. Me ei räägi enam lauljannadest ja meil on kõik lauljad. Ei tea, ikka, öeldakse näitlejanna või tantsijanna ikka vähe juba. No ja õpetaja annat ei ole üldse vaja enam öelda, eks ole, sest õpetajad ongi kõik praktiliselt naised varsti, nüüd me ütleme meesõpetaja. Nüüd hakkame meesõpetaja ütlema. Tegelikult on ju ka Euroopa parlament öelnud ise, et kui on need mees, liitelised ametinimetused ja nad on ikkagi juba teatud traditsiooni kandvad, et siis ju ikkagi võiks nende juurde jääda, isegi kui ametit kannab naine. Ma ei arva, et see, see väga hea mõte on, et ma arvan, et pigem on see, kui ma siin vahetame, kui meil olid turvamehed, vanasti meil turvatöötaja ja meil ei pea olema see esimees, mis mina arvan, et see on tulnud meil nõukogude perioodist sõna üldse, et noh, võib ju siis leideka juhataja on ju ka küllalt hea sõna. Või juht No mina olen ka seda juhataja meelt, et kui ma nüüd ei eksi, siis erakonnad kui räägime erakondade juhtidest, siis erakonnad on mittetulundusühingud mis peaksid siis ju tegelikult lähtuma mittetulundusühingute seadusest ja minu arust, kui ma ei eksi, siis seal On mitu, olles ühingule ette nähtud juhatus, juhatuse liikmed ja siis nad võivad valida enda seast juhataja ehk siis erakonna juhatuse esimees Kaja Kallas võiks olla vabalt ka erakonna juhataja Kaja Kallas kui erakonna enda sisemiste reeglitega, ma kujutan ette muudetav, et nemad on ise selle valiku teinud, nad saaksid seda ise muuta. Et see ei ole nagu kuidagi ette antud ja seadused on süüdi või midagi taolist, et ei saa muud moodi. Et noh, seal on muidugi mitu tasandit, üks on see, et mis seadus ütleb, reeglid ütlevad, teine asi on see, just see praktikat, noh, praktikas ei pea ütlema, võib öelda, esinaine et ma ei tea, ma juba ütlesin, et maailm kokku kukub, et võib-olla juriidilistest dokumentidest siis noh, peab rohkem jälgimas neid, neid asju, et seal jah, aga meil on näiteks valijamehed. Aga kusjuures ei ole selle vea ma ise kunagi tegin, ma protestisin selle sõna peale, mehed, kusjuures ei ole. On valijad. Ei, ei, see on nüüd see, kui me räägime presidendi sellest kogust, kes valib presidenti, et see ei ole valijameeste kogu tegelikult täna, nagu see on muidugi selline argi. ArgiHana oleme harjunud rääkima valijameestest. Kõigepealt on sellest valimiskogu. Kas see tähendab, et me peaksimegi argikeeles ise rohkem natuke tähelepanu pöörama sellele, et mida me ütleme ja nii jõuab ta lõpuks ka nagu normaalsesse keele kultuuri edasi. Jah, aga mina arvan ka seda, et me peaksime väga tähele panema seda, et kuidas ja missuguseid isiksuse omadusi kelle puhul rõhutama, et kas me peame just rääkima, et tüdruk on vaikne ja tagasihoidlik ja muid niisuguseid epiteete panema ja meestele sinna tugev, julge ja vapper, mis stereotüüpe tegelikult väga toidavad. Kusjuures, kas alati üldse on vaja niisugust epiteeti? On vaja seda, et keegi on blondid, blond ja keegi on tugev tursk. Ja nii tihti näiteks saab naissoost poliitikuid marginaliseerida ja noh, juba nii-öelda naeruvääristada lähtumata sellest, mida ta ütleb, et ta võib ka öelda midagi jama, aga juba ta nagu ette juba selline märk küljes. Aga tegelikult noh, ma ise mõtlesin, mõtlesin siidi isegi sammu edasi. Et mis, mida ma näen, näen ühe huvitava sellise tendentsi, probleemi või mõttekohana. Et kui siin räägitakse sellest, et noh, mehed on juhid ja mehed on tugevad ja nii edasi, et kui naised saavad juhiks ska, eeldaks neilt seda tugevust. Et minu arust ei pea defineerima juhti läbi tugevuse ja selliste omaduste tingimata peaks olema selline mitmekesisemalt, pigem olen ma siin eestvedaja mingis mõttes ka sõber ja nii edasi, et võib-olla mingeid muid elemente ka juhirolli juurde oleks vaja muid muid kui ainult selline selline ülevalt alla autoritaarne lähenemine. Minu arust sellised momendid on, mida võiks ühiskonnas laiema No see ongi meie stereotüüpne ettekujutus juhtidest, eks ole, sest kui me siin keegi kuskil räägib, siis ka räägitakse, et juht peab olema tugev. Samas kõik näitavad seda, et kui juht pöörab tähelepanu rohkem seal inimestevahelistele suhetele ja ja kommunikatsioonile kõigega, et siis on see ettevõtte edu, et äsja oli siin jälle üks seminar, mida meedia ei kajastanud kus, kus arutati just seda, et, et kuidas saada rohkem naisi sinna juhtimist tasanditele. Et mitte saada, vaid, et see on, tehti selgeks, et see nagu kasulik. Kui me räägime, et lapsed saavad algusest peale erinevaid kogemusi, eks mitte, et nad bioloogiliselt erinevad, aga nad saavad erinevaid kogemusi, neil on erinevad tingimused, see abieluette. Et siis siis tuleks nagu seda erinevust ära kasutada teda kui otsuste tegemisel. Et, et see on nagu täiesti teistmoodi ideoloogia. Võib-olla tooksust värske näitaja veel, Katri Raik sai äsja ministriks. Et noh, tore, nagu naisministreid on juures, aga et mis tema puhul välja toodi, ma just panin tähele, oli see, et tugev juht et ikka et juht peaks olema tugev. Me vajame tugevaid juhte, et vähemalt teatud naisjuht ma vot seda ma jälginud, et võib-olla kuskil öeldi ka seda, ma arvan ei tugev naisega kokku ei sobi eesti keeles. Sellepärast me toomegi rõhutamegi seda, et on kas lihtsalt juht või naisjuhtsast juht, tähendab tugevat ja naisjuht tähendab siis hoopis midagi muud. Jah, need on meil kuidagi sinna meie aju niimoodi ära õppinud, et nagu peaks niimoodi olema, ma arvan, et see on et see on niisugune juht, juht kui aut autorit, haarse juhtimisstiili esindaja on meil ikkagi veel pärit sealt kuskilt 50-st aastast. Et me arvame, et nii peaks olema, et ega mingisugust juhtimisse. Juhtimisalaseid asju aga väga palju vist meedias Äripäev küll räägib ja toob neid näiteid, et kes on nagu hea juht. Et naisjuhid, naisjuhtide probleem on see, et kui neid on vähe, siis nad ongi nagu vähemuses paistavad välja, neile esitatakse rohkem nõudmisi ta alles siis, kui see arv hakkab natuke tasakaalustama. Et siis nad saavadki olla normaalselt kõik inimesed, et ta ei pea rohkem pingutama, ei pea topelt tööd tegema seal meesjuhi kõrval. Aga kas tõuseb? Seda, et, et see on praegu ka muutumises, et nii nagu Alo ütles enne et tegelikult nad lehes ikkagi jälgivad päris hoolega, et oleks naisi ja mehi võrdselt. Me ise püüame teadlikult öeldagi, et on juht, ei ole naisjuht. Kõike seda, et kas te näete, et me, et me ise teadlikult olemegi sellel muutmise teel hetkel, sest ma kujutan ette, et vanemat põlvkonda on juba natukene keerulisem muuta, sest need stereotüübid nad on, nad on tulnud ajaga. Nad ongi tulnud võib-olla see, et 50.-test ja, ja neil on väga keeruline praegu enam muuta, aga noorem põlvkond Kuidas te seda ja ma arvan, et me, me oleme ikka kõvasti muutunud ja kogu selle teema suhtes ollakse muutunud, aga need ongi küsimus selles, et et on vaja natuke rohkem teadmisi, on vaja teada, kuidas muuta või oska osata õppida, vaadata, mis on töötanud ühes või teises riigis ja kuidas on selleni jõutud. Nüüd lihtsalt arvata, et see noorem põlvkond iseenesest tupp on, on natuke naiivne, sellepärast et meil tehakse aeg-ajalt ikka niisuguse avaliku arvamuse uuringuid ja tuleb välja, et need noored kannavad neid samu stereotüüpe edasi, et noh, et ühed tööd on meeste tööd ja naiste tööd. Kuigi nad ise on iseteadlikumad, nii tüdrukud kui poisid. Aga mõned asjad on ikka nii sügavalt sees, et noh, suulisus on ühiskonna põhikategooria, eks ole, et see on, läbib absoluutselt kõiki tegevusvaldkondi ja see õpitakse väga varakult selgeks. Ja, ja mul on väga hea meel, et ma arvan, et neid noori lapsevanemaid, kes praegu on ja kes tõesti võitlevad selle roosa sinise pealetungi vastu ja oskavad valida ka raamatuid või vähemalt raamatute lugemise juures juhtida tähelepanu millelegi, et et siis siis see hakkab vaikselt muutuma. Kindlasti aga, aga olekski vaja niukseid, populaarteaduslikke raamatuid või, või niukseid, mis natuke valgustavad seda asja. Meil trükitakse kogu aeg siin kordustrükki, mehed on Marsilt ja naised on veenuselt, et noh, mis on ammuilma rist peale tõmmata. Päriselt, kõik mõlemad maalt. No teisalt nagu te ise enne ütlesite, et inimene kuulab ainult sõnasooneutraalsus ja siis ta juba tõstab käe ja ütleb, no kuulge, et kuidas me siis jõuame nii kaugele? Soo sooneutraalsus on jah, niisugune sõna ja huvitav on see, et alati küsitakse seda, et kas need poisid peavad kleidid selga panema. Mitte kunagi ei küsita enam selleks tüdrukutel püksid jalga panema. Et see poiste niisuguse mehelikkuse kaitsmise hirm lööb alati välja. Aga kas see tähendab, et me oleme 100 aastaga kuskile jõudnud, sest kui naised kunagi need püksid jalga panin, oli ka päris suur. Aga jah, minu arust just jah, siin tuleks rõhutada seda, et, et see teema ei ole ju selles, et tüdrukud peaksid kleiti kandma või poisid peaks kliendile andma vaid just selles, et tüdrukuid ei peaks kleiti kandma tingimata pealesurutuna ja nii edasi. Et kui selline vaba valik on, see on nagu teine küsimus, eks ju just kuidagi antakse, et tüdrukud peavad käima kleidis eriti väga väiksena siis kõik need mähkmed, aluspüksid paistavad välja edasi, poisi sammas ei paista, et see tundub mingis mõttes nagu alandav isegi. Et, et noh, neid niisuguseid ja väikeette, et praegu on see riietuse küsimusega edasi ma ütlen, et kindlasti tuleks vaadata seda, et missuguseid mänguasju lastele hangitakse või ostetakse või tuuakse või ja, ja edasi tuleb vaadata siis näiteks kogu seda muud niisugust visuaalset maailma, millesse laps elab. Mul on siin täna kaasas niisugune tore raamatut, kõik elukutsed on head ideelt väga tore, et kõik elukutse, kõik ametid on tähtsad ja kõik on omavahel seotud. Aga pildid on 18.-st sajandist. Et kes mida teeb, et juuksurid on ikka naised ja muidugi jah, tuleb välja, et pagar on mees. Meil on kokad ka, eks ole, siis anna tippkokad, kui nad mehed et esimese naistipp kokku ja jah, naiste koht, koka viha ei ole kuulnud. Aga noh, rongijuhid ja kaptenid on kõik mehed ja kalurid. Et kirjanikud on ka mehed, tuletõrjujad ja kokku on ka mees siin. Meil oli, lõi meedias laineid uudis naisrongijuhist, kas me peaksime selliseid asju tõstmagi välja kui midagi erakordselt, et vaadake, meil on naisrongi juht või kuidas me teame? Kohtuma sellisesse asja ma ei tea kui erakordselt, aga ma arvan, et, et tuleks jah, kui neid on, siis tuleks neid näidata, meil on siin lendureid, ka naisi. Ja, ja see on üks, üks üks täiesti täiesti niisugune asi, mida võiks ka näiteks lasteraamatutes kajastada või teha niisuguseid lasteraamatuid. Kui te olete tähele pannud, siis kõik need filmid, mis meile tulevad, siin juba juba näitavad, et ei olegi ainult enam netis nii niuksed õrnad printsessid, vaid meil on vapper. Millegipärast eestlased ei saanud tõlkida seda vapraks, vaid pidid panema vapralt kee. Sest peategelane, tüdruk elan siin lumekuningannad ja kõik on nii siuksed, iseteadlikumad ja, ja kogu see asi muutub. Ja meie lastekirjanduse väga tore, meil on koeratüdruk Lotte kes on niisugune tubli ja, ja ei ole nii väga traditsiooniline, aga väga palju meile tõlgitakse veel niisugust mu mujal maal ilmselt ammu. Ma ei tea, kas maha kantud, aga aegunud kirjandust, kus siis neid poiste ja tüdrukute rolle nagu hirmsasti rõhutatakse. Ja, ja see nagu on, on ka. Et nad saavad nagu erinevaid kogemusi ja nad loomulikult visuaalselt võtavadki vastu, missugune siis nagu kuidas peaks olema või kuidas peaks käituma? Ma ei tea praegu näiteks, et meil ei ole väga palju niisuguste laste ja noorteuuringuid tehtud, et mida nad sealt Youtube'ist jälgivad, missuguseid käitumismalle nad sealt endale üles korjavad. Ma arvan muidugi ka seda, et ei peaks olema nii, et et peaks kuidagi sooteadlikust või sooneutraalsust tingimata peale suruma inimestel pigem lihtsalt just seesama see, et inimesed hakkaksid mõtlema, küsima, märkama, arutlema, et see ongi, ongi inimeste enda vaba valiku küsimus, kuidas nad lõpuks asju lahendavad, aga lihtsalt, et nad teeksid neid valikuid teadlikult ja mõeldes ka just oma lapse tulevikule ja sellele, et millises rollis nad neid tulevikus näevad, kui edukad nad tahaksid, nende lapsed oleksid? Jah, aga selleks ongi vaja aru saada sellest, et see, see soolisus ei ole mitte selle inimese küljes vaid see on niisugune süsteem ühiskonnas, mis suunab teatud rollidesse. Käitumisviise, valime käitumismustreid, et see ei sõltu inimese bioloogilisest, sellest soo tunnusest. Sellega on hea lõpetada praegu ehk kokkuvõtvalt võib öelda, et inimesed peaksid ise natukene teadlikumalt saama aru mida, mille eest nad lasevad ennast mõjutada ja kuidas nad ise võib-olla ühiskonnale mõju avaldavad ja, ja eelkõige loomulikult ka oma lastele, kus siis see kõik alguse saab. Ma väga tänan teid täna saatesse tulemast, sotsiaalteadlane Ülle-Marika papp ja Päevalehe arvamustoimetuse juht Alo Raun. Meie ühisosa on sellega tänaseks lõppenud, kohtume jälle järgmisel reedel, Ingrid Roosipõld puldis ja Kerttu Kaldoja mikrofoni ees väga tänavad teid ja soovivad kaunist päeva.