Ja need, kes siin on silmadele, ooperit, judo. Peab tunnistama, et Kadriorg on minetanud oma piirid ja saanud koduseks ning armsaks paljudes Eestimaa kodudes. Sellele on kaasa aidanud paljud meie kirjanduse suurkujud, kes Kadriorgu meile kõigile tutvustanud ja ka siin elanud. Eduard Vilde memoriaalmuuseumi direktor. Elem Treier. Kadriorus on väga palju paberit ja tinti tarvitatud seejuurest. Tõesti, mitte ilmaasjata. Paljud kuulsad Kadrioru kirjanikud on mitte ainult enda nime aga kuulsaks teinud, vaid nad on isegi seda teinud Kadrioru kohvikuga. Ma näen siit meie lauast neli lauda, linna poole istub Kadrioru kohviku direktor. Me oleme tema uues kohvikus, kuid tema vanas kohvikus juhtus üks niisugune kirjanduslik lugu. Et seal istus Muhumaa noormees Siim Sikusarv ühe oma Tallinna neiuga uue tutvusega, nad olid tühjendanud mitmed pudelid, kuid siis selgus, et Siim sikusarvel ei ole raha tasuda. Ja mis juhtus seal Siim Sikusarvega, seda te kindlasti kõik teate, Juhan Smuuli ühe kirjatüki järgi muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol. Ja nii Juhan Smuul, üks põline Kadrioru elanik ongi ennast Kadriorus kuulsaks kirjutanud. Kui nüüd rääkida kuulsatest Kadrioru kirjanikest, siis siin on elanud ka Alle August Sang ja Kersti Merilaas. Kadriorus on elanud Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson varasemast perioodist isegi Carl Robert Jakobson, kes väikeses madalas puumajas Leineri tänaval oli tegevuses oma kooliõpikute väljaandmisega enne kurgede minekut. Nii see on väga pikk teema, see nõuaks eri uurimust. Kirjanduslik Kadriorg. Kuid nüüd keskenduksin kuulajate tähelepanu kõige tähtsamale. Kadrioru elanikud on olnud eesti kirjanduse kaks kõige suuremat roosa talenti Vilde ja Tammsaare Kadriorus. Luigetiigi taga on vanas kastellaanimajas, mille puitfassaad on barokkstiilis. Vilde viimane elu korter siin, ta elas oma elu viimased kuus aastat. Ja seal ta ka suri. Kui me oleme seal korteris, siis igast aknast paistab sisse kaunis Kadriorg. Suvel rohelisena, talvel valgena ja Vildegi, kes väga metsi armastas rohkem kui isegi merd, leidub nii sihukesi inimesi, kes metsi armastavad merest rohkem, mis tundub võib-olla imelikuna. Teda nähti ikka jalutamas. Kadrioru pargis on väga palju kaasaegseid, kes mäletavad Vildet, kuidas ta tuli neile vastu Kadrioru luigetiigi juures. Russalka juures nimelt vana kujur särgis Anna mees, kelle ateljee oli Peetri maja vastas. Tema mäletab, kuidas Vilde jalutas Kadriorus alati kett põiki selja taga ja ta ütles. Kui ma tulin Kadrioru trammipeatusest nägin mõnda selga kepiga põiki, siis ma võisin kindel olla, et see on Vilde, siis kuulus kadriorulane Tammsaar. Ta elas huvitav fakt. Kas võib-olla paljud ei teagi seda, nad elasid Vildega mõlemad Koidula tänavas, Vilde elas Koidula 34 ja Tammsaare Koidula 12 korter neli. Ja just eile ma vestlesin Tammsaare tütre Riita Hanseniga ja ta märkis seda, et isa armastas alati nii temaga oma tütrega kui ka poja Erikuga Kadriorus jalutada ja ta ütles, et isa oli meile Kadriorus tõesti üks tore lõbus giid Ta kevaditi olevat õpetanud Kadri orus lilleliike tundma oma lapsi. Siis ta oli kevadel Kadriorus küsinud vahel, et mis linn praegu laulavad, kas te võite öelda. Ja mis on selle linnu nimi ja, ja nii edasi, milline on tema sulestik, tema välimus ja siis tekkinud kunagi niisugune mõte, et huvitav, et kõik parimad laululinnud on tagasihoidliku välimuse, vot see on ka inimestega tihti, et suured inimesed sõnavara sõlmib. Siis härra oli kunagi Saare tee ligidal oma tütre jaoks roninud 62 aastasena üles pihlapuu otsa ja toonud punaseid kobaraid alla tütrele. Te teate ju, et Kadriorus Tammsaare elas oma elu viimased kaheksa aastat, siin on valminud tal tõe ja õiguse viimane köide siis elu ja armastus. Ma armastasin sakslast, kuningal on külm, põrgupõhja vanapagan. Ja te kujutage ette, kuidas selline töö silmad kogu aeg seotud käsikirjaga ligidal, ligidal maa peal, kuidas see väsitab silmi. Ja nüüd üks huvitav Tammsaare saladus kuidas Tammsaare oma silmi kosutas ja ravis. Ta tuli jalutama Kadrioru randa ja olevat tütrele öelnud, et parim vahend silmadele on, kui rannas jalutades vaata vaadata kaugele sinavale avamerele. Silmad kogu aeg sinaval avamerel ja silmad puhkavad ja ise võid puhata. Kui sageli teiega rannas käite ja mis meeleolusid teile esile kutsub? Kivine rand ja lainetus, meri üldse? Ma armastan pööraselt merd ja, aga huvitav on see, et enamik inimesi armastavad merd. Võib arvata, et meres peaks midagi inimlikku olema. Aitäh. Härra soo silmade laadsemas pilve peegeldus, tõbin Onsu mõtelendiad tujukust kajakate kisaga. Päiksekiirte vurr, saal ka jälle mängisid. See oli praegu Uno Loobi värskelt loodud laul, mida te kuulsite esiettekandes. Nojaa. Ostaval laevad tuleb siis päev ja mul. Nüüd roosaka Priinits lõiga taevast koidu kiirgu lamas. Neid värve ma näen neid värve, madaja, auru. Maali. Missuguseid värve teie Kadriorus kõige enam hindate, arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni juhataja Rasmus Kangro. No ma arvan, sügis on tulemas. Ja see on vast kõige värvirikkam värvikirevam ju siis sügisvärve Teie kaitsta on ka Kadriorg, mis saab Kadrioru tulevikust. Ma kogen järk-järgult oma ameti negatiivseid külgi. Kõigile eelnevatele esitati küsimusi minevikust ja neil oli sellest väga hea rääkida. Nad olid seda kuskilt lugenud või muidu teada saanud. Aga mina pean nagu rääkima alati tulevikust, andma välja veksleid. Sest kui ma midagi luban, siis kõik tahavad seda mõne aasta pärast näha, kas on niimoodi saanud või ei ole. No mis puutub Kadrioru tulevikku siis praegu on lõpetamisel üks niisugune väike töö, mis määrab ära Kadrioru nii-öelda kaitsealuse territooriumi piirid. Siis oleks nagu midagi miniväljaandes Tallinna vanalinna riiklikus kaitsetsoonis. Kui me räägime Kadrioru ehitusmälestistest, siis tavaliselt esimesena kerkib me silme ette nagu Kadrioru loss. Peale selle lossi on olemas veel teisigi ehitisi, mis vääriksid märksa suuremat tähelepanu, kui me siiamaani oleme neile suutnud pühenduda. Loomulikult tahaks anda nendele või õieti lähendada neid oma esialgsele arhitektuurile. Tahaks mingisugusel määral saada tagasi tolle prantsusepärase sihukese reeglipärase pargi ja ma arvan, et ka ülejäänud Kadrioru territooriumil suure pargi osas on ka mõndagi ette võtta ja paremaks teha polegi nii väga oluline, säilitada ta täpselt sellisena, nagu ta kunagi on olnud. Midagi kaasajast peab siia ka tulema ja ka jääma, kus te ise armastate Kadriorus jalutada ja missuguse pingi peal istuda ja millal te seda teete, mis nädalapäeval näiteks? No ma teen seda ikka tavaliselt siis, kui kui juhtub olema vaba hetke. Mul ei ole oma niisugust kõige armsamat pinki. Istun seal, kus juhtub, kui olen ära väsinud. Armastan põhiliselt jalutada siin rohkem sügisel on nagu kuidagi tore sahistada nende langevate puulehtede sees korjata, kastankasid, toppida neid tasku, viia koju ja teha mingisugust loomi, neid eesleid või hobuseid või midagi niisugust, aitäh. Ko meis mais sest. Ta on vaid kuus, viibin nüüd mu ja järgneda. Kes mind soovi kauni pühapäeva seegi kindlasti võiblee ta Kadriorus, nii ööd seal, kus paari dialud maske ja vaid Päeva Kersused kiirelt meelest laeva ka päeval looduses ma haavana. See siin teemal, mil jälle näed. Muigas Javast. Kes Kosoovi ka püha seegi? Ta kaadri vöödiumi säält, kus paari arvud saamas käivad vaid ning siis rohelus. Argipäevas, sööd kiirelt veeret, näevad pühapäeval looduses haavana. Selle meeldiva õhtu korraldaja tegi mulle kui asjatundjale ülesandeks 1966. aastal ilmunud brošüüri Kadriorg retsenseerimise. Ja palun, miks mitte? Täiesti nõus. Ainult et ma ei saa sellest sõnast hästi aru. Tsenseerimine, see tähendab hindamist, arvustamist, järelikult retsenseerimine tähendab ümberhindamist ümber arvustamist. No teate, nii nagu värske puu- ja juurviljaga hinnatakse ümber iga nädala või paari tagant loed muudkui lehest, et tomati hind langes kahelt rublale ja rublalt 50-le Kikkale, siis tuleb väikene vaheaeg ja hakkab kaheksast rublast uuesti allapoole langema. Aga kuhu poole liigub brošüür Kadriorg? Seda on praegu raske öelda, sest raamatuga on ikka niimoodi seistes tema hind kas tõuseb või, või langeb. Vaatame nüüd raamatut ligemalt ja näeme, et juba 10. leheküljel räägitakse muudatustest, mis leidsid aset 480 miljoni aasta eest. Vahel me ei oska isegi öelda, mis juhtus nelja või kaheksa või 48 aasta eest, kusjuures mina pean teadma, mis juhtus 480 miljonit aastat tagasi, sellepärast ma ütlen, et lähme edasi. Ahaa, vaat vaat, siin on juba vaiksemad tuuled puhumas loeme. Nüüd hakkas meri Kadrioru kohalt taganema ning 4500 aastat tagasi oli juba kogu ülemine terrass kuival. Kuulsite meri taganes, rand jäeti sodi ja prahti täis juba 4500 aastat tagasi, aga meie kirume halbade sõnadega heakorratrusti kus olid meie esivanemad iga ajastu korjaku ise oma sodi ja praht. Või kui juba teistele loobid, siis mineviku, mitte tuleviku pihta. Aga retsenseerigem edasi loeme lehekülgedelt 15 16 17 ja saame teada, et keegi Peeter üks käis Kadriorus 1711. 1714. siis veel 1714. siis 1718. ja siis veel järgmisel aastal. Kas see on usutav? Et inimene käib nii tihti Kadriorus? Pidage silmas, et staadioni siis veel ei olnud, vabaõhukontserte ei korraldatud ja on fakte, et sel ajal ei olnud isegi parki olemas. Tema tahtis siia sadamat ehitada. Sõjasadamat. Tänapäeval käivad noored Kadriorus jalutamas, et abielusadamasse jõuda ega ei teagi, et seal tegelikult sõjasadam. Muidugi tekitab kahtlust asjaolu, kust võttis esimene Peeter julguse siin ringi heegeldada. Ma tean inimesi, kes ei julge õhtuti Kadriorus käia. Kardavad pimedas. Aga nagu selgub, Peetril polnud midagi karta, sest ta oli ümbritsetud kindralitest. Aga tänapäeval käiakse madrustega. Vaatamata paljudele ebakohtadele ja arusaamatustele on brošüüris Kadriorg paljugi väärtuslikku ja näiteks mitmele tänapäeva noortele tähendab sõna Kadriorg peamiselt Kadrioru kohvikut, aga brošüürist selgub, et park ei saanud oma nime mitte kohviku järgi. Kadriorg on tallinlastele üheks arendavaks puhkepaigaks igatahes siin hoolitsetakse rahva maitse eest mitmekülgselt. Jäätiseputkad, vaadiõlu, šašlõkibaar, Kunstimuuseum ja seal võib inimene kunsti mõista ja kohvikus võib kohvi maitsta Muuseumi, selle väärtuse rohkem, aga kohvikus istumine on see eest kallim. Seepärast ma palun lubage mul lõpetada. Ja ka meresiis võime me kui veeruneemes kõlab kui muusika tantsiva vii. Kõikjal. Kordma noori maju. Nüüd osa mis ei, ta, ta on. Koodule. Vaada. Ju ma. Ka vajaks. Kord Ko ta siin. Maakoores seal Su. Kelba maad. Käega vajaks. Heal lapsel mitu nime, heal paigal, palju jutte kuid loeme, et tänased kodukandi lood on seekord räägitud. Olgugi et killuke küll. Aga et ka meie saatesari lõpeb, siis on meie kohus kuulajatele pisut aruanda, mis selle aja jooksul tehtud. Esimene saade läks eetrisse oktoobri algul 1969. Kodukandi lood toimusid reedeti, välja arvatud riiklikud pühad. 1000 969. aastal anti eetrisse 12 saadet 1970 50 ja aastal 1971 37. Käesolevat kodukandi lood on 30 kaheksandad ehk ühtekokku kahe aasta jooksul on praegune 100.. Kahe aasta jooksul on oma kodukandist mikrofoni ees lugusid rääkinud 582 inimest. Siinkohal tahan öelda, suur suur aitäh kõikidele kuulajatele, kes loendamatuid kordi on meile kirjutanud ja uute soovide ning ettepanekutega esinenud. Eesti Raadio sotsioloogid uurivad teid kuulajaid, mida ütlevad ankeedid. Kodukandi lugusid kuulatakse küljelt nii palju kui võrrelda teiste saatesarjadega. Ja huvitav märkida, et neid kuulatakse kõikides rahvastikugruppides peaaegu võrdselt sest on saateid, mida kuulevad ainult noored või ainult vanad. Aga see on nagu enam-vähem kõigile. Ja siis võib veel ütelda, kui regionaalselt vaadata. Tallinna inimesed ei ole üldse patrioodid, sest Tallinnast saateid kuulatakse kõige vähem sinna arvatud ka nõmme. Aga teistest vabariigi kohtadest kuulavad isegi Tallinna inimesed rohkem kui oma linnast. Aitäh. Kõneles Eesti Raadio. Sotsioloog Asta Tamre. Kust algab kodumaa Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni esimees akadeemik? Seda küsimust oma elujärkudes oleme otsustanud igaüks oma viisi kuid alati on üks lähtekoht selle otsuse tegemiseks ja see on oma kodu. Ja see, et meie kodumaa algab kodust, see jäägu meile alati püsivalt meelde. Kodu tundmine on meile kõigile oluline ja tähtis. Iga kodupaiga tundmaõppimine viib edasi meie kogu kodumaaelukäiku ja seepärast elagu kõigepealt meie kodu ja elagu meie kodumaa. Palju tänu teile, lugupeetud akadeemik, heade soovide ja tähendab sõnade eest ka siis kaks aastat tagasi oli sügis. Õrngu Katri. Mees käes. Mees. Kastan. Septe. Kodukandi lood on lõppenud, tänan kõiki, kes meie tegemisi nõu ja jõuga On aidanud. Tänan Kadrioru kohviku personali, kelle heal tahtel tänane õhtu teoks sai. Jälle kuulmiseni uutes saatesarjades kohtumisteni uutel avalikel õhtutel. Head tuju tänaseks toredat tantsulusti rämedalt.