Tere, minu eesnimi on Hando, perekonnanimi on Runnel. Ühel hommikul voodis hakkas painama üks meloodia. Väga lihtne fraas, kummitab ja kummitab ja ma ei saanud muidu vabaks, kui pidin tegema siis teksti ka. Tavaliselt kui luuletuses on mingi tegelane, see on nagu kunstnikul on modell ja mul tekkis luuletus ilma modellita ja maalin vaevased, kelle isikuga see kokku kõlab, siis tuleb vana tuttav oma lapselapsega 14 aastase preiliga külla ja siis panin temalasele pühenduse. Kuid südame, see on mul nii nakatav on teema haar. Muu, sõbrake sai mehele uut nime proo viis lehele. Siis lausus too Silidaania. Nad rändasid Hispaania, kui tuleb talv ja sajab lund ja kärbes magab. Talveon mind, ma tunnen ka mul unes und. Küll unes näen. Neist rõõmsad on must sõbrake, sai mehele suu, ta annaks kogu.