Mina olen Kaupo Meijel ja loen luuletuse laps, me teeme su klaasist. Laps. Me teeme su klaasist ja viime su lasteaeda, kus kasvataja tädil on haamer. Õhtul tuleme kildude järele. Kodus kleebime kokku. Nädalavahetuseti antakse haamer koju kaasa. Kodu tuleb kasvatusse kaasata. Lööme ja liimime, lööme ja liimime. See ongi meie vanemlik hool. Sa pead elama nii nagu meie. Sa pead kasvades armistuma Su suunurgast kaelale ja mööda rinda alla hargnedes, jalgadele lõppedes varvastel kulgevad liimised, lõhed. Kui see juhtub kaduma minema leiame su asfaldile poetunud klaastükkide järgi. Koolis lööb sind kildudeks õpetaja Ülikoolis, annab professor oma jaotööst, pole mõtet rääkidagi. Taotlesina ja taotakse sind. Kuni kokku liimitud käte vahel. Valmib uus ilmakodanik, kelle klirisema nutt öösiti üles ajab. Kelles armastusega purustad ja kelle killud heidad suguvõsa kokkutulekul prügikonteinerisse.