Mina olen Kaupo Meijel. Loen luuletuse köögiaknast, paistab. Köögiaknast paistab sisse ilmateade. Vaatan ja ei usu oma silmi. Päike valetab rängalt, kuul suitseb, su tähed on petjad, petturid planeeritavad valeraha. Linnutee keerutab tolmu. Vihm taob endale vastu rinda, pole teinud, pole teinud. Kes su võltspisaraid usub? Mitte keegi. Tuul, ära puhu mulle hambasse, rõhkkond, sa oled nii madal. Pilved teie peal ei saa kõndida, millest siis selline ilme? Raekurnas mu ema lumi küüditas isa paranduslikele töödele. Jäide tappis eriti julmalt kaks paari vanavanemaid. Sõnad olid alguses muidugi ilusad kuid siis tulid ikkagi valed, vaid valed, ainult valed. Näeksin ainsatki hommikul köögiaknast tõtt. Sellest piisaks.