Minu nimi on Maarja Kangro ja ma loen teile luuletsükli kondid. Esimene ma olen sulle öelnud, et tahan sind ära süüa, ma ei tea, kui metafoorne see on kergema haava pealt lakuksin vere tõesti ära. Sealt edasi muidugi viiksin sind traumapunkti valik siin üks, üks kaks ja ikkagi tuleb pähe ahmitte Seegoya kroonas, see maitsetu. Kasvataksin su üleni tagasi nagu Prometheuse maksa ilma trauma ja mälestuseta. Ja ikkagi need randmeluud sääsk tõmbab end punaseks, aga mina ei saagi substantsi kätte kuigi öelda, et kedagi ära süüa pole ka õige. Teine Sa ütlesid, et Under on ju surnud, ah vaene Marie kondid, kondid, kondid, kondid, kondid. Nad ütlevad, et maa kiirgab nüüd teisiti. Vibreerib taldade all karpi, klorioosi. Hiilgavad skeletid, plevad hiilgavas mullas ehedus ehedust. Nad ütlevad, et nii ta tahtiski. Koordinaatidega pinnas oligi fetis. Ma ei tea. Mul on nii kahju, lülitumine tähendusrikkasse ahelasse, kui enam ei lülitu, kes lülitub Abellaari luukere, ütlevad nad, ajas käed laiali, kui saabuseloysi laip. Aga mõnele teisele oleks pannud vastu pead. Kolmas kondid ongi riiklikud, keha on kodumaa fetis, ütles kaunis sõja luuletaja ja sai sääselt hammustada hammustusest mürgitada mürgitusest surma. Kui suren, mõelge minust ainult üht. Et kuskil võõral väljal saab üks paik Inglismaaks igavesti. Kuule Rubert, Rupert kamoon. Neljas ja mõtlen, kas neile nimest ei piisanud. Marie on ju ilus nimi, perekonnanimi, nimi, just niipidi heis, Dolores ja kui ma näen sinu nime niimoodi ahistatuna nimekirja vangistatuna hakkab talleliha peale kasvama sooned, veri, kõõlused nimel on omad kurvid ja nurgelised luud, peaaegu saab temaga keppida peaaegu ja veri tärkab numbri järjestuses. Viies. Aga Luca näitas mulle kunagi ossaariume. Kerge lumi oli maas, mõnel kolval oli mitu hammast alles. Õilsad näojooned. Ja Me nägime Paadova Püha Antoniuse kõneaparaat. Truunikaid kuivanud kiude katedraalis. Singapuris on buda hammas, ütles ta. Aga Singapuri me ei läinud ja Jeesuse higi on igal pool. Fetiš on salvestus, lihtne potentsiaal. Maagia kui tulevikupimedus pani kõrvale saatuslikud munad, pidime elama õppimiseni. Kuues. Karpa Clariooso koliseb. Seitsmes mis sa arvad, kas Marie oleks minuga vaadanud varanaši laibapilte preestri jäänuseid? Lagunevad tuharad püsti, kangeses ujumas? Ma kunagi vaatasin, aeg-ajalt tugevdasin nii oma kujutlust inimarmastusest, oma inimarmastust, maitsemeelt. Vill violett, et oleksime kaifinud, tsen põgenemist, niigi ilus keha hajub otse ilusaks, substants, yks tuleks veeks. Kaheksas, riiklikud fondid ei kasva meile enam kunagi, mängin su rangluudega, mina olengi väike inimene. Maaniencyczylavjeek rahakotis kaart, kui ma surma saan, tehku teadus mind tükkideks, jagagu laiali, mis kõlbab, kuigi kondid vist mitte. Mina olen väike inimene, tahtsin su T-särki omale, aga kui keegi selle bensuga üle valaks, ah tihke, kurb singulaarsus. Tugeva äikeseinimese fetis. Õõnsusteta ei, kolise hõõgub. Niimoodi hakkan ma endale peaaegu meeldima tulise kurbuses hingulaarsust kujutledes. Sätišistina teen ebakindla rahu. Kanarkissast ei tohiks alahinnata. Pole sugugi kindel, mida ta veepinnal vaatas. 10. kuldroheline kärbest liigub mööda lihatüki. Rinnakorv tõuseb ja vajub.