Minu nimi on Maarja Kangro ja ma loen teile luuletuse pealkirjaga soldat, romantiline keelekäsitus. Igal aastal surevat paarkümmend keelt. Meie oma elab meid kõiki siin üle kukume vananedes keele kehal küljest nagu surnud rakud. Aga kui keel viimaks kokku kuivab? Teame küll, et enamasti on viimane rakk pakki viimane kaart, eit või ait. Ja see meie keele keha hajub nii hilja. Fantoomina ebasurnute virtuaalses ilmas on, ei ole, ei tea. Ent kas poleks uhke mõelda keelde, armu noil kokku leppida, et viimane kõneleja on kaunis nõtke noormees lõhnastatud valge saba hooga, mis saab kirkalt veriseks.