Oleni Helvi Jürisson ja loen teile luuletuse. Üks lõke kumab läbi. On viiulid ja klaver ma puhkeni õide. Mul on töö. Mu ees on valge paber. Mu ees on terve, ilma maa et valida sealt rada muu valik rajal. Lõpuks saan meist kahest kirjutada. Saan hajutada hinge, hea meel on mul helgelt hele. Et jäädvustada meie näod. Saan neile ridadele. Jah, neisse ongi põimitud kaks libliklinnunuku Meigaks kaks lennuvõimetut ja taevas, mis jääb lukku.