Mina olen Sveta Grigorjeva ja järgnev luuletus on kirjutatud Jürgen roostega kahe peale. Tühi. Kui Arno isaga koolimajja jõudis oli tühjus juba alanud. Tulin, nägin, tühjus, usk, lootus, tühjus, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka tühjus, ega tühjus pole oma teha, tühjust ei anna häbeneda. Vara üles, hilja voodi, nõnda tühjus, majja toodi. Parem varblane peos kui tühjus katusel. Kordamine on tühjuse ema, kellele ema, kellele tühjus, kellele tühjus, kellele tütar. Pada sõimab katelt, ühed tühjad, mõlemad. Härga tuntakse sarvest meest tühjusest. Hunt vaatab ikka tühjuse poole. Tühjusel on suured silmad Isamaa tühjust hoieldes vaenlase vastu võideldes, igaüks peab oma tühjust ise kandma. Lapsed tuppa, tühjus tuleb, minul aegas, minu kübar, mu mõõk. Minu tühjus ootab mind pärast mind tulgu või tühjus, tühjus annab tiivad. Tühjus on vaataja silmades.