Mina olen Sveta Grigorjeva ja ma loen teile ühte luuletust. Pealkirjaga ma sündisin aastal 1988. Ja see on pühendatud Mari-Liis lillele. 30 Eestimaa talve on mu silmad tänaseks näinud. Näinud Lasnamäel linnamäe teed pinnad ja Christian kärberit, kes sündis muide aastal 1908 ütleb Vikipeedia. Kärberis elavad mu armsad vanemad praegugi. Ma sündisin aasta esimese kuu keskel, külmal hilispärastlõunal, täpselt kell viis, ütleb ema. Kaheksa talve hiljem saan ma Eesti kodakondsuse ja kuulutanud rõõmsalt kooli, tulles teistelegi lastele teadmata, et enamikul neist on see juba ammugi olemas. Sul ei olnudki enne kodakondsust või? Ah ei, ei, ma tegin nalja, muidugi oli haha seda, et mõnele on see lausa sünni privileeg, saan teada küll, mitu-mitu talve hiljem, sest liig keeruline on kaheksandal elatud talvel ühel väiksel inimesel kodakondsuse gamma east lõpuni aru saada. Niisiis kus ma olingi, ah jaa, ja jah, ma olengi see, kes riimib gamma, jaad ja Ahjaad. 30 Eestimaa talve olen ma näinud ja mida kõike ma näinud olen või pole. Olen elanud internetita maailmas ja internetiga maailmas. Olen elanud mobiiltelefonita maailmas mobiiltelefoniga maailmas. Tõenäoliselt on minu generatsioon viimane, kes on saanud näha mõlemat pidi nii peegleisist kui tagust maailma. Ja jah, sõprade kodutelefoninumbrid on mul endiselt peas. Tere, kas Maria on kodus? Punaste pükstega politsei ütles mulle ei kiida. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja, näitasin keelt, Tognoosid firmu, Aadin kästud naste Aieshipida räsitud nussid, firmub puuma, totraid, sellist summa. Vot imestan, et kõik mu huvikaaslased ei kirjuta vikerkaarde sellise kauni lugemuse pealt. Mitte et ma poleks veel üht-teist maailmaklassikat lisaks juurde lugenud näiteks Tiinat ja selle välja sõitnud Cosmopolitani. Jah, olen elanud juba 30 talve või õigemini üle elamas 30.-te eesti talve. Esimesed Leisi krõpsupakid jõudsid ilma err täheta kioskitesse minu kuuendaks eluaastaks. Samal ajal sai telekas esimest korda näha reklaame sellest, kuidas ilusad naised demonstreerivad oma avanevad ja sulguvad pihke. Kui mitu talve elasin teadmisega, et täiskasvanud naiseks saamine tähendab mingit müstilist käte, koreograafiat, sinist vedelikku ja viimase imendumist avanenud pihu seest nähtavale tulnud valgesse pisikesse silindrikujulisse objekti. Ja siis veel loomulikult meloodia, mis kummitab mind siiani kummalise sarja avainstrumentaal kus kõik tegelased tahtsid muudkui teada, kes ikkagi lõppude lõpuks tappis Laura Palmeri. Väikseid tüdrukuid see muidugi nii väga ei huvitanud. Kõik me olime niivõrd ametis Leonardo DiCaprio armastamisega, aga see oli siis ja see on praegu. 30 Talve olen ma näinud 30.-te Eesti talve üle elamas. Lumehelbeke öeldakse minusuguse kohta. Vabakutseline koreograaf ja tantsija. Mind ei ole riigi jaoks olemas. Haigekassa on mul tänu ülikooliõpingutele huvitav, mitu magistrit, diivan ma enne surma treida, et seda hoida. Sest see, muide mu haigekassa hoidmise plaan see pole iroonia, ma ei tee nalja. 30 Eesti talve olen ma näinud minu vanemad, rohkem veel nemad, kes nad on töötanud terve elu, tehes tööd, mis neile ei meeldi. Ja nad endiselt vaesed ja surevad vaestele. Mina töötan terve elu, tehes tööd, mida armastan ja suren samuti tõenäoliselt vaesena kui nende vaesusele. Minu vaesusele on siiski vaks vahet. 30 aastat talve olen ma näinud ja näen veel, kui jumal annab ja riik ja ehk midagi veel midagi sõnulseletamatut. Aga ühtegi laskma siia riiki sünnita, on teeksid, kui ma need üldse sünnitama peaks. Eestimaa talved on karmid, inimesed tõukavad bussis, keegi ei naerata. Ema, kordan. Mu vanemad surevad vaestena. Kuigi rabanud on terve elu. Ja ma tahan, et minu lapsed saaksid pensionipõlves käia pilaates ja püüda Kalama mägi kodukeses kenakese saare peal nagu mu soome sõbranna, pensionäridest vanemad. Jah, täpselt nii. Tahan oma tulevasele lapsele pensionipõlves mägionni ja raha, et käia Pilateses. See on kõik, mida ma soovin ja milleni olen jõudnud, nähes sel jaanuaril juba 30.-te Eestimaa talve pilaates ja mägi, õnn ja haigekassa ja kodakondsus Eesti vabariigile super lojaalsele halli passiga isale ja talved lumega ja lumetormid nimedega Nadežda, Veera ja Ljubov. Aga võib-olla siis 70 aasta pärast ehk aitäh lumehelbeke tasa. Tasa on rääkinud.