Tere, mina olen Kristiina Ehin ja ma loen luuletuse oma luulekogust. Aga armastusel on metsalinnu süda. Ma tahan teada, kas me peame vastu siin hiigelkeelte laanes veel paar aastasada siin suuri libekeeli roomab vastu, kes söönud väikseid keeli riburada. Ma olen börse, millest kasvab puu, mis keelekõrgusi võiks vallutada. Mu kõrvavast paned oma suu ja püüad enda poole kallutada. Kuid mind ei liigute Suhani ja Subeibi siin pajuvõsa laiuskraadi hallis. Ytlen sulle mööda minnes Meibi piisab, kui sa ütled lihtsalt kallis kes naerab omas keeles nutma, puhkeb kui meie ingliskeelses nutiseadmes tukkuma. Ma tahan teada, kas me keel on uhke või siiski määratud, on hukule.