Mina näen Kaarel vee väljamäe ja ma loen teksti, luulekogust, kohvi kõrvale. Ma elan Tallinnas, ma armastan seda linna ega tea õieti, mida tähendab armastus selles linnas mida tähendab armastada linna, mis oleks veel neurootilisem, kui meri teda ustavalt maha rahustaks. Armastada Tallinna on armastada iseennast, kanda Kohilat kaasas, nagu teised kannavad Tartut, Pärnut või Saaremaad. Nii me siin käime tööl, aga mitte kodus. See ongi Tallinn. Tallinn on teised, kes kingivad talle oma aja vere ja varemed. Ja see kõik käib üsna valutult. Kirjanikel on siin aega solvuda ja tõsiselt võtta, sest sõda on kaugel ja vabadus nii kindel kui selles lagedas sopis võimalik. On võimalik istuda merivälja kivi rahnul ja elada nagu soomes võimalik viriseda suures poes, et valikut ei ole. Ja Helsingi ise on lahti, kui seal kuulda vene keelt, on kodune tunne nagu tihaste tervitus, kes tulevad pekki norima? Tallinnas on jube mugav armastada ja hellitada iseennast. Nii kaua, kuni hakkab hale. Ja enesehaletsus lubab mitte mõelda lapsprostituutide koplis narkomaanidele väikestele poistele, kellest ei tohiks kirjutada. Enesehaletsus lubab mitte mõelda kõigile, kes on end müünud ja veel müüvad kõigile maailmalinnadele. Enesehaletsus Tallinnas lubab mitte märgata, et siin on liiga palju raha, et endale mõistust lubada. Tuleb panna hetkeks kohvi kõrvale ja võta aega, et istuda rändrahnul ja oodata, kuni jääaeg läheb mööda. Tuleb mõelda klišeede sega tohi neid häbeneda. Tuleb välja mõelda, kuidas õpime selles linnas päriselt uskuma, paremini lootma, õigesti armastama. Kus on need, kes kannavad kaasas Tallinna ja mis see on, mida nad kannavad? On see haigus või headus? Tuleb hetkeks panna kõik kõrvale.