Täna hommikul, kui me käisime metsakalmistul samoli haual küünlaid põletamas siis järjekordselt ma mõtlesin sellele, kuidas ta suhtus oma flööti oma kõige kallimas varandus. Ta mängis 25 aastat oma töödele, mis on väga erakordne puhkpillimängijatel üldiselt vahetatakse viie aasta jooksul või aga ta oli nii uhke selle pilli üle ja ta niivõrd armastas seda, et ta ei lahkunud sellest iialgi. Ja kui teil oleks võib-olla ka olnud võimalust vahetada. Ma arvan, et ta ei oleks seda teinud, sest ta kassas selle pilliga väga kokku. See oli vastastikune armastus, nii nagu ta muusikas oli ta oma pilliga sina peal. Kõik, mis ta tahtis muusikas öelda, tuli ju läbi selle pilli jagu voolas muusika läbi tema ja rääkimata tema vaimu. Viimased nädalad ta ei saanud enam mängida, aga tal oli vajadus oma pilli käes hoida, vaadata seda nii, et kui ta voodis lamas. Tal oli flööt kõrval. Ta läks ära Kosvlöödiga. Ta oli, eks ilus mees. Ta oli härrasmees väga vastuoluline ja ma arvan, et niisugune vastuolu kuulub kunstnikunatuuri juurde. Ma isegi usun, et ilma selleta oleks võib-olla kunstnik vaesem. Ta oli sodiaagimärgis, oli ta jäär ja väga palju oli temas niisugust tugevust, nii vaimset kui füüsilist, väga suurt jõudu, kuni elu lõpuni. Seda imestasid ka arstid. Ja teine pool oli tal niisugune, mida võib-olla kolleegid ja, ja paljud inimesed ei tea, ta oli ääretult. Pehme on, võib-olla ei ole võib-olla õige sõna, aga niisugune. Arvestav soe, erakordselt soe inimene. Ma tahaksin rääkida veel tema tugevuse poolest seda, et. Ta võis olla ääretult järeleandmatu. Kõige rohkem tuli see esile. Kui me koos musitseerisime. Seal tekkis alatihti meil omavahel niisuguseid konflikte ja ütlemisi tempode, küll kontseptsiooni kohta. Mina vihane, ärritunud, tema järeleandmatu. Nii läksid meil üsna mitmed proovid. Aga kui oli kontsert ja kui ta mängis nii ebatavaliselt ilusti, siis kõik see muidugi ununes ja üsna tihti ma leidsin, et tal oligi õigus. On asju, mida ma iial ei söandanud kritiseerida ja. Puht pieteeditundest iialgi ei arvustanud näiteks niisuguseid teoseid nagu kena naine, monoloog võid, rukkimeloodia või Elleri palad või näiteks orkestrist, kui ta mängis, ta seisab, loed, sest minu meelest olid need Nendes oli nii palju suurt sugusust, nii nagu ta hinges oli, ta oli ju väga suursugune mees. Seal oli avarust, seal oli puhtust, seal oli armastust. Armastus olid elus ääretult tähtis armastus. Oma flöödi vastu armastas oma flöödiõpetaja vastu kodu perekonna vastu. Armastus inimeste vastu. Ta ise oli väga armastatud vanemate inimeste seas. Samal ajal oli Eestis üks esimestest professionaalsetest flöödimängijatest, kui nii võib öelda ja nii nagu alati, tee rajajatel. On raske, nii kahtlemata oli, oli ka temal. Nii nagu ta pani ytlema alus kammerorkestrile see kasvas välja tema soolokontsertidest. Alguses oli tal kvartett, see hiljem lisandusid sinna muud pillid, sellest kasvas välja väikene kammerorkester, mida Neeme Järvi hiljem hakkas kirigeerima. Hiljem oli see mees, kes hoidis, kiideti koos üle 35 aasta. See on väga raske töö. See on kui viis vihast meest, kõik solistid, Igalühel oma õigus ja sõna öelda. Neid koos hoida nii pikalt. See oli muidugi ääretult närvesööv töö. Hiljem lisandus sinna ansambel baroko. Esinemisi oli väga palju. Esinemisi oli järjest rohkem. Tema töövõime oli. Oli erakordne. Tallinnas olles kodus olles oli aega nii vähe, et harjutamine hääletamise jaoks oli Ei jätkunud iial küllaldaselt aega, põhiharjutamine toimus reisidel. On üldtuntud tõde ja seda teavad kolleegid väga hästi, et Saulus ütles alati, et viimased 20 aastat hotellist ma väljas ei käi. Ta oli hotellis. Harjutas väga palju, luges väga palju. Alati sain ma pahandada, et ta on liiga vähe kirjandust kaasa võetud. Äramalt olid rasked, ei jõudnud tassida, kuna noortele olete kohutavalt palju vaja kaasa võtta. Kaks omadust, mida ma pean tingimata ütlema, mis puudutavad teda kui isiksust on tarvitanud iial sõna ei viitsi kogu oma elu jooksul ei mäleta, et ma alles kordagi öelnud seda ei viitsi. Ta oli väsimatu, tegi alati kõik, mis vaja ja palju rohkem. Kord küsiti ta käest, et. Ööpäevas on 24 tundi, et kuidas sa jõuad nii palju teha. Ta ütles, et ma tõusen üks tund varem et mul siis 25 tundi ööpäevas. Huumor kuulus tema juurde, see lahkunud kuni lõpuni. Haigevoodis olles veel, ta ironiseeris oma välimuse üle. Öeldes, et ta nagu koonduslaagri vang Sama kõhn, ainult selle vahega, et vangidele ei antud siia ja tema isa siia. Ta oli tegelikult ju ammu haige ja ega ta ei tunnistanud ükskõik kes küsis, et kuidas sa tunned ennast väga hästi, väga hästi, iialgi polnud midagi viga ja täia. Ta ei iial ei ole halb, et tal on valus, ta ütles alati, et et teistel inimestel, kes on nii haiged on väga suured valudes, minul ei ole. Tema säästis tegelikult paljusid inimesi üldse elust, oli, ta oli väga tugeva niisuguse pieteeditundega ja. Ega ta ei lahminut ütelnud meelega halvasti kellelegi vaescu ta ütles muidugi siis. Võib-olla oli see isegi asja eest, ma ei tea. Väga raske sõnu leida. Ja ometi tundub, et sõnad on kõik niisugused. Mõttetud ja ja kui ta praegu oleks ise sinisiis, ta, Keelaks absoluutselt mul rääkimise, sest ta ei Tahtnud iial temast. Midagi pidulikku tehakse või, või räägitakse? Kolleegidel oli üsna tihti küllalt palju kanakitkumine temaga, sest. Ta oli väga järjekindel talle järeleandmatu, kui te arvasite milleski õigus on seda viis selle läbi ja ja võib-olla tihti kuulmata. Lasteaiast või vastaspoolt või teist inimest. Ega ta elu kerge ei olnud. Ta saavutas kõik ise, tal ei olnud mingisugust rohelist teed ainult oma tööga, oma isiksusega, oma andega, frees võib-olla veel meie reisudest. Kõige rohkem oli meil kontsert. Nõukogude liidus. Kõik vabariigid mitmekordselt läbi käidud Venemaal on väga palju esinetud. Ja kuigi publik on peaaegu igal pool olnud ääretult ääretult hea, emotsionaalne, väga hästi on vastu võetud kontserdid, siis liitub nende kontsertidega ka teine pool, mis ei ole sugugi nii meeldiv ja see on olmeolmeprobleem elamus, tingimused hotellidest. Rääkimata sellest, et väga tihti hotellides ei ole vett isegi külma vett. Käsigi pesta rääkimata sellest, et söömine on väga keeruline, tihti olnud. Rääkimata sellest, et transporti ei ole, tuleb tihti teise linna serva minna kas jalgsi või taksoga või ükskõik, ise kuidagi otsides. Ja see aeg 35 aastat. Soolsaluse elust kus enamus aastaid möödus just nii esinedes mööda vabariike mööda troostitud Kasahstani peaaegu iga-aastased turneed mööda kohalikke linnu aru saamata, miks on koostatud üks vidina marsruut? Välismaale eesti interpreedid. Ei pääsenud võib-olla välja arvatud mingid sõprusühingu tantsijad ja mõned mood. Inimene, kes tahab ennast teostada ja on normaalne, et iga interpreet iga kunstnik Ta tahab pakkuda teistele. See, mis seal sees on, see peab välja tulema, inimesed peavad seda kuulma, nägema. Ja kurb, kui selleks on piiratud võimalused. Viimaste aastate esinemistest on, on erakordne mälestus. Möödunud aasta veebruaris Oslo Oslos toimunud Põhjamaade kontserdist oli väga suur kontsert, toimus ooperimajas. Baltikumist olime meie kahekesi. Ja see oli ühtlasi niisugune uhke ülev tunne olla suure lava peal. Mängida eesti muusikat, esindada Eestit, pärast meie esinemist. Kõik inimesed, selles esinejad. Toas tulid küsima, et kus te olete, kes te olete. Nii ilusti mängite, mis muusika see on? Ja siis tekkis äkilisus soe tunne ja ühtekuuluvustunne nende teiste interneti, aga nad olid kõik eri maadest. See oli niisugune. Kummaline tunne, et oled pääsenud kuskile. Teisele tasandile äkki, et kui kogu aeg oled olnud nagu nõukogude liidus esinenud? Ja siis äkki satud teise dimensiooni. Ja vot niisuguseid kordi ja oleks võinud muidugi olla salus elus palju-palju rohkem. Ja tundus, et. Minema meid kutsuti Norra tagasi. Samuti mängisime Saksamaal, meid kutsuti Saksamaale. Tagasi, ja nüüd kus oleks võinud Elu nagu hakata mõnes mõttes otsast peale Et, kus on väga suur hulk tööd tehtud selja taga, on üks elu, et nüüd hakkaks natukene parem. Aga kõik oli hilja hiljaks jäänud. Samale ütles mõned päevad enne ära minemist. Kahju. Interpreet on nii nagu inimene ise on. Ega need kaks asja käivad koos. Kui sa oled inimesena äkitsi, siis otseintervjuud täpselt samuti kitsi. Ja kui sa oled andja ja samm oli ju noh, ta lihtsalt oli niisugune andja tüüp siis ta oli ka interpretatsioonis muusikas seda. Ja tema niisugune, minu meelest härrasmehelik suurt sugune joon ühelt ühelt poolt ja. Ja veenus, niisugune ja see, kuidas, kuidas ta lasi muusika endast läbi, see on hämmastav, ükskõik milline kontsert, ükskõik kuskohas mingit hinnaalandust mitte iialgi, et see oli, see oli alati täisväärtusliku palju kordi oli neid, kus ta ei olnud endaga rahul, kuidas ta kritiseeris pärast kontserti võttis läbi kõik need kohad. Ah, miks see ei olnud nii, miks see väljendus, miks see huvitav, et selleks, nii et mis viga oli, järgmisel hommikul hotellis olles hakkas kohe neid kohti üle vaatama ja harjutama ja mängima ja ta oli lõpmatult enesekriitiline. Ma arvan, et enamus inimesi ei teagi tegelikult, kui enesekriitiline ta oli. Ta ütles alati mulle, et iga kontsert on tema jaoks selles mõttes eneseületamine, ta võtab ennast väga-väga kõvasti kokku. Et mängida mingil tasemel. Ta ei arvanud, et tal mingi geenius või et ta nüüd üliandekas inimene. Ta ei arvanud iialgi tema väiksust, väiklust ega ta oli selles mõttes just nimelt suur, et kui talle haiget tehti siis siis ta ta kuidagi oli sellest üle, ta unustas. Ja ta mitte iial ei suutnud kellessegi sellepärast halvasti, et et see oli talle haiget teinud või kuidagi vot niisugune just niukene väikluse joon puudus. Puudus täielikult. Ja samuti ma tahan rääkida meie suvekodust, kablist, seda kuidas ta talle muidugi flööt kaasas, suvel seal, sest mõistetav ta ei jätnud, kui veel ekstra kaheks päevaks maale, siis ei jätnud ta iial flööti linnakorteris mitte iial. See oli alati kaasas. Ja see oli nii, et enamasti hakkas ta siis õhtu hakul puhuma. Me elame väikse metsatuka sees. Ja meie maja lähedal on üks tore Kõverik mänd, seda eestlasele männitüve peal. Ja mängis. Ja siis ta nagu sulas ühte selle loodusega. Ja siis oli huvitav, kui ta mängis. Näiteks ei väldi ilgatel Liinat kuldlinti kus on väga palju lindude hääli. Siis terve metsakas äkitselt kajama ja kõik linnud hakkasid talle vastama. Ja kui ta mängiks Lonocket öö siis oli täielik vaikus, see oli nii kummaline ja ma mõtlesin, et see on juhuslik ja aga pideval harjutamisel iga kord oli see nii, et linnud siis Lanote ajal täiesti vaikisid, jäid kuulama, nähtavasti. Ja kui oli kuldlindi kontsert, siis hakkasid kõik kaasa laulma? See oli küll, mis on, väga tore, see oli niisugune sulamine ühte loodusega ja loodus oli tema elus ääretult tähtis. See kabli, Maiavi elamine seal metsas, sellest hakati unistama talvel, millal saab sinna käed mullaseks teha. Ja ja minna. Kuigi sa oled inimese kõrval 23 aastat ei ole aega rääkida, see on nii kummaline. Kõigest muust on aega, ühesõnaga igapäevane elu, elumured, eluraskused, igapäevane tööreisid, kõik see. Ja siis äkki on aega umbes neli nädalat inimese elus neli nädalat, mis on tegelikult väga lühikene aeg ju ometi väga pikk aeg. Rääkida omavahel juttu igasugustest asjadest ja vot see neli nädalat, kus me ei käinud kordagi korterist väljas kus ma ei julgenud minna minutikski välja, et mitte millestki ilma jääda. Siis me. Äkki tunned, et on aega omavahel rääkimiseks? See oli jah, niisugune dialoog, kus, kus inimene on alasti ja kus ta paljastab iseennast ja endale teadmata ja ta ütleb, et kes ta on. Ja siis, kui meil oli viimane kontsert Julis raekojas hommikul ei teadnud ju veel, et, et kas meil kontserdil see toimub koja seal meil oli niisugune olukord raske olukord ja sõrmed eriti ei töötanud ja arvas, et ta võib-olla ei mängi. Niisiis, kui ta ütles, et, Et rahvas ootab, peab mängima. Ja kui ta mängis iga palaga järjest paremini ja me ei tea ju, missuguste raskustega võideldes, ega me ei tea, me võime, mina võin ainult. Nii umbes arvate et kui raske võib olla inimesi, kes on väga haige, ja õhtul kontsert toimub ja, ja hea kontsert on võib-olla üks elu parimaid kontserte siis on jälle üks niisugune elumoment, et saad aru, et, Et elu on ilus Jälle on see niisugune varjumise moment, et läheb ära teise dimensiooni ja kaad ära, kaob ära siit reaalsest maailmast. Ei oled kuskil kaugel-kaugel? Ja mul viimata veel. Frakid on viidud, aga smoking ja, ja kõik need lakkkingad ja mis on riigi omad, ma lihtsalt ei suuda need kapist välja viia. Lihtsalt ei suuda. Ei suuda, mul on köögis kõik, paneb kõik potsikud ja asjad, mis, mis ma tegin talle iga päev neid asju ja. Kas ainukene väike lohutus, et on 23 aastat väga ilusat elu olnud? Täna hommikul, kui me käisime metsakalmistul samoli haual küünlaid põletamas siis. Järjekordselt ma mõtlesin sellele kuidas. Kuidas ta suhtus oma instrumenti flööti oma? Võib-olla kõige? Kallimas varandus? Ta mängis 25 aastat oma flöödi, mis on väga erakordne puhkpillimängijatel üldiselt vahetatakse noh, nii viie aasta jooksul või või vähemalt 10 aasta pärast, Pille, kuna puhkpillide konstruktsioon on selline, et ta ei pea nii kaua vastu. Aga temal oli, tal oli nii uhke selle pilli üle, ta sai selle Ameerikast. Minu teada ainukene liidus ja meil muidugi. Ja ta oli uhke, et see oli ka esimene prantsuse süsteemi pill, mis mis meil siin on. Ja ta niivõrd armastas seda, et ta ei lahkunud sellest iialgi. Ja kui teil oleks võib-olla ka olnud võimalust vahetada. Ma arvan, et ta ei oleks seda teinud, sest ta kasvas selle pilliga väga kokku. See oli vastastikune armastus, ta oli nii nagu ta muusikas oli ta oma oma pillil ka pilliga sina peal. Mis ta tahtis muusikas öelda, tuli ju läbi selle pilli nagu voolas muusika läbi tema läbi tema kogu tema. No ma ütleksin isegi, et võib olla organismi või kogu tema keha või ja rääkimata tema vaimu. Nii tuli see sellest väikesest pillist, see, mis ta tahtis Mida ta ette kujutas? Ja see, et et tal see hääl, tema pilli hääl, et sellest on palju räägitud, et see oli tõesti eriline ka siis, kui ta mõne teise palju kehvema pilli kätte võttis. Sest ega alguses, kui ta alustas õpinguid, olid haru. Harilikud. Pillid kooli pillid, aga ka nende peal oskas ta mängida kuidagi täiesti eriliselt ja seda on igal pool toonitatud alati. Ja kui ta alustas õpinguid, siis ta minnes eksamile Aga flööti, kuna ta tahtis klaverit ja oli klaveri oksiga vana, siis siis küsiti, mis pilli ja ta ütles, et leeti ainult löök. Kuna inglid mängisid flööti, nii oli ka näinud, siis vanadelt piltidelt ja ettekujutus, et siis peab see olema midagi väga kaunist. Ja see on hämmastav, et ta saavutas niisuguse erilise kõla kuna tal ei olnud ju tol korral siin erilisi eeskujusid, ega ta ei olnud kuulnud. Fletiste kuigi palju ja ei mujalt ega plaate võib olla väga harva raadiost, aga, aga tal oli ilmselt sees ja kujutluses mingi eriline kõla. Kuidas peaks kõlama, et ta saavutas selle, aga võib-olla, et see oli antud ka nii kaasa, et. Et see eriline tämber ja selle tekitamine ja see see tema kõla Hämmastas isegi. Soomes rahvusvahelisel festivalil Joensuus möödunud suve. Välismaalasi, kui nad mängisid seal neljakesi Nicole ja Soome kolleegid ja siis tuldi ikka tema käest küsima, et mis Bildel on ja ja tal on väga ilus toon. Ja rääkimata sellest, kui palju on käidud Venemaal esinemas ja alati on pärast kontserte huvi tuntud, samuti tema pilli vastu ja, ja väga paljukiidetud arvustustes tema imekaunist kõla. Väga vastuoluline. Ja ma arvan, et niisugune vastuolu kuulub kunstnikunatuuri juurde. Ma isegi usun, et ilma selleta oleks. Võib-olla. Kunstnik vaesel. Ta oli sodiaagimärgis, oli ta jäär ja ta oli tõesti väga palju oli temas niisugust tugevust, nii vaimset kui füüsilist, väga suurt jõudu, kuni elu lõpuni. Seda imestasid ka arstid. Niisugune, mida võib-olla kolleegid ja, ja paljud inimesed ei tea, ta oli ääretult Pehme on, võib-olla ei ole võib-olla õige sõna, aga niisugune. Arvestav soe, erakordselt soe inimene. Aga. Niisugu. Ma tahaksin rääkida veel tema sellest Tugevuse poolest seda, et, Ta võis olla ääretult järeleandmatu. Kõige rohkem tuli see esile. Kui me koos musitseerisime, seal tekkis ava tihti meil omavahel niisuguseid konflikte ja ütlemisi, küll tempode, küll kontseptsiooni kohta. Ja mina vihane, ärritunud tema järeleandmatu. Nii läksid meil üsna mitmed proovid. Aga kui oli kontsert ja kui ta mängis nii ebatavaliselt ilusti, siis kõik see muidugi ununes ja üsna tihti ma leidsin, et tal oligi õigus. On asju, mida ma iial ei söandanud kritiseerida ja. Puht pieteeditundest iial. Arvustanud näiteks niisuguseid teoseid nagu Kennan'ile monoloog, veid, Luki meloodia või Elleri palad või näiteks orkestris, kui ta mängis, ta ei saanud loed, sest minu meelest olid need Täiuslikud. Nendes oli nii palju Suurt sugusust nii nagu ta hinges oli, ta oli ju väga suursugune mees. Seal oli avarust, seal oli puhtust, seal oli. Armastust. Armastus olid elus ääretult tähtis armastus. Oma flöödi vastu armastas oma flöödiõpetaja vastu kodu perekonna vastu. Armastus inimeste vastu. Ta ise oli väga armastatud vanemate inimeste seas. Väga palju aitas inimesi. Ta oli väga populaarne Eestis üks. Esimestest professionaalsetest flöödimängijatest, kui nii võib öelda, tegelikult oli muidugi enne teda professionaale, aga võib-olla sellisel kujul võib-olla nagu solistina. Oli ta ehk esimene. Ja nii nagu alati tee rajajatel on raske, nii kahtlemata oli, oli ka temal. Kõike. Kõike alustada olla seal tee hakul või otsas hakata peale. Eesti kultuuris, eesti muusikas. See on ju väga mitme, kümneid aastaid tagasi, kui ta alustas. Tahakas nii nagu ta pani ytlema aluskaameraorkestrile. See kasvas välja tema soolokontsertidest. Alguses oli tal tik, see hiljem lisandusid sinna muud pillid, sellest oli väikene. Kasvas välja väikene kammerorkester, mida Neeme Järvi hiljem hakkas dirigeerima. Nii panid aluse suures osas künteetile, kuigi see oli loodud. Minu teada 42. aasta märtsis. Riias kvintetti esimene avalik kontsert oli Riia raadios. Ja sellest ajast akas nagu kvintett tegutsema. Aga tema oli. Hiljem 52, see mees, kes hoidis Kindeti koos üle 35 aasta. See on väga raske töö. See on kui viis vihast meest, kõik solistid, Igalühel oma õigus ja sõna öelda. Neid koos hoida nii pikalt. See oli muidugi ääretult närvesööv töö. Aga kvintett tegutses. Väga aktiivselt nendel oli kontsert iga aasta ikka mitme kümneid nii liidu ulatuses vabariikides kui väljaspool. See oli üks äärmiselt teguderohke aeg, hiljem lisandus sinna ansambel baroko. Nii et mitmel rindel korraga ja pidevalt ikka nagu solistina. Teenäitajana repertuaari otsijana ma mäletan kuskil 68 Saksamaal olles kogu valuuta eest ostis ta noote, kuna siin oli noodiprobleem küllaltki. Küllaltki suur. Ja siis sai ostetud sealt kokku küll klassikat, küll kaasaega ja küll Clintekile, küll. Kontserte flöödiorkestriga. Küll muud klaverimuusikat. Repertuaar, mida tema läbi võttis ja On esitanud on väga suur. See algab kõige varasematest, ütleme Vivaldi kontsertitest Bachi, siidi, Telemanišeedid kuni kaasaega välja. Tal oli isiklik kontakt näiteks tšehhi helilooja infis Feldiga mingis Feldi kontserti, mis on väga keeruline. Aastaid tagasi siin orkestriga. Samuti oli tal Kuldar singi flöödikontsert üks lemmikkontsert Eriti selle teine osa leidis, et see on imekaunis teema seal. Esinemisi oli väga palju. Esinemisi oli järjest rohkem. Viimane aasta. Oli Venemaal esinemisi? Ansambel Marokoga. 40 ümber. Samuti Me käisime kahekesi välismaal. Me mängisime Oslos ühel väga ilusal Põhjamaade kontserdil. Soomest sai palju mängitud. Tema töövõime oli. Oli erakordne. Tallinnas olles kodus olles oli aega nii vähe, et harjutamine harjutamise jaoks oli Jätkunud iial küllaldaselt aega põhiharjutamine toimus reisidel. On üldtuntud tõde ja seda teevad kolleegid väga hästi, et Saulus ütles alati, et viimased 20 aastat hotellist ma väljas ei käi. Ta oli hotellis. Harjutas väga palju, luges väga palju, alati sain ma pahandada, et tal liiga vähe kirjandust kaasa võetud. Raamat olid rasked, ei jõudnudki tassida, kuna nootele olete kohutavalt palju vaja kaasa võtta. Kaks põhitegevust oli lugemine ja harjutamine alati reisidel ja seal sai ühtlasi ette valmistatud järgmist kava. Kaks omadus, mida ma pean tingimata ütlema, mis puudutavad teda kui isiksust, on tarvitanud iial sõna ei viitsi kogu oma elu jooksul ei mäleta, et oleks kordagi öelnud sõna ei viitsi. Ta oli väsimatu, tegi alati kõik, mis vaja ja palju rohkem. Kord küsiti ta käest, et. Ööpäevas on 24 tundi, et kuidas sa jõuad nii palju teha. Ta ütles, et ma tõusen üks tund varem, et mul on siis 25 tundi päevas. Huumor kuulus tema juurde ei lahkunud, kuni lõpuni. Haigevoodis olles veel, ta ironiseeris oma välimuse üle. Öeldes, et ta nagu koonduslaagri vang Sama kõhn, ainult selle vahega, et vangidel ei antud siia ja tema isa siia. Hirmus raske on rääkida täna kui kui möödunud surmastiks kuu Võiks arvata, et on. On veidi kergem lahata ja, ja rääkida ja ometi on. Ääretult raske jaa. Väga raske sõnu leida, etest anda mingisugust. Mingisugust pilti, mingist pilt pilti nagu. Nagu tavaliselt rääkida kui harilikust inimesest, kui. Kui muusikust kunstnikust Ja ometi tundub, et sõnad on kõik niisugused. Noh, mõttetud ja, ja ei leia neid õigeid väljendeid Ja kui ta praegu läks ise siia, siis ta Keelaks absoluutselt mul rääkimise, sest ta ei Tahtnud iial temast. Midagi pidulikku tehakse või, või räägitakse? Ja seetõttu ma ei tahagi, et et jääks niisugune mulje nagu. Nagu oleks ta olnud kuidagi väga ebatavaline inimene või ilma puudusteta ja. Ta oli selles mõttes täiesti harilik, mõtleks normaalne inimene väga mehine mees. Ja ma usun, et kolleegidel oli üsna tihti. Küllalt palju? Noh, niisugust, Kana kitkumist temaga, sest Ta oli väga järjekindel talle järeleandmatu ja kui te arvasite milleski õigus on seda viis selle läbi ja ja võib-olla tihti kuulmata Lasteaiast või vastaspoolt või teist inimest. Ta oli sellest kuidagi väga raudne. Võib-olla oli see üks iseloomujoon ja mis aitas teda elus. Ega ta elu kerge ei olnud. Ta saavutas kõik ise, tal ei olnud mingisugust rohelist teed. Ainult oma tööga oma isiksusega oma andega. Ta organiseeris endale teistele Pajus räägib niivõrd tohutult, ei endale tehnono, ma katsun, sest ma ei taha midagi ilustamist. Teie oleks seda ise ka tahtnud mingit illustamist, aga mul oli nii häid mõtteid, kui ma siin öösel mõtlesin, mul on kõik läinud peast ära. Ilusaid mõtteid ja ma ei tea, kas on, need on. Lihtsalt ei ole mul, ma loodan, tuleb kuidagi jälle kuskilt, niit hakkab hargnema ja siis hakkab jälle midagi tulema, aga, aga siis. No see kindla häälega ma lõikan selle sinna nootide juurde ei ole. Enamus toovad endale ja, ja see väga omane laadi. Ja, ja, ja, ja ja. Kui ma ennem ütlesin, et et ta ostis palju noote kuni välismaalt ja igalt poolt Venemaalt alati käidud noodikauplustes Siis ei mõelnud eelkõige et see jääb koju kõik kappi seisma, vaid ta alati väga lahkelt andis teistele mängida. Noote sai alati paljundatud, kolleegid said õpilased, kõik, kes tahtsid, pidevalt tuli veel Venemaalt kirju, et kas sul on seda või teist nooti, ole kena saadama, kopeerin ära ja alati sai saadetud, muidugi seetõttu läks noortega tuumaga samuti plaate. Plaati sai välja laenatud, sai ka siin väga palju kuulatud. Kõik, mis tal olid, jagas teistega. Ta oli ääretult helde, nii nagu ta oli helde muusikas ja pakkus teistele, ta ei jätnud endale endale hoida, ei hoidnud endale või enda teada. Nii ta ka elus. Andis andis väga palju teistele nii materiaalseid Noh, ma ei tea materiaalsed väärtused, niukseid asju, see on väga kummaline sõna, tänapäeval aga just nimelt noote, plaate kõik, ja loomulikult oma oma nõuga olid alati teistel abiks. Meile pidevalt helistati. Pidevalt kutsuti siia või sinna igasugustele väiksematele kohtumistel, et kas ei saa tulla esinema ja need olid enamuses kõik sõprusesinemised täidelt iial ära. Ükskõik kui väike ja tähtsusetu, ei ütelnud ta ühestki kutsest. Kui te vähegi oli Tallinnas iialgi. Ja neid kutseid oli ääretult palju. Ma mäletan, et me oleme tohutult palju teinud küll koolides, küll asutustes frees, võib-olla veel meie reisudest. Kõige rohkem oli meil kontsert. Nõukogude liidus. Kõik vabariigid on mitmekordselt läbi käidud. Venemaal on väga palju esinetud. Ja kuigi publik on peaaegu igal pool olnud ääretult Ääretult hea, emotsionaalne, väga hästi on vastu võetud kontserdid. Alati on pärast kontserte saluse juurde tuldud küsima. Kes, mis, mis pill, kust ja nii edasi. Siis liitub nende kontsertidega ka teine pool, mis ei ole sugugi nii meeldiv ja see on olmeolmeprobleem. Enamus tingimused hotellides. Ma mäletan kord Kasahstanis ärkalõhkis. Oli hotellis sellis väikene hotell, kahekorruseline seal midagi muud ei olnudki. See oli puupüsti inimesi täis. Jaa. Meil ei olnud kuskil ööbida, mina sain triikimise toa toas laua peal, nii mõned tunnid. Suikuda aga meestel ei olnud mingit võimalust. Voodites magada, nad istusid kuskil nurgas ja järgmisel päeval oli kontsert. Selliseid asju on ikka olnud. Ja samuti tuleb meelde Petroskoisse paar aastat tagasi. Suur ja tähtis festival Vanamuusikafestival jõuame hotelli, peaks nagu kõik korras olema. Istuvad ärritatult Lubimov. Krindenko ja nende ansambel kes mõne tunni pärast peavad esinema esinema, ei ole hotelli ise kuskil pesta, puhata. Gredenko hakkas kiiresti esimestele kirja kirjutama, et mis mõttega on korraldadenist festivale, kui ei ole võimalik inimesi vastu võtta. Saulus oli äärmiselt rahulik. Rääkis välja ühe koha liu piimovile, et viimaseks välja puhata ja klient enko. Ja samuti rääkis meie solistile Urve Tauts sile välja. Niisuguse toa endale ta üldse mõelnud ta oli kuni õhtuni, kuni meil oli nimelt teine kontsert, oli esimene kontsert oli kell viis ja meil oli õhtul pool kaheksa kontsert. Kuni sinnamaani ei saanud tema tuba ega välja, puhatage ennast pesta ja tuli tuli kontserdile mängima. Neid niisuguseid kordi on olnud väga palju. Rääkimata sellest, et väga tihti hotellides ei ole vett, isegi külma vett ei saa enne kontserti käsigi pesta. Rääkimata sellest, et. Et söömine on väga keeruline, tihti olnud rääkimata sellest, et transporti ei ole, tuleb tihti teise linna serva minna. Kas jalgsi või taksoga või ükskõik, ise kuidagi otsides. Võimalusi. Et niisugune korralagedus väga suur korralagedus valitseb väga paljudes födermooniates. Kõige ebameeldivam esinemine on alati olnud Aserbaidžaanis kolm korda me oleme käinud ja iga kord on olnud seal midagi eriskummalist. Mäletan kord oli meil kontsert, nähitsevanis. Jõudsime teatavasti niisugune. Nüüd vist päris kinnine linn, tol korral oli ta ka mingite lubadega. Jõudsime sinna ja kontsert pidi olema ja oligi sõjaväeosas. Jaa. Läksime lavale nagu tavaliselt, nagu meil tööriietus oli frakid ja nii edasi. Niipea kui saime lavale, nii hakkas saalist üks kohutav naer. Kõik naersid ja me ei saanud siis aru, mida nad naersid. Kes on esimest korda elus, nägid frakke või millest see oli? Terve see kontsert toimus äärmises kummalises õhkkonnas, me tegime ära kontserti ilma mingi hinnaalandus, ETA kaheosalise nagu ikka. Ja pärast kontserti tuli üks Läti noormees meie juurde vabandama, et niisugune publik siin on sõdurid. Igast Nõukogude Liidu kaarest. Ja tema on Baltikumist ainukene, et tal on endal kohutavalt raske seal elada. Ja tal oli tohutult häbi teiste pärast, et see kõik nii oli. Taolise kontsert ei olnud palju niisuguseid publiku poolt nest kummalisi. Võib-olla sõjaväeosades olidki need neist kõige drastilisemalt. Ja neid kontserte Nõukogude liidus on olnud väga palju. Ja see aeg. 35 aastat. Saul Saaluse elust kus. Aastaid möödus just nii, esinedes mööda vabariike mööda troostitud Kasahstani peaaegu iga-aastased turneed mööda kohalikke linnu Arusaamatu Nixon koostatud üks või teine marsruut. See oli aeg, kus, Välismaale. Eesti interpreedid Ei pääsenud võib-olla välja arvatud mingid sõprusühingu tantsijad ja mõned muud. Solistid. Aga just täismõõdulisi klassikalisi kontserte. Ei olnud võimalik korraldada. Neid lihtsalt ei olnud. Selle tõttu on kurb meenutada Muusikud, kes on kogu oma elu Elanud muusikale teinud tohutu töö. Ja kes ometi? Sai nii vähe väljaspool esineda. Ja need interpreedid, välismaalased, kes teda kuulsid, ütlesid alati, et ta oleks olnud. Vähemalt Euroopa. Tasemega mängija, et oleks palju huvi pakkunud igal pool Euroopas. Viimased aastad, kus avanes mingi võimalus vähekene käia välismaal. Olid otsekohe küllalt suured vastukajad, arvustused. Soomes on teda võrreldud. Nicoleega enne seda, kui ta ise mängis Nicole ega möödunud suve Joesus. Neil enne seda, mitmed aastad tagasi oli tal arvustus Soomes kus võrreldi teda maailma väga nimekate flöödimängijatega. Tal oli kõrge tase. Ja on veidi kurb tagantjärgi tõesti mõelda. Et ajad olid nii keerulise, nii raske, et kunstiinimestele kultuuriinimestele Inimene, kes tahab ennast teostada ja on normaalne, et iga interpreet iga kunstnik tahab juba, kui ta teistele. See, mis seal sees on, see peab välja tulema inimesed peavad seda kuulma, nägema. Ja kurb, kui selleks on piiratud võimalused. Viimaste aastate esinemistest on. On erakordne mälestus. Möödunud aasta veebruaris Oslo Oslos toimunud Põhjamaade kontserdist oli väga suur kontsert, toimus ooperimajas. Baltikumist olime meie kahekesi. Ja see oli ühtlasi niisugune uhke ülev tunne olla suure lava peal mängida eesti muusikat, esindada Eestit. Ja ma mäletan, et pärast kontserti. Me olime, ootasime oma järjekorda. Kõik yhes väga suures esinejate ruumis ei tundnud kedagi, keegi ei tundnud meid. Me kuulsime läbi valjuhääldi, kogu aja esinejaid. Teadsime, millal on meie järjekord pärast meie esinemist. Kõik inimesed selles esinejate toas tulid küsima, et kus te olete, kes te olete. Nii ilusti mängite, mis muusika see on? Ja siis tuli vastata igasugustele küsimustele. Ja rääkida Eestist ja Norras loomulikult on. On üldiselt Eesti nii kultuuriajaloo kohta üht-teist teada, võib-olla Eesti muusika kohta natuke vähem. Ja siis tekkis äkilisus soe tunne ja ühtekuuluvustunne nende teiste interneti, aga nad olid kõik eri maadest. Soome Rootsi, Norra, Taani. See oli niisugune. Kummaline tunne, et oled pääsenud kuskile. Teisele tasandile äkki, et kui kogu aeg oled olnud nagu nõukogude liidus esinenud? Ja siis äkki satud. Äkki satud kuhugi teise dimensiooni. Vot niisuguseid kordi oleks võinud muidugi olla osalus elus palju-palju rohkem. Ja tundus, et et kõik hakkab kuidagi Minema meid kutsuti Norra tagasi. Samuti mängisime Saksamaal, meid kutsuti Saksamaale. Tagasi, ja nüüd kus. Oleks võinud? Elu nagu hakata mõnes mõttes Otsast peale. Et kus on väga SUUR SUUR. Hulk tööd tehtud selja taga on üks elu, et nüüd hakkaks natukene. Aga kõik oli hilja hiljaks jäänud. Samale ütles mõned päevad enne ära minemist. Kahju, et kõik on liiga hilja. Tema suhtumine oma pilli, nagu ma ütlesin, oli väga. Väga soe, see oli nagu suhtlemine väga lähedase inimesega juba see, kuidas ta võttis oma pilli kätte, kuidas ta pani suule. Minu meelest juba see oli kõrvaltvaatajale ebatavaline ja ma mäletan ühte kontserti Saaremaal meil loeng-kontsert, kus Helju Tauk ütles nii huvitavalt ja ütlesin õigesti. Lastele Meil oli koolis üks kontsert. Vaadake seda meest, kuidas ta paneb oma väikese tilli suule ja kuidas ta vestleb temaga. Ja just niisugune oli tema suhe. Suhe oma flööt. Viimased nädalad ei saanud enam mängida. Tal oli vajadus oma pilli käes hoida, vaadata seda nii, et kui ta voodis lamas. Tal oli flööt kõrval. Ja ta läks ära, kohv löödiga. Ma olin kontserdile, ise mõtlesin ja minu meelest on meil tohutult hästi seda nagu ikka, seda tahvli ise ka, et ise emale kontserdile mõtlesin niimoodi, et huvitav, et et see on kindlasti väga subjektiivne, et kuidas ma niimoodi tohin mõtelda, aga mulle tundub, et on. Seal oli väga palju üksikuid, soolosid, igal pool mingid väiksed dialoogid, monoloogid, mis. Ja mulle tundus nii nagu tema proseerist, mitte üks, teine puhvligaseerinud. Ise ma mõtlesin, et kuidas ma nii võid, tohin üldse mõtelda, et, et see on väga subjektiivne ja pärast kontserti tulid igasugused inimesed minu juurde, ütles, et kuule, et sammal õudselt heas vormis, et ta ületamatu Vablaseerimises just see, mis, mis mulle tundus. Kui ma kuulsin kontserti ja mis pärast sai õigustust. Et täiesti nii see oli eilne öö oli muidugi, eks. See oli see väga, eks ta söödel sööda hinge seda hinge jaoks seal ta sai oma hinge, oma suurt hinge, sealt ta sai neist. Väljendada ja samuti Kennan ka seal oli ühtlasi, eks ole salapärast ja samas Üle suursugust lai jälle väga sobitama niiskusega. Ja samuti minu meelest need Luki meloodias, ma räägin nii palju seda kuulnud. Ja, ja tal on. Ta mängib seda ääretult vaoshoitud, tal ei ole seal ülks suurim pursk, et väga palju tehakse hiljaaegu, ma kuulsin just suured Kressendod ja puhangud ja tal on see väga vaoshoitud ja see oli see, mis välismaal alati tohutult laineid lõi. Tohutult laineid lõi need palad. Ka. Seal ja. Ja nii palju ja. Ei tea, kas ta sai selle omal ajal mitukümmend aastat tagasi kes kuulamas pastani orkestrit Moskvas. Ja seal seal mängis esimene flööt, naine mängis seal seda orkestri saatel üsna loogiliselt, ta sai materjalid. Ja, ja siis hiljem avaldas seal Vene väljaanne seal avaldanud selle noodi klaveriga klaveriflööt. Aga tema sai selle, kes talle jättis vapustava mulje, selle naisemäng, et see ja ja hiljem Neeme Järvi pealseks sellest flöödimängijast ta mängib. Ma ei tea, kas need tänapäevani, aga hiljaaegu veel mingi mingi seal orkestris, et see oli niisugune just Samile niisugune tohutult lähedane interpreet väga lähedane oma sooja sooja tooniga ja ilmses suure ja hingusega ja niisuguse laia Avara. Fraasiga ja sealt selle tõi. Rammis lina. Tegelikult. No mis sa oled mõtelnud välja? Ma ütlen, see oli üks, on üks on tema niisugune. Niisugune interpreet on nii nagu inimene ise on. Ega need kaks asja käivad koos, kui sa oled inimesena kitsi, siis otseintervjuud ja täpselt samuti kitsi. Ja kui sa oled andja ja samm oli ju noh, Ta lihtsalt oli niisugune andja tüüp siis taliga interpretatsioonis muusikas, seda. Ja tema niisugune minu meelest härrasmehelik suurt sugune joon ühelt ühelt poolt ja. Ja see, kuidas, kuidas ta lasi muusika endast läbi, see on hämmastav, ükskõik milline kontsert, ükskõik kuskohas mingit hinnaalandust mitte iialgi, et see oli, see oli alati täisväärtusliku palju kordi oli neid, kus ta endaga rahul, kuidas ta kritiseeris pärast kontserti võttis läbi kõik need kohad ahmiks, see ei olnud nii. Miks see väljendus, miks see huvitav, et see läks nii, et mis viga oli, järgmisel hommikul tellis olles hakkas kohe neid kohti üle vaatama ja harjutama ja mängima ja ta oli lõpmatult enesekriitiline. Ma arvan, et enamus inimesi ei teagi tegelikult, kui enesekriitiline ta oli. Siis ta ütles alati mulle, et isa kontserdi tema jaoks selles mõttes eneseületamine, ta võtab ennast väga-väga kõvasti kokku. Et mängida mingil tasemel. Ta ei arvanud, et tal mingi geenius või et ta nüüd üliandekas, inimene ta ei arvanud iialgi. Päraselt on täiesti harilik. Temas ei olnud väiksust, väitlust ega, ta oli selles mõttes just nimelt suur hetke, kui talle haiget tehti siis siis ta ta kuidagi oli sellest üle, ta unustas. Ja ta mitte iial ei suhtunud kellessegi sellepärast halvasti, et et see oli talle haiget teinud või kuidagi vot niisugune just niukene väikluse joon puudus. Oma seda tööd või seda, seda, mis, mis sa oled teinud, õpetanud ja tagajärgi ja mihklil ollakse just. See tuli nii kiiresti, see tuli nii. Loomulikult see areng oli nii ääretult perspektiivikas. Et lihtsalt kahju, et need nüüd see nii piirdus lühikese ajaga ja sellele vaatamata on mul tunne, et Mihkel on, on Mihkel, tema viimane õpilane sai siiski selle põhilise mida Saulus oma õpilastele sisse süstis. Ja see on esimene asi, fraasikujundus, fraseerimine, mis on tohutult oluline peaaegu kõige olulisem. Et mulle tundub, et mis teil on siiski seda saanud ja et oskab seda edasi mõtelda. Läks EPAsse, see oli 52 siis Arnold Sepp andis talle alati otsekohe kõik soolod mängida ja kõik, kuigi samm oli neljas, lööd kui täiesti noor algaja ja alles erlase tuli ja siis anti talle väga kiiresti kohe kõik need suured flöödisoolod ja, ja tähtsaks kontserdid teha. Arnold Sepp, otsekohe sai aru, et, et siin on ta sotti seal mängija, kelle peale võib loota, kes mängib. Ja jah, kuigi ei olnud ju mingisugustest nagu eeskuju või, või niisugust suurt nii suurt nime või nii suurt autoriteeti, kes oleks võinud, et, et kui noor laps kuuleb, et ahah, ma tahan saada selletaoliseks, nagu meil pianistidel on näiteks või ei olnud ju sellist ja ometi hakkab inimene nagu küllaltki tühjast kohast ja saavutab tohutult palju seda iseloomustab kas või see, kuidas ta läks ju Lenineid aspirantuuri. Siis tal ei olnud mingit vaba kohta, ta läks lihtsalt, kuna Neeme Järvi läks ja nägi tänava peal Saulust ja ütles, et tule, lähme, proovime, äkki saame teised sisse. Läksid. Ja täiesti nii, nagu oli puhas leht läks, mängis koos kõikidega, mitte mingeid privileege, mitte mingit vabariikliku kohta. Ja mängisin ennast kohe sisse, otsekohe, ilma mingi jututa. Samamoodi ratastega väga suurt tähelepanu viiega seitsmendal aastal üleliidulisel konkursil. Ega meil puhkpilli mängijaid palju ei ole, kes on saanud konkursil mingisuguse laureaaditiitli ja tema äratas seal tähelepanu, Prokofjevi sonaadi ka muidu otsekohe väga-väga võimsalt. Et täiesti teistmoodi tõlgitsus ja ja üleüldine tähelepanu, nii et ta pani tol ajal Nagu ma olen hiljem kuulnud mitte temalt, vaid just nimelt teistelt. Me oleme kohanud näiteks Alo Jan, kes tol korral võttis ka osa Armeenia flöödimängija. Ja tema on mulle rääkinud hiljem Jerevanis saamist palju ja just nimelt tol korral Moskvas konkursil olles mängides. Niisugune suur tunnustus on tulnud alles alles hiljem. Minuni sellepärast et ta ise oli küllalt noh, ma ei julgeks öelda tagasihoidlik enda niiskuse kiitmisega või kuidagimoodi. Noh, nii ilusate sõnade tegemisega ta eriti eriti ei teinud, neid. Nii et jah, need kaks niisugust aspirantuuri astumine ja konkurss olid ikka mis mõjusid niisugune niisugusse plahvatusena omal ajal? Tema õpilaseks kõik seal, oli see Peeter või või helge või kes ikka kogu aeg, et tuleb konkurssidel mängimas, see arendab, see tohutu iseenesest on ju konkursid võrdlemisi tüütu, niisugune noh, variant, aga seal mõnes mõttes on möödapääsmatu ja inimesed äkitselt arenevad tohutu lühikese ajaga kiiresti. Võtavad läbi suure repertuaari, töötavad palju ja tekib niisugune. Niisugune mingisugune teine suhtumine. Mulle ei meeldi konkursid, aga aga õpilaste najal näed, kuidas on see vajalik? Nad hakkavad, nad tõesti teevad niisuguse lühikese aja jooksul selle töö ära, mis muidu võib-olla võtab kolm korda rohkem aega ja võib-olla ei tulegi. Ja asju on palju käes teoseid igat laadi ja üks täiendab teist ja, ja kuidagi toimub areng kiiremini. Ja samm oli alati alati ja ärgitas neid konkursist osa võtma. Saab repertuaari, repertuaari ja väga häid repertuaari. Väga head. Peaaegu igal konkursil oli ju võimalik mängida Prokofjevi sonaati, aga mis löödi mängijal veel parem olla, Prokofjevi sonaat, taevakene, seda mängida, see on. Kui sa ei jõua seal neljanda osa on iga kord, kui mina seda mänginud ja ma olen seda umbes laudovale mänginud siis ma mäletan Soomes olles saamiga, mängisime kontserdil, jõuad neljanda osani, siis on äkitselt niisugune tunne, et tahaks lendu, tõuseb taevani teost, et kõik see teema, mis käib läbi mitu-mitu-mitu korda, mis on tekitanud niisuguse erakordselt üleva tunde, et sa oled kuskil niisugustes sfäärides niisuguses dimensioonis hõljud, ainult sina oled seal ja kõike kuidagi mingisugune. Vaimustus, sa oled midagi vallutanud, et sa oled kuskil nii erakordne ja just iga kord, kui ma mõtlen, mis on õnn on, et flöödimängija seal mängida just sõnati nagu Prokofjevi flöödisõnad. D 68 läks ta spetsiaalselt Berliin, et kuulata Nicoleed, kes tol korral oli tema niisugune soositum flöödimängija just just tõlgitsuse ja musikaalsuse ja selle mõttes sõitis Berliini kuulama, kus ta mängis orkestriga mõlemad Mozarti flöödikontserdid. Lindistus need meil kuskil olemas ka. Ja loomulikult ei ole tänapäeva Nicole enam see, kes ta oli tol korral siis. Aga ikkagi tal on jäänud see niisugune vaimsus ja niiskuse tõlgitsuseni musikaalsuse ja see on jäänutele nagu alles täitsa selge, et ja inimene, kes väga palju võib-olla reisib ja mängib ja, ja ei saagi võib-olla enam nii korralikult töötada. See noh, mul on tunne, ma veel prantsuskeeles ei tea, la aga see tõlge mulle ka veel noh, täna. Aga mul on sihuke tunne, et just nimelt seda pole ette näha ja sellest oli juttu seal, et, et ja, ja, ja siis kui, kui ma ütlesin Samile, et et kuuled, Nicolee tuleb tuleb noh, siis kuskil detsembri alguses oli juba kuulda, et ta tuleb, mingit kuskilt ma lugesin, tuleb Tallinn. Siis imestas, et kuidas ta nii kiiresti sai, asjad lähevad alles juulis, ma ütlesin talle, et katsub ametiajad, et kui ta on Moskvas, et olgu ka Tallinna. Et kuidas sul see õnnestus, aga noh, see lülitati nähtavasti siis sinna, tal ei olnud mingit plaani mingit Tallinna tulla. Täiesti õieti siis ühendust meie Eesti kontserdiga ja sealt see sai alguse. Need flöödimängijad ja RAM balleritiivsed, et et kui ta oleks kuskil mujal, töötaks ja mängiks, et oleks väga tunnustatud ja väga kuulus ja väga hinnatud. Flöödimängija. Et tal oli just seesugune äärmine kultuursus ja ja Lääne-Berliinis ma mäletan, kaks aastat tagasi seal skan tõusul mängisime tol ajal veel lääbellin siis siis ka just toetati ja just hinnati tema niisugust niisugust täiesti euroopa euroopalikku taset ja ja et ja hakati kohe organiseerima, et kas saaks kahesel Berliinis kuskil ikka kutsuda ikka mingisugust suurt suurde saali. Meil skandav lossis kontsert, aga et Berliini filharmoonias, et niisugune interpreet nagu tema peaks ikka mängima niisuguses saalis ja hakati kohe nii, et selleks Ma ei oska seda, ma olen seda nii palju ise mõtelnud. Ma ei oska seda arvata, sest see oli ebatavaline ja see tema niisugune vaimne jõud. See oli. See on täiesti uskumatu. Lihtsalt rääkis Sain aru, kuskohas see jõud, jõud tuli, sest just nimelt see tohutu vaimujõud ja see arstid imestasid. Et missugune vastupidavus, et tegelikult ju ammu haige ja ega ta ei tunnistanud ükskõik kes küsis, et kuidas sa tunned ennast väga hästi, väga hästi, iialgi polnud midagi viga ja täia täide iial ei, tal on halb, et tal on valus, ta ütles alati, et teistel inimestel, kes on nii haiged on väga suured valud, et minul ei ole. Ja aga ta oli Elades koos ikka nii pikka aega, 23 aastat natukene õpid tundma teist inimest natukene, sest tegelikult ega inimene ei tunne isegi iseennast, rääkimata siis teisest inimesest. Ja, ja siis oskad mõnest väikesest nüansist äkitselt teed mõne järelduse või mõnest üksikust sõnast. Sest ega me keegi ei ole kolmekesi kodus. Ei olnud niisugused, et milleks arutanud väga palju igasugust probleeme või? Me oleme kõik siis sealpool inimesed. Ja mõnes mõttes on see väga raske. Väga raske on aidata teist inimest lihtsalt. Ei noh, säästis, loomulikult säästis loomulikult ta tema säästis tegelikult paljusid inimesi üldse elust oli. Ta oli väga tugeva niisuguse pieteeditundega ja. Ega ta ei lahminut ütelnud meelega halvasti kellelegi vaescu ta ütles muidugi siis. Võib-olla oli selliseid asja eest, ma ei tea. Aga ma arvan, et see, missugune, võib-olla eestlasele küllaltki tüüpiline joon, niisugune sissepoole elamine. Et ei tahagi avaldada nii väga oma tundeid ja, ja mõtteid ja kannatab üksi ja, ja vaikselt ja. Ja naljatab, et teised näeksid, et noh, ega see asi nii hull ei ole. Mõnest üksikust märkuses täitki, saad aru. Et tegelikult on asi ikka väga hull. Aga jõududel muidugi oli. Ta oli no nii nagu ta üldse oli ju. Tõesti väsimatu ja tohutu energiaga ja see Ei tea, kust ammutab kõik see energia ja jõud ja säde, mis temas oli. Tihedalt tuli hilisõhtul koju. Terve päev oli kas ajanud asju, teinud tööd. 1000 pisiasja ebameeldivused. Neid oli ka võrdlemisi tihti igat laadi. Sellele vaatamata ikka niisugune Mõtlesime vaimukas tuleb koju ja teeb ikka kuskile, viskab mingi nalja. Täiesti hämmastav. Mina tulen konsist koju, olen surmani väsinud, tüdinud, vihane, näljane mitte midagi näha ei taha mitte kedagi midagi kuulda ei taha, ei kannata kõva häält mitte midagi üldse. Meil oli kodus ääretult suur vaikus, alati meil keegi kõva häält ei teinud. Kui kui keegi midagi ütles emotsionaalselt või niisuguse suure häälega, siis ausalt imestas, et mis lahti on, mis juhtunud on? Niisugune vaikus oli meie majas. Mina olin võib-olla see, kes, Kes tulin töölt ja, ja olin vahest nii Aga tema, tema, tema lüüs Kas läks kööki, hakkas tegema süüa, kui seal polnud midagi, see oli tal, ta oli tuntud gurmaan, seda teavad kõik, et armastas. Ta armastas süüa. Ma ei julge öelda, et hästi meie tingimustes huvitavalt ütleks, digiendale suguseid, kummalisi, niisuguseid koostisi ja ja tal ei olnud probleem see, et kui kodus ei olnud selleks valmis, et ta oleks tulnud ja vihastanud või öelnud, kas lihtsalt vaikselt tegema ja ja kui ma õhtul kodus ja vaatasin, kas või siin uudised või midagi televiisori ees, siis ta tuli ikka ütles, et tahad ka midagi ja pakkus hõrgutisi, millest ei suutnud me keegi kunagi ära öelda. Ta oli just kummalisi Mis ma ütleksin? No nüüd ei ole iseloomujooned, need on mingist oma paraad või mingid mingid niisugused inimese Tahud või? Eks me kõik koosneme ju. Ja enda jaoks oleme me kõik erandid. Ja tahame, tahame olla. Aga tegelikult ta ikka oli tegelikult niisugune ääretult huvitav jaa. Mitmetahuline ja loomulikult väga vastuoluline. Ja minu arvates on see Kasuks tuleb interpreedi-le, et on vastuoluline, temas mässavad ja möllavad igasugused tunded ja ta võib-olla vahest vihane ja. Ja kui me mängisime koos, siis siis ma olin vihane, ta ei tahtnud teha nii, nagu mina mõtlesin. Mina tundsin ja minu kontseptsioon oli teistsugune ja ja minu tempo oli võib-olla niisugune ja ta oli järeleandmatu, ütles, et ei, et see on niisugune. Ja siis, kui me lugesime Saksamaal nüüd kaks kuud tagasi Tallinnagi Snewski raamatut milles ka liha kirjutab oma koostööst restor proovitšiga ja kuidas Nii lõplikult, nende suhted olid sassis, kui nad koos pidid tööd tegema ja musitseerima. Ja kui me seda kohta lugesime alusega, siis me mõlemad kergelt muigasin, et kuigi meil ei olnud asi nii drastiline, aga oli samuti väga tuttav. Ja täiesti mõistetav sest interpreedid on väga erinevad ja, ja minu meelest on hea, et üks täiendab teist ja ja vot vaidlustuse norimistes nähklemistes ja selles on nüüd mingisugune tõde. Kuigi momendil võib-olla tundub, et mul on täiesti õigus, et ainult nii saab seda või teist asja teha, et ainult. Ainult see tempo võib olla õige wet, ainult see nüansse dünaamiline nüanss võib-olla, et, et siin ei tohi tea mingites endot ega mitte midagi muud ei mingit randa, et kuidas võib nii üldse mängida. Siis hiljem palju kordi neid asju teinud ja läbi kontserdite need asjad kasvavad ja, ja kuulad ja, ja vaatab, et ahaa, et et teised on ka õigus, et ega see, ega võib-olla ma ei olegi nii väga kompetentne selles asjas, et tuleb ikka. Et tuleb ikka palju Palju ilmselt vaielda, vaielda need asjad. Valusalt selgeks, et siis kuskil tõesti kuskil Kuskil keskel on see tõde, kui nii võib öelda, mis tõde. Tähendab muusika tegema peab olema aus. Ja kui, kui sa ausalt, kui see ei ole aus enese suhtes ja kui sa Kui sa ei lase muusikat endast läbi, kui see mingi nii nagu sa arvad, siis publik seda kohe aru. Publik saab aru kõik väga kergesti, mis on üle keskpärasuse jäämiseni alla keskpärasuse, seda ta reageerib otsekohe. Publikut, et on täiesti võimatu. See mõõdupuu, mis mis näitab? Interpreedi. Kategooriat või taset. Ausus, ausus, eelkõige. Ja ja ausus muusikas. See on ühest küljest ääretult lihtne, ma arvan, see on nii, et. Nagu Saulusele oli alati ükskõik missugune kontsert Ta lasi muusika poolelt enesest läbi, see ei olnud nii, et ahah, täna teeme ära noh, et on niisugune keskpärane publik ja mis seal on mingi kinosaal või midagi, et no mis seal siis nii. Muusika voolab läbi läbi inimese. Voolab kuskilt nii sügavalt eni. Ja äratab võib-olla kõik tunded, ka need, mis on uinunud või mis on kuskil poolärkvel. Ja tuleb ja. Ja kuulaja saaksid otsekohe aru. Ja kummaline oli see, et õudselt vihane vahest mulle tundus, et mul on tuline õigus ja kummaline on see, et kui ma hiljem mingisugune tõesti tükk aega hiljem sama asja üle mõtlesin, kas või siis, kui Ester Mägi kirjutas meile oma vanalinna partida mõni aasta tagasi, eks ole, ja maksa seda ester oli klassis hakkasime seda asja niimoodi temaga koos paika panema estriga koos. Minul tundus seal ja Eestile ka alguses, et ei, nii huvitav, et seal mingi perspektiivitunne mingisugune tunne, mis ütleb talle. Ja tihti oli õigus ja sa võisid õudselt vihane olla, ma vahest on jube ärritunud ja vihane, et kuidas sa, huvid nüüd, kuuled sa tegelikult peab olema niimoodi, et et seda ei saa, et, et siis siis saab niimoodi ja vaat huvitav, et tal oli mingisugune niisugune ettenägelik Joonia vahest. Ja pärast tõesti hakata mõtlema, et pagan võtaks, et oligi õigus kurata Luhügieegus distikese tihed, muide ka meie end viiuldajad ette. Et see on uskumatu, et vaata, olidki, oli õigus, et siis tundub niimoodi, et proovis juuksekarva lõhki ajamine, mõnikord mingis mingis paaris noodis on küsimus, sajad seal rajab oma jama, eks ole, nõuab nii ja naa. Kadu, kohutud, viha, medi räägivad sepast, kes on ka nii nagu sa tead, eks ole. Õudselt vihaselt kõike. Vot ei tee meelega ei tee ja kontserdil ikka Nad teevad siin elus on tähtis ja ja ongi niimoodi. Et seal, ma ei oska öelda, mis asi seal see on, just midagi niisugust, mis mis oli talle väga tüüpilist, et samas sa võisid niimoodi jubedalt ärrit ärritada ennast ja ja pärast kontserti solistile kael langeda, et, et see on lihtsalt taevalik, mis ta tegija, vot niisugune. Ja, ja mina, mina igatahes pea niisugusest. Vastaspooltest, või tal oli rohkem kui need kaks kindlasti inimesest palju rohkem kui see, kes on kogu aeg niisugune klantsilus kena, kellega on väga hea suhelda ja kelle taga ei ole ole peaaegu mitte midagi. Mulle. Kuidagi noh, nii, Meil oli huvitav mees emaga ilus mees, ta oli, kui ma vaatasin uuesti, tead neid Soomes neid videosid vaatasin, kui ilus mees staare. Kuidas tema jalgade asend oli, oli muidugi mängu ajal talgis alati paremini all, ikka tegi mingi liigutuse ette ja taha. Ja kuidas ta istub seal sama muide, ta vahetas, tal oli ikka niimoodi et mõned niisugused näiliselt vähetähtsad detailid ühendavad kõiki suur interpreet flöödi hoiak, Freudi asend, mismoodi flööt on? Ja, ja mingisugune võib olla kas kehahoid või mõne täiesti tuntud tuntud. Nagu Mozarti kontserdis mõne tuntud teema välja mängimine, mõnest stressi välja mängimine, kui sa kuuled suurte interpreetide esituses, siis peaaegu kõikidel on mingisugune üks niisugune. Noh, interpretatsioon või mõnes kohas täpselt sama. See on väga huvitav küll, niipalju kui mõlemal plaadil kuulunud siis on, on, on olnud mitmed kohad väga sarnaselt. Paljude paljude flöödimängijat. Tõlgenduses väga-väga paljud kohad on mis need kuidagi ühendab. Jaa, jaa. Ja see on jah niisugune. Niisugune tore, tore detail, mis, mis alguses vaatad. Pisi pisiasi, aga mis nähtavasti tuleneb hoopis sellest, et, et inimesel on vaja vida. Või või kuidagi. Või tõesti, mõtlevad siis niisugused suured interpreedid mõne koha peal äkki kõik ühtemoodi tunnetavad ja võib-olla sealt tulebki välja see tõde, et et kui juba mittu interpreedi tõlgendab ühte kohta ja samamoodi siis ilmselt oli eile oli ikka niisugune kavatsus või mingi vaimsus, mis tuleb sealt välja. Ja siis äkki tunneb, et ahah, vot nii ilmselt see võikski olla ja see oligi nii, et et ju siis moodsat seda kohta, seda takti mõttes just nii, kuna kuna väga paljud erinevad interpreedid tõlgendavad seda asja üksmeelselt ühtemoodi. Ei olnud ju omalajal mitte mingit eeskuju. See oli jah, niisugune huvitav, et kui ta hakkas mängima kasvõi Mozarti kontsert või. Et siis ei olnud ta ju omal ajal kuulnud ei plaatega elavaid interpreet ega mitte midagi päriselt ligi oma tõlgenduse ja, ja selle ta jäi truuks ja seda ta liftis arendas, kuulas teisi, vaatas mismoodi. Ja, ja see on nii kummaline jah, et ilma mingisugust eeskujud, et ta areneb välja üks interpreet oma pead omasoodu ja, ja võiks olla kuskil kuskil tippude seas täiesti täiesti võrdselt. Jah, ja kuigi on, on ise ise nagu ennast Ise nagu ennast üles töötanud viise mingi vaistuga teinud seda ja. Aga eks eks muusika või interpretatsioon või? Või niisugune? Arusaam kõigest sellest, see on, selles on üldse midagi müstilist. Üks muusika ju see mõjub. Ja puudutav inimeses võib-olla niisuguseid. Peidetud sügavaid kohti, mis, mis võib-olla muidu iialgi välja ei tule ja ja muusikutel on suhteliselt kergem elada võib-olla kui teistel kunstnikel, sellepärast et. Väga rasketel momentidel muusikul on võimalik varjuda, kuhugi on võimalik minna teise dimensiooni. Hakkad äkki mängima ja. Ja mängid ära kõik halva. Ja oled kuskil sügaval sügaval mujal kuskil mingis olematuses. Ja muudkui mängid ja ja kõik. Reaalsus nagu. Haab või kaob või jääb kuskile? Väga kaugele ja. Ja muusikud on õnnelikud inimesed väga õnnelikud. See on ainulaadne võimalus ära minna. Mina arvan, teistel inimestel on raskem. Ei ole neist võimalust. Aluse puhul ma tahan sellel tõesti asja nii nagu tema suhtumine oli. Vaata oma flööti oma pilli oma õrn, hell, missugune jääv. Püsiv. Nii oli tema yhitise, tema vot heli tekitamine flöödi peal. See, kuidas ta peaaegu iga päev, kui ta oli Tallinnas siin kuidagi muud ei jõudnud harjutada, siis pikki noote puhusta iga päev. See on pillimehed teavad, et see on ääretult oluline puhkpillimängijale puude pikki noote. Seda ta tegi köögis ja, ja see on nii huvitav, et need ei olnud harilikud pikad noodid, lihtsalt mingisugused harjutused või. Tehnilist tüüpi või kuidagi hingamisega, vaid selles oli ka mingi oma niisugune värelus sees. See oli niisugune. Too selles oli batooni ja niisugust musikaalsust. Ja selle pika noodi jooksul toimus mitte ainult dünaamilisi muutusi, igasuguseid vaest võis sellest lugeda välja isegi ta meeleolu. Niimoodi Puusta neid pikki noote muidu sellega nii harjunud, et ahah, nüüd on need pikad noodid ja, ja siis panime uksed kinni, et ta saaks ausaid puhuda ja ja mingit muud tegevust või müra või, või midagi muud ei saanud siis olla. Ja samuti ma tahan rääkida meie suvekodust, kablist, seda kuidas ta Talle öeldi, muidugi, flööt kaasas, suvel seal see oli, enesestmõistetav ta ei jätnud. Kui läksime kaheks päevaks maale, siis ei jätnud ta iial flööti linnakorteris mitte iial. See oli alati kaasas. Ja see oli nii, et enamasti hakkas ta siis õhtu hakul puhuma. Me elame väikse metsatuka sees. Ja meie maja lähedal on üks tore Kõverik mänd, mis ta istus selle männitüved peal. Ja mängis ja puus ja mängis väga palju Bachi. Bachi sara pandi võib-olla ööd või see oli tal niisugune. A ja O nagu, nagu muusikud teavad, et Bach on kõige alus. Ja seal ta siis alati istuse puhus ja. Ja siis ta nagu sulas ühte selle loodusega ja siis oli huvitav, kui ta mängis. Näiteks ei väldi ilgatel Liinat kuldlinti kus on väga palju lindude hääli siis terve metsakas äkitselt kajama ja kõik linnud hakkasid talle vastama. Ja kui ta mängislanotet öö. Täielik vaikus, see oli nii kummaline ja ma mõtlesin, et see on juhuslik ja aga pideval harjutamisel iga kord oli see nii, et linnud siis Lanote ajal teljesti vaikisid, jäid kuulama, nähtavasti. Ja kui oli kuldlindikontsert, siis hakkasin kaasa laulma. Ja, ja see oli metskaikus sellest ja tihti oli vist möödakäijaid sealt, kuigi me olime veidi eemal maanteelt, aga, aga ikka just uudistajaid, mis toimub, et, et kus flöödimäng on ju teada, et kaigub kaugele ja eriti looduses. Siis oli eest möödakäijaid seal palju vahetevahel ikkagi nii vaatamas ja kuulamas ja nautimas ja see oli küll, mis on väga tore, see oli niisugune sulamine ühte loodusega ja loodus oli tema elus ääretult tähtis. See kabli, Maiavi elamine seal metsas, sellest hakati unistama talvel, millal saaksin käed mullaseks teha? Ja, ja minna. Igal öösel ma kogu aeg tal peavalud olid nii suured söömas üritus ja. Ja siis ütles. Ütles iga igav küll, sul on head käed. Räägin sulle veel selle. Ta hakkas hommikul ootama. Õhtusid tunde, ta teadis, et ma siis masseerin teda jalgu ja need olid natuke tuimad ja käed. Käsi sai palju masseeritud. Ja siis sättisin ta istuma. Voodis nii panin talle kolmneli patja seljaga igavad muide küsis mitu patja mul täna ütlen, kol paneks juurde. Tõin teile siis neli Patti, ta istus seal ja vaatas masseeris jalgu ja ja vaatasin täpselt nii täpselt, ma küsisin, mida sa vaatad? Ma vaatan, kui ilusad varbad mul on. Nii et ikka huumor kuni lõpuni, niisugune huumor ja vaimukas ja niisugune värelus ja. Ja ta ju kõik täiesti ütles. Mismoodi ma pean panema kirstu põnevale vest ka selga? Kõik kõik asjad ja mul on, tead mulle viimata veel. Frakid on viidud, aga smoking ja, ja kõik need lakkkingad ja mis on riigi omad, ma lihtsalt ei suuda need kapist välja viia. Lihtsalt ei suuda. Ei suuda, mul on köögis kõik paneb kõik potsikud ja asjad, mis, mis ma tegin talle iga päev nüüd asju ja. Kas ainukene väike lohutus, et on raskem end kolm aastat väga ilusat elu olnud? Nii oli ta elu muidu algusest peale seda kärutesse kudestused aimal. Siiski oli meil niisugune, kes, Kuna elasime ühes toas mõnes korteris 15 aastat olime järjekorras, et saada korterit ja olime ühes toas ja kuidas vaat selle klaveri all siis Aska magas niimoodi, ütleks Hollywoodiga sinna alla ja ei mahtunud ära. Lihtsalt ühes toas kõik asjad nii iga õhtu jälle kokku ja lahku ja kõik see oli, aga meil oli õudselt tore, et meil oli ikka niisugune. Iili tiivik tuli siia korteris minu sünnipäeva üldiselt küll on kahju, et kolisite siia, et nüüd on teil ruumid, kui mõnus oli meil olla alati ühes toas, et kõik oli kuidagi nii, mõtlesin, aga siin on täpselt samuti, et ega ma ju sinna noh, ikka veel ühes toas tegelikult koos. Siis ta meenutab ikka kui õudselt maru olid meil palju inimesi, kõik vaatasid ära, said kujud ette, kui paljud välismaalase, kes tol korral siin meil pole üldse nii palju käinud seal ühes korteris, kus äskeli väike veel elas, sest kell 12 kolisime sealt ära. Aga kuklas on 15 aastat seal. Ja seal siin oli Taani orkester, taanlased käisid siin oli, ma ei tea, kes vaata omal ajal käis, viimased aastad, ei ole viimased 10 aastat ei ole eriti ei käinud ju mitte keegi vähem käidud, eks ole, nii liidus kui meil. Aga siis käis õudselt palju igasuguseid orkestreid ja kõik olid tuttavad, kõik need flöödimängijad igalt poolt tuttavad. Ja kuidas me istusime seal viguri pärast mingi kontsert või õpilasi või ükskõik kes, mis ikka alati hunnikus koos miskitmoodi seal niimoodi kitsalt ja õudselt tore olin ka, vaatasin alati kõik ära ja mingit probleemi olnud. Ema oli igal pool seltskonna hing. Ta oli korraldada seda oskas ja sa tead, ta tegi kuidagi, ma ei oska ilusat asja, tegi nähtamatult igast asju. Äkitselt ilmus noh, tema nagu tuntud soomlased, teavad väga hästi, mis asi on temaga napi võileivad, deme, armastasite pisikesi võileibu ja ja, ja Soomes ka seal ta kohe hakkas tegema, nüüd pani siis igasugused tuhanded asjad sinna peale ja niisugune kaunistused ja asjad. Käis peaaegu iga päev see see kurguarst, meil väga hea tuttav, tema koolivend siin ja, ja iga kord, kui ta siis vaatas teda ja imestas, et miks ta siis ikka, miks sa Cupi halb ole, miks ta süüa ei saa, ta ei näe mitte midagi siin katsu sa teed, kõik on pehme ja sõlme, midagi ei ole. Ja, ja siis iga kord siis ma kutsusin ta sisse kohvile ja rääkisime juttu ja iga kord samm andis märku mulle, meil oli niisugune kontakt tagant telefoniga, niimoodi siis valis ja siis ma siia kuulsin, kui ta tahtis mind saada, kui ma momendil ei olnud seal toas, sest ta ei saanud. Iga kord ta küsis, et kas astun ikka veel siin, kas ta pole ära läinud, ta ootas seda, et ma hakkan teda masseerima ja, ja siis ühesõnaga me saame rääkida, see oli niisugune rohkem, see oli võib-olla minupoolne, aga siis ta niimoodi ka ikka võttis, osas oli see elu niisugune kõige huvitavam faas selle poolest, et kuigi sa oled inimese kõrval 23 aastat ei ole aega rääkida. See on nii kummaline. Kõigest muust on aega, ühesõnaga igapäevane elu, elumured, eluraskused, igapäevane tööreisid, kõik see. Ja siis äkki on aega umbes neli nädalat inimese elus neli nädalat, mis on tegelikult väga lühikene aeg ju ometi väga pikk aeg. Rääkida omavahel juttu igasugustest asjadest ja vot siin neli nädalat, kus me ei käinud kordagi korterist väljas isegi mitte poes, sest Saskia käis kõik õiendas kõik poja asjad ära kus ma ei julgenud minna minutikski välja, et mitte millestki ilma jääda. Siis me. Äkki tunned, et on aega omavahel rääkimiseks? Jah, see oli kuu aega pärast. Tulime Saksamaalt 15. Oktoober 15, november ja ta suri 15 vastu 16 öösel. Ta suri möödunud ööl täpselt kell 12 15. Ma ütlesin, et see on vähe ja seal on palju. Ja, ja seal on väga palju. Ja, ja see on vähe selles mõttes, et kui sa võtad 23 aastat see on vähe, aga seal kohutavalt suur hulk aega. Just, just niimoodi, et neli nädalat on see niimoodi pluss sinna tuleb juurde veel kaks nädalat Saksamaa ja pluss reisu aeg. Rongis see oli noh, niisugune veel. Aga, aga see Ei olnud mitte midagi, ma tulin töölt ära täiesti. Ainult julgen teha. Sellepärast võib-olla pikemalt. Ja oligi see oligi see kummaline, see tuligi niimoodi. Just täpselt õige. Muidugi, see, see oli jah, niisugune dialoog, kus kus inimene on alasti ja kus ta paljastab iseennast. Ja endale teadmata ja ta ütleb, et kes ta on. Sõnades ei saa ju neid asju rääkida ja sõnad ei maksa mitte midagi. Võib-olla mõnes mõnes niisuguses situatsioonis, aga meil, kus meil oli niisugune ääretult niisugune kindel suhe, tähendab. Tohutult kindel suhe ja ma ütlen sulle ausalt, et isased kolleegid ja inimesed ja sõbrad tegelikult meid kadestasid meid alati öelda, missugune pere meil on just nimelt peretunne ja perekond ja ja kui ümberringi vaatasid ja kuulsid, et inimestel on nii palju niisuguseid Lahkarvamusi omavahel ja ja, ja perekonnad on laiali läinud ja on keerulisi suhteid ja niisuguseid Siis siis alati. Mulle veel hiljaaegu üks Tartu inimene, ütles, helistas ja ütles niimoodi, et, Tead, mina tõin teid alati kui, kui niisugune ideaal perekonda noh, näiteks ja see ei olnud selles mõttes ideaalperekond, et meil oleks mingi musterperekond, oli kõik tip-top nii üldse mitte. Me olime küllaltki noh, kunstiinimesed ja kergelt ujunglased ja ja, ja kõik nii oma igasugust ja, ja ja veadega vigadega. Aga, aga just see kuidagi niisugune ühtekuuluvustunne laiemas mõttes, et sa võid usaldada ja sa tead, et su kõrval on õlg, mis on nii-nii suur, et sa võid oma pea sinna panna ja see mahub sinna ära ja sa võid oma muresid isegi mitte sõnades, et ega meil palju sõnu. Ega me ei kaevanud kunagi keegi kolmekesi mitte midagi. Me. Tunnetasime üksteisest niisuguseid üksikuid sõnu. Ja niisuguseid. Teinekord väga-väga tähtsusetud ja ja pisikesi. Niisuguseid tõesti võib-olla vihjeid ainult. Ja sellest. Et kui sa oled küllalt tark, sa oskad teha järelduse momentaalselt arvatamist, teisel hinges toimub. Ja siis mõne niisukese Tabamatu nüansiga või mingi sihukese liigutusega või mingisuguse näoilme käki aitad, teist inimest. Ta on ju tegelikult teema, oli Ruizer rootslane. Ta oli niimoodi, et tema ema. Ema poolt isa ja vanaisa, need olid rootslased ja olid tulnud kuidagi nii, nagu nad rääkisid, et laine oli heitnud meremehe roisheri siin kuskil kalda leiavad, sealt niimoodi oli. Ja muide samm ja Kalle Randalu sugulased või mitte üldse väga kaugelt. Nende ma võin natuke praegu eksida, aga kas vanaisad olid vennad või, või midagi niisugust? Mõlematel roisarid, sama sugu ühesõnaga kuidagi nii. Sealt on tulnud siis. Nii et ega jah, ega nii päris päris eestlane nagu me paljud ei olegi. Skandinaavia Skandinaavia ongi jah ja ongi ja ja rohkem ja rohkem veel, võib-olla Skandinaavia ongi see omale ongi, miks ma tahan normann alati lapsest saadik tahtnud norra. Noh, midagi nähtavasti on niisugust tunnet, et kuidagi väga kisub sinna ja midagi väga-väga tuttavat. Ta on seal ja, ja seal meil samamoodi. Ja aastaid rääkisime, et me tahame kohutavalt noh, tahaks minna norra, vaatame Norra fjordid ja loodus ja kõik ja, ja siis, kui äkitselt ühel päeval sulle helistatakse niimoodi Norrast ja öeldakse, et, Et ega te ei taha tulla esinema meile Oslosse. Mina võtsin vastu kõne. Siis oli see niisugune täiesti niisugune, noh, unelm, mis, mis ei usu, et see täitub, et sa tahad, et sa saad Norra ja vaatama seda maad ja ja ja ongi nii, et lähedki lähebki sinna ja sõidad ja sind võetakse vastu ja teed ja vaatad ja. Üks niisugune suur unistus täitus siis aasta tagasi. Ja siis, kui meil oli viimane kontsert Julis raekojas siis norrakad olid siin ja ja kui nad hommikul ei teadnud ju veel, et, et kas meil kontserdil see toimub, kuna seal meil oli niisugune olukord raske olukord ja sõrmed ei eriti ei töötanud ja arvas, et ta võib-olla ei mängi. Ja kui ta kuulis, et, et meie, Norra sõbrad ja väga palju muid välismaalasi meile helistati, et Inglismaalt tuleb oma mitukümmend inimest. Et kas kõik mahuvad ära sinna ja ja siis, kui ta ütles, et, Et rahvas ootab, peab mängima. Ja kui ta mängis iga palaga järjest paremini Ja nii. Me ei tea ju, missuguste raskustega võideldes. Ega me ei tea, me võime, mina võin ainult. Nii umbes arvavad. Et kui raske võib olla inimesi, kes on väga haige Ja kes ületab tõesti kõik? Kõik raskused ja kõik. Ja õhtul kontsert toimub ja hea kontsert on võib-olla üks elu parimaid kontserte. Ja pärast Norra sõbrad olid meil siin kodus ja ütles, et me pole elus midagi nii ilusat kuulnud. Et millal te tulete Norrusse mängima, et me ootame teid? Siis on jälle üks niisugune ilumoment, et saad aru. Jälle on seesugune varjumise moment, et läheb erateise dimensiooni ja kaad ära, kaob ära siit reaalsest maailmast. Ei oled kuskil kaugel-kaugel? Päris viimane oli veel. Viimane oli Saksamaal. Jaa jaa. Saksamaal, seal ta mängis. Aksel Elleri pala oli kavas veel endale sonaat kinnani monoloog ja ta ütles, et ei suuda enam mängida mingi selleri pala ja ja seal siis sakslased said aru. Tegelik pilt tikkis tema mängust tema kõlast betoonist ja kõigest sellest. Aga ta suhteliselt ta lihtsalt tundis, ta enam ei suuda. Ja siis mina nagu mängisime, tegime seal kontsert eesti muusikast ja miks eesti klaverilooming?