Tere kuulama saadet folgialbum. Kena kõlab siin salvestis Tartu folgiklubist, kui seal esines tuua paberit firmaste Merike Baderitsi, Katariina Dirmaste. Mõlemad mängivad flööti ja laulavad. Õhtujuht Ants Johanson vestleb Merike paberid. Siga. Helisalvestise tegi Sulev saim. Tere õhtust, head kuulajad ja vaatajad ja nautijad. Ja tere, Merike. Tere. Päriselt tegelikult pikemalt viimati kohtusime ühtedel kursustel siis, kui me mõlemad Todeerisime muusikateraapiat ja me vist ei ole kumbki saanud muusikaterapeudiga vähemalt mitte töö mõttes. Aga siit on hea küsida, et mis see, mis see muusika sinu jaoks on ja kas see kas see on ka seotud teraapiaga? Tal on hästi kulgev tähendus tegelikult minu jaoks, et kunagi ta oli hobi või siis peale koolikohustuslik tegevus ehk siis muusikakooli näol, siis sai temast justkui kirg ja soov siis siduda ennast selle kõigega igavesti ja võimalikult tugevasti, ehk siis ma otsustasin, et minust saab muusik ja läksin seda õppima ülikooli. Ja millegipärast juhtub minuga üsna tihti, nii et kui ma tegelen millegagi väga süvitsi pikalt hakkad vaeva nägema, hakkate pidevalt paremuse poole nagu püüdlema ja tuleb see kriitika ja siis siis sai sellest töö ja ja tekkis ka, võib-olla mul oli periood, kus seal, kus ta oli üsna vastumeelne, mõtlen, see muusika tegemine kuidagi tundus mõttetu ja siis me tegelikult sattusingi sinna muusikateraapia valdkonda, et ma hakkasin otsima seda mis mulle selle muusika juures tegelikult meeldib, et mulle ei meeldi seda teha kui tööd. Ja, ja mind on alati huvitanud, kuidas ta mõjub, sest muusika mu elus oli ikkagi edasi, aga pigem siis ma kuulasin seda rohkem ise ja parandasin oma seisundit sellega, ehk siis oligi ees, kui teraapiline element. Ja nüüd on jällegi viimastel aastatel hakanud tasapisi tulema tagasi selle kirev vormis siis et miski, mille poole ma tahaks ikkagi tagasi minna ja uuesti ennast sinna võrku siduda. Mida see tähendab praegu, et, et ta sul on sinu jaoks on töö peale peale pillimängimise, mis kohustused veel seal sa oled korraldajaga? Ahah, ma olin vahepeal üsna palli, pidin õpetama ja vist sealt tuli tegelikult see töö vorm, et ma pidin õpetama väikseid lapsi kus sa näed siis palju seda ei taha öelda halba muusikat, aga siis sest vaevaliselt esitatud muusikat, kas kõiki kõla ilusasti ja, ja võib-olla lapsed näitavad välja kätt, mulle ei meeldi see lugu ja mulle ei meeldi see pill ja nii edasi, et sa näed seda negatiivset poolt. Ja siis ma lihtsalt see koormus oli päris suur, hetkel ma siis korraldan tõesti muusika valdkonnas Eesti pärimusmuusika keskuses olen hooaja programmi juht, kus ma näen siis seda teist külge, pakun tööd muusikutele. Et on hästi tugevasti ikkagi praegu ütleme siis muusika kuidagi taustsüsteem, sellest on saanud minu töö pigem et muusika ise on ikkagi päris kaugeldan, pigem jah, sellises rõõmu osas, et kui ma saan ise mängida, siis ma olen jällegi palju õnnelikum. Kindlasti on seda nagu häbematu, aga, aga võib-olla võib-olla ei olegi sellele vastust, aga ikkagi, et mis, mis on selles, mis selle kile tekitab või lõkkele lööb. Ja kas see on seotud žanriga kuidagi või stiiliga? Ma arvan, et seal on väga-väga tugev roll ikkagi kuulajal. Et minu jaoks vähemalt on üsna suur roll sellele, et kui ma kellelegi mängin ja kuidas ta muidugi reageerib. Ja sealt sa saad selle energia tagasi ja siis sa saad aru, miks ma tahan seda muusikat teha, et tõesti on inimesi, kellele seda meeldib kuulata, kellele meeldib näha mind mängimas. Ja teine muidugi kiretekitaja on see, et kui sa avastad, et sa oled tundeliselt mänginud mingit pisikest motiivikest või kahte nooti ja et kui ärase võib kanda sind ja kui palju erinevalt selliste fantaasiamaailma või loomingut sellest kahest-kolmest noodist tulla, et need on need kire kaks kõige olulisemat asja. Aga on oluline, on see oluline, et, et see on rahvamuusika või, või, või enda kirjutatud muusika või helilooja klassikalise helilooja nii-öelda poolt kirjutatud. Jah, mind ennast ikkagi kõnetab kõige rohkem rahvamuusika, mis erinevate rahvaste muusika. Ja ma arvan, selle lihtsuse pärast. Et ei ole nii keeruline mängida? Jah, ei ole keeruline mängida, ei ole keeruline kuidagi kaasa hakata elama sellele muusikale. Et muidugi, popmuusika on ka väga lihtsaks tehtud, aga aga mängimise mõttes ma olen jah, pigem on, mulle meeldib see pärimusmuusika, seal on mingi salapärane asi, mis paneb kohe tiksuma. Aga seda on vist. Ma saan aru, et võimatu ära seletada, mis, mis see salapärane on, millest see koosneb? Jah, ta koosneb millestki öeldud juured, juured, täpselt millestki vanast on ju, et mind vist lummabki see, et ma ei tea tihti seda autorit või see, et kui pikk teekond on selle autorini ja kui ma võtangi mingid vanad pillilood, siis ma hästi tihti mõtlen sellele, et et see mees võib-olla ise kirjutas ikkagi selle loo, aga meie seda enam ei tea ja siis kellele ta kirjutas selle loo või miks ta sellise pealkirja sellele viisile pani või mis oli tema peas siis, kui ta selle loo tegi? Et see salapära siis see juurde salapära eest. Ja ma arvan see tonni oma funktsionaalsuselt ikkagi tantsumuusika ja seda on näha ka kudesse, mängite labajalga või polkat ja tegelikult igal inimesel tekib mingi sihuke kohe kõnetab ära lihtne rütmika või siis lihtne meloodia, mis paneb kohe kaasa elama. Sa oled Vändrast, ma saan aru, kas kas juba seal muusikat õppides oli selle õpinguosaga õppimise osa, rahvamuusika. Ei olnud tegelikult, et Vändras mängisin klassikalist muusikat, flööt, klaver siis tihti või siis trio kleidi Tiio näiteks. Aga juhuslikult sattus Krista Sildoja tagasi tulema Vändrasse vist aastaks või kaheks. Ma arvan, see oli 2005 aasta, kui ma sattusin esimest korda Eesti etnolaagrisse, sellepärast et ta tuli, paiskas need nagu voldikuid sinna meie muusikakooli ja siis ma olin käinud folgil tegelikult aegade algusest peale oma vanematega kaasas. Ja mõtlesin, et oh, ma tahaks kindlasti sinna laagrisse minna mulle hästi häbelik ja otsisin mitu kuud endale kamraadi muusikakoolist ja mitte keegi mitte kedagi ei kõnetanud. Kõik ütlesid ära ja siis. Ma otsustasin, et ma võtan selle seikluse etta ja muidugi sain kulutate esimesel esimesest päevast ja tegelikult see oligi see pöördepunkt ka, miks ma pärimusmuusika pool hakkasin üldse liikuma. Et mängisin siis ainult suvel pärimusmuusikat tegelikult. Et see on muusikakoolis, ei tulnud keegi muga kaasa ei õpetaja ega teised õpilased. Aga suvel ma sain käia seal etnolaagris mõned aastad. Aga ei ole võimalik, et, et nendes nendes lugudes või nende lugude seas, mida sa koolis pidid mängima, ei olnud ühtegi. Noh, ma ei tea, ilusat või head vigu. Muidugi, ma ei ütlegi, et see oli halb muusika või koledad lood. Mul oli hästi keeruline esimestel aastatel, sest mul oli üsna range õpetaja meesõpetaja, kes oli ka päris karmi käega, mitte et oleks löönud, löönud, aga tal oli selline korralik võrdlussüsteem kutsus kõik oma õpilased ette, siis pani meid nagu pingeritta ja ütles, et et niukesed tahad saada paremaks, siis sa pead need need õpilased kuidagi ületama Moskustega. Ja mingi hetk. Ta lahkus sealt muusikakoolist. Ja siis ma sattusin täiesti vastandliku õpetaja juurde, kes seal sihuke boheemlane natukene hipihõnguline flöödimängija ja tahtis pidevalt improviseeriksime ja rulliksime, võib-olla teeksime mingeid huvitavaid asju, et ma mäletan, mul oli hästi ebamugav taga alguses, aga tema oskas hästi valida repertuaari kyll mulle ta vaatas, et milline õpilane on ja siis pakkus lugusi ja need on mulle väga meeldisid. Kas sa oleksid nõus midagi meelde tuletama sellest ajast kleidi peal? Ma ei mäleta, ma pean piinlikkusega tunnistama, ma ei mäleta ühtegi lugu. Tõesti. Ja ma võin öelda, miks ma ei mäleta, sellepärast et minu jaoks oli väga keeruline õppida neid lugusi pähe ja niisamuti see etnolaagrisse sattumine oli nagu Heureka, et kuidas need lood on kohe tehas. Et see mulle meeldibki pärimusmuusika juures tegelikult kõige rohkem sa õpid kuulmise järgi, naksti seal peas. Aga Mul kulus ikkagi nädalaid, lihtsalt taktak haaval, õppisin pähe. Kolm nooti on selgelt, võtan uuesti. Et ma tegin seda üsna nagu manuaalselt, siis. Sest mulle kohutavalt meeldib üks lugu, et see on selle Bachi, see meeldib paljudele, ma ei tea isegi, kuidas selle nii-öelda eestikeelne päris pealkiri on, mis mitmes süüd see on, aga see on viisk keele peal. On, on ta nagu otsetõlge inglise keelest või aaria keele peal ja, ja ma olen ka mõnede õpilastega proovinud seda nagu kitarril mängida. Ja, ja muide, see jääb ka pähe. Särge ja kuulmise järgi jah. Marin, ütleme tablatuuri järgi ja, ja siis kuulmista jääb nagunii-öelda, audio sulle lõpuks selgeks, ma olen võimeline juba peaaegu et seda iseendale laulma. Ja see on, see on tegelikult, et see, see on mõnes mõttes ongi nagu minu jaoks on see just sellesama lõhe ületamine, et võib-olla oma oma pilliõpingutest jälle ma kordan ennast, aga ma mäletan võib-olla oma pilliõpingutest kahte lugu, üks nagu on mingisugune vokk. Ma arvan, et see oli mingi vene helilooja ja i siiski ma mäletan sansatsi, luike mäletan ja siis ja siis päris esimestest kooporavat seda ma olen mitu korda siin rääkinud. Beethoveni koopaorav on tegelikult nagu rahval ilmselt ongi rahvalaul. Ja see, see nagu ei tekita mingisugust nihukest negatiivset assotsiatsiooni juba siis ei tekitanud isegi isegi kui harjutada ei viitsinud ja ei tahtnud tunnis käia väga või üldse ei tahtnud. Aga, aga ikkagi nüüd seesama, kas sellise nii-öelda ma ei tea autori muusika? Noh, me ei saa muud muud moodi tema kohta praegu öelda, kui, et klassikaline muusika või selline klassikaline repertuaar. Et kas sa arvad, et see ei tule su juurde enam kunagi tagasi. Tuleb tuleb, tegelikult tuleb jaja, et. Mitte et seal mingi eriline tähtsus on, aga, aga lihtsalt, et, et see, et see välistamine kuidagi Muidugi, ma ei, mina ei välista, ei ole seda kunagi välistanud, mul oligi paar aastat muidugi ma ei tahtnud seda mängida, aga see, ma arvan, on normaalne pärast muusikakooli kahe. Aga see tuli tuli üsna pea tagasi, tuli kohe juba tegelikult ülikooliõpingutele tagasi. See on jube hea materjal, millega siis oma tehnilist poolt soojas hoida või arendada. Ja minu õpetaja Kätlin Mägi ikkagi pressis seda kõvasti ka, et valid siit ühe tüüdi klassikalise ja siis harjutad seda ka. Ja päris päris tagasi. Nii et ma hakkasin ise mingeid sonaate läbi kammima ja see tuli see lõpuaastatel ja magistriõpingute ajal kusagil lihtsalt hakkas paeluma kogu see meloodialiinide teema ja ja kuidas need laused on seal ühele üles ehitatud, et seda mul ei olnud, kunagi räägid. Aga ma sattusin õppima Tarmo Johannese käe alla siis muusikaakadeemiasse, kes tutvustas mulle seda maailma, et vot siin see oli väga selline nüüdispala, mida me harjutasime sooloflöödi-le kus minu jaoks öeldist noodita hüppasid üles-alla. Ja siis ta seletas, et vot siin esitad küsimuse, siinse läksid vastama, joonistas mulle need jooned ilusti ära, et see oli väga traus, teadmine. Sa uskusid seda? Oskasin seda väga suurte silmadega kui, kui me räägime Freudist ja, ja, ja rahvamuusikast või pärimusmuusikast, kas on, on on mingit spetsiifikat, mida flöödi rahvamuusikat mängides peab õppima või saad õppida või või mida sulle õpetatud. Või on ta lihtsalt pill nagu iga teine. Kindlasti seal on spetsiifika ja ma ise olen seda nagu nimetanud oma elutööks ka, et leida see mugavustsoon, siis mängida täiesti teisest muusikažanrist, tunud pilliga rahvamuusikat ja ma arvan, et esimesed asjad, mis tuleb võib-olla ära unustada, on selline ilus toon. Et toon on küll ilus, aga ta on palju robussem ja kuidagi agressiivsem kui võib-olla enamikes klassikalistes flöödi palades ET. See on siis asi, mida ma pidanud juurde, tõesti, lisame seda õhku ja kuidagi rütmilisust, mida on jällegi rahvamuusikas väga palju. Muidugi vibratot, ma ei mängi enam pärimusmuusikamaailmas ja mingid siuksed, väiksed nüansid on teistmoodi. Ma oskan ainult võrrelda tegelikult Iiri, Iiri flöödimängimisega ja, ja ma olen aru saanud, et seal hingatakse täiesti teises kohas. Ja see on ka muidugi teema, et enam ei ole seda fraasilist hingamist, vaid pigem selle salaja ära kuskil meloodialiini sees. Et seda küll ja mis ma ise mõtlen, et et võib-olla rahvamuusikast peaksin flööt siis natukene mõtlema ka, justkui saate faktuurile rohkem. Klassikalises maailmasse, keskendudes sellele meloodiale. Aga pärimusmuusikas ongi, võtad mingit lisanoote, eriti iiri muusikas, on ju ka Nat ta justkui täidab kõik ära, et seal ei ole sellist pikka meloodia tühjust, vaid kõik on ikkagi täidetud, et. Aga sa ütled, et hingamine ei ole nagu omaette? Ma arvan, mõnikord kuulvat, ma ei tea, kas teie mängus või just just teie mäng, Katariina ka, et et, et see sissehingamine on nagu seal noodi asemel jah. Et salaja ligemalt ja et see ei ole isegi mitte salaja ära hingamine, vaid või sissehingamine, vaid, et seda küll. Aga kas ta fraasis mingis kindlas kohas või, või, või on see kuidas, kuidas kops juhatab. Eks seal on ka pillimäng ja oma Haatsestada sa hinged, aga mina pigem teengi seda, jumala juhatab asja. Ja siis, kui me Katariina koos mängime, siis me proovime teha nii, et meie hinge samal ajal. Ja see on väga huvitav, kui mõnikord, kui me oleme mitu lugu ära suutnud mängida, nii et tõesti hinga samal ajal vaid suudame kuidagi venitada kopsu. Ja siis juhtub, et me hingame mitu korda samal ajal, see on jube nagu koomiline moment. Sul on flööt käepärast, ma olin seal, pole. Ma tahaks seda. Ma tahan teada, kuidas see käib ja ma tahan teada, kuidas see käib. Et ma mängin jaa. Ingel sulle, palun. Aga kui nüüd võrrelda klassikalise variandi samast loost ja ma püüan, eks sellega see oskus on juba meelest hakanud minema, eks. No ühekorra libastusin ikkagi ka, aga pigem siis fraasi lõpus, kuidagi peaks seda tegema. Aga sa oled ka veel rahvaste muusikaga nii-öelda tuttavaks saanud, on, on seal Rootsis või, või ma ei tea. Või saad sa Iirimaalt näite tuua või Norras või on see seal veel kuidagi teistmoodi? Iirimaa näidet muidugi tahaks kohe. Tahaksite mulle endale on, Iirimaa ei ole nii lähedal, ma olen seal käinud ühe korra ja oli muidugi lummatud sealsest kirest siis mängida, et minu nagu selline meeliülendav kogemus oli see, et ma sattusin sinna kõige läänepoolsemas poolsaared puht väiksesse külla, kus toimub iga aasta festival ja seal päeval kõik lapsed ja kõik mängivad õpitubades pillis. Õhtul on siuksed, jõmmid, kontserdid ja sattusin yhte koju ja seal oli mitu väikest last ja siis ma küsisin ühe esimese tüdruku käest, et mis pilise mängid. Te mõtlesite mäng, kontsert Tiinat ja siis kontsert Tiina on jällegi sihuke pill, mida ma tahaks kunagi osata. Küsisin, kas sa oled nõus mulle ühe loo mängima? Muidugi arvasin nii nagu Eestis kombeks, et ei, mina ei taha ja ma ei, ma ei oskaja, sihuke häbelik, aga ta muidugi ja mängis mulle kohe selle loo, et seal ükski laps ei häbene, seda. Oli müstiliselt kihvt. Aga mulle tundub, et iirlased üldse hinga. Flööti meeldivad? Esiteks see lugu on nii kiire ja nad teevad seda ise ka nii haledalt ja pean tunnistama, et mina ikkagi hingan üsna samamoodi nagu eesti muusikat mängides hingan. Kõige rohkem siis välismaamuusikatest olen ma mänginud Rootsi muusikat sest ma seal õppisin ühe aasta ja sealt tegelikult mina, siis sain oma nipid, kuidas eesti muusikat hingata. Et mõeldaks näiteks. Palusime sinult näidet, sina unustasid ennast. Mängi mängi ainest, vabandust. Lubamatu. Täiesti lubamatu. Eks see võtab natukene aega vahetada neid riike, see ju see ei ole ju see veri, mis minus voolab, eks ole. Me võime nüüd vaidlema ja palju-palju tahes, ikka erineb. Veidikene, erineb veidikene minu jaoks vähemalt ma pean kuidagi tegema endas mingisuguse vahetuse kyll. Jah, mulle endale tundub lihtsalt, et Rootsi muusika kuidagi veel jõulisem. Ta on keerulisem, kindlasti, seda, seda ma ei tea, aga minu arust seal on lihtsalt see rütmika kuidagi. Vajutus on, see on palju tugevam kui, kui meie lugudes mulle vähemalt endale tundub, nii. Järelikult on siin sul ruumi ja muidugi eesti muusikaga. Aga palju Eestimaal, kui palju on flöödimängijaid, kes mängivad eesti eesti rahvamuusikat? Neid tuleb aina juurde. Aga praegu ma arvan niimoodi kahe käe sõrmedel ära, et mõned teevad natuke rohkem, mõned vähem nimetatud, mõned nimetan Katariina Tiinamastet siis Kätlin Mägi, isa iha, nagu vähem mängib, muidugi ta on praegu läinud selle torupilli ja parmupilli peale rohkem. Marimentalo mängib Hanna-Liis Lao Kristel Kutser õppis minuga kunagi koos mängib ja nüüd on peale tulemas. Susanna mõttes mees Monika Väliste mängib. Tean aeg-ajalt. See muidugi lõhnab sellise diskrimineerimise järele, selles suhteliselt siia ei ole valitud ühtegi meeste raha, need ei ole, need ei ole. Kõigi mõist mees, flöödimängijad on üldse väga lummav ka vaadata, aga neid näeb väga harva. Eriti pärimusmuusikamaailmas. Ja sel hetkel, kui, kui me siin Toiame just saabub Tallinnasse IMFi Iirimaalt, Iirimaale Neid ja palju-palju jah, seal on neid, neid mees flöödimängijaid õide palju seal üldse pillimängijaid heita välja. Jah. Aga see, see tähendabki seda, et järelikult on neil lisaks nendele Jemm idelevitšessinitele pubides, et neil on neil ikkagi on tööd, kas on õpetamise töö või siis võisid kontserditööd, kuidas, kuidas Eestimaal olla. Eestimaal õpetajatööd on alati teha. Mulle tundub, et see, see auk ei saa täidetud mitte kunagi. Aga nendest nimedest, mis sa üles lugesid, keegi ei ole sinu õpilane. Minu õpilane hetkel ei ole jah keegi neist, et mul on ainult üks flöödiõpilane akadeemias kultuuriakadeemias mõtlengi, et õpetajatööd jagub, aga see ongi pigem ikkagi muusikakoolis, kus sa siis peaksid kõiki žanreid natuke valdama. Võtame, et, et seda tööd on jah. Aga but kontsert artistina pigem suvel mulle tundub, on sellist kontserti. Ja siis niimoodi üksikuid kontserte sinna talve sisse ka mitmes ansamblis sünomendid mängin kolmes. Ma mäletan mingit nimekirja. Kolm korda rohkem. Vahepeal ikka lukku pandud järjes, aga need on need aktiivsemad ongi siis paberit, Dirmaste siis on kõige uuem Black pretka on mäed ja tõlgitud sinimust kotkas, lolli sõge Pätsike. Niimoodi, ma tõlgin seda vesise, läks lolliks, hulluks ja siis Nickensons. Aga need kaks sellist Rockisemat ehk siis kaks viimast koosseisu on üsna suured ja, ja pigem ikkagi ongi siuke suvine aeg nende esinemise aeg, et sünnipäevale keegi meid ei kutsu. Pulma ka mitte. Ainult festivalid. Aga see roki pool on, on, sul on nauding, on seal mingi vastukaal või on see ikkagi seesama? Sama üks kirg? Ta on teistmoodi nauding vist? Jah, seal saab rohkem välja elada ennast mõtlen siis lava peal olles, et prooviruumis on minu jaoks kirg ikkagi sama, mis see koos mängu kirik siis teiste muusikutega. Aga live situatsioonis on võib-olla rokimuusika, selline ka füüsiline väljaelamine rohkem. Aga jah, just, et ta nagu võimlemise asemel jõusaali asemel. Aga kas seal on ka sinu, ma vabandan, et ma ei tea seda, aga sinu enda loomingut seal mis Pätsike, sõge Pätsike. On küll ja sinna me teemegi ainult omaloomingut. Mis on siis sellises pärimusmuusika võtmes ysna mitu lugu minu poolt, et üks on x lugu on selline, mis ma olen siis üleni ise kirjutanud, aga me teeme hästi palju teise meloodiapillimängija lee Tauliga koos neid asju. Et meil on mitu sellist kahasse kirjutatud melonit. See kõlab natukene nüüd praegu sellise, kuidas ma ütlen trollimisenaga, aga, aga selgita palun, mis asi on pärimusmuusika võti? Milles te teete neid, mida, mida see tähendab või minu pärast mängisid, aga. Ja ma proovin seletada kõigepealt, mis ma mõtlen selle all. Siis pala, mille inspiratsioon või mille muusa ikkagi kuskil rahvamuusikamaailmas minu pärimusmuusika võtmes kirjutatud lood on tihti kas siis Vaisid, polkad, poiskad, mida siis ma olen Rootsis kogenud või Reilendrid, et neil on, nagu neil on mingi tantsufunktsioon ikkagi tihtipeale olemas. Ja see meloodia ülesehitus on ka siis vorm on üsna rahvamuusikale omane, et seal on kaks kuni kolm osa, mis korduvad järjest. Aga see erineb siis rokist? Ma mõtlen nende tunnuste poolelt, et. Ja minu kui ma kuulan seda meloodiat, siis minu jaoks on see täiesti tuntavalt teine ele rokkmuusika, et muidugi see pärimusmuusika võti on mingi selline asi, et et kui sa sellest maailmast ei tea, siis sinu jaoks on see lihtsalt võti. Lihtsalt muusika, onju, aga et sa hakkad asju ära tundma siis, kui seal on mingid seosed selle kõigega. Aga kui sa mängid lihtsalt ühe viisijuppi, mida te selle sõgedad Pätsikesega, sinu lugudes nägite? Kas soolokitarrimängija mängib seda kaaslaselt, näiteks? Meloodiat ei mängi. Küll lihtne ja ta ikkagi mängib sinna oma akordikesi. Ma ei teagi vist teist Eestis sellist ansamblit, kes kes sedamoodi muusikat jale, roki, roki ja rokipärimust niimoodi tegelikult vist teeb, kaob kuidagi. Karvasem mehisem ja villase minu jaoks kui see black peedimuusika On sul mingi unistus selle, selle, selle oma oma bändiga, bändiga või, või, või soolomängijana või või Dirmastega koos või Ma tahaks üsna palju mängida nende kõigiga ja siis erinevatele inimestele, et see vist ongi mu unistus, et praegu niimoodi suvel olla aktiivne, siis talvel nokitseda, see on tükk aega seda vaakumit. Et tahaks, tahaks proovida elada siis selles asjas ka mitte olla tükk aega isoleeritud ja siis jälle välja tulle rääkides kõik need mängud ära teha, selle puhata terve talve ja lisaks. Mul on ikkagi unistus teha vähemalt üks selline oma soolokavaga, kus on siis kõik need mõtted, mis võib-olla ei mahu ühtegi olemasolevatesse koos seisundisse sinu klassika, kõva, see, see või teine inimene, kes sellele rõhus. Tõsi või? Et Mulle tehti kiire analüüs, mis ansamblid mul on juba olemas ja siis sihuke esteetidele mõeldud. Muusika on meil puudu, et peaksingi klassikakava ette võtma. Ja, ja ma ei saa ennast nagu Essteediks kuskilt otsast lugeda, aga, aga mul on tunne lihtsalt, et, et see, et ta, et ta nagu poolvägisi on kuidagi meile antud, on ta põhjendamatult meist kaugele jätnud. Ma mõtlen nendele, kes, kes pillub, õpin, õppinud on või õpivad. Jah, kahju on küll, et, et mingi hetk saab sellest selline lusika peal oleva arstirohi, mida peab lihtsalt manustama muusikakoolis võib-olla nüüd on paremaks läinud need olukorrad, õpetajad on. Seda tasapisi kindlasti läheb, aga ma lihtsalt ei aita vist selle vastu ei aita ka see see tähe poole rõhutamine või et noh, et või nii-öelda klassikatähe poole rõhutamine, aga võib-olla aitab ka, ma ei tea Võib-olla jah. Alati ju tegelikult mõjub hästi, kui sul on eeskuju mille millegi juures need tähed. Iludeni äge, nii hästi mängib ja ei tahaks ka olla selline. Nõus aga ma väga tänan sind selle jutu eest praegu. Ma ei tea, võib-olla tuleb varsti sul see oma kava väljaaladena. Diees oli merigi paberit. Me oleme paberit, Kirmaste MINA, OLEN Katariina Dirmaste Merike paberit seda lehte juba tükk aega näinud, siin laua pealt kuulnud, mida sa räägid, mis ärganud muusikast ja elust. Nüüd mängime teile kahekesi? TR3 Adon rühkinud käe all olid oi-oi, pruunide, et ai lõi, lõi puunide poisid ja tüdrukud tantsisid. Tuljakut, poisid, kujutantsigen, toll jätkuvalt. Pesta veersöögiga magusad neiud nii vaguusateegile magusa tegid, nii nagu seal, aga ega me ju veel ei kaane kolju veel. Seal pilli vandeajalehti ja õrnad on pehkinud ja et ei tohi tohi, jäi, lõi, lõi lõbuni ideed. Airoid aia ilu ei löö. Puunide. Poisid ja tüdrukud tantsisid Tuljakut poidi. Kujutantsigem, Tuljakut, astugem, jalg, jalaväeainuei. Tohi tõsta me ei tohi ja ilu ei lõidestame. Söögid on magusa neiu, nii magusad, söögid. Muusika, mida me mängime, on põhiliselt viiulimuusika ning ka järgmine lugu. Ja et nii nagu ma enne rääkisin ka flöödi mängimine siin rahvamuusikas on justkui minu elu tööke, siis see on kõige lihtsam ikkagi hüpata kõigepealt sinna viiulimaailma, kuna flööt ja viiul, nende ulatus on enam-vähem samasugune. Viiulimeloodiad on siis võib-olla kõige mürskudega mugavamad mängida kuidagi flöödi peal aga nüüd hoopis midagi hoopis teistsuguse kõlaga, eks Reilender, kus me kasutame siis multitoone, ehk siis ma saan mängida mitmehäälset labi. Me oleme koos mänginud nüüdseks juba üle viie aasta. Me leidsime 11 muusikaliselt pärimusmuusika laagris olulised kohad seal saimegi kokku niimoodi, et Merike õpetas mind ja õpetas mulle ikka Ühe labajala, millest ma alguses väga hästi aru ei saanud, see oli selline veider ja veidra vormiga ega hästi nagu ei saanud nagu sellest aru, et kuidas selle erdi päikselise tantsime, nii. Mängisin, mängisin ja, ja ühel hetkel sai mu lemmikuks. Aadu valts. Järgmine lugu on peaaegu Sis Katariina poolt kirjutatud meloodia sõnad on võetud eesti rahva sulest ja kannab pealkirja petetud ja purustatud süda. Ei pea purustatud sõida. Tormilise Taksub surma. Palun kalli unustada seda et mind armastasid. Palun kalli unustada seda et mind armastasid. Eila Mandeldsusi nii silma mis Niiloviiduslikud säradi unustada tahtsid reisi ela purustada, armusid. Unustada vaid Sirli Tseeni lööma purustada armuside. Mäletan, kui viibisin Surin missis lausus. On kallim, viimast korda siilu. Mälestuseks teha pisut. Kustutas aegumist need salmijaamu kirjutatud armsatria koodistud Aero Meissner Saimi. Ja mu kirjutatud armsa pre. Kustuta pilt oma hinge. Puisa kulla õuas, teisega. Siin kallisid naela. Lahkun purustatud rinnaga. Siin huvi pärast ka. Vormistatud heinaga. Kuulsite salvestus Tartu folgiklubist. Ants Johanson vestles Merike paberit siga ja mängis duo paberitset hirmaste Mergia paberit Katariina Dirmaste. Mõlemad mängisid flööti ja laulsid helisalvestised. Sisevete saatkonnas tegi Sulev Salm ja saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast.