See on midagi mis linnu surnud tänavatel liiguvad, ainult mõned üksikud. Tänagi veel lõpule kindlasti jõuab. Õhtuks on läinud. Ütle mulle, kas kardad, keda või mida ma peaksin kartma. Et need, kes praegu lähenevad, võiksid tõesti nõnda viha ja talitada. Üksi kiusanud võib olla igasuguseid. Mäletan nii selgesti, kuidas sakslastele Buckedus loodasid. Unistasid igat sorti imevahenditest, mis fašismi nagu lumeEuroopa väljadelt ära sületaks. Kaleid kujukese silmapilk on kätte jõudnud nüüd võõristatidega Nõukogude mehi võõristav seal olge sellepärast, et mida me neist õieti teab. Kas sina joosta ei viska. Põdenud elustanud. See katkend oli 1947. aastal raadiosse üle kantud Jakobsoni näidendi elutsitadeldis Särevi lavastusest. Heino mandri mängis Carli. See oli üks esimesi lindistusi, mis noorest mandrist raadio fonoteegis praegu säilinud on. See oli siis 35 aastat tagasi tehtud, ise sa seda ära ei tundnud. Võib-olla üldse ei peaks näitlejat jäädvustama, näitleja peaks olema nagu alalises muutumises ja arengus ja kui mäletab neid tõekspidamisi, mis siis olid sinul siis tundub, et see on kõik nii kauge möödanik. Et parem, kui seda ei teaks üldse. Aga läheme siis alguses ikkagi tagasi. Millal ja kuidas sai Heino mandrist näitleja? 40. aasta lõpus ilmus vist ajalehes kuulutus, et Estonia teater vajab. Mansi artiste, nii neid nimetati. Seal oli sulgudes vist näitlejaid statisti. Siis korraldati valik katsed. Ja minu salaunistus oli nagu saada näitlejaks. Sellest ma kellelegi kunagi midagi ei rääkinud. Aga. Mul oli tahtmine kuulata neid katseid pealt. Selleks ma antsemise avaldusega nendest katsetest osa võtta. Suur pettumus oli see, et kedagi pealt kuulata ei saanud, pik kutsuti ükshaaval sisse. Ja nii ma siis seal. Valmistasin ette vist mingisugused parajad, ma mäletan, Sütiste rühm liik oli üks ja Gailiti romaanist vist tuli üks proosakatkend. Ja siis läks paar nädalat mööda. Sain kirja, et teid on kutsutud teist katsetele katsetele. Seal pandi juba materjal juurde. Anna Haava Ilmarise tuli lugeda Tuulte pöörises Jaani monoloog ja siis žürii oli seal. Seal prooviti muusikalist kuulmist, rütmitunnet ja lasti joosta, seal mäletan operetilavastaja Kulüüdik käskis joosta, mindagi. Mitte tantsida, ei tantsida, paluti ka. Ja siis ma palusin nagu partnerite endale partnerit, mulle ei antud üksipäini kesti tantsida. Ja siis analüütik käskis lihtsalt joosta, jookske ukseni ja tagasi. See oli parkettpõrand ja libe oli. Kui ma tagasi jooksin, siis klaver tuli hädaohtlikult lähedale. Haarasin klaveriäärest kinni ja kukkusin klaveri all, jalad libisesid. No siis ma arvasin, et ma olen lootusetult läbi kukkunud, aga. Ja kes siis olid esimesed õpetajad? Tegijad olid tolleaegsed näitlejad, kõik see oli siiski. Huvitav, kui nüüd tagasi mõtelda. See oli aeg, kus Eesti kutseline teater oli 30 viieaastane. Ta oli ju tegelikult kusagil lapsekingades, eks ole. Vanad kultuurrahvad mõõdavad ikka mitusada aastat teateid, siis meie teater oli tookord 35 aastane. Aga ta oli tugev teater. Tugevad näitlejad eriti tugevalt väga tugevalt näitlejat ja kõrge kultuuriga inimesed üldse. Kes on tuntumad näitlejad, kellega see koos mängisid? Ta oli mul ka esimeseks partneriks, kui nii võib öelda. Isegi see oli sõda, oli siis juba puhkenud 41. aastal suvel siis moodustati rindebrigaadid ja mina ikka hommikust õhtuni istusin, teades seal vaikne peegliruum, üks kolmnurk enne lavale minekut ja lihtsalt noh, mind huvitas terve teatri õhkkond ja näitlejadki seal liikusid. Ja mina ikka istusin seal. Ja pinna tuleb ükskord sinna ja ütleb, et. See oli tol ajal nagu mingi, ma ei tea, mood või manimaneer või. Ja ta oli saksa kultuuri peal kasvanud ja ka vene kultuuri peal kasvanud, nii et loeti natukene ebakultuurseks, kui sa rääkisid normaalse eesti häälega. Ja siis tal oli jah, natukene niukene. Ühes sketšipartneriks kõik see asi oli tema peal, mina pidanud paar fraasi vahele pistma. Ja noh, ma õppisin atraažid pähe, kõike tegime ühe korra vist proovi isegi. Mul oli kõik tip-top selge. Ja need tuli lavaproov. Lauteri vaatas pealt kunstinõukogu. Ja kui pinnal siis siis see tulija mängima hakkas. Siis mina unustasin kõik oma teksti teramisema vahele, pidin ütlema vaid lihtsalt mind ajas naerma, ei suutnud teda, ma vaatasin teda kui näitlejat, mitte partnerit. Ja siis ma mäletan, laut tuli mu juurde lavale ja andis nii-ütelda esimesed õppetunnid üldse, mis tähendab partnerluse, mis tähendab. Esimeseks osaks teatis Sägi Lutsu kapsapead, sellest ka midagi. Ei mäleta enam muidugi see oli nagu õpperühma etendus. Ja ma olin linnapoiss. Kuigi maal olin elanud ja maainimesi näinud ja kõik, aga aga kõik harjumused ja olid ikka linnapoisi omad kaheksateistaastane. Ja nüüd äkki mängida maameest. See oli omamoodi niisugune mitte kunstage kunsttükk. Ja siis ma mäletan, Särev oli selle lavastaja. Ma pidin tõmbama seal pläru keerama pläru. Pläru, ma ei olnud tookord isegi ei suitsetanud vist, või hakkasin juba suitsetama. Ja üks asi on sigaretti tõmmata, teine pläru keerata. Ja ma ei saanud seda pläru keeramisega kuidagi hakkama. Särev õpetas mind niiviisi. Putke, keerake sigareid, pange valmis sinna paberi sisse ja siis tehke nagu nagu puisteksite tubakat sisse ja noh tegelikult ju selle ümber sigaretti usate marjaks ikka teha ja siis ma niiviisi keerasin pläru ja suitsetasin, aga muud muidugi ma ei mäleta sellesse. 1954. aastal leiame me Heino mandri juba Ugala teatris ja sealt sellest ajast on teada niisugused rollid nagu Osvald Ibseni kummitustes Andrei lavastuses kaasa. Kes seal olid õpetajad ja lavastajad. No seal ma kujunesid nagu repertuaarikandjaks peamiselt suured rollid usaldati mulle, nii et see oli mulle nagu mingisugune uus uus teatrikool. Nad olid erinevad lavastajad ja seda huvitavam oli nii ühe kui teise all töötada. Ja võib-olla Osfalt Ibseni kummituste, see oligi üks nagu pöördepunkt kus ma võib-olla kõige selgemalt üldse tajusin näitekunsti olemust, kui niisugust. Ma ütleksin kunsti tõetunnetuse peale kuna osa noh, iseenesest on niivõrd võimas siis väga palju aitas lavastaja seal mind Aga edasi, kui juba 1958. aastal tuli Draamateater kas siis oli sellest Ugala koolist kasu midagi? Oli kindlasti kasu, ainult draamateatrisse lülitumine oli teatud raskustega seotud, ma isegi ei oska öelda millest see oli tingitud, aga äkki võõras kollektiiv, ma olin harjunud Ugalas juba, et ma olen nagu esimese numbri näitleja. Aga siin oli niivõrd tugev näitlejate plejaad. Et ma pidin kõigepealt sulama sellesse, rääkimata sellest, et olla esimene või kuigi ma mängisin seal suuri tolle, aga mulle tundub, et seal tekkis lihtsalt loominguliselt mingisugune pingutatus või. Ta oli selles mõttes kasulik, et ma äkki televisiooni kaudu Televisiooni kaudu seal olid väga huvitavat režissöörid tol ajal kõrvamonophia ja Vello Rummo vana koolivend. Ja nemad sageli kutsusid mind televisiooni ja seal ma äkki sain hoopis teisiti asjadest aru kui laval. Ja tegelikult noh, mis televisiooni kaudu ma leidsin ennast sel perioodil rohkem kui, kui laval nõiaraadios, ma olen terve eluaeg peaaegu esinenud. Draamateatris Don Carlos siis pime mees, Indrek Paas pankrotis, nimetu juuditis miili nõmm inimeses ja jumalas. Avastus, kuigi ma teda tundsin juba ammu, aga näitejuhina ma ei olnud teda iialgi kogenud. Ja kuigi, milline on väga väike roll, on aga Panso tüümeetud, mulle ääretult meeldis tookord, see oli. 1966. aastal läksidki noorsed Panso kutsel. Ja siin olin Heino mandri juba kaalukate osade täitja. Ja siin saigi siis põhiliselt lastajaks, algul banzoja pärast Mikiver. Võib-olla kõige tähtsam ja olulisem oli. Milleri proovireisija surm oli Mikiveri lavastus. Ja seal Me leidsime Mikiveri käki koos kõlalise töö. Tähendab, kus üks andis ja teine võttis, kus võib-olla Mikiver lavastajana kasvas ja mina näitlejana kasvasin rolli, see oli niivõrd võimas kusagil, et see töö andis meil väga head vilja. Sellega tähistasid oma viiekümnendat juubelit ja Lea Tormis ütleb umbes sel ajal ilmselt selle rolli kohta avastame Mandris ootamatut plastilisust. Sisemiste üleminekute paindlikkust. Nojaa, seda kindlasti võimaldas roll mis on hästi täpselt, mille veel kirjutatud psühholoogiliselt, täpselt. Aga väga suure osa mängis seal Mikiver kui lavastaja. Sellepärast mina lahendasin rolli endale kindlaks kujunenud arusaamade järgi ma natuke võib-olla idealiseerisin kangelast või? Võib-olla isegi teatud sentimentaalsus ehk rõhutasin see, mis tükis on olemas ja mis kunstis on tegelikult peaks olema vastunäidustatud. Ja Mikiver oskas kuidagi minu nõrkused muuta voorusteks. Alguses oli see nagu ebamugav. Ja ma seesmiselt nagu tõrkusin, aga aga kui ma hakkasin äkki tegutsema nii siis tundus, et kas on võimalik, et nii peabki tegema, kui ta ütles mulle märkuse. Sisimena täitsin selle märkuse. Ja sellest täitmisest ta ütles, et ta sai sealt uue impulsi. Tähendab, ma ei täitnud mitte täpselt nii, nagu tema tahtis, vaid tegin nii, nagu mina tahtsin. Ja tema sai sellest uue impulsi, mingisuguse uue äratuse, nii et järjest andmine, võtmine, andmine, võtmine, see, ma arvan, vist kunagi elus ei saa nii täpset loomingulist koostööd enam teha või selleks kõige rikkam koostööperiood oli väga raske, ma tundsin kuni pea proovida, need troll ei tule välja. Et mul hakkas tööle alateadvus ja ma ei olnud enam mitte mina ise. Ja see oli mulle ebamugav, see oli nagu karjuvat olla väljaspool ennast äkki teine inimene ja mulle tundus, et see rulli ei õnnestu mul. Ma ei nagu ei ole näitleja või ma ei tea, mis minuga sünnib või ma elasin nähtavusi alateadlikult rolli, elu, mitte näitleja elu. Mitte ei mänginud enam, vaid ma olin ja see oli noh, inimesele, kui minule ebamugav tunne. Ja hiljem alles siis, kui vaatajat ja arvustuse ja kõige vastukaja tuli, siis sain ma aru, et see roll on õnnestunud. Aga ise ma alguses ei taibanud Mikk Mikiver ütles tookord. Mandri saab alles 50 ja teatud aja pärast 60. Mõelge, mis siia vahele peab mahtuma, millised rollid, milline repertuaar ja lisas 50 pole mingi piir. Ma arvan, et 60 pole ka mingi piir. Aga mis on siis mahtunud neisse 10-sse aastasse? 75. aastal tuli draamateater, Belle asemel ei saanud ühe koosoleku protokoll, tagasiside jubophierova ja Roosiaed, Neljakuningapäev, inimene ja inimene. Tuulte pöörises pöördtoolitund. Kolm viimast on erilise tunnustuse pälvinud pöördtoolitunni eest eesti dramaturgia festivali laureaadi tiitel ja kõige viimane osa, mida veel, publik õieti nähagi ei ole jõudnud, mis kevadel valmis sai? Kreutzwald ja Koidula kirjavahetus mille on ainuUndla Põldmäe viinud nagu draamavormi. Sellel lavastas jälle Mikiver. Ja siin pean jälle tänusõnad ütlema lavastajale kes väga huvitavat tööd tegi, viis jälle kusagil võib-olla alateadvuse väravate avanemiseni või? Mulle meeldivad näitejuhid, kes ütlevad mulle seda, noh, mille peale ise ei tule. Ja Mikiver nähtavasti mind juba kusagil niivõrd tunneb. Et märkamatult ja salaja vajutab nende niisuguste nuppude peale. Mis minu vead summutab voorused esile tof lõikudesse, ta ütleb. Et ma tahtsin küsida, et kuidas sa töötada ka siin juba üht-teist tuli välja või on veel mingid erilised nipid või saladused? Ei, mitte mingisugust töö saladust, mina ei tunne, ma tunnen ainult proovisaalis. Ja kodus teen ma küll tööd, aga noh, see töö on prooviks ettevalmistamine ja ma ei taha iialgi teha kodus osa valmis. Ma arvan ikka, et see on niivõrd kollektiivne looming, et ta peab sündima koos teistega partneritega ja lavastajaga ja see, mis teksti omandamise puutub, see on juba puhttehniline küsimus, mis ei ole mainimisväärt või paljut. Sina oled treening? Ma arvan jah, et see on professionaalne treening või professionaalne mälu, sellepärast mälu on mul tegelikult halb. Mälu. Ei kiida, elulised küsimused on mul võrdlemisi noh, nii unustatavad aga rolli tekst mulje jääb võrdlemisi kergesti meelde, see ei ole probleem kunagi. Kas on tulnud end nii teadlikult murda? Kas no kui noore näitlejana oli, ütleme raske, mõni roll, kas nüüd on lihtsam või on samad probleemid uuel tasandil? Nooruses oli väga lihtne, ei olnud peaaegu üldse niisukese erilisi probleeme ei mõistnudki, mis tähendab ennast murda või? Mina olen jäänud ümberkehastumisprintsiibi pooldajaks mind huvitavat alati näitlejat, kes muutuvad teiseks inimeseks. Need näitlejad, kes ainult iseennast mängivad, mind eriti ei huvita. Nad võivad olla head näitlejad ja kõik, aga mind ei huvita. Aga tol ajal no sai kõik enda peal tehtud, tähendab, oli kõik lihtsam. Aga kui sa pead tõesti rolli sisse minema ja see tähendab alati enda muutmist etendustega niiviisi rollidega, et kõik, mis on ette mõeldud, valmis või see on teada, nagu öeldakse, tuntud tasemel või aga etendusi, kus äkki mingisugune impulss, märkamatu seesmine impulss või paneb sind mängima teistmoodi. Ja seda mina arvan et kunstis on see üldse, ütleme, kirjanikul, kui tema kirjutab mingit teost, siis ta ta ei tea ette, mis tema tegelastega sünnib. Ma arvan, et see on see alateadlik loomingus, tegelased hakkavad elama, iseseisvat elu rollidega on täpselt samuti, võib juhtuda, et rull hakkab elama täiesti iseseisvat elu. Ja mängib sulle nisukesed, vingerbussid ette heas mõttes. Et mitte sina ei mängi enam rolli või troll mängib sinuga ja need on kõige õnnelikumad hetked. See on midagi niisugust, mida noh, ma arvan, et korrata ei saagi. Et ma tahan, et teine etendus samuti oleks, ei ole. Täpselt see täpselt see. 45. ma tahtsin seda korrata ja ei olnud halvemat etendust, parem siis juba mängida teadlikult. Sa oled õnnelik näitleja, et sa niisugust asja tunne, et väga paljud vist ei tunne. Ma olen seda tundnud, aga harv teadlikult seda välja kutsuda ei saa. Aga kui ma nüüd küsin selle kohta, et mis on siis see, mis teatis annab rahulduse, mille pärast näitleja tasub olla, see on seesama. Siis tundub isegi, et elukale tühjalt elatud. Kuigi need on harvad. Ma televisiooni intervjuus juba ütlesin. Stravinski väljendus on palju räägitud ja kunsti eesmärgiks, mis on üldse kunsti eesmärk? Ja Stravinski ütleb selle väga lihtsalt, ta ütleb. Kunsti eesmärk, nauding. Sageli rolli tehes või töötades ei tunne mingit naudingut, see on raske, sageli piin, valu. Aga nauding vaatajale. Kui vaataja saab naudingu, tähendab, siis on kunst oma eesmärgi täitnud. Nõia, kui sa ise ka siis saad, no siis on topelt. Tuleks siis järeldada, et sul ei ole lemmikosi, vaid on need osad, mis sul on õnnestunud ja kus sa oled tundnud selliseid momente. Ainult ainult nii võib jah ütelda. Ma arvatavasti andsid naudingu vaatajale ja senise naudingu. Aga kas selliseid asju, mida sa tahaksid mängida, aga ei ole saanud mängida? Mina olen nendest illusioonidest loobunud. Nooruses oli mul paar osa, mida ma väga tahtsin mängida. Ja ma mõtlesin, oi küll ma mängiks. Aga paar korda olen elus saanud neid osi, mis ma olen tahtnud mängida. Ja ma ei ütle, et need oleksid mul paremini õnnestunud kui need, mida ma ei ole tahtnud mängida näiteks proovireisija surma ma kartsin ja ma ei tahtnud mängida. Ma olen märganud ka seda, et näitleja ise Nagu inimene iseennast ei tunne mitte kõige parem. Teised näevad paremini, milleks sa oled võimeline või kes sa oled kui see ise, ma arvan küll, et me tunneme ennast põhjalikult mõjusu. Sa oled palju reisinud mis viimaste aastate reisidena olnud. Ja möödunud aasta sügisel ma käisin Kanadas sama pöörduli tunniga. Need olid kahtlemata ääretult huvitavat esinemised. Kodumaal ei ole mind niiviisi vastu võetud. Mis see tähendab, kas nende nad näevad nii harva eestikeelset etendust või, või on nende tasemeline nendele etendustele, siis nad näevad? Või aeg on nendest üle läinud või kuna neil ei ole ju kutselist teatrit, nad on asjaarmastajad, eks ole. Nad olid kunagi head näitlejad ja teater oli. Aga see on jäänud. Sinnapaika ta on 40 aastat tagasi. Kõik, mis on tagasi nagu Me kuulasime elutsitodellis katkendit. Kui ma mängisin praegu niisamuti, nagu ma mängisin, siis, siis ma oleksin halb näitleja. Elu narrine. Nüüd võiks öelda, et 41 aastat teatris 25 aastat filmis esimene film oli pöördel ja see oli siis 57. aastal. Pärast seda tulid põrgupõhja uus vanapagan Andres lapetavus. Indrek aeg elada, aeg armastada. Selle filmiga tuli varna festivalilt auhind parimale meesosatäitjale pihlakaväravad. Mis veel? Ma olen teinud ka väljaspool Tallinnat üldse kokku, ma olen teinud 37 filmi. Ja olen Mosfilmis olnud kurgistuudios Odessa stuudios Kiievi stuudiost. Üle liidu on olnud filme. Ja film võib vaatajale pakkuda naudingut. Ja kui teatris äkki saad ka ise naudingut, siis on see tore. Aga filmis filmi tehes on väga raske saada ise rahuldust. Publiku tagasiside ja üks teine probleem on veel, eks ole, kui me teeme teatris proove teeme 40, proovisime paar kuud tööd tükiga eksime, otsime siis filmis peab kõik olema esimesel momendil valmis ja tegelikult see, mis vändatakse, esimene proov seal eksida ei ole võimalik. Ja kui ma alguses ütlesin, et ei peaks üldse näitleja teadvustama või vaiksele siis käib isegi kusagil filmi kohta. Film vananeb rutem, kui me ise vananeme harva väga harva on filmemis elavad aja üle paarikümne aasta pärast võid seda filmi naudinguga vaadata või väga harv. Noh, ikkagi niivõrd kusagil, ta peab olema kogu aeg tänases päevas või filmis palju rohkem valmis olema äkki enda andmiseks või ja see on muidugi kahtlemata palju raskem töö. Plaanis Jillian Semjonovit, tasem volitatud teatama, sellest tehakse üks kaheksa seeria line telefilm kõrgist stuudio seda teeb. Mul pakuti seal ühte rolli, vaatame, mis sellest tuleb. Kuidas puhkad, minu puhkus on, mets, meri ja loodusmingit, muud puhkust. Mul ei ole teatriühingu puhkevad lähedal ja seal ma olen juba peaaegu paarkümmend aastat. Et selle kohta on ka ilus mälestus räägimegi. Kõik on rannas päevitavad ja lamavad, jäätis mängib pallides, supleb tol suvel oli seal kuulus Moskva lavastaja Aleksei do piimov oma sõpradega puhkamas. Ja nemad hüppasid seal rannas, oota kaugus. Aga Hino Vandripatseeris seal mööda rända, käed selja peal, ei tema lamanud kunagi päikese käes. Ja siis ta jõudis selle jooneni, mis närib tõmmatud liivale ja ei öelnud ühtegi sõna. Hüppas ka ja hüppas kaugemale, kui nett jubi movi nooretseti mehed seal hüppasid. Siis vaatas veel korra niisidele oma jälge ja ilma, et oleks ikkagi sõna lausunud, marssis mööda rända edasi. Passiivsed nüüd juba kunagi nooruses ma tegin väga aktiivselt D-korvpallis maalin, isegi koolinoorte meister. Meistermeeskonnas ja kergejõustikud, ma tegin. Ja noh, peaaegu kõiki spordialasid Suusatasin hästi palju ja aga ma ei olnud. Rekordsportlane. Mulle meeldis sport kui mäng, mitte kui tulemus. Aga neid nüüd kui malet spordiks peetakse, siis ma mängin malet vahel Jüri järveti on või miks sa arvad, et see sport on mina kardiõlisse salati mani teda ja arvestatakse spordihull Käega? Ma leian siiski niisugune mäng, mis otseselt spordi alla minu meelest ei kuulu. Võit või kaotus? See alati ei ole minu arvates kõige määravam, vaid tähtis on huvitav partii mängida. Huvitavaid partiisid on aga Heino mandril vaatajatele palju pakkuda. Saate lõpetuseks lisame, et Heino mandri 60. juubeli tähistamine toimub novembrikuus. Siis etendavad Tammsaare Panso inimene ja inimene Kitzbergi tuulte pöörises Krossi pöördtoolitund ja Undla Põldmäe. Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus.