Tere, armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak, kolme lapse ema ja uue ajakirja EMA peatoimetaja, kes lisandus sel hooajal pereterapeut Katrin saali Saulile pere saate teiseks saatejuhiks. Jagasime Katriniga teemat sõbralikult ära. Katrini harutada jäävad teemad, millega ta igapäevaselt terapeudina kokku puutub ja milleks on täiskasvanute omavahelised suhted. Mina keskendun emaks ja isaks, kasvamisele ning laste kasvatamisele sel moel, mis loob pinnase õnneliku inimese ja avatud hingega isiksuse arenemisele. Saateid teeme vaheldumisi ühel nädalal Katrin saali, Saul ja teisel mina. Tänase saate teemaks on isade vajadused. Hiljaaegu ilmus toredate illustratsioonide ja luuletustega raamat, mida isa vajab. Mis algab nii. Kell on viis ja jälle pole mitte jälge papsist. Eks ta istub ummikus kuskil Google märtsis hõljukaga linnas lendaks tunnist 100 kilti teel võiks kiiruskaameraga teha endast pilti. Mul on hästi hea meel tervitada raamatu autoreid terapeut Helen Tartes pakina ning kirjanik Olavi Ruitlane. Tervist. Tere. Tere. Helen, kas te tahate laiendada enda siis rolliametit? Jah? Et ma olen üht-teist viimasel ajal nokitsenud just nimelt raamatute kallal, sest materjal tuleb läbi töö ja lastega kokkupuutel nagu endale. Ja just minu meelest need laste endi lood ongi need kõige vahetumad, kõige siiramad ja elust enesest. Ja Praegult ongi siis isadepäeva eel on raamat, mida isa vajab ja laste, enda sõnade ja joonistuste kaudu saanud raamatu vahele. Ja luuletused on siis Olavi sinu poolt. Niivõrd-kuivõrd, et seal oli kõik juba olemas, piltide näol nimetatud isegi tööks, et see, see oli juba kõik olemas, et ma lihtsalt märkisin siin need read juurde läks tegelikult hästi vähe aega selle, see näitab, et see asi oli juba nii hea, oli juba olemas. Kaua sul aega läks selle raamatu täitmisele? Täpselt üks päev oli kaks tundi. Aga aga need luuletused tõepoolest olid, olid vist tõesti juba olemas kuskil, sest et need on väga vaimukad ja kohe saan ma ka aru, mida nendega mõeldakse. Helen, see see on nagunii omapärane lugu, et kõigepealt olid laste joonistused ja siis tekkis raamat, kas palusid neil joonistada mingitel teemadel tahes-tahtmatult lapsed. Ise tahavad rääkida lugusid oma pereliikmetest ja mina hea meelega ka kuulan ja olen abiks, sest paraku terapeudi poole pöörduvad lapsed muredega lapsed üldse ise pöörduvad. Ma arvan, et nad oma käitumise ja oma olekuga kodus näitavad välja oma mure. Et seda saab, ma arvan, pere ise kuidagi sõnadesse panna, sest kui laps ühel hetkel enam ei maga ja, ja on hästi selline kurvameelne ja, ja see mängulust on kadunud ära, et siis siis pöördutaksegi lapse murega terapeudi poole ja nii on need lapsed mu juurde sattunud ja osadel neist on ka tulnud silmitsi seista oma elus sellega, et vanemad on lahutanud. Ja siinkohal, et kuidas siis selles uues olukorras nagu toime tulla, kuidas säilitada oma sisemaailmas ema ja isa ikka koos edasi, kuigi nad elavad lahus ja sealt omakorda saigi tehtud selliseid töid, kus nad siis igatsedes kas oma ema järele, kui oli isa nädal joonistades emast või siis, kui oli ema nädal kusagil ema juures elama, joonistasid nad isast. Ja sealt tulenevalt saigi nendega räägitud. Et milline isa neil on ja, ja mida nad ise oma isast arvavad. Ja sealt need lood koorusid lahti, need joonistused tulid ja, ja ühel hetkel tekkiski mõte panna see nagu raamatusse kõik ja võib-olla ka sõnumina isadele, et kui olulised nad lastele on. Sest kui on ikkagi, ütleme nii selline ja me oleme palju lugenud viimasel ajal lähisuhtevägivallast. Aga kui me selle korra kõrvale jätame, et on ju toredad pered ka, kes kahjuks vanemad kahjuks ei saa koos jätkata. Et siis lapsed ju väga igatsevad, et see pere oleks uuesti koos või et saaks nagu emaga ja isaga koos aega veeta. See on nii huvitav, mis sa ütled, et lapse peas on ema ja isa koos või et neid on tähtis seal koos hoida ja miks see nii on, et selle nimel me peaksime kuidagi pingutama, et need ema-isa endiselt seal peas koos oleksid? See on sellepärast, et ta on väiksest saati saanud juba beebist alates tunda seda ema puututust ja isa puudutust ja see on jäänud meeltele. Ehk siis ta on seal nagu küpsenud ja arenenud ja, ja ühel hetkel nagu, kui maailmapilt tema jaoks ikkagi puruneb siis, siis ta hakkab ekstra vaeva nägema, et ta on mõnes mõttes ka stressis. Et kuigi võib-olla isa läks Soome tööle, ta teenib seal raha, eks ole, võib-olla enam ei saa olla nii palju pere juures siis laps seda enam palju räägib ka isast. Et mida rohkem teda ei ole, seda rohkem laps räägib, et see nii ei ole, et, et laps kuidagi unustab oma isa või mõnikord on ju ka emad, kes töötavad väga palju ja isad on kodused. Et nad kuidagi hoiavad seda üleval ja see ongi nende psüühika tasakaalu jaoks väga tähtis. Aga selle raamatu, et sa ikkagi otsustasid teha teemal, mida isa vajab mida laps vajab, jah, seepärast, et kasutades laste endi sõnu, mida nemad arvavad, mida isad nende isad vajavad ja siit tuleb ikkagi välja see, mis mida laps vajab. Et praktiliselt iga pildi peal võime mõelda korraks, et laps vajab isa. Et meil võiks olla aias rahapuu, et isal oleks rohkem meile aega nagu palli ette sööta või või et meil võiks olla kodus vaikuses. Et siis isad oleks kuskile välja minema meist puhkama, vaid ta saaks istuda seal sees rahus, aga ta oleks meiega edasi nagu kõik need teemad, et hõljuk näiteks, et, et siis saaks isa kiiremini koju ummikute ajal ikkagi isa oleks meiega koos ja ja et see soov nagu olla koos Ja neid pilte vaadates sündisidki Olavil luuletused Olavi, mis oli kõige meeldejäävam, kui on sinu jaoks, mida sealt piltide pealt leidsid? No esiteks juba pealkirja, need, kes küsib, mida mina vajan, nagu ei saanud, et tavaliselt ma olen nagu orav rattas. Ma pean kogu aeg tegema, tegema tööd käima lapse järgi. Need päevad on väga pikad ja teinekord öödki, et et keegi küsib, et mida mina vajan, mul tuli enda, mis ei pea nagu päris pikk loetelu veel juurde, mida ma vajan aega magada, puhata, ära sõita kuskile. Aga, aga tegelikult no ma, ma tean, et ma tunnen, praegu on reaalselt reaalselt raske, selle lapsega takistab töö tegemist ja kõik, aga aga kuidas see motiveerib, ma tunnen, et ma vajan seda last, et ja siin ma lihtsalt vedeleks oleks lodev, ma teeks palju vähem. Ma oleks vähem kontsentreeritud praegu niimoodi, okei, ma ei saa teha viit päeva nädalas tööd, ma tegin kaks aga forsseerida ennast niimoodi ülesanded ja kaks päeva on väga viljakad ja väga tugevat päevad majandusalast lihtsalt selleks, et ise olla töökorras. Kas see on kohati on ka selline tunne, et need kaks päeva selle jooksul sa jõuad isegi rohkem teha, kui sa selles võib-olla lodevus elemendis viie päeva. Kas seal hirm, et kui 22 saavad otsa, siis mul rohkem neid enam ei ole, lihtsalt et mul ei ole hirmus. Kui vana see laps on, on laps, on kaks aastat, üks kuu ja, ja suur laps on 19 juba täiskasvanud täiskasvanud. Tore kuulda, aga Helen? Miks sa arvad, et, et meid on tabanud võimetus mõista isade vajadusi, et ikkagi oli vaja seda raamatut? Viimasel ajal me ikkagi kuulame rohkem sellest, et mida need isad on halvasti teinud, kuidagi ajakirjandus on hakanud rohkem rääkima nendel teemadel. Ja võib-olla sai pisut nagu hing täis ka. Et miks me ei räägi nendest toredatest isadest või need, kes on laste jaoks olemas ja, ja, ja kui, kui väga lapsed neid isasid nagu armastavad ja, ja kui vajalikud nad on. Et noh, kõik need teemad, mis, mis tuuakse praegult meil meediasse, et nad on olulised teemad teadvustamaks, et see on ka meie ühiskonnas olemas. Aga võib-olla see vajab natukene sellist nagu tasakaalu rohkem. Eriti isadepäeva eel, et me saaksime rääkida sellest, et kuidas nad ikkagi on pere jaoks olulised ja eriti laste endi jaoks olulised. Kas selle kohta on tehtud ka uuringuid ja et mitmeti on ju analüüsitud arenguliseltki, et miks need isad on olulised, et nad pakuvad arenguliselt mitmeid väljakutseid laste psüühikale, et kui ema on selline turvaline ja, ja pakub hoolt ja, ja lähedust sellist, noh kui me räägime sellisest sümbiootilisest suhtest, kus beebi on just sündinud ja ja ema hoiab teda ihu lähedal ja toidab teda, et isa puudutuseni hoopis teine isa seal on teine, ja isaga kontaktis olemine on teistmoodi, mis lapse arengut stimuleerib ja isad on ju palju julgemad kui emad, et nemad ikka ütlevad, et noh, mis sa siin ikka, et istujale ta selga ja hakka väntama, et saad hakkama, emad ütlevad, oi-oi-oi, et hoia kinni, et vaata, ta ei kuku, et selles mõttes see hoo andmine sinna nagu elluastumisel või et sa saad hakkama, et see on ikka see, mis tuleb isadelt enamasti. Seal on mingi tasakaal, et noh, midagi teha ei ole, et see tasakaal peab paigas olema, et ei saa olla ainult isa ei saa olla ainult ema, et kuskil käib mingi puue sisse. Olavi on sul enda elust tuua näidet selle kohta, kui erinev sa oled emast. Mul on igasuguseid näiteid, on olnud väga pika elu ilma isata ilmaasjata kasvanud, sest isa, isa ja ema elanud koos, kui ma olin juba päris väike sismik, kasvatasid vanavanemad, et ma olen tegelikult mingisugune lätiaegne kasvatanud. Vanaisa kuulis Lätis, see oli päris noh, niisugune seal sündinud 1914 oma lapsele neid kasvatusmeetodeid ei ole edasi andnud. Sellepärast ma kasvatan oma lapsi põhimõttega, et teen kõik teistmoodi, kui, kui minu kasvatamisel tehtud, ma ei ole maast kunagi füüsiliselt füüsiliselt nagu karistanud vaen vanema lapse peale karjunud aga ta teab, et seal ohutu. On öeldud ka täpselt niimoodi, et ma lihtsalt olen nagu hirmul, kui probleemid on nagunii surma, ei oska käituda isana. Ja siis ta nagu noh, ta ei, ta ei ole põdevniku pilguga harjumusi näiteks nagu natukene keeruline murdega. Tuli seal lapsele, et ma ei oska. Mul pole mitte mingisugust kogemustega oskust last kasvatada. Tegelikult last ei peagi ju kasvatama lapsele, tomat tuleb aidata, rahva jaoks tuleb olemas olla, ta kasvab nagu ise väga hästi. Väga tore, kuulame siia vahele teemasse sobiva loo chow kokkerilt, Maifaadesse. Armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas terapeut Helen Tartes, pakinani kirjanikku Olavi Ruitlane. Me oleme rääkinud praegu palju sellest, mida isa vajab, aga kui me nüüd pöörame suunaga teistpidi, et ikkagi, et mida mida laps vajab, korraks helen ka puudutas seda ennistega sellest natuke lähemalt rääkida, et, et see trend, et isad kolivad Soome tööle või kuskile mujale ehitama või siis hoopis arstiametit pidama. See on suur trend, sellest räägitakse palju. Aga mis on seal varjukülg ikkagi selles osas, et millest selle pere laps võib ilma jääda, kui ta näeb oma isa harva? No kõige rohkem ikkagi isa lähedusest sest on olukordi, millal sa võib-olla ei saa rääkida. Võib-olla eriti räägime poisslastest kõigest emale. Et meil on vaja seda isa nõu ja isa sellist julgustust, et isade olemasolu on äärmiselt oluline, sest kui me mõtleme, et poeglaps võiks identifitseerida isaga ehk siis võtta mõned omadused, mida ta eriti hindab isa juures üle aga isa ei ole kohal, isa on pidevalt ära, siis ta peab enda fantaasias mõnes mõttes looma selle ideaalse isa. Et noh, kui isa ongi selline, kes tuleb harva koju, toob kommi kunagi, võib-olla seal ei pahanda, sest ta igatsus on nii suur oma pere ärge et siis luuakse selline ideaalne isafiguur enda peas ja tegelikult ideaalseid isafiguuri identifitseerumine võib olla probleemiks, et meil oleks vaja sellist rohkem sellist reaalset kuju, et kuidas isa tuleb nagu murega toime või või et isal on ka vahest raske või isa, mismoodi ta reageerib ühele, teisele olukorrale või, või kuidas me pärast nagu koos rõõmustame, et me saime millegi toreda ka nagu hakkama. Noh, ja keegi ei ründa õnnelikuma oma perest eemal olles, et mul on tuttavad ja külges vanad lapsepõlvesõbrad, kes töötavad Soomes, noh siin on maja ja pangalaen ja lapsed kasvavad ja terve elu töötavad mujal, nad ei ole õnnelikud, keegi ei taha endale suht eluga valik, valikud. Rasked valikud ja sama raske on ju ka abielulahutus või või lihtsalt lahkuminek. Ja kui ikkagi sa oled fakti ees, et laste kasvatamist tuleb hakata kuidagi jagama, pered on seda väga erinevalt lahendanud. Aga ikkagi üldjuhul jäävad lapsed ju ema kasvatada, nagu ma saan aru või kuidas sinu praktika, ütleb Helen. Ma arvan, et võib-olla nõukogude ajal oli rohkem see trend, et lapsed on rohkem kodus emaga, tänapäeva ühiskonnas ma näen aina rohkem isasid, kes kes tahavad olla USA trend on meil see, et käivad juba ultrahelis koos, eks ole, on sünnituse juures koos nad tahavad kõige selle alguse juures minna kogu selle protsessiga algusest kuni selle hetkeni, kui laps eks ole, abiellub ja siis me peame ta üle andma teisele, teisele meesterahvale ja et see on tänapäeval ikkagi rohkem nii et isad rohkem kaasatud sellesse ja nad ise tahavad ja on motiveeritud. Tihti nagu ma saan aru, on ikkagi lapsed ema kasvatada, kuigi isa aitab ka rohkem võib-olla kui, kui vanadel aegadel ja, aga, aga nad ikkagi üldiselt. Ta on võib-olla nädalavahetuse sellised lapsevanemad. Kui ei ole lepitud kokku, et näiteks võrdselt kasvatatakse nädal ühe juures ja nädal teise juures või siis lapsed püsivad ühes kodus ja vanemad vahelduvad. Aga, aga ikkagi isa, pigem teda ilmselt jääb kõvasti vähemaks. Aga noh, ma võin öelda ka isade seisukohalt, et ega neid ei rõõmusta, sest nende südames on ikkagi soov olla ja lähedases suhtes on soov olla oma lastega, et nad kuidagi selles olukorras rohkem nii-öelda kannatajaks, et ja nagu mehed ikka, ega nad ju väga viimase piirini võib-olla, kus nad välja ei näita, seda, et et tegelikult ka, et ma tahaks oma lapsi näha, et millal, et võib olla ka see, see on ju mõnes mõttes ka leinaprotsess, kui lahutatakse, et mees võib ka leinates, et pere purunes, tõmmuta väga endasse, aga see ei tähenda seda, et ta ei taha lastega koos olla. Et ta võib lihtsalt ollagi seal leinas ja mitte suhelda, mitte kellegagi suhelda. Olavi sul on selline kogemus, et sai, ei ole oma suurema lapsega vist kogu siis tema lapsepõlve koos olnud. Suhe on nagu on, vahepeal nad lagunevad, vahvli lagunema minu suhe oleks nagu natukene katki. Nii ma mõtlesin seal täitsa niimoodi realistlikult, millal sa lõpetad, mõtlesin ennem ei lõpeta, kui laps on kuueaastane, et siis on ta nagu piisavalt suureks mulle lapsega kontakt alles ja ja niimoodi, aga laps sai kuue lohutusringi. Ma ei kujutanud ette tegelikult kõrvalpilku ei ole, kui väike tegelikult oli, et noh, pärast oleme lapsega rääkinud, tema jaoks väga kerge ei olnud. Ja siis oli mingisugune kuus aastat üsna keerulist jagamist lapsega, et seal oli, oli, oli momentega, ma ei näinud, neli kuud, viis, kuus kullast sõitsin üsna raskelt iga õhtul lapsed magama pannud, kuus aastat järjest ja ühel hetkel nagu avastate. Kas sul ei ole last seal niimoodi, et kõigepealt läheb lahku? Kohutav kergendus. Üks lihtsalt ummikusse jooksnud suhe on läbi, käid ringi, pea on nagu kerge, naeratad siis tuleb sulle üx, sõber, vaata kuidas sa sellest lahutades nii kergesti üle said. Nii hea tunne. Ja siis kuu aega möödas, hakkaks reaalsus kohale jõudma, siis hakkab see õudus pihta, saad aru, et sul ei ole mitte midagi, hakkad kõikjale nullist otsast üles ehitama. Ja siis ma sain aru, küll sõber ütles, see, see on väga jälk tunne. Kuus aastat oli natukene mulle raskem natukene lapsele raske ja lapse emale muidugi raskem, siis läks kuidagi niimoodi, et see laps tuli minu juurde elama, kui ta oli kaheteistaastane. Mulle tehti ettepanek eksabikaasa poolt, et kas sa ei tahaks nüüd. Lapsel on koolis probleemid ja teine, et kas sa ei tahaks nüüd lapse kasvatamise saavut? Enne ma tahtsin, aga ma ei saagi, ma, ma olen seal kolme sekundit. Laht oli Tallinnasse, läksime kooli fanalisega hakkama. Nüüd on laps, ei hakka teist. Just just just lõpetas Tallinna ehituskooli ette olid rasked perioodidega, aga läks, läks kõik väga hästi. Kas te sellest rääkisite, et mida ta kõige rohkem sinus igatses, kui ta ei näinud? Turvatunne on see asi nagu, et ta ei tundras kindlalt ja mida ta kõige vähem igatses, minu korralagedus. Laps tahtis endale reaalselt kodu, kus kõik toimub suur külmikus oleks nagu tehtud remont, kus oleks mingisugune luks nagu, nagu teistel, aga mul on sihuke vaeste kirjanike majas. Ahi ajas suitsu sisse, minu jaoks väga-väga mõnus keskkond, aga, aga ma saan aru, kuidas talle see ei meeldinud, aga see tabas ka selle, et kuidas ainult 18 ta tõmbab hästi kiiresti, ruttu minu juurest. Et mõned ütlevad, jumaldad, elavad emaga kuskil 50 aastased, minuga ei ole võimalik elada. Ma olen niisugune nagu natukene, mitte korraarmastaja. Laps lasi minu pärast peale kooli lõpetamist jalga ja hommikul saab väga hästi läbi, on kõik väga hästi. Kas on mingeid asju, mingeid vigu, mida seal lihtsalt selle rännaku jooksul õppisid, aga siis väikse poja puhul tahate vältida? Ma lähen vanema poisi puhul, läinud ükskord ükskord kogu selle siis 19. aasta nii endast välja, nii endast välja andma. Et ma nagu modern on siiamaani piinlik enam. Järgmine päev ma siis palusin lapse käest nagu, vabandust. Mul ei ole mitte midagi uut teha, et ma mul ei ole nagu mitte millegagi ennast õigustada. Palusin vabandust ja sain seda. No ma olen väga niisugune endasse tõmbunud, ma teen tööd, ma võin päev läbi rääkida näiteks lapsega. Nii peaks leidma ka selle selle aja nagu lapsega, kas me istusime, mäletad minu jaoks ühe diivani peal läpakas süles? Lapsi saab teise diivani peal tundide kaupa, nagu ei räägimine? Mul Tarmo peaks tegema vähemalt mõttelõngal segamini. No ma olengi niisugune oma ette tüüp, ma peaks võtma lapse jaoks rohkem aega, oli, võib-olla võib-olla selle poisi jaoks siis ta praegu nõuabki. Ega mul valikut ei ole, praegu ta nõuab täiega, saab kõike, mida tahab, aga võib-olla tulevikus ma siis nagu olen rohkem olemas. Praeguses oled väiksele poisile ju väga palju olemas. Ja meil on niimoodi, et ma harjutan õue lasteaiaga, see tähendab seda, et just enne saadet tuli telefonile, lähed, tulge korjake oma laps ära, laps ei maga, ei lase teil magada. Aga noh, praegu siis elu kaasandaks lahendusele selle olukorraga. Nii et sa oled harjunud sellega, et et sa pead sõrmenipsu peale oma asjad tagaplaanile. Aga mis, mis, mis siis lõppude lõpuks on tähtis on kas mingisugune jooksev töö, praegust või mingisugune jama nagu päris inimene väga kergesti jääb mulje nagu lapsendatud, peamine ongi nagu igav, midagi nagu ei juhtu, kui sa vaatad muru kasvamist, on ju? Tegelikult see ongi kõige tähtsam. Ongi see asi, millega ma tegelikult peaksin nagu, nagu aru saama, et see ongi nagu see ülejäänud kõrvalt nagu noh, on nagu on. Väga tore kuulda. Helen, on sul midagi lisada selle kohta, et isad on ju ikkagi ka ebatäiuslikud, nagu Olavi enda puhul välja tõi? Aga kuidas laps seda näeb? Et no jumal tänatud, et on ebatäiuslikud, et emad on ka ja inimene üldse ei tohikski olla robot. Et see ongi meie arengukoht, kus me siis vaatame ja et kuidas need vanemad meil ebaõnnestuvad ja, ja kuidas nad sellest kriisist või sellest olukorrast välja tulevad ja kuidas need asjad lõpuks ikkagi lahenevad, sest ma arvan, et sellises võib isegi öelda pseudoideaalses perekonnas, kus, kus kõik jookseb kella pealt ja alati on kõik väga-väga piinlikkuseni korras. Et, et ma arvan, lastele on äärmiselt kõrge stress, sest see ebaõnnestumine on ikkagi katastroofiline. Et on, meil peres ei ebaõnnestuda. Et see on nii, et sa pead saama maksimaalselt häid tulemusi, sa pead minema maksimaalselt heasse ülikooli ja sa pead olema maksimaalselt sõbralik ja tore ja, ja meie peres ei tundu Ta viha, tundeid, halbu tundeid, meil on kõik head tunded, ainult et, et see vale, mina kujuneb sealt väga kergelt välja. Et ikkagi olla siiras ja ma arvan, et et noh, lastele ei pea kindlasti kõike rääkima nagu detailideni, aga ta peab saama vastavalt oma arengutasemele natukene aimdust, et mis toimub ja et need asjad lahenevad ja me saame hakkama. Et siis laps ise julgeb ka tulla nende teemadega koju ja rääkida, tead, sul oli eile päev tööl on, mul oli täna väga halb päev koolis, et me saame nendest asjadest rääkida, siin kodus on koht selle jaoks. Juba see ühiskond nagu ei talu, nõrkasid väga tublide inimeste ühiskondlik, keegi kuskil jääb nagu muru jääb niitmata ja ükskõik mida tallatakse alla. Kui kodus on ka siis niisugune päris jube olla võiks see koht olla, kus saaks tegelikult oma hinge puhtaks rääkida, kus, kus ma ei pea olema tublima, võin olla täpselt nii, nagu olen tänava peal ning tallatakse ära, kui ma olen nõrk, et meil on taga nagu tublide ühiskond. Kuidas Olavi oled reageerinud, kui su laps on kukkunud või siis läbi kukkunud? Noh, olen rääkinud, olen rääkinud, siis ma olen rääkinud lapselt tuimalt, mõtlesin, et kavas on nagu ennast karistada. Juhtus see eelmine kord juhtus, Sa oled S tähega magnet, sa ütled nii mõndagi jälle juhtuda, nii. Lõpeta enda piinamine, Oxford lihtsalt räägin, räägin ma jätnud lapsele lapsele mulje, et ta ise on eksinud. Võimalused oma vigadest õppida, ma ei ole pidanud oma last karistama, tahan ise karistanud ennast väga, väga, väga, väga piisavalt. Ja ma julgen öelda, karistada sa lähed ise õnnetu, sa ise nagu põhimõtteliselt teed endale liiga, mida ma veel karistan. Tuimalt, tuimalt tuimalt, kuni laps lõpuks saab aru, et asjad ongi temas endas kinni, laise peab muutuma, ma ei ole kuskil, noh, ei anna nagu füüsilise vägivallaga last aidata. Ei aita last ja siis laps ikkagi. Ega see väike kahe aastane kahju kuula tähendab ka kõik omamoodi. Kunagi ei hakka tegema nii nagu sina tahad, katsetavad kõik omamoodi läbi ja, ja, ja see on protsess, nad peavad, Nad peavad nagu oma vitsad saama igalt poolt ise miks õpivad oma vigadest täpselt, aga mina ei ole see, kes peab hakkama. Temal oma vits on sellepärast, et siis ma lõhun suht ära. Siis ma nagu ei siis ma ei saagi rääkida enam seda sedasama juttu niimoodi. Kaua sa õpid oma vigadest? Ma ise olen põhimõtteliselt nagu selline, nagu ma olen. Ja siin on sobiv hetk teha väike muusikaline paus ja kuulata Juhan Viidingu vanamehe laulu. Seda kõike ei aima, mis on vanal mehel siis enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle, on napsu ja tuli ja tean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, mu järeltulija, tean mu elu. Nüüd jätkab poeg, mu järel tuli. Sina jõuad kaugemale. Mõnikord ka ise oled mul üks on mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on ujut varsti lõpetamas, olen oma elurännakut, ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Õpetlik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pikk. Sina ka kaugemale. Mõnikord ka ise oled mul üksaldade mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht oma hinge ei või müüa Kuriigil, las uduta. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab, nad ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutada. Sina jõuad kaugemale, kui need kord ka ise oled muld. Üks on tõde, mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Armas vikerraadio kuulaja. Käimas on peresaade ja mina olen saatejuht Merle Liivak. Mul on külas terapeute Helen Tartes pakina ja kirjanik Olavi Ruitlane. Helen, kuidas on lapse areng seotud sellega, et teda kasvatab ema kõrval ka isa? Mida me teame, mida teadus ütleb selle kohta? No ma arvan, et, et teadus eelkõige näitabki seda, kuidas arenguliselt on kaks erinevast soost vanemat on ema ja isa, et kuidas arenguliselt on lapsel rohkem väljakutseid selle läbi, need lapsed on sotsiaalsete oskuste poolest mõnes mõttes arenenumad. Et nad oskavad võib-olla suhelda paremini tulevikus erinevates sotsiaalsetes keskkondades. Nad on tundlikumad, nende meeled on paremini arenenumad. Ja kindlasti need erinevad arengukriisid, et kui me räägime hoidipaalsest kriisist, kus soov on abielluda vastassugupoolega et lasteaia viimases rühmas seal on, on meil teada, et on pulmas kõigil. Et poisid valivad endale siis nagu pruudid rühmast ja tüdrukud valivad endale peigmehed, siis sellele eelneb niisugune kolme-nelja-aastase suur armastus oma ema või isa suunal. Ja, ja kuidas siis last turvaliselt aidata sellest hoidipaalsest konfliktist, nagu seda nimetatakse läbi, et, et ta peab aru saama, et isa siis on ikkagi emaga koos ja ta peab ühel hetkel leidma endale kellegi teise, aga samas ta on ikkagi armastatud ja hoitud. Ja see tekitab erinevaid selliseid tundeid ja kuidas laps ennast sätib ikka ema-isa vahele. Nii uneperioodil tuleb sinna oma padjakesed, tähendab nii, mina tulen siia vahele ja oi, minu issi ja issi ütleb, et see on minu armas printsessi gene ja emajärgselt välja ja laps on väga rõõmus, näete, valis mind. Et kuidas ema sellega toime tuleb selle olukorraga või et need on kõik sellised arengulised etapid, mis, mis tuleb läbi teha elu jooksul, et ja, ja hea on, kui ta on ikkagi nagu selles vanuses, kus ta on kõige, kuidas ma ütlen, õigem või, või arenguliselt õige. Aga mis saab hiljem suhtes isaga, on, on see laps siis poisse tüdruk, hiljem siis poisi puhul poiss, kui ta alguses oli väga armunud emasse, siis ta ühel hetkel leiab endale, eks ole, pruudi lasteaia viimasest rühmast siis ta vaatab isa poole ja identifitseerib isaga, ehk siis minnakse uuesti ja vaadatakse rohkem isa pooled isaga koos, et isa, vaata, kui tugev ma olen ja isa, kas me nüüd lähme palli mängima või mulle meeldib kaasama pluusi värv nagu isal või isa, vaata, mul juba lähevad sinu jalanud jalga ja nii edasi, tüdruk, kui ta enne vaatas, eks ole, isa poole, et ma olen issi väike printsess, siis ühel hetkel ta vaatab, et lasteaiapoisid on ka toredad. Ja siis ta identifitseerib emaga, et ma tahan ka kooki küpsetada ja ma tahan ka seda huulepulka ja, ja, ja millal mina juuksurisse lähen, lasen ka sellise soengu teha, et et vaadatakse samasoo poole uuesti tagasi. Aga paljudes peredes on ikkagi nii, et lapsed kasvavad ilma isata. Kas nemad jäävad siis sellest arengu arenguetapist ja toest siis täiesti ilma. Tavaliselt leiab laps endale kellegi, kelle poole vaadata, et kas see on siis treener või, või mõni õpetaja või et ta ikkagi leiab endale asenduse ja no kõige kurvem on loomulikult see, kui laps, lapsel ei ole tõesti kedagi. Ja ta Peab oma fantaasias looma kellelegi. Ja noh, nagu me varasemalt rääkisime ka, et need on idealiseeritud kujud mida ta siis võtab kuskilt filmidest või kangelast kujudest ja siis ta tunneb iga kord, kui ta midagi teeb, et ta ebaõnnestub, et ta ei ole piisavalt hea ja tal tekivad enesehinnangu probleemid. See on see suhteliselt valus teema, et nagu miks ma ei ole range kasvatuse poolt. Et laps peab ise tegema oma käega asja, saama sellest tunnustust, tunnustust, isal vajavad ka tunnustust, see on nagu väga-väga hea tunne, kui keegi lihtsalt märkavad swed toas olemas, proporastada käe õla peale või ega ei olegi palju vaja. Lihtsalt see, et sa oled olemas ja laps saab ka seda, kas laps saab kiitust, kui mingi töö on valmis või tema väike tegemine valmistatud, hakkavad märkama, et see on nagu väga tähtis. Minu puhul oligi nagu see keeruline, et vanaisa oli lihtsalt niivõrd filigraanne pedant temast temast nagu paremat töömeest ei olnud lihtsalt, aga mingit kiitust ei tulnud absoluutselt mitte kunagi mingit tunnustust ei tulnud, ma olin kogu aeg nagu tegin ühe asja ära, korjasin marjad põõsast, kastsin kurgid ära, siis võta järgmine töö, aga keegi öelnud sulle aitäh või tubli poiss või midagi sellist. Ja see ongi nagu siiamaani mulle, et ma tõepoolest ei tea siiamaani, kuna kuna töö saab valmis, kuna mu raamatu valmis, kuna kuna luuletus saab valmis ja ma võin hulluks minna, sest keegi, keegi ei ole kunagi öelda, et kõik valmis, tublid aitäh, et ma üritan. Ma olen üritanud oma lapsi nagu kiita või tähendab tunnustada, kui nad on mingi asjaga nagu hakkama saanud, et ma tean, kui oluline tegelikult on, vajab ka ema südapäeval kõik inimesed, aga aga laps, lapsel on lihtsalt ülioluline. Mida tähendab üldse range kasvatusstiil? Autoritaarne, see tähendab seda oma isiksusega tappa kõrvalised isikud. Ja pärast loolatate saaki saabki seda, mida tahtsid saaging argpüksi Sangi lömitama inimese seal midagi sellist nagu noh, ta võib-olla ei saagi sinusuguseks, ta jääb, sureks surebki autoriteerina iseenda jaoks, nagu sorry. Siin on vist see vahe, et kas sa, kas sa kasvatad isiksust või indiviidi. Just just selleks ei ole väga palju vaja, et laps nagu ta lapsele meeldiks, et lihtsalt selleks ei pea olema kangelane, kangelane. Praegu jääb kõlama tõesti see, et üks hull asi, mis saab juhtuda, on see, et, et lapsel on sisse idealiseeritud kuju või siis ongi liiga ideaalne. Mõnes mõttes lapsevanem. Aga üks, üks asi, mida ma märkasin, mida sa Helen kasutasid, sa rääkisid toredatest isadest ja siis olid need mitte toredat, kes olid võib-olla kuidagi vägivaldsed oma oma käitumises. Et minu küsimus siin on see, et kas see tore isa on, on kaitstud vägivalla poole kaldumise eest. Kuidas on need asjad, millest me täna räägime, omavahel seotud? No ma arvan, et igas inimeses on agressiivsus ja, ja see peabki olema, sest meil on ikkagi teatud impulsid ja, ja kes kasvõi see, et me peame olema valmis oma lapsi väga kriitilistes olukordades kaitsma, et see on tegelikult selleks, et meie järeltulijad jääksid ellu. Aga nüüd iseasi on see, et mis olukordades ja millal ma seda kasutan, seda agressiivsust. Et kas lihtsalt ma ei suuda seda kuidagi nagu ohjata, et ma lihtsalt lahmin ja, ja inimesed elavad hirmus, et see, see ei ole turvaline keskkond lapsele ja see ei ole turvaline nagu mitte kellelegi ja selle inimesele ka. Et kindlasti tal ei ole hea tunne, et ta niimoodi käivitub. Et ma arvan, et kui, kui on inimestel, nad ei pea olema emad ja isad või üleüldse on sellised impulsihood ja et ma ei suuda nagu kontrollida oma, muutun agressiivseks, näiteks et see on kuskilt pärit, et see ei ole lihtsalt niisamuti, et mõni ütleb, et ma olen sellisena sündinud ja võtke mind sellisena ja niisugune ma olen. Et tegelikult, et oleks hea minna teraapiasse ja analüüsida, sest sellest kõigest nagu teadlikuks saamine, et miks ma nii käitun, aitab mul nagu luua selle impulsi ja enda nagu käitumise vahele väikse pausi, et ma saan mõelda, et ma ei taha nii käituda, et ja seda saab ikkagi siis, kui ma olen teadlikuks saanud. Ma olen selle enda jaoks ära nagu analüüsinud ja mul on soov muutuda. Agressiivsus on, tuleb siis ilmselt, aga peaaegu ei valda olukorda, kui tal on hirm mingisuguses olukorras, kasvõi lapse kasvatamise juures, kui ta ei tule selle olukorraga toime, siis on väga lihtne minna agressiivse närvi, lihtsalt iseennast läbi kukkunud. Just nimelt on ühel hetkel see nagu hirm, noh seal ma ise tunnen, et kui ma lähen lapse pääl närvi väikse lapse peale, ma veel ei lähe. Aga sisu on nagu mul toimeda, tulemata selle olukorraga. Ma ei jaga matsu. Jah, aga see on ka seotud eneseregulatsiooniga, et see tähendab seda, et mul tekib see hirm ja, ja nüüd on see küsimus, et mis ma teen sel hetkel, kui mul on hirm, et kas mu psüühika on siis üleujutatud ja mu mõtlemisvõime täiesti kaob ja ma lihtsalt käib ja käitun või siis mul tekib hirm ja ma korraks nagu tean, et, et parem ma lähen nagu siit ruumist korraks eemale, ma hingan. Ma saan tagasi selle eneseregulatsiooni ja siis ma mõtlen, mida edasi teha, et, et seal peaks olema see väike nagu mõtlemise osa sees või liikuma sinnapoole, et ma saaksin korraks mõelda. Ta närvi läheb, igaüks ja hirmud on meil ka. Et lihtsalt iseasi on see, et kas ma pean olema agressiivne, et ma ei pea olema, et see on minu otsus. Olavi, kas sina oled sellises olukorras olnud, kus sa tunned, et sa pead tõesti seda lusikat tasku pistma? Ei, ei ole ma üldiselt, mul on kogu aeg taskus. Oled sa sõprade pealt midagi sellist näinud, et et keegi, kes tegeleb endaga, kellel võib-olla see kalduvused, ta tahab füüsiliselt karistada, et see tuleb lihtsalt tema sees. Nii me ei tunne elu, kui keegi karistab füüsiliselt, ega ta avalikult ei teesaak kõik aru, nagu et noh, tegemist on katkise inimesega, midagi sellist, et ma ei usu, ma ei tunne, aga sihukese inimesega nagu vihkaks oma lapsi nii palju, et nad peksaks neid näiteks niimoodi, et ma vaatan neile näkku, laadal on kõik normaalsed inimesed. Ei usu. Ma mäletan seda, et kui me vanaisa mind peaks, ma mäletan täpselt, mida ma mõtlesin sellel ajal mõned laused aga meeles on ja ma ei taha kunagi, et minu laps mõtleks minust niimoodi, mis laseb lihtsalt sure ära värk kõik, ma ei taha, et minu laps, laps nagu mõtleks minust niimoodi. Ma tahan, ma ei taha nagu, et olen vana inimene, kunagi laps läheb mööda, tuletab mulle meelde nagu niimoodi, et noh, kui lapseks muutun Alzheimeri ja nii edasi, eks ole. Ma ei taha nagu, et ta ei saa mulle ette heita, et ma ei ole võimudlikutele seda. Helen kas, kas sa näed ka seda, et kui peres on selline probleem, et näiteks isa on hädas oma impulsside kontrollimisega, et see võib olla seotud suhte dünaamikaga siis ema ja isa vahelise suhtega? Ma arvan, et kui see probleem on, siis üldiselt ta on ikka erinevates keskkondades, et see ei ole seotud ainult suhtega. Ma arvan, et ta võib olla ka ikkagi probleemsetest suhetes tööl või, või võib-olla siukest nagu impulsiivsus, võib-olla mingisuguses sellises koosviibimisolukorras sõprade vahel, et suhtes on pinged, aga igal pool on pinged, et miks ta peaks olema ainult nagu ühes keskkonnas, et ma ei arva nii. Ja samas ma ei kavatse ühtegi pinget alla suruda. Et kui ma tunnen nagu suhte sees, et miski asi Mil hõõrub nagu on ja ma ma ei plahvata, ma ei lähe raevu. Aga ma kõigepealt hääletama lahendan sedasama asja kohesele ära enne kui enne, kui neid asju koguneb nii palju, et ma ei mäleta, kus asi nagu hakkama sain. Ma ei, ma ei, ma ei saa edasi elada, ma ei ole seda probleemi ära lahendanud, selles mõttes ma võin ka häält tõsta, kui, kui mingit asja ei taheta kohe praegu sama ära lahendada. Enda jaoks on, ma tean. Ma tean oma vanast suhtest vanadest suhetest, et asjad, mida ei lahendata, ära kuhjuvad ja pärast on, pärast on selline halb asi suhtes, et keegi ei mäleta enam, kuskohast see asi nagu viltu läks. Et kuule, hakkame otsast peale leppima. Aga mida me keegi ei mäletagi asemel nii palju, mis on läinud nagu valesti, et praegu ma mõtlen küll praeguses suhteliselt, ma väga hoian oma suhet, ma väga tahan, see kestaks ja kui seal tuleb mingisugune mõra klapp, ilmutan kohe tegeleda sellega. Ikkagi elukogemus on midagi õpetanud. Natuke, mis ta, ega nüüd ma ikkagi elada ei oskaks, oskaks elada, siis ma oleks midagi juba tead, aga midagi ja eksinud eksinud teiste kohtade pealt muidugi eksinud. Helen on hästi ilusti raamatus kirjutanud, et laps uurib isa olemust alati ka ema kaudu. Mis tundega ema isa vaatab ja mida ema võib isast arvata? Kas sinu arvates on see paljude emade jaoks selline koht suhtes, kus, kus neil on natuke arenguruumi? Kindlasti jah, et. Kui ema ikkagi nagu niimoodi rahulolematult päevast päeva isa vaatab, siis poisslaps näiteks võibki mõelda, et et noh, need mehed on nõmedad ja, ja, ja mina olen ka tulevikus mees, mul on üks nõme mees tulevikus et läbi ema pilgu või siis tüdruk näiteks, et no et need mehed ongi siuksed saamatud, et milleks mulle meest vaja tulevikus on, tõenäoliselt ei ole vaja, onju, et kindlasti see soe pilt, see toetav pilk, et see oleks ka nagu lapsele nähtav. Ei ole nii, et et me teeme siin argielu asju, eks ole, ja tormame ühest kohast teise õpetame lapsi, eks ole, õhtul hilja, et koolitükid oleksid tehtud ja laps ei näegi seda soojust vanemate vahel, et tegelikult neil on ju see olemas, aga võib-olla ainult siis, kui nad lähevad kuskile reisile koos või teatrisse, et, et see peaks olema nähtav ja et laps näeb seda, et on tore olla pereisa ja, või on tore olla pereema. Aga mis siis teha, kui, kui mehe otsa, et justkui ongi kirjutatud, et ma ei suuda, ma ei õua, ärge tülitage mind ja naine kannabki siis oma õlgadel seda kogu seda, selle pere, argielu ja kohustuste raskust. Et kas sul on midagi nendele naistele soovitada, kes tunnevad niimoodi. Ja ma arvan, et mõnes mõttes. Sest noh, keegi ei taha olla selles positsioonis, et kindlasti on tal mõnes mõttes ka hea põhjus, miks ta on selles olukorras, nagu ta on. Et siin kindlasti aitab suhteteraapia pereteraapia, et saada see tasakaal tagasi. Sest kui kellelgi ongi näkku kirjutatud, et on halvasti ja ta tal on halb, siis midagi on ikkagi tasakaalust väljas. Mulle meenub üks väike mõte kilt Gunnar armalt ühes tema raamatust, kus ta ütleb, et tere, õnn on tema meelest naise käes ja naine peaks meest iga päev kuus korda kallistama. Võib-olla võib-olla see lahendab kõik probleemid? Kindlasti, kui see kallistus on siiras ja armastusest, siis kindlasti. Mul kohe ongi, ei võta väike salmike teie raamatust. Isa Joey tarvitsegi, liiga palju hoolt, piisab keegi kallistaks ja oleks tema poolt. Suur aitäh saatesse tulemast. Helen tartest pakina ja Olavi Ruitlane. Aitäh sulle, armas kuulaja. Sa kuulasid peresaadet, MINA, OLEN Merle Liivak, peresaate uus saatejuht, kellega sa kohtad vaheldumisi terapeut Katrin saali, Sauli ka meile võib kirjutada aadressil Peresaade ERE. Peresaateid saab vikerraadiost alati järelkuulata just siis, kui sul selleks sobiv aeg on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse. Siis on eetris Katrin saali, Saul, mina kohtun teiega kahe nädala pärast, seniks aga palju rõõmurikkaid hetki isadega. Hoidkem 11.