Tere, armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. Seni oled harjunud kuulama siin hoopis teist häält, jutte pisut teise nurga alt. Mina olen siin täiesti uus inimene, olen Merle Liivak, kolme lapse ema ja uue ajakirja EMA peatoimetaja, kes lisandus nüüd pereterapeut Katrin saali, Saulile pere saate teiseks saatejuhiks. On suur au ja vastutus astuda äärmiselt kogenud ja armastatud pereterapeudi kõrvale niivõrd suure kuulatavusega saadet vedama. Ja on suur õnn, et nii läks, sest lahendust oli vaja. Katrin saali nimelt mõistis hiljaaegu, et kui ta soovib oma põhitööd, milleks on nõustamine jätkata, vajab ta abi. Niisiis otsustas ta katsetada ühte oma elu põhiteesi. Küsi ja sulle antakse. Ja antigi. Mina olen hoopistükkis teise kandi inimene. Pereteemade juurde jõudsin, võib öelda täiesti ebaprofessionaalselt läbi selle, et seitse aastat tagasi sai minust ühtäkki pereinimene. Just nimelt äkki, sest ette valmistada end selleks ei osanud. Esimesed kuud tita kõrval möödusid pidevas hämmingus. Kasvasin emaks raginaga murdes piike oma vana minaga. Ühtäkki olin sunnitud pea iga minut ja seda tõesti ilma liialdusteta nihutama oma tähelepanu keset endast väljapoole. Ja avanes maailm, mis sisaldas märksa enam küsimusi kui vastuseid. Kõige šokeerivam oligi ehk see, kui palju vasturääkivusi kui palju vasturääkivaid, teese arusaamisi ja põhimõtteid selles eluvallas nagu laste kasvatamine, vanemaks olemine võib kohata. Ning et pole ühtki raamatut, inimest või muud hädapärast allikat, mis tooks sulle kandikul ette ainuõigeid vastuseid, olin mina, minu laps, minu elukaaslane ja küsimuste meri ja arglikud katsed otsida oma vastuseid, teha oma valikuid. Aga ainult nii sai alustada lapsevanemaks kasvamist, mida muud see laste kasvatamine on, kui iseenda kasvatamine oma rõõmudest ja ebaõnnestumistest, isegi läbikukkumistest sel käänulisel, aga võrratult inspireerivale eel kirjutasin aastaid kolumne ajakirja pere ja kodu. Mõni nädal tagasi aga käivitasin uue ajakirja, mille nimeks sai ema. See räägib uue aja emadusest ja õnnelikust lapsepõlvest. Need on kaks teemat, mis mind praeguses eluetapis tõesti vägagi kirglikult huvitavad. Ja need kaks elu tordilõiku võtan etega siin Peresaates jagasime Katrin saali Sauli ka teemat sõbralikult ära. Katrini vedada jäävad teemad, millega te igapäevaselt terapeudina toimetab ja mida saab kokku võtta täiskasvanute omavahelised suhted. Mina keskendun emaks ja isaks kasvamisele ning laste kasvatamisele moel, mis loob pinnase õnneliku inimese ja avali hingega isiksuse arenemisele. Saateid teeme vaheldumisi ühel nädalal Katrin saali, Saul ja teisel mina. Tänase saate teemaks on ekraanid ja terviklik kasvukeskkond. Mida ekraanid meiega teevad. Mis asi on kasvukeskkond? On see oluline asi, millele lapsevanemana mõelda, mis asi on terviklik haridus ja kasvukeskkond kuidas sobituvad sinna sisse ekraanid, mis meid ümbritsevad tänapäeval tõesti igal sammul kodus, tänaval, ostukeskuses, trollis kotis taskus. Kolme väikese lapse emana on minu jaoks igapäevane dilemma. Kui palju lasta lapsi ligi ekraanidele, kui vabalt lasta ekraanidel lapsi hoida ja kas vahel ekstreemsena tunduvad akrobaadid trikid, mida peab üks vanem lasteekraanist eemale hoidmiseks tänapäeval tegema, on ikka niiväga vajalikud. Ma olen kirjutanud sellel teemal. Niimoodi oli üks lugu, juhtus mõni kuu tagasi. Ühel ilusal juulikuu päeval asusin oma kolme lapsega Tallinnast Kuressaarde sõitma. Bussireisi pikkuseks lubati neli tundi ja juba sõidu esimestel minutitel hakkas kostuma multikaid, multikaid see ei meeldinud mulle üldse. Teadsin, et kui annan nüüd telefoni neile pihku, siis nad jäävadki seda alati bussi istudes nõudma. Niisiis otsustasin olla vapper ja teha reis läbi ekraani vabalt. Otsus tähendas seda, et selleks, et mu kolme kuni seitsmeaastased lapsed end surnuks igaveseks pidin nende jaoks lakkamatult kohal olema. Igav on, kütsid nad 11 üles, pistsin neile ette snäkke ja pakkusin innukalt välja, mida järgmiseks teha. Väiksed mänguautod asusid lendama riisiga, lettidel Kaleti sööridesse näksimise abil luua kujundeid. Näe pilv, oo mingi dinosaurus. Võtsime ette värvivihikut, lugesime anekdoodiraamatut, lahendasime sõnamänge, mis on koaala lemmikjook, koka koaala, aga mis on kuke lemmik kokakukk kukega ola, aga lambama mis paistsid parasjagu aknast kokamäe. Reisi lõpus kippus küll lapsukestel võhm otsa saama, Gyulasid ja vahetasid lakkamatult istekohti. Olin ise murdumise äärel, aga saime hakkama. Lõpuks tundsin end kui kolm ööpäevapostil olnud pioneerijuht. Tahtmatult tekkis, küsimus on säärane sõge vaev asja väärt. Ja siinkohal ongi ilus hetk juhatada sisse meie tänase saate külaline Liivika Simmul. Tema on Püha Johannese kooli direktor, Arvo Pärdi keskuse nõukogu liige ja tervikliku hariduse fondijuht, kes käivitas ja viis septembrikuus läbi ekraanivaba päeva kampaania. Tereliidika. Tere Merle Liiviga. Ma küsin küsimuse, mida sul on kindlasti palju küsitud septembrikuu jooksul, aga ikkagi, miks oli vaja teha? Ekraanivaba päeva see teema on õhus ja seda küsisid meilt otsesõnu vanemad kuna nad vajasid nii-öelda kooskõlakultuuri, et peredes on erinevad arusaamad, käsitlused just laste kasvades. Meil on kõige vanem klass praegu, kuuendas, järgmisel aastal ja nii edasi, ikka vanemad. Aga kui nad olid nooremad, siis oli kuidagi see kokkulepe lihtsam pidada. Vanemad rääkisid, et kui tuli lapsele külla klassivend siis mindi koos onni ehitama ja ei olnud kunagi sellist küsimust, et mida teha. Alati oli midagi sellist. Vahetut seiklusliku põnevat kõlab, eks ole, kohutavalt, aga nagu meie ajal vanasti. Aga siis, ja kui tuli keegi naaber või sugulane, oli samuti selge, mida teha, kohe istuti ekraani taha, et ühine mäng kuskil Playstation'i või konsooli taga või midagi sellist. Aga siis, kui lapsed kasvavad ja tundub, et, et nad on juba suured ja iseseisvad ja nii edasi. Et kuidas siis seda ühtlustada, et kuna ja kui palju ja nii edasi ja neid ühiseid arutelusid oli nii palju, et soovite siis see nii-öelda ametliku kooli siseauditooriumi ette tuua. Ja need arutelud toimusid aga et nendel oleks niisugune nagu põhi all. Me kogusime suve jooksul hästi meeldiva tiimiga väga palju argumente, et ennast harida ja ma võin öelda, et ma isiklikult võitsin sellest hästi palju sellisest teadlikkusest. See teadlikkus annab just nimelt rahu, et see ei ole nagu mitte mingisugune lahing, et midagi oleks rohkem, midagi oleks vähem, vaid selline kindel rahu sellest kuidas on õige, kuidas on, on kasulik. Ühesõnaga see vajadus oli ilmselge. Ja see teema oli õhus. Ja nüüd pärast sellist tegelikult põgusat kampaaniat, mis, nagu me lootsime, hakkab elama iseenda elu ja nii ju ka läks. Selgus, et see teema on väga paljude jaoks üliaktuaalne ja sellepärast võeti need nii argumendid kui nõuanded vastu nagu soojad saiad. Et inimesed tunnevad, et nad soovivad reguleerida enda kigi elu. Ja selge on see, et meil ei õnnestu seda teha kodus või koolis ainult laste juures vaid ikkagi saab ju kõik alguse täiskasvanutest. Et see üks terviklikkuse mõõde ongi see, et täiskasvanud ja lapsed on tervik. Nad ei saa meil olla. DigiMauglid. Nii et see oli kogukonnapõhine Katus, mida te tegite selleks, et ühtlustada mingisugust siis sellist väärtuste välja oma koolis ja kuna te pakkusite seda infot ka nagu laiemale grupile läbi selle, et sa käisid palju esinemas sellel teemal rääkimas, siis need, kes ka väljastpoolt huvi tundsid, tulid selle asjaga kaasa. Oo jaa, me oleme ju kõik seotud üks üks terviklikkuse ütleme dimensioone on see, et me oleme ühes paadis, et me ei taha mõelda, et meie ja teised või meiesugused ja teistsugused. Me oleme mõelnud nii, et mida rohkem meie praegustel õpilastel on nende tulevases ühiskonnas mõistlik ja meeldivaid põlvkonnakaaslasi, seda ilusam ja lihtsam on ju kõikide elu, see jah, me oleme seotud. Me oleme kõik selles mõttes mitte ühes võrgus vaid ka suuremas tähenduses just nimelt sellise nii-öelda seeneniidistiku ka ühendatud ja sellepärast igasugune väärtusväli ja infoväli on, on hea seda veidi loksutada, nii et ei oleks troppe ja sumbumisi ja ja, ja Tronda Tuleme tagasi selle pehme jutu juures selle juurde, mida me teame tegelikult läbi teaduse selle kohta, kuidas ekraanid, nutiseadmed meie ja meie laste elusid mõjutavad. Näiteks on nüüdseks tõestatud, et nutitelefonikasutus on seotud mitme psüühikahäire eriti depressiooni ärevusega ja mida rohkem aega lapsed nutiseadmetes veedavad, seda enam süvenevad neil aktiivsus- ja tähelepanuhäired ja ülestimuleeritud lapsed ei suuda enam raamatut lugeda, pikemaid silmast silma vestlusi pidada. Toon välja veel fakte, mida ma tean, et näiteks noorukitel, kellel on diagnoositud netisõltuvus, et neil on leitud märgatavalt vähem hallollust, mis vastutab planeerimise, otsustamise ning impulsside kontrollimise eest. Nende nägemine ja tundlikus hägustuvad, nad ei suuda näha adekvaatselt isegi muru värvi. Sest võrreldes arvutimängu Erkude toonidega võib see paista lihtsalt kahjas. Sõltlasel väheneb võime suhelda, ta ei suuda enam näoilmeid lugeda ega tunda empaatiat. Ja peale selle tekivad probleemid füüsilise tervisega ekraanid teadaolevalt rikuvad silmi ja kiirguse tõttu võib peituda oht ka ajule, eriti lapse arengujärgus ajule. Ja sagedased on seal muud siis füüsilised hädad nagu randme, kaelavalud ja, ja muidugi ka näiteks rasvumine, sellepärast et laps ei liigu piisavalt. Kas sul sellele infole on, on veel fakte lisada, mida me täna inimkonnana teame? Kraanide kohta ma võin tuua just ühe vahetu näite enne siia saatesse tulekut kohtusin ühe oma kolleegiga ühe päris suure ja väga hea koolijuhiga. Kes tõi näite ühest tüdrukust, kelle õpetamisega neile on suuri raskusi, kuna tal kujunes välja raskekujuline paanikahäire, mis tabab teda, eks ole, ootamatult justkui seletamatutel põhjust oli väga raskel kujul etena ja igasuguseid õpingud on, et mitte öelda katkestatud, siis siis vägagi häiritud. Ja selleks tema põhiideeks on tema välimus. Ta on kole, aga alguse sai see ühest sotsiaalvõrgustikust, kus varateismelised hindasid 11 ja seal tihtipeale eks ole, tulevad nii-öelda need kasvõi mingisugused päevamuljed või solvumised kanduvad sinna edasi ja läheb solvamiseks või kiusamiseks. Et tegelikult just tüdruk, kui ta on sotsiaalvõrgustikes toimuva tõttu väga haavatavad nii-öelda eluohtlikkuse määrani. Et siin on ju juhtumeid olnud, kus pere on kodus ja, ja on kõrvaltoast. Eks ole kõrgel korrusel akene avatud, kust laps on ennast alla heitnud ja kui minnakse vaatama, seal on ekraanile ongi ehk nii-öelda küberkiusamine vahetult näha, et laste, mõnikord otsused võivad olla väga spontaansed ja, ja fantaasiate tagajärgedega. Aga poiste puhul on siis see mängusõltuvus, kus hakatakse otsima eduelamust nii-öelda tegelikult ise selleks mitte pingutusi tehes ja, ja see sisemise mobiliseerimise jõud aina väheneb. Lisaks siis sellele, et need mängud tekitavad sõltuvust, on ka seal ju teada, et nii-öelda kommionud ei pea tuulisel tänava nurgal kaupa tegema, vaid mängivad laste mänge neile siis tegelikult pisikese raha eest lunastada vaid seal nii-öelda mänguatribuute pakkudes vastu, et see teatav sinisilmsus, see, mida me võidab, võib-olla proovime veidi kainestada ja mitte niivõrd palju halvustades kuidagi tehnoloogiat ja ja, ja mitte olles teadlik kõigist selle heast küljest kaugeltki mitte, et vaid seisame inimese eest ja kasvava inimese eest. Et see kõik peab olema tasakaalus ja see kõik peab olema kontaktis olulise täiskasvanuga. Tänapäeval koolid hakkavad väga varakult juba õpetama tegelikult teadlikkust ekraanide ja digiseadmete suhtes ja ka selles suhtes, et et mis puudutab suhteid, siis digimaailmas suhted muutuvad seal, et seal ei ole paljud sellised kaitsemüürid langevad seal, inimene käitub impulsiivselt, see on see, mida me täna teame ja, ja ka seetõttu räägitakse rohkem välja kui tavaelus seda silmast silma muidu teeks. Et sellepärast, sellepärast on lapsed väga haavatavad, aga see, mis sa praegu rääkisid, mõjub sellise ekstreemse näitena millega võib-olla paljud vanemad ennast kuidagi ei seosta. Aga kui me räägime sellises nagu universaalses keeles või, või kogemusele sina kui õpetaja, sina kui kooli direktor, mida sa näed niimoodi üldiselt laste käitumise muutumises, mis sind armeerib tõtt-öelda oma koolis me oleme suutnud selle elu ikkagi niimoodi korraldada, et see, mida me näeme, see teeb meid rõõmsaks ja õnnelikuks. Ma näen seda, kuidas lapsed mängivad, suhtlevad ja nagu öeldakse, et lasteaednikud kurdavad, et lapsed ei oska enam õuemänge mängida. Toas neil aega mängida ei ole, sest seal on õppetegevused järjest laps tuleb lasteaeda, võtab oma lelud välja ka juba algavad tunnid seal nüüd vahetult lasteaednike. Aga õueaeg justkui võiks olla vaba mänguaeg, aga seda enam ei osata. Sellepärast et laste elu on niivõrd üle organiseeritud ja õu. Tavaliselt tähendab, eks ole nagu sõitu ühest kohast teise. Et meie näeme mängu. Me näeme, kuidas lapsed mängivad ja müravad ja ajavad juttu ja räägivad omavahel. Ja see teeb õnnelikuks. Me olime õppeaasta lõpus perelaagris nagu iga õppeaasta lõpus ja kolm päeva näha, kuidas viienda klassi lapsed teavad kõiki neid vanu, häid rollimäng ja politseinike ja ja, ja agente ja need on tegelikult kõige arendavad mängud, kus võetakse vastutus, roll, kus harjutatakse igasuguseid kokkuleppeid ja reegleid. Et ütleme, see on pidu kooli inimese hinges, kui ta näeb lapsi vahetult ja oskuslikult rõõmsalt mängimas, suhtlemas. See kõlab pisut humoorikalt, et lastemäng on midagi, mille üle rõõmustada, mille nägemise üle rõõmustada. Kas see on siis nii eksootiline tänapäeval koolides lugesin uudist, et Ameerikasse perearstid kirjutavad erinevate psühhosomaatiliste hädadega lastevanematele retsepti peale vabamäng, et kui me ütleme, et mäng on lapse põhitegevus kuni koolini ja sealt edasi arengu psühholoogiliselt tuleb asemele õppimine, aga see mäng tegelikult jääb, ta ei kao kuhugi. Ja võib öelda, et kui laps mängib, siis on temaga tegelikult kõik hästi. Et kui me räägime ka, et tänapäeval iga lapsevanem peab olema oma lapsele psühhoterapeut, sellepärast et keskkond on toksiline päev, siis tegelikult võib öelda, et et kui vanem näeb oma last mängimas, siis ta võib öelda, et keskkond, mille ta on loonud kodus ongi teraapiline. Ma arvan, et mänguoskus seda peab ka õppima, seda ei osata ja selles peab arenema ja see on lapsele vajalik nagu õhk ja vesi ja leib, mis teeb meie keskkonna nyydoksiliseks. Mis on need elemendid. Me ise teeme täiskasvanutena ja ma arvan, et me oleme ise ärevad. Et me oleme. Sisimas see, et on pinged, kuidas keegi, igaühel on need omad nagu tugevused, niiga, kiusajad, kes seal lapse suhtes ülehoolitsev. Mis on üks väärkohtlemise liike, kes jätab hooletusse, aga muidugi number üks ja pärast seda on tükk tühja maad, on allikas. Mida nimetada ema ja isa omavahelised suhted. Et selle, see on kõige tähtsam tegelikult lapse jaoks. Me näeme tegelikult päris palju seda, kuidas võimekas ja tubli laps oma potentsiaalist kasutab. Ta on väga-väga vähe, tal ei jätku energiat, tema toimetulekusuutlikkus on napp palju vähem, kui talle fortuuna poolt on kaasa antud. Sellepärast et, et ta energia kinni vanematevaheliste vastuolude tõttu. See lihtsalt kiilub lapse kinni. Ja ta kuidagi tuleb toime sellisel madal madalal režiimil. Et need seosed on üsna üksühene. Ja kui siin nüüd lisada toos ekraane, kus kas suheldakse ekraanide vahendusel omavahel või, või need on kogu aeg kodus nii-öelda lahti diivaninurgal ja köögikapil ja toidulaual. Ja tundub, et kõik on enam-vähem rahulik, aga, aga lapsed on nende nähtamatute nabaniitidega ühendatud kõige vanemate vahel toimuv, aga kõik need pingeallikad käivad lastest läbi ja nende eneseregulatsioonivõime ei ole ju suuteline seda lahendama. Tänapäeval väga paljud lapsed kasvavad ka üksikvanematega. Kuidas te seda kommenteerida, et mis siin on nagu kõige tähtsamad, kui nüüd ema ja isa omavahel ju igapäevaselt läbi võib-olla ei käigi või kui käib, siis nad on ikkagi distantsil, et milline kasvukeskkond see lapse jaoks on? Ma ei ütle ühtegi kriitilist sõna, ma ei. Nagu ei ole võimeline arvustama kedagi tema eraelu põhjal. Ma olen sageli suur aspekte väga vaprate üksi kasvatajate suhtes aga ma oskan öelda, et on väga oluline, mida oma endisest kaaslasest mõeldakse ja kuidas temasse suhtutakse. Sest lapsed reageerivad täiesti automaatselt täiesti vältimatult. See on nagu loodusseadus ikkagi vanemate hoiakutele. Ja seal see sõda ei pruugi ju kesta enam kuidagi sõnalisel või füüsilisel kujul. Aga kui see kestab mentaalsel kujul ollakse üksteise suhtes arrogantselt, siis on see lapsele väga raske. Lisakoorem, räägime, koolikotid kaaluvad palju. Ja see on tõsi. Aga nähtamatud koolikotid on väga palju raskemad ja tõmbavad lapse maadligi. Ja siin on see ikkagi vanema sisemine töö, et me kõik oleme ekslikud. Oli mis oli, aga ütleme, see andeks andmine ja ikkagi seotuna ehkki võib-olla juba oma nii-öelda uued perekonnad, kooseksisteerimine. Et see lihtsalt nüüd on nii, Need, head suhted, seda ma olen näinud palju ja see on, on võimalik ja see ilus, kuidas igasugustes tingimustes, igasugustes suhterägastikus ikkagi on võimalik, et inimesed on omavahel sõbralikud ja hoolivad ja see saab olla nagu ju omalaadne kogukond. Meil on meie tsunft, meile on meie klann, et on olnud, mis on olnud, aga me toetame 11 ja me soovime üksteisele head. Ja, ja tegelikult see annab lastele väga-väga palju. Peresaade. Sina, kui tervikliku hariduse fondi juhtsult sobib Ki siia küsida, et ma aiman, et see terviklik haridus, terviklik kasvukeskkond sisaldab siis nii nähtavat kui nähtamatut, mis siis kas toetab või ei toeta last. Kas on võimalik võtta kokku ühe lausega, et mida see terviklik kasvukeskkond tähendab et ta arvestab isiksuse terviklikkust nagu sa ise ütlesid, nähtavat ja nähtamatut ihu hing ja vaim et kooli ülesanne on akadeemiline üldharidus. Aga enne kui üldse saab hakata õppima, peab olema seal allkasvatus, mis saab alguse enesekasvatusest ja laps õpib seda vanema enesekasvatusest. Me just koostasime paar päeva tagasi õpilase arenguvestluse vormi. Ja igal aastal lisanduvad uues klassis õpilastele veidi uuelaadsed. Küsimused, mis on tema jaoks justkui nagu uus tasand või toob midagi uut tema ellu esialgu võib-olla aimamisi, et see kõik ootab ees või nüüd on aeg juba hakata sellele mõtlema. Ja paar päeva tagasi panime uue küsimusena kuuenda klassi arenguvestluse vormi. Kuidas elab sinu süda? See kindlasti tekitab nendes esialgu ju hämmingut, aga üldse hakata seda tähele panema. Et mis seisundis ta on, mis selles toimub, kui palju sellel rahu, kui palju on torr, mis toob mulle rahu, see paneb mind Taaramlema, et see, mille poole me püüdleme on tunne iseennast. Eks ole, sajandit kehtinud õpetusse, et panna tähele, mis toimub minu sees minu ümber ja vot siis mina seal oma õpingutega oma suhetega, see lihtsalt on niivõrd kaunis, kuidas siis tekib see, mina tahan, mina suudan, mina soovin minu elu, mina ja teised. Et see Peab lapsest kõik hästi sügavalt läbi käima. Ja siis siis ta sirgub sellepärast, et see janu ja igatsus täiuse järele on tegelikult niivõrd tugev säänteks operee ütles, et et kui me tahame oma lapsele õpetada kalastamist kalapüüdmist, siis ei piisa ainult õnge kinkimisest vaid tuleb pärandada igatsus avamere piirituse järele. Enese ja laste kasvatamisega. Tekib ilus paralleel meie päikesemuusikapalaga, milleks on Arvo Pärdi lugu peegel peeglis. Armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas Liivika Simmul. Liivika, sa oled Arvo Pärdi keskuse nõukogu liige ja just kõlas Arvo Pärdi peegel peeglis lugu mis seostub hästi meie meie tänase teemaga, et mina ja teised laps ja vanem vastastikune peegeldamine. Lihtsalt huvi pärast küsin, et kas Arvo Pärt kas tema jaoks selline terviklik kasvukeskkond ja peegeldamine on sinu meelest ka teema, mis kuidagi oluline on? Ma täpselt ei tea, aga ma julgen päris kindlasti arvata, et jah, on et tal on ju siinsamas Vikerraadios salvestatud eluloo sarjas üks väga huvitav intervjuu, mille ta on andnud sügaval nõukogude ajal, kus ta räägib vastuseks hästi noh, praegu naljakana tundvale küsimusele, et kuidas ta mõistab progressi kunstis ta räägib ülimalt huvitavalt taandamisest, kõige taandamisest ühele. Et see üks eks ole, on ju ka terviklikkuse sünonüüm. Et kas või seesama, mis meie rääkisime, mis oli selle kampaania tagaplaan, et me kõik oleme üks sellepärast, kui sulle tundub, et on midagi, mis on siin ja praegu oluline sulle ja sinu lähedastele siis järelikult see võib trööstida või aidata edasi paljusid ja noh, seda me just tõendusena nägime. Aga tema nüüd maestro on meie koolile kinkinud oma yhe meloodia, mille ta kunagi kirjutas nukuteatrietendusele memme musi just selle nime all me kasutame seda ka koolis igapäevaselt. Nimelt iga päev kell kolm. Me koguneme tundide lõpus kõigi oma õpilaste ja õpetajatega uuesti kokku aatriumisse, kus me hommikul koos päeva oleme alustanud ja me laulame seal siis laulumemme, musi, need sõnad kirjutasime meie tema väga tähelepanelikku juhendamise abil mis iseenesest oli väga õpetlik. Ja ütleme, sügav kogemus, see nii-öelda miniatuurne kooste maistraga loomingu vallas. Aga vot siis, kui see laul on lauldud kolm salmi, siis tekib sinna ruumi, kus justkui koolipereliikmed on kõik koos. Selline siiruviiruline kirev päev on selja taga ja kohe algavad huviringid ja nii edasi, kõik läheb edasi. Ja vot seal keskel tekib vaikus. Kõigepealt tekkis sinna üldse täiesti spontaanselt, nii et me ei osanud seda üldse tahtagi. Tavaliselt ikka õpetaja, kui tunnis on vaja vaikust, siis ta oskab seda korraldada. Aga me ei tulnud selle peale, et lõpulaulu järel teks tekkinud täielik vaikus, kus on koos sajad inimesed ja oleks kuulda nõela kukkumist. Ja vot see tekkis. Ja me saime aru, missugune Antsion, kui tsiteerida, kas või pree tüssid, kes ütleb, et vaikus on loodusvara. Ja nüüd ma oskan seda oma loodusvara hoida, et nüüd me juba teame, et see peab seal olema, sest see, mida teeb vaikus Neil päevil see on hindamatu, see on hindamatu. Ja tegelikult me hommikul alustame vaikusega ja siis päevaga koos lõpetame. Et mingis mõttes. Maestro on öelnud, et vaikus mõistab meie kõigi üle kohut. Et võib-olla selline kord päeva jooksul kohtu järjest läbikäimine on vajalik, et see nii-öelda teraapiline protsess käivituks. Aga see on, see on vältimatult vajalik. Kas vaikuse ekraanid on omavahel pastandid? Pikas perspektiivis võib nii öelda küll. Miks? Sellepärast et kui sa selles vaikuses lähed sügavuti, tee sinna vaikusesse jootmine iseenesest ju on aeganõudev, piisab sellest vaikuse viivust, aga kes viljeleb seda, sellele muutub ta niivõrd magusaks ja hingamisega samaväärselt vajalikuks. Ja siis juba sa soovid ikkagi välistada. Selles mõttes on vaikus armukade. Et ega ta teisi ei salli, kuldvasikaid seal seal kõrval ei, ei salli, et see ongi võta või jäta. Et meie lihtsalt inimestena oleme võimelised ennast reguleerima nii et hundid söönud ja lambad terved, et kõike, eks ole, me kõik ju kasutame ekraane ja see on meie töö ja see teeb selle töö väga palju lihtsamaks ja efektiivsemaks. Aga ainult ühel jalal tabureti seisa, sellest räägitakse minu meelest palju praegu, et vaikust on liiga vähe inimeste elus. Nii suur kui ka väike vajab, on initsieeritud ka liikumine, vaikuseminutid, mis, mis topsis vaikusekoolidesse ja praktiseeritakse neid lastega. Aga mis, mis juhtub siis sinu arvates, kui lapsel ei ole vaikusehetki? Ja kui lapsel ei ole lihtsalt olemise hetki? Praeguses olukorras, kus ekraanid tõesti on kättesaadavad igal sammul, siis, siis see võib ju juhtuda. Ta on öeldud, et neidis aja suurim häda seisneb meelelises kodutuses. See, et meie meel rändab kogu aeg välisel aga nüüd on ta sootuks eksinud virtuaalreaalsusesse, ta on justkui sellest vahetust füüsilisest reaalsusest veel sammu läinud, kaugemale see tähendab, et me peame oskama teda tagasi kutsuda. Ja see meel meis rajaks tee meie südamesse. See nõuab harjutamist. Laps, kes ei tunneta vaikust, võib öelda, et elu suured eesmärgid jäävad tal väga raskesti kättesaadavaks, tal ei ole kontakti iseenda sügavama võib-olla sisemusega. Ja on üks väga huvitav vene psühholooguassilisenkovski, kes on loonud endaealiste iseärasuste arengupsühholoogia. Ja ta ütleb, et, et esimesel eluaastal vastsündinu imik ja kuni siis esimesest sünnipäevani üldse laps harjutab sellist kuidas nüüd öelda võimekust, mida vene keeles nimetatakse Smolvi ja see on niisugune palveline sisemine vaikus kus inimene on võimeline kohtuma nagu peeglist peeglisse peegelpeegliga. Ja, ja selleks me oleme näinud, kuidas väikesed lapsed, kui nad on rahuseisundis, kuidas nad võivad kaua jälgida enda sõõrani või puuoksa liikumist või mingisugust väikest objekti kaua-kaua, see on niisugune keskendunud silmitsemine, niisugune ülimalt tähelepanelik vaikelu. Ja mõnikord, kui ma näen kuskile, kus turvahällis lapsele on antud nutitelefoni kätte, ta vaataks sealt liikuvaid neid multikategelasi siis mõnikord olnud tahtmine ajada, aga ma saan aru, et ma teen asja siis hullemaks või või, või näiteks kui emad, kellel on noh, näiteks, eks ole ju palju sünnitusjärgset depressiooni otsivad lohutust samuti siis oma saatusekaaslastelt, kes neid kindlasti sellisel hetkel toetavad ja mõistavadki. Aga see niisugune vaikiv, üleni jäägitu pühendumine üksteisele sellepärast et selles vanuses lihtsalt tuleks hoida last süles ja teda silmitseda ja olla tänulik. Et need on nagu väga tähtsaks tegemised. Sõnades kõlab kõik väga hästi ja soovitused on imelised. Aga ise kolme lapse emana tean seda, et tema tihti on ise suhtlemisdefitsiidis ja digitehnoloogia kompenseerib seda imeliselt ja annab võimaluse suhelda paljudega korraga ja hoida ennast kursis teiste tegemistega läbi sotsiaalmeedia. Vahet vist ei olegi, et kas, kas sul on kõrval väike lapsuke imiku eas või, või suurem laps, et, et see kõik selline nagu keskkonna loomine algab sellest vanemast endast, et kuidas ta väärtustab oma aega, kas ta mõtestab oma tegevust või lähete lihtsalt kaasa sellega mida, mida näiteks tõesti digitehnoloogia meile pakub, et see on tänapäeval juba, see on pigem norm, et kui sa tahad sotsiaalmeediast kõrvale astuda, siis sa sisse astud normist välja. Noh, ilmselgelt on see niipidi, tänapäeval. Sellepärast ka sellest, et ma ei näe enam ka räägitakse nendest ohtudest. Aga mind huvitab ikkagi nüüd see praktiline pool et kuidas piirata, kui me teame, et ühelt poolt, et me ei saa võtta tehnoloogiat kui vaenlast tahame olla kursis asjadega, me peame olema maailma asjadega kursis. Ja kuidas piirata selle kasutust, kui läbivalt. Ja tegelikult, mis roll on ka koolis. Mind huvitab sina kui direktor. Kuidas olete teie reguleerinud ekraanikasutuse koolis? Meie kasutame koolis ekraane õppe eesmärkidel. Õpetajatel on enda kindlad ülesanded, mida nad soovivad, kas siis lastele anda, et neid õpetada või nad kasutavad mingi muu ülesande täitmiseks et see on üheselt reglementeeritud ja lastel on seda kerge aktsepteerida, kuigi me näeme, et septembrikuu pärast suvevaheaega kujutab endast nii mõnegi lapse jaoks võõrutuskuuri et see käsi ikkagi läheb sinna taskusse ja siis meie need tähelepanu juhtimised, leebed sellepärast, et see harjumuse jõud, et mitte öelda sõltuvus on ikkagi väga-väga suur. Aga kodukohta ma võin siis ise nelja lapse emana öelda midagi, mis võib-olla mind ennast aitab, et seesama ekraanivaba päev. Tegelikult on ka minu isiklik vajadus. Sest seda koolitegemist ma tajun eeskätt kui loomeprotsessi, eeskätt kui loomingut. Ja see infotulv selles on niivõrd intensiivne et ta kiiluks täiesti kinni, kui seal ei oleks sellist väljaastumist. Et ma ise praktiseerin just nimelt ühte ekraanivaba päeva nädalas, see on vajadus ja, ja teisalt mul ikkagi ka tõrge. Ja pigem ongi see, kui me rääkisime, et nii-öelda imiku eas on vajalik võtta aeg lihtsalt kontaktiks neile, kes meile tundub, et me peame olema kogu aeg ekstra vertsed või produktiivsed või efektiivsed. Et kuidas ma siis lihtsalt olen, et just kodus. Ma harjutan sellist asja nagu toimi toimimata. Et saada täpselt aru, mis, mis toimub meie perekonnas meie kodus ja kuskilt hakkab mul alati tekkima siis selline sügavam arusaamine selle kohta, mis toimub meie koolis, missugused protsessid, missugused dünaamikat, missugused etapid sellepärast, et koht, mis on loodud arengukeskkonnaks ja kas tõepoolest kõik arenevad ja neid kõiki on, eks ole, meie oleme ju väike kool, aga ikkagi neid mitu mitusada, siis seal sünnib niivõrd palju. Ja see kõik kujutab endast ühte sellist võimsat vaatemängu. Aga et seda näha, siis seda suurt ekraani me peame astuma sammu tagasi. Vähemalt kord nädalas. Ma teen ettepaneku Liivika kuulata praegu siia vahele sinu enda välja pakutud lugu Mari Jürjens i paradiisi. Kallistan päikest, suude. Imetlen oma eesti väed väikest. Läksidki veendumus seda ellu ei eksinud praalida, sest mu hiline käsi, Allawi päästja kui elu andagi. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul külas Liivika Simmul, kellega me räägime ekraanidest ja terviklikust kasvukeskkonnast ja pärast vari, ülenzi lugu, mille nimeks on paradiis ja mis räägib maapealsest paradiisist. Tahakski Liivika sinu käest küsida, et milline see maapealne paradiis meil siis. Selles tervikliku kasvukeskkonna mõttes võiks olla, et mis on need lihtsad asjad, mida me saame teha. Me saame seda lihtsat igapäevast elu elada nii, et laps saaks võimalikult palju isiklikke headuse kogemusi. Ja need tegelikult vaktsineerivad teda siis nii isikliku kui anonüümse põrgu vastu. Meie kõigi kätes on siis luua üht või teist või mingisuguseid varjundeid seal vahepeal. Aga lapsepõlve on see, kus laps seda kogub, justkui kollektsioneerib ja mõned lapsed, kes seda nõuavad tungivalt ja on justkui mõned lapsed, kes on alla andnud ja neile on vaja seda siis Kuda, ise märgates aga isiklikud headuse kogemused ja selle järele on lastel suurem nälg ja janu kui mistahes maiuspalade järele. Ja siis ühel hetkel need hakkavad elama nii-öelda oma elu, laps hakkab seda ise välja kiirgama, ta hakkab ise oma keskkonda looma, et hakkab ise reageerima vastavalt sellele, mis on tema sügavalt isiklik kogemus. Ja kui sealt siis tekivad, ütleme, et kui me näeme inimest võitlemas, kes me kõik tegelikult ju viibime iga päev teatavasse nii-öelda hea ja kurja vahelises võitluses. Kui me näeme last valimas head juurde loomas head ja viimselt vabatahtlikult ima meeldetuletused või suunamised juhendamiseta seda tegemas siis, siis see on paradiis. Minul lapsevanemana tekib kohe küsimus, et kuidas headusega saada lapsi õhtul voodisse? Ma arvan, et hea rutiin on meie kõigi suur sõber. Et meil on selge, korrastatud päevakava, koolilapsevanem teisiti ei saa. Ühesõnaga me kõik suurte hipide ja paheemiastena Soest laekuma sinna kooli. Me oleme nagu väga segaduses, kui me peame ennast kokku korjama ikkagi sellisesse korrastatud ellu et päevakava meid endid aitavad. Kui me mõtestame jällegi seda une piisavuse tähtsust selle mõju tervisele ja, ja akadeemilisele toimetulekule ja üldse kognitiivsele arengule, siis siis nagu annab jõu jällegi nii et kui me oleme vanematena päev otsa olnud töö juures nagu igati tublid inimesed, siis alati tuleb jätta üks portsjon energia kogust õhtuks koju. Ja see on raske. Aga see on võimalik, sellepärast et tegelikult meil on neid energiakoguseid siiski käeulatuses suhteliselt piiramatult. Me lihtsalt ei ole nendest teadlikud, aga Need on meil olemas ja iga laps sündides toob kaasa täiesti absoluutselt paraja koguse iseenda jaoks, seda me lihtsalt ei tohi seda ise vahetada, peenrahaks ja kulutada ära kuskile mujale. Sa mõtled väga palju terviklikule haridusele, kas on näiteks kolm lihtsat nõuannet või soovitust, mida sa teie koolikogemusel julgen soovitada ka teistele koolidele? Esiteks on hea panna paika prioriteedid, mis on pealisülesanne, mis on kõige tähtsam ja juba see avab, mis on siis kooli pealisülesanne ja näiteks või sama on ka kodus, see annab, eks ole, nii-öelda energiat nii-öelda teadlikkus siis, teiseks on hea näha inimest, kõik ained ja teemad ja muud eesmärgid ju on mõeldud teenima inimest, mitte inimene, neid. Et kõigepealt elu oma spontaanset asjaoludega, inimene oma vajadustega oma iluga. Ja, ja kolmandaks võib-olla mõtleksin suhe, see, mis kõik seob tervikuks, on suhe. Meid takistab distantseeritus või teatav selline rollikäitumine või, või niisugune mitte üksteise nagu seotud olemisena nägemine. Et see, kui me tunneme, et me oleme tervik või nagu meie, ütleme minul endal minu elu, see laps siin on minu elu, kui ta läheb tal hästi, läheb mul hästi. Kui tal läheb halvasti, siis läheb mulle halvasti ja siis see paneb liikuma ja see, mis toimub nii-öelda peeglitel peeglis või ütleme, palgest palgesse sisse saavad alguse juba sellised väikesed haridusimed. Aitäh sulle, Liivika, mõtlemisainet jagub ka järgmisteks päevadeks meile kõigile. Ja aitäh Sulle, armas kuulaja. Sa kuulasid peresaadet. Täna oli saatekülaliseks Liivika Simmul ja mina olen Merle Liivak peresaate uus saatejuht. Kellega sa hakkad kohtuma vaheldumisi terapeut Katrin saali Sauli ka? Meile võib kirjutada aadressil peresaade ät. ERE peresaateid saab vikerraadiost alati järelkuulata just siis, kui sul selleks sobiv hetk on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse. Siis on eetris Katrin saali, Saul, mina kohtun teiega kahe nädala pärast. Seniks aga ilusat. Tervikliku Elu hoidkem 11.