Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Minu arvates on interdistsiplinaarsus põnev. Lihtsas keeles tähendab interdistsiplinaarsus seda, kuidas erinevaid ainevaldkondi saab omavahel põimida ja kuidas ühes valdkonnas sõnastatud teadmist võib rakendada teises valdkonnas. Peresuhete mõistmiseks võib vabalt kasutada teiste distsipliinide tarku mõtteid ja võtteid. Näiteks meeldib mulle tuua suhete puhul analoogiat matemaatikast. Miinusmärk sulu ees muudab märgi suluses. Matemaatikas on miinus tugevam kui pluss. Suhetes samamoodi miinus märg suhte ees muudab märki suhte sees. Ehk siis, kui üks partneritest ei taha enam koos olla Jaan meelestatud partneri suhtes miinusmärgiliselt siis ükskõik kui palju, teine aga tahaks jooma plussmärgi väljendaks miinuse peale. Suhteks on vaja kahte plussi. Pluss üks ja miinus üks teeb kokku nulli. Või kui vaadata füüsika suunas, siis seal on ka üks tore vanem oomi seadus. See määrab kindlaks vooluahelas pinge, voolutugevuse ja takistuse seose. Sellest seadusest lähtub, et mida suurem on takistus, seda suurem on vooluahelas pinge. Kanname selle seaduse inimsuhetesse üle ja sealgi on sarnane tendents. Mida suurem on takistus kahe armastaja vahel, et nad ei saa koos olla, seda rohkem on nende vahel särtsu. Või kõrvalsuhtesaates juba toodud näide keemiast, kus katalüsaator kiirendab ja inhibiitor aeglustab mingit protsessi. Kõrvalsuhe täidab sageli põhisuhte osas keemilise protsessi toimet. Kõrvalsuhe võib kiirendada või siis hoopis pidurdada põhisuhte lagunemist. Tänases saates uurin, mida me ärimaailmast ja juhtimisteooriast saame suhete maailma üle kanda. Kuidas kasutada juhtimisoskusi koduses elus? Mu tänane vestluskaaslane on üks pere, saab kuulajate poolt armastatumaid, külalisi. Pereterapeut, kirjastaja ja juhtimiskoolitaja Tiit Kõnnusaar. Tere, Tiit küll üle. Kui palju sa kasutad terapeudi teadmisi juhtimiskoolitustel juhtimistarkusi teraapiat tehes ja peresid nõustades. Jah, need on kaks omavahel ikka nii lähedalt seotud valdkonda. Et raske on neid eraldi hoida, eriti kui mõlemat asja on vaja teha, ehk siis on vaja vahepeal ja juhtimiskoolitusi minul ja, ja vahel töötan peredega. Ma arvan, et juba see esimene seost tuleb väga selgelt välja, kui vaadata seda juhi tööst, sõltub tegelikult kõigi tema alluvate või tema meeskonnas töötavate inimeste heaolu ja sellest tulenevalt nendega kodune elu ka. Et kui töö juures närviline õhkkond, asjad ei suju, tööülesanded pole selge, et probleeme on palju, siis kodune elu ei saa ka olla väga rahulik. Nii et heast juhtimisest sõltub päris palju. Aga et kui nüüd spetsiifilisemaks, siis töötades peredega ja töötades juhtidega, siis inimesed tunduvad hoidvat nagu neid juhtimise ja ja pered elutarkusi oma peas erinevates kohtades ja et koju tulles võetakse välja need kodused tarkused ja tööle minnes võetakse välja need asjad, mis on õpitud siis kas kuskil koolitustel või, või oma töös omandatud ja kuidagi seda ühendust. Tihti on väga raske leida nende vahel, et võib öelda, et mõnes mõttes on meil nagu oskused olemas selleks, et lahendada paljusid probleeme kodus. Need oskused on omandatud juba töösituatsioonides, aga meie nagu ei kasuta neid. Ja see põhjus ilmselt on selles, et, et perele, siis me kasutame ikkagi neid mustreid, mida me oleme kogenud enda lapsepõlves. Et me oleme rohkem intuitiivsed oma oma pereelus ja töös, kasutame justkui rohkem õpitud. No minu arust mõtlengi spontaansuse intuid, kiisus millele tihti nagu viidatakse, kui öeldakse, et noh, ei ole mõtet õppida mingisugust peresuhete hoidmist, et see peab olema ikka spontaanne, intuitiivne see on üks suuremaid eksiarvamusi, ma arvan, sellepärast spontaansus on tegelikult see, mida me oleme näinud lapsepõlves, kuidas on meid kasvatatud, kuidas me oleme näinud, kuidas meie peres asjad käivad ja siis, kui me kasvame suureks, siis me arvame, et nüüd ma käituma spontaanselt ja intuitiivselt, siis ma tegelikult valin neid samu mustreid. Aga. Näiline spontaansus tegelikult on kordus. Ega meil ei ole ju kuskilt võtta neid, me ei mõtle ise välja neid mustreid, seda näitab kõige paremini minu arust see kui abitud. Me oleme nutiseadmete ka ümberkäimisel ja laste kasvatamisel, mis puudutavad nutiseadmetega ümberkäimist, sest seal meil pole mitte kuskilt võtta seda, kust, mis me lapsepõlves oleme saanud. Ja seal nagu intuitiivse spontaansus järsku kadunud ja puudub, muudes asjades on olemas, aga probleem tekib tihti selles, et keskkond on muutunud sellel ajal, kui meie üles kasvasime, sellel ajal olid täiesti ühed keskkonnatingimused, olid ootused, eks ju, kasvatusele laps pidi olema, eks ju, sõnakuulelik ja võimalikult vaikne tähelepandamatu tegema ära kõik asjad, eks ju, suhtes pidi olema ka, tegeleti peamiselt ellujäämisega sellega, et, et oma pere ära toita ja et oleks toit laual, et oleks töö, kõigil inimesed terved, eks ju. See oli peamine. Praegu nõutakse kvaliteeti kõiges. Ja praegu nõutakse, et suhe on ju emotsionaalne liit, kui vanasti oli siiski rohkem pragmaatiline logistiline liit siis tänasel päeval ta kindlasti muidugi on pragmaatiline logistiline liit endiselt, aga suhtele on nii suured nõudmised. Krister prill räägib sellest väga toredasti, ta ütleb, et see, mida varem pakkus terve küla inimesele, see toodetakse nüüd partnerilt, toodetakse majanduslikku turvalisust, emotsionaalset turvalisust. Sa pead olema kõige parem sõber, seda ta inspireeri ja sa pead olema kolleeg, sa pead olema, eks ju, armuke, sa pead olema hea lapsevanem, eks ju. Seda tegema täiuslikkust. Et need nõudmised on kasvanud oluliselt suuremaks ja seda oodatakse ühelt inimeselt. Külakogukonna põhimõtteliselt me saame veel laiendada ka sinna, et kui vanasti selles samas külakogukonnas oli üks laps, siis tema jaoks oli umbes viis täiskasvanut, kes tal silma peal hoidsid kaski tädid, onud, vanaemad või vanemad õed-vennad tänasel päeval on tihti ju peab sellega hakkama saama üksainus kodus olev vanem. Ja vähe sellest, kui laps siis hästi väike laps läheb lasteaeda, siis lasteaedades on ju mingi normete, viie lapse peale peab olema üks täiskasvanud nagu pöördvõrdelised, need arvud, mis olid vanasti Jah, ja siinselt põhjustabki seda, et meie tegelikult seda spontaansust iga kord rakendada ei saa, et et see spontaansus või need mudelid ja mustrid, mida me oleme näinud lapsepõlves, et need ei ole rakendatavad ja siinkohal tulebki nagu väga kasuks see, mida me oleme siis omandanud inimeste mõjutamisel, sest inimestega ümberkäimine, inimeste kohtlemine nii, et nad tunneks, et nad on väärtustatud ja olulised ja tähtsad. Neid oskuseid omandatakse väga palju just nimelt töökeskkonnas ja läbi töökoolituste. Täpselt samamoodi omandatakse väga palju juhtimisoskusi näiteks lapsevanemate koolitusel. Et Gordoni perekool on üks selline, kus, kus koolitatakse ju täpselt samasuguseid oskusi, mida koolitatakse juhtidele toomas. Gordonile on isegi eesti keeles ilmunud kaks raamatut, tõhus juht. 2003. aastal ja tark lapsevanem mis mõlemad sisult üsna sarnased, ainult näited on erinevad. Et kordoni efektiivses treening oligi mõeldud algselt, et juhtidele ja lapsevanematele, et kuidas olla efektiivne selles, mida sa teed oskused olid üsna sarnased, no näiteks baasoskused aktiivne kuulamine siis see oskus, mille abil saab aidata teisel tema probleemidega toime tulla. Abistamisoskus kõige põhilisem või piiride seadmise oskus, sama oluline on see juhi töös kui ka kui ka lapsevanemana vastupanu toimetuleku oskus. Kordan, nimetab seda käiguvahetuseks juhtimises, nimetatakse vastupanuga toimetulekuoskuseks, kuidas toimetada ja hakkama saada siis sellistes olukordades, kus teine mingil põhjusel ei ole valmis tegema seda asja, mida ta peaks tegema või mida ta võiks teha või mis oleks kõigile kasulikum või vajalikum, võidab, olen nõus muutusega näiteks et siis tekib vastupanu ja siis Gordonile on, on see selleks otstarbeks siis käiguvahetuse tehnika, mida ta kasutab, ja juhtimises on tehnikad täpselt samamoodi olemas, kasutusel ka. Me peame kõigepealt vanematena määratlema, et me oleme oma perekonnasüsteem juhid et mitte siin ei ole kõik isevoolu teed, kus võib-olla kõigil on ka võrdselt õigusi ja võrdselt kohustusi. Nii nagu üheski töökollektiivis ei saa kunagi olla, et kõik on kuidagimoodi võrdsed, seal on hierarhiline erinevus. Et see, kes on juht, on kõrgemal ja tal on sellega seoses rohkem vastutust, aga ka rohkem otsustusõigusi samamoodi perekonnas juhi arukusest sõltub, kas ta kurnab end paljude kohustustega ära või ta suudab neile vaatamata hoida oma sisemaailma siiski helge ja füüsilised ja terve. Sest et kui neid kohustusi on liiga palju, nii juhil kui vanemal, on tulemus ikkagi stress, kurnatus ja ühel hetkel kannatab füüsiline tervis. Ja oluline on ära öelda siiski see, et, et vanemad võiksid ennast määratleda kui süsteemi juhti, mitte see, siis, kes süsteemile järele lohisevad sinna suunas, kus see süsteem parajasti vabavoolu energias minemas on, kuigi mingis mõttes elus muidugi kõik asjad lähevad tegelikult nii nagu elu tahad, et ega meie ei suuda kontrollida elu, elu on nii palju suurem kui meie. Aga ikkagi mingi mingi näiline tunnetus sellest, et me vähemalt juhime, vähemalt püüame juhtida oma perekonnasüsteemi, võiks olla. See on vist oluline hea, et vanemad suudaksid olla nagu sellised visioonihoidjad ja loojad ja mitte nagu tegeleda ainult tulekahjudega ja probleemide lahendamisega, vaid vaid siis suudaksid ka mõelda selle peale, et, et kuidas see pere üldse, mis suunas, see peaks edasi liikuma, edasi, arenema, edasi kasvama, et see, millega ma töötan juhtidega, ma arvan, ühepalju kui vanematega või siis paaridega on vastutuse teema, vastutuse teema just sellest aspektist, et kui palju siis kas siis juht või lapsevanem võtab vastutust ja kui palju ta jätab vastutust teisele poolele. Et kui palju ta on näiteks siis reageerija näiteks, nagu ka tuletõrjujad ta lihtsalt lahendab ainult probleeme. Põhiline asi ilmselt ongi lahenduste väljapakkumine mida vanemad kui ka juhid kipuvad tegema oma rullist hästi palju vanem tajub, et tema on tark ja ta peab olema see, kes pakub lahendusi ja kes teab neid lahendusi ja vastutab selle eest, et asjad saaks lahendatud. Juhtunud täpselt sama asja enda rollist. Ja tulemuseks on see, et nagu sa ütlesid, et mõlemad tegelikult võtavad endale liiga suure kohustuse lisaks sellele nad et nad ise väsivad lisaks sellele nad pärsivad tegelikult ka siis kas laste või alluvate arengut et pakkuda välja enda lahendusi, selle lahendusega käib alati kaasas õige subtiiter, et sa ise ju ei oska. Ja kui ma pidevalt pakun välja teisele lahendusi, siis, siis selle tulemus on see, et, et inimesed ei hakka enam ise mõtlema. Toimub selline protsess, kus, mida rohkem vanem pakub lahendusi, seda vähem laps ise mõtleb või mida rohkem juht pakub lahendusi, seda vähem alluvici hakkab mõtlema. Ja sellest hoidumiseks on hästi oluline teadvustada, et kellel on vastutus ja mis on tegelikult juhi roll. Juhi roll on siin hästi defineeritud, vanema roll on vähem ära defineeritud. Juhi rolli puhul öeldakse väga selgelt, et juhi ülesanne ei ole lahendada probleeme, vaid juhi ülesanne on tagada probleemide lahendamine. Siin on väga suur erinevus. Vanema puhul saab tuua täpselt samasuguse paralleeli, et vanema ülesanne ei ole lahendada probleem, vaid vanema ülesanne on samamoodi tagada see, et need probleemid või konfliktid laheneksid. Ja selle käigus on vanemal kulga juhil tegelikult täpselt samasugune ülesanne. Ta ja aidata siis kas lapsel või halval toime tulla selle fraktsiooniga, mis teil tekib selles olukorras. Ja ma arvan, et see on see oskus, mis mis pigem aitab inimestel areneda. Kui ma loon sellise keskkonna, aitan teisel frustratsiooni toime tulla, küsinud, kuidas sina seda probleemi näed, mida sa mõtled, kuidas sa selle lahendusi näed, söitab luusel käivituda, eks ju, see aitab võtta vastutust, see aitab iseseisvuma ennast tunda, aitab tunda ennast olulise mõne kaovad ära kõik need probleemid, et kuidas ma teda motiveerinud seda tegema või toda tegema. Siin ilmselt tekib ka küsimus sellest, kas on juht autoritaarne. Kas ta väga selgelt annab kätte käsulauad, niimoodi peab asja lahendama ja ainult niimoodi on tema nägemus, mis on vana ajamudel. Või siis ongi isevoolu teed, eks ole, et kus nagu ei anta mingeid juhtnööre. Käsulauda ja see on hästi oluline küll, et mismoodi me siis mõtleme sellest, et kuidas peret juhitakse või kuidas organisatsiooni juhitakse. Et on täiesti selge, et neid stiile on erinevaid ja, ja need võimul põhinevaid stiilid ikkagi tegelevad hästi palju sellele küsimusele, et kuidas neid inimesi motiveerida mis nõuab tegelikult palju rohkem energiat kui see kui teine käsitlus, kus me pigem toetame iseseisvust. Et seal me pigem aitame sellel loomusel areneda, loome selle keskkonna, kus lahendused saavad tekkida ja seal ei ole seda motivatsiooni küsimust üldse, sest inimesed, kui nad tegelevad enda lahendustega mõtlevad ise lahendusi välja püüavad seda ellu viia, siis seal on see motivatsioon, siis on juba iseenesest olemas. Et see on üks selliseid baasilisemaid asja, ma arvan, nii peresuhetes kui ka kui ka juhtimises. Et meil oleks kõigil justkui üks eesmärk, mida me tahaksime ära teha või saavutada ja kõik perekonna või siis me võime isegi sellest rääkida, mitte isegi nii perekonnast ja töökeskkonnas, lihtsalt kui süsteemist. Et kõik süsteemi liikmed on kokku leppinud mingisuguses kas siis lühiajalises või pikemaajalises eesmärgis ja strateegias ja siis mõeldakse välja siis taktikalisi lahendusi, kuidas, kuidas siis seda pikemaajalist strateegiat ellu viia, nii et igaüks vastab vastavalt oma loovusele mingisuguse oma lõigukese eest ja siin on just eriti põnev vaadata, kuidas just nagu nende kanavanemad muidugi rohkem teame sõna kanaema kui kanaisa, aga ju neid kanaisasid, eksisteerib ka piisavalt palju, kes tahavad olla, on paremad kui piisavalt head vanemad ja just ära määratleda kõik mis peab tegema ja ühtlasi ka teevad ise kõik ära, et sellest ei räägita eriti palju, et ka see liigne aitamine ja liighooli See on üks väärkohtlemise vorme. Jah, võib-olla võiks mõelda niimoodi, et kui vanemad mõtlevad liiga palju, siis lapsed hakkavad mõtlema palju vähem, sellepärast et vanemad mõtlevad nende eest kõik lahendused välja, piltlikult öeldes, et mida rohkem sa inimest sülest asid, seda nõrgemaks tema jalad jäävad? Täpselt samuti on, ma arvan ka mõtlemise ideede genereerimise ka, et mida rohkem vanemad enda peale võtavad, seda vähem initsiatiivi lapsed üles näitavad ja siis ühel hetkel me olemegi olukorras, kus kus 16 aastani tähendab ma peaaegu mingit initsiatiivi üles mitte millestki, sest talle on kõik kogu aeg olnud terve elu ette kirjutatud, kuidas, kuidas midagi teha ja siis tuleb see küsimus motivatsioonist. Et aga see motivatsioon on ka omaette huvitav teema üldse juhtimises kui ka pereelus. Ja võib-olla siin on üks selline tore näide, olles hilisest hiljutisest ajast, kui, kui minu juurde tuli üks mees koos oma naisega, seekord siis oli mees, kes tegelikult nagu tahtis seda kohtumist. Ja tema probleem oli selles, et et tema tundis, et naine ei mõista tema panust, prällu tegemist, tulin juba neljakümnendates perega, mees töötas ühel väga korralikul ametikohal suures ettevõttes, naine, riigiametnik ja ja neil oli nagu elu tundus olevat täiesti korras, et neil oli nagu kõik kõik nagu peab, et tuli, uus ilus maja, olid autod, raha oli piisavalt, käidi reisidel, aga mees ütleb, et tema naine ikka kurdab, et et nagu Sa ei panusta pereellu, et ma õpin praegu, ütleb mees, käin, eks ju koolis selleks, et saada veel paremaks, et kindlustada endale veel parem töökoht, ma töötan, eks ju, 10 12 tundi päevas, et nagu perele pakkuda kõike seda, mida, mida nad vajavad, onju. Aga et rahulolu ikkagi ei ole. Ja seekord oli huvitav see, et, et see selgus meie jaoks tekkis hästi lihtsalt kui me toome selle paralleeli. Et kuidas ta ärielus samasugust situatsiooni oleks lahendanud. Et kui ta mõistis seda, et et on koolis õppinud Herzbergi kahe faktori teooriat, millest ma võin kohe rääkida natukene vähemalt siis ta sai aru, tegelikult sellest tõesti sellest ei piisa. Ei piisa motivatsiooni tekkeks sellest, et ta pakub eksju, kodu ja raha ja autot ja ja veel muud sorti turvalisust. Et teine pool oleks rahul ja tunneksid nagu pereelu läheb väga hästi ja kõik on väga motiveeritud. Ja mida mina ülettidelgi teooria ütleb, siis Hertz põrk. Viiekümnendatel väga teraselt märkas uurides organisatsioon, et igas organisatsioonis on kahte sorti faktoreid, mis. Need on siis staatus, et millises ameti, millisel ametikohal sa oled, kas sa liigud seal üles või kuidas naudi, kui kiiresti on ju turvalisus, töökeskkond see, et oleks soe ja valge ja ja et mul oleks töövahendid olemas ja ja et mul oleks õiglane palk, et ma saaks üldse palka, et oleks õiglane palgatõus sõltuvalt inflatsioonist, et oleks puhkus, et oleks muud lisasoodustused. Tema leidis, et need on hügieenifaktorid, ehk et nende puudumine D motiveerib, võtab motivatsiooni ära. Aga see, kui nemad olemas on, siis on motivatsioon piltlikult öeldes nagu nullis või et on võimalik, et see motivatsioon hakkab tekkima, et iseenesest rohkem palka ei suurenda, motivatsiooni paremini töötada või rohkem paremaid töövahendeid ei suurenda motivatsiooni paremini paremini töötada või teeb seda hästi lühiajaliselt. Palga puhul öeldakse, et kolm kuud palgatõusu mõju kehtib, et siis motivatsioon läheb ikkagi samasse kohta tagasi. Ja lisaks sellele on olemas motivatsioonifaktorid on olemas, eks ju. Meeskonnatunne. Et ma tunnen, et ma saan sellelt meeskonnalt toetust. Tore, et mulle oluline selle organisatsiooni ja meeskonna jaoks minna kaasatud otsustesse, mind tunnustatakse, et mul on iseseisvus ja vastutamis võimalus oma asjade eest. Et ma saan teha midagi tähenduslikku, et ma saan mingeid huvitavaid väljakutseid töö juures, mis võimaldavad midagi uut õppida ja need motivatsioonifaktorid on need, mis tekitavad motivatsiooni. Helstega ütlesite, hügieeni faktorite puudumine põhjustab rahulolematust, nende hulga suurenemine ei põhjusta nagu mingil määral motivatsiooni kasvu. Kui see mees seal teraapiaseansi ajal tal see meelde tuli, siis ta järsku sai aru, et noh, tegelikult see, mida ta pakub, on need hügieeni faktorite, pakub, eksju sooja, ilusat maja tuttraha, eks ju, sissetulekut toita, turvalisust seda kõikide pakub, aga motivatsioon tõesti tekib sellest, et hakatakse midagi koos tegema, hakatakse kuus asju, otsustama hakatakse koos loomavisiooni, kuhu liigutakse, on mingisuguseid väljakutseid, igaüks tunneb, panustab, on oluline toodet, on oluline, et see kõik on nagu see, see osa, mis alles tekitab seda motivatsiooni koos elada või, või tekitab tegelikult tunde, et, et kõik on hästi. Ja kuidas sellest erinevusest aru siis kihvt oli veel see, et, et ta kohe hakkas tooma paralleele ka teistest valdkondadest juhtimises, kus ta siis nagu hästi koolitatud juhina, kus ta teadis väga hästi kuidasmoodi, need asjad juhtimiskäivad, et aga kas ma võiks seda ka kodus rakendada, näiteks võiks ka siis vastupanuga tegeleda, muutuste juhtimisega, tegeleda kodus samamoodi ja tõepoolest, nii ongi, neid, neid oskusi on võimalik rakendada ka ja, ja väga tõhusalt ja väga edukalt ka pereelus. Aga et kuni nüüd seoseid ei ole loodud, siis, siis kuidagi need jäävad nagu hästi eraldi ja siin tuleb interdistsiplinaarsem teema, ma arvan, hästi päevakorda. Ta ainult siis nende materiaalsete hüvede tõstmisest enam selles süsteemis muutust positiivsuse suunas ei tulnud, et oli vaja tegelikult panna nad tööle ka meeskonnana. Ja hügieenifaktorid olid täidetud, tegelikult kõik oli nagu hea, aga ei olnud seda säraviside särts või seda nagu soovi kõvasti panustada ja, ja teha midagi enamat ja areneda ja, ja oma selle pere eluga nagu leida mingi visioon, kuhu välja jõuda ja niimoodi et, et see oli vast seal see tõsine probleem ja vahel teraapia tõesti peab minema väga sügavale, et mingit muutust põhjustada ka vahel piisab sellisest väikesest arusaamisest, et tegelikult aru saada, mis on puudu. Ja kui selline arusaamine tekib, siis just sedasorti lahendusi on nagu minu arust hästi tore tõsta kas ärist pereellu või siis noh, äriorganisatsioonides kogutud teadmisest tõsta pereellu ja teraapiasse ja vastupidi. Et noh, neid vastupidiseid näiteid on ka hästi palju, et et näiteks on mehhanismid, mis toimivad täpselt, et nii nagu kodus tööl näiteks eksju, siin saadetes on räägitud kolmnurkadest päris palju, eksju, pingeid maandutakse kolmnurkade abil, Kolmnurk tähendab siis seda, et kui kahe inimese vahel on pinge, siis otsitakse mingi kolmas kellele seda pinget välja elada või kelle peal seda välja elada, olgu see siis näiteks kas keegi näiteks töösituatsioonis, et kui kahe kolleegi vahel on pinge, siis leitakse kolmas, kellele kurdetakse või leitakse ülemus, kellele kaevatakse seda, et ja siis lavendel pinge all. Samas ei põhjustanud selle, et kui ma nüüd uuesti siis selle inimesega pean midagi koos tegema, siis see pinge tuleb taas üles sellepärast et see pole kuskile kadunud, see, need põhjenditel ära lahenenud. Täpselt samamoodi on pereelus ka, et väga tihti on see, et kui õe või vennaga tekib probleem näiteks lapsed siis kaevatakse vanemale või kaevatakse, sõbrad, kaevatakse õpetajad, siis vanem kuulab selle ära, laseb selle pinge mingil viisil nagu aitab selle pingega toime tulla, aga tegelikult kui ta ei näiteks õe-venna vahel seda probleemi päris põhjust ei lahenda, siis põhimõtteliselt konfilt aina kestavad ja kestavad. Et see on üsna selline hea paralleel, täpselt samamoodi ärevuse liikumine või, või siis pinge või stressiliikumine, noh pereelus, eks ju. Mis on sellised kõige pingelisemad eluperioodid, on kolimine või kooli algus või töövahetus või töö kaotamine peres, eks ju, peres tekitab selle väga palju pingeid ja neid pingeid viste ärevust, mis seal tekib, hakatakse kuidagi välja elama ja lapsed elavad seda välja, lapsed tajuvad seda pinget, eks nad elavad seda välja läbi selle, et nad on värvilisemad, ärrituvad, solvuvad, ütlevad üksteisele halvasti, torgivad 11 tonni, unustavad, teevad vigu, kõiki neid asju võib-olla juhtuvad õnnetused nende mõtlemiskeskendumisvõimele, eks läheb halvemaks ja nii edasi. Ja mõlemad ütlevad selle kohta, et niigi on raske aega, siis lapsed on ka täiesti pöörased. Ja siis vanemad tihti reageerivad, niiet et nad hakkavad lastega pahandama ja hakkavad väga palju rangemaid piire seadma või siis vastupidi, on ülehoolitsevad ja hakkavad kuidagimoodi kurtma lastele oma muresid ja halvemal juhul nad kaebavad oma partneri peale, et kuidas see üldse käitub ja ei arvesta ja eksju sellega nad suurendavad tegelikult laste ärevust, selle asemel, et seda vähendada. Me võiksime sedasama näidet panna töö konteksti, eks ole, et kui kaks alluvad omavahel ei saa läbi ja muudkui Nagenevad omavahel ja pöörduvad ülemuse poole juhi poole ja kui need juht siis ka kaotab sellest pea ja hakkab hoopis rääkima neile, kuidas tal siis meie teise juhiga, kui kehvasti on, et kuidas see süsteemi mingisugust korda ei loo. Vaid see tegelikult ei aita sellel põhiprobleemil laheneda, et mõlema pinge väheneb, eks ju. Kui nad saavad ära kolm nurgastada ennast saavad, saavad oma pinge välja rääkida juhile Kurtnas näiteks. Ja tegelikult nad ei lahenda seda probleemi. Aga et see, see küsimus on ikkagi siin sama maitsega, kui me hakkame seda ärevust nägema või õpime teraapias seda ärevust nägema oma peresüsteemis ja selle liikumist ja selle kogunemist ja õpime seda vähendama näiteks laste puhul, eks ju, et kui laps lapse ärevus kasvab, siis tõenäoliselt hakkab halvasti käituma jutumärkides halvasti käitumine tähendab siis seda, et ta ta mingil viisil, kas ta on rohkem ärrit olnud või rohkem nutab või või lööb teisi või hammustab või ei taha koolis käia või ei suuda keskenduda õppimisele. Sina siis kõrvale. Et siis me õpime teraapiasse ärevust vähendama, mitte suurendama. Suurendamine käib siis nii, et ma hakkan survestama, et kuule, võta ennast kokku, nüüd ole nüüd ometi, vaata, meil ongi siin niisugune keeruline periood praegu elus on. Võta palun kokku ka sa ei saa siseneda mind natukene aidata sellega, et sa ise ise õpid ja ma ei pea sind iga hommik kooli ajama. Eks ju see pigem suurendab lapse ärevust ja kui tema ärevus kasvab, siis tema käituma läheb tavaliselt veel hullemaks, et ta ei suuda seda ise kontrollida. Siinide traagilist jaoks on see, et õpitakse selle asemel vähendama, et kuulama laste muresid, aitama nende pingeid läheneda. Ja tegelikult siis kogu süsteem rahuneb juhtimises on täpselt sama lugu, et näiteks muutuste ajad hästi keeruliselt, ma arvan, paljudel organisatsiooniline muutusin üsna pidevalt siis surve suurendamine töötajatel, eksimuste korral näiteks mingite nõudmiste karmistamine ei too seda kasu, pigem suurendab ärevust selle ärevuse foonil. Tegelikult hakatakse tegema veel rohkem vigu, ollakse klientidega närvilisemaid ja kõik sedasorti probleemid. Ja hea juht on see, kes, kes oskab seda ärevust pigem vähendada inimesed ära kuulata, leida üles nende hirmud, aidata nende hirmudega toime tulla. Et siis nad saavad palju tõhusamalt oma tööd teha, et see on hästi oluline. Selline keskkonna loomisoskus. Lääne siit praegu väiksele muusikalisele pausile, et muusika ja inimsuhted on ka kaks läbipõimunud kunsti valdkonda ja kus on väga suur interdistsiplinaarsus suhted on ju kunsti ja muusika on kunst, laseme metsa Tõllil laulda, kui oluline on leida üles oma laul. See on vist üldse kõige olulisemaid asju siin elus leida üles see, mis su hinge laulma paneb ja luua oma laul selliseks, et seal oleks rohkem Salme ja et refrääniks kõlaks enesega rahulolev ümin mitte kurblik ja ohvrienergias alleaa. Karjale karu veel. Laule koju. Tooma. Nisu laulerite. Ellu kuna kaareaa Luure. Ja ma olen. Ka käinud? Ja ei leia. Et enne pausi meil oli juttu sellest, et muudatused on selline aeg peres kus tegelikult tekib palju pinget ja kus seetõttu inimeste käitumine muutub sellest pingest tulenevalt inimesed on kergemini ärrituvad reaktiivsemad, eks ju. Võib-olla on üksteise suhtes kannatamatumad, et see on selline väga keeruline aeg ja, ja selle Muutus läheks kergemalt peres, selleks on hästi oluline teada võib-olla neid juhtimistarkusi, mis, mis juhtidel on ammust ajast juba teada mida saab kasutada selleks, et tegelikult muuta mingit suurt muutust muutuste aega palju lihtsamaks ja tagada see selle, et inimesed on. Rõõmsamad rahulikumad ja saavad selle muutusega ka kergemini. Näed nelingledaks, et neil hing laulaks siia, et nad tunneks tõesti, et see, see muutus toob neile nagu mingit kasu ja rõõmu, mitte ei ole nuhtluseks. Võib-olla üks, üks hea näide sellisest väga suurest muutusest on kolimine teise linna, eriti kui peres on lapsed, selliseid 10 12 13. Sellistel peredel tihti juhtub see, et, et ühel vanemal või mõlemal vanemal tuleb hea tööpakkumine, teise linna. Aga on vaja kolida, otsustatakse kolida. Ja lapsed, kes peavad siis vanematega kaasa tulema tihti nagu jäävad ilmuma sõpradest, teevad kooli vahetama võib-olla kõige keerulisemal eluperioodil. Selle tagajärjeks on see, et, et nad on vanemate peale vihased, nad on ise väga kurvad, sest nad teevad sõpradest, jäävad sõpradest ilma ja peavad nagu kohanema uues keskkonnas ja nad tunnevad, et neid ei mõisteta üldse. Nendega ei arvestata. Et selline hästi pingeline aeg. Selle põhjuseks on tihti see, et hitt ei osata arvestada sellega, mida kurt laviin on juhtimises kirjeldanud juba neljakümnendatel aastatel. Et iga muudatus käib, läbib kolme sammu. Esimene samm on lahti külmutamine, teeni samu muutuse tegemine ja kolmas on uuesti kinnikülmutamine. Ja selle kolimise puhul on hästi tavaline või, või üldse mingi suurema muutuse puhul, kas või koolivahetus, on see, et ite alustatakse kohe sellest muutusest, et ei alustada sellest, et me kõigepealt üldse uurime, et et mis on praeguses olukorras on oluline ja väärtuslik, millega me peame arvestama selle muutuse käigus ja alles siis hakatakse muutes planeerima. Konkreetselt sellel juhtumil, millest mina rääkisin, kui, siis 12 ja 14 aastase lapsega pere pidi kolima teise linna. Et seal tegelikult lastele tehti teatavaks, et need on selline asi, et et mina sain töökoha ja ema sai endale ka töö juba teises linnas ja et, et nüüd tuleb vaadata, millisesse kooli te lähete ja see põhjustas väga suurt vastupanu, sellest tuli palju pahandusi ja lõpuks lapsed ei rääkinud vanematega, lihased nutsid õhtuti. Ja siis pere pöördus siis mõne kuu pärast selle teemaga, et lastel on tõenäoliselt depressioon, et mida siis nendega ette võtta. Ja et see, mis muutuste juhtimise teooria siis ütleb, on see, et kõigepealt oleks vaja püüda aru saada nendest põhjustest nendest põhilistest, väärtuslikest asjadest, mis selle eelmisi süsteemi toimimisele kaasa aitavad ja hoiavad seda siis nii stabiilsena, et see tõesti toimib hästi. Ehk siis, et mis oli, oli selles eelmises elukohas ja koolis elades, et kõige väärtuslikumad asjad arutada need koos lastega läbi kõigepealt arutada seda, et millised muutused üldse hakkavad toimuma kuidasmoodi, millised hirmud selle käigus tekivad, mida kardetakse kaotada, kuidas seda on võimalik, milliseid lahendusi on võimalik leida ja alles siis hakata seda muutust planeerima, et kuidas seda täpselt teha nii et kõik tunneks, et nad on kaasatud ja et nad ei oleks nagu lihtsalt need, kes lükatakse teise linna öeldakse, palun tule nüüd sellega toime. Sa räägid praegu teisest linna kolimisest, mis võib olla väga paljude raadiokuulajatega Eyresoneeru, aga see, mis puudutab hästi paljusid inimesi, on peresuhete lagunemine. Et samamoodi, eks ole, et mitte panna lapsed fakti, et nii nüüd meie perekond sellisel kujul lakkab olemast. Et selle asemel, et panna need fakti, et on just nimelt täpselt sedasama teha, mida sa rääkisid. Et mis oli head, mis juhtuma hakkab meil, milliseid tundeid võite tundma hakata, milliseid mõtteid võite mõtlema hakata, millest kui ilma jääte, aga et kuidas me seda saame hakata kompenseerima? Kuidas kontaktid kõik saaks säilitada? Mida väärtuslikku on võimalik säilitada, saab säilitada, sest sellise muudatuse ajal on kõige suurem hirm, et kõik kaob ära, mis oli oluline ja väärtuslik ja selle läbirääkimine, et et kuidas seda väärtuslikku säilitada on, on hästi oluline, et mis seal seal nagu lihtsalt säilitada on, on väga oluline, loob väga palju turvatunnet juurde. Ühte patta see, mis mõlema protsessi juures, nii sinu kolimise näite kui minu selle lahkumineku näitaja juures on see, et tuleb rääkida ja leinaprotsess mis iga muutuse, ka kaasnev lein ei ole mitte ainuüksi protsess, mis kaasneb surmaga, vaid iga asja lõppemisega. Et et enne, kui üks tõeline muutus saab sündida, tuleb ära leinata, see lein. Ja lisaks sellele, et see liin on oluline või et see äratundmine, mis on vajalik ja väärtuslik ja, ja sellest vajadusel lahti laskmine või viisi leidmine, kuidas see kaasa endaga võtta, et lisaks sellele on on sellise muudatuse protsessi juures veel olulisi asju, mida tihti nagu jäetakse tegemata. Ja sellega tekitatakse tegelikult olukord, kus inimesed ei mõista, miks ilik vajalikuna John koter näiteks ütleb, et kõige olulisem asi iga muudatuse juures on selle muudatuse möödapääsmatuks näitamine ja teadvustamine selle näitamine nii selgel viisil kui võimalik. Ja see viis peaks olema ka mitte süüdistab, ehk et C5 peaks olema selline, et, et me lihtsalt oleme silmitsi, satud faktidega, et see muutus on vajalik, see aitab hiljem tekitada väga palju motivatsiooni kõigil teistel ja kaasata neid muutuses, et nad jälle ei tunne, et nemad peavad midagi tegema, vaid et kõik näevad, mida teha. Võib-olla selline hea näide sellisest Visoliseerimisest üldisemalt ohutuse mõttes on, on üks hiljutine saade suud puhtaks, kus stuudiosse toodi ühekordseid see niipalju kui päeva jooksul Eestis ära visatakse, niitsee, terve stuudio kottidega kallati seda niikaua, kuni peaaegu terve stuudio põrand sai suure kuhjaga kaetud ja neid koti veel üle ka, et et kõik saavad aru, et neid on liiga palju meie loodesse. Ja täpselt sama lugu juhtus minu praktikast ühe perega, kus pärast siis kahe noorema lapse sündi ema oli mitu aastat kodus ja siis ühel hetkel lapsed olid nii suured, et tema otsustas, et on juba võimalik tööle minna. Ja et tal oli siin ei tööta, pidigi vahel olema mitu päeva ära, aga et see, mis, milleks üldse teraapiasse tuldi, oli siis see probleem, et et lapsed ei, vanemad lapsed siiski spires olid 10 ja 12 ei olnud nõus panustama nagu sellesse, et et emal oleks kergem nüüd, kus ta enam ei ole, tõrvetavad kodus vaided tuleb õhtul koju ja siis kõik nõuavad süüa ja siis tuli mu alustaks, hakkan päevaseid nõusid pesema ja nii edasi veel mitme päeva nõusid. Ja et see, kuidas ema selle väga toredasti nähtavaks tegi, oli see, et otsustas, et ta paneb ta siis need kolme päeva nõud, kui ta komandeeringus tuli, siis ta ladus need ühte virna ja näitas kõigile, et vaadake, millega ma pean siin kõigepealt hakkama tegelema, selle asemel, et nagu koju tulla pärast komandeeringuid puhata. Seedi ikkagi aitas nagu lastel väga palju mõista seda, et milline see töö hulk üldse on, et kui palju neid nõusid siis kolme päeva jooksul sinna koguneb ja mida üldse on vaja kõigepealt teha selleks, et see pere uuesti nagu tuttavas rütmis toimima saada, et see, mis ma tahan, siis nagu rõhutada, siin on see paralleel, et nii juhtimises kui ka pereelus tegelikult nagu on selline kaasamine, mängib ikkagi väga suurt rolli, et kaasata saab ainult siis, kui mõistetakse seda situatsiooni, mõistetakse seda probleemi, mille mida me üldse lahendada, püüame. Seal muutuste muutuste juhtimise, teine oluline asi ja, ja ma arvan, et see oli ka selle pere üks üks olulisemaid probleeme oli see et ei loodud ka koalitsioon, et ema võitles nagu üksinda ta ei loonud tegelikult too isaga, kes oleks aidanud lastele meelde tuleta isal ei tulnud pähegi, sest viis aastat oli elu käinud nii, et ema oli kogu aeg kodus. Ta ei väljendanud oma vajadusi, aidanud tal meelde tuletada lastele seda, et lapsed saaksid. Võtaksin ise vastutust oma asjade eest. Et selliseid, võib-olla lihtsalt tähelepanekuid selle kohta, et mis, mis juhtimisest tulevad ja mida võib-olla juhitavad iga päev töö juures, et kuidas seda nagu kodus kasutada, ma arvan, et aitavad sageli seda rahulolu suurendada olulisel määral. See, mis sa ütlesid, et ema ei kaasanud isa ma arvan, et see on ka üks oluline teema, millel tasub peatuda, sellepärast et juht tööl on tavaliselt üksi. See, kuidas peresüsteem erineb töösüsteemist, on see, et seal on kaks juhti. Ilmselt meie mõlema praksised näitavad seda, et on perekondi, kus pole ühtegi juhti ja on perekondi, kus juhipositsioonil istuvad lapsed või kõige väiksem laps või kõige häälekamad. Või siis need mõlemad juhid, mõlemad püüavad saavutada erinevaid eesmärke, töötavad erinevates suundades, et siin on tihti väga ebatavaline nende perede juures, kes teraapiasse jõuavad. Ja et hea juht tunneb oma süsteemi liikmeid tänu oma elutarkusele ju paremini, kui nood ise endeid tunnevad. Ja ma tahaks öelda, et hea juht suudab teadlikult mõjutada ja suunata oma süsteemi ja selle juhi nutikuses sõltub, kas temast saab oma peresüsteemi juht või selle ori. Ma arvan, et ma olen seda mõtet siin saadetes mitu korda välja öelnud, et pereteraapia näeb peresüsteemina kus kõik süsteemi osad 11 mõjutavad ja siis on selge, ka see muutus süsteemi ühes osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis. Nüüd ongi küsimus selles, et kas siis juhtida seda süsteemi või muutuda süsteemi orjaks ja hea juht on osav praktiliste tegevuste delikaatses Telegeerimise kunstis. Nii nagu sina ütlesid, et enne ei saa delegeerida, kui need, kellele sa tahaksid delegeerida, ei saa aru, miks see hea on. Kui ma mõtlen mõnikord juhtimise peale, siis ma mõtlen lambakarja peale, et hea juht nagu teada, ei tee sugugi kõike ise, vaid jagab ju ülesanded laiali. Jälgib nende täitmist, suunab, motiveerib ja premeerib hea töö eest. Osav lambakarjus juhib oma karja õigesse kohta jalutades ise karja taga kasutada, tades lambakoera abi mõnikord lambukeste õigele teele juhatamisel. Et ta ei torma sõge täna kõigi ees, lootuses, et kari järgneb tema eeskujule, vaid suunab neid tarmukalit taga. Ja nüüd siin tekibki see küsimus, et noh, et juht peab olema tark ning ta lammas lammas ei saa asja juhtida. See tarkus, võib-olla ma arvan, igas juhtimises ka perejuhtimiseks on see, et et leida üles see visioon, kuhu ma juhin millises suunas või millise kujutluse poole, et milline see meie pere peaks olema ja ikkagi liiga tihti eriti neil peredel, kes teraapiasse jõuavad, sest teisi ma näen palju vähem, eks ole. Eriti neil on tihti puudu sellest, et tegelikult ei ole eesmärki, et püütakse igapäevased probleemid lahendada ja see on kõik. Ja siis jääb puudu sellest ühisest suunast, et kõik teavad, et kuhu suunas liikuda. Et see on üks üks selliseid olulisemaid ülesandeid igas paarisuhtes, panna paika see visioon, et milline pere me oleme ja mis me siit elust tahame ja kuhu me tahame jõuda üldse. No sellest on vähe, kui, siis ega see juht otsustab ära, et me kuskile suunas liigume, vaid see peab olema kuidagi sellisel koostööl rajanev, selge see, et päris peedi käest ei saa küsida seda ja, ja päris beebidelt ei nõuagi seda. Aga juba kui tegemist on juba sihukeste koolieelikutele, siis nendega saab rääkida, aga nüüd senise tihti juhtubki, on see, et, et inimesed tahavad nagu probleeme lahendada, kui nad tekivad, et nad ei suuda mõelda ennetusele. Nii nagu tänases maailmas me mõtleme juba prügiennetusele ja mõtleme terviseennetusele. Et selleks, et ennetada teatud laadi käitumise probleeme on vaja jälle seda tarka juhti, kes targalt loob perekonda ja targalt kasvatab last. Kaasab lapsed, aga eelkõige ta kuulab kõige olulisemaid juhi ülesandeid, mitte näidata suunda, kuhu joosta, vaid kõigepealt kuulata. Jah, see kuulamine ja üldse mõistmine, mis on kõikide osaliste vajadused, on üks kõige olulisemaid oskusi igat sorti juhtimises. Et selleks, et aru saada, kuhu iga inimene tahab jõuda ja siis aidata teda selles suunas on eksju juhtimise põhiprintsiipe. Ja ma arvan, et pereelus teisiti ei ole ka võimalik, praktiliselt 21. sajandil on väga selgelt aru saadud, et võimul põhinev juhtimine nõuab liiga palju energiat. Inimeste käimalükkamine ja käigushoidmine võimuga ei ole efektiivne, ei ole efektiivne ei juhile, kui ka ei ole efektiivne inimestele, kes ei suuda lihtsalt siis panustada nii palju, kui nad oleksid muidu võimelised panustama. Ma arvan, et pereelus on täpselt samamoodi võimul põhinevad suhted ei, ei ole enam praegu või on aru saadud, et, et need ei ole kindlasti nii tõhusad ja nõuavad palju rohkem vaeva ja kannatust. Just nii nagu ka ohvrienergial mine sihukesel, kui sa oledki ikkagi lamba põhimõttel lääned, et mõtled, et ma teen siis kõik ise ära, okei, see süsteem ei, ei tee minuga koostööd, ma siis teen kõik ära, siis oledki pärast sellises Tuhkatriinu rollis ja Vihurina keereldes kui katadki oma majapidamist ja teed seda teist ja kolmandat ja neljandat, mille tulemus on see, millest me saate alguses rääkisime, et lapsed istuvad parateismelisena laua taga ja, ja vaatavad külmutuskapi poole, ütlevad, et piima tahaks, võileiba tahaks, või siis ma olen kuulnud emasid rääkimas oma täiskasvanu tütardest, et kujuta ette, ta ei oska isegi omletti praadida. Ja siis kui küsida talt, et aga kas sa siis, kui see õige aeg, siis kui su tütar väike oli viie-kuuene ja istus köögilaua ääres sul kas sa siis tõstsid ta köögilaua peale ja näitasid talle, kuidas omleti tegemine käib või tegid kõik ära. Hea juht ongi see, kes ei tee kõik ära. Et kuigi see on mõnikord tüütu väikeste lastega, on ju, et nii palju lihtsam on ise ära teha. Aga selleks, et kasvatada tugevat organisatsiooni tugevad süsteemi, on vaja täpselt kõik liikmed panna. Ka nad on olulised ja kaasatus on oluline. Ja see teeb, muidu võiks olla tihti muutuvadki vanemad selleks väliseks ajuks, kes, kes siis peavad meeles, teevad, vastutavad ja lasevad ülejäänud süsteemil lihtsalt olla. Iga süsteem toimib kindlasti selle printsiibi järgi, et kui üks võtab vastutuse endale, siis teised seda enam ei, ei võta siis teiste teised ei pea selle osalist enam vastutama ja mida rohkem vanem korjab enda kätte, seda vastutust, seda või üks partneritest korjab enda kätte seda vastutust, seda vähem teine seda võtab. Et ma arvan, et ka sinu praksises ei ole üldse ebatavaline, et tuleb selline kümme-viisteist aastat koos olnud paar, kus üks pooltest kurdab, et teine on nagu täiesti mõttetu, ta ei võta enam mitte millegi eest vastutust, et teda ei huvita, ei suhted ei huvita, väljas käimine ei huvita mitte mingid ühised tegevused. Et kuidas ma üldse sellise inimesega abiellusin ja et see kujuneb tegelikult selle kümneaastase kooselu tulemusena, kus üks võtab aina rohkem asjade eest vastutust ja teine annab seda aina rohkem käest ära ja tulemuseks on see, et ühel päeval vaadatakse ja öeldakse, et oi, kuidas me sellisesse kohta oleme jõudnud. Et selle nägemine ja vältimine ja sellist selliste arengu printsiipide teadmine, ma arvan, on väga abiks selliselt, et luua ikkagi selline toimine, funktsioneeriv perekond, võld, luba toimib ja funktsioneerib organisatsioon täpselt samamoodi. Ja nii nagu iga juht, me teame, et juhtimine on väsitav töö. Et iga juht Peab oskama puhata. Ja just nimelt sellepärast ongi vaja kaasata ja delegeerida, et see annab juhile võimaluse puhata ja kuu uuesti atra seada. Et me teame organisatsioonikäitumisest, et organisatsioon on väga oma juhi nägu, et vanemad peaksid olema oma pereorganisatsiooni vaimsed ja füüsilised liidrid roidunud ja tusane vanem pole pikas perspektiivis kuigi hea liider. Paljud mäletavad oma lapsepõlvest, et ema tujust sõltus kodune sisekliima. Isegi kui isal oli paha tuju, aga ema oli heas vaimses seisus, oli kodus palju kergem olla kui siis, kui ema tuju oli nullis. Kui kogu ametialasest tegevusest vaba aeg kulub vanematel ainult ja eranditult kodustele praktilistele tegevustele. Kui nad ei oska delegeerida, on väsimus, seejärel kurnatus ning tagatipuks läbipõlemine rabelemise loomulik tulemus. Lõpptulemusena võib nii aga kaotada kontakti elurõõmu kui sellest tuleneva seksuaalsusega. Ja siit on jälle hea küsida, nii nagu ma ikka saadetes küsin, et hea kuulaja, kuidas sinu peres lood on? Kas sa juhid või sa oled juhitav. Ja ongi täna aega hakata saatma telejoont alla tõmbama. Aitäh sulle, Tiit Kõnnusaar. Aitäh sulle, hea kuulaja. Mina olen Katrin saali, Saul. Peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Järgmise saate teeb Merle Liivak. Mina kohtun teiega jälle kahe nädala pärast, ikka neljapäeva õhtul kell seitse. Seniks soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.