Tere, heapere, saate kuulaja, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänane saade on hingehaavadest. Köster ütles Kevades Tootsile, et sina pead oma hinge eest hoolt kandma. Terapeudi töö on sageli hingehoidja töö. Minule näib, et inimesed kannavad oma auto eest sagedamini paremat hoolt kui oma hinge eest. Selleks, et auto pikalt hästi sõidaks ja et probleeme ennetada, teevad autoomanikud korralisi hooldusi. Ja kohe, kui miski häirivalt koliseb, võetakse suund töökoja poole. Tänapäeva meditsiin räägib üha kõvema häälega, et ka inimesed võiksid käia regulaarsest keere hoolduses, et ennetada vaevusi. Üldiselt inimesed pöörduvadki varem või hiljem oma kehaliste vaevustega arsti poole kere hooldusesse, haava või valuga on paha mõnikord suisa võimatu elada. Kehaliste haavadega tegelemine on konkreetne tegevus. Keha haava saab katsuda, seda saab kirjeldada. Ning meedikutel on ravijuhised nii murtud jala kui noahaava jaoks. Kehaline haav jookseb verd. Emotsionaalsete kannatuste mõõtmine ja kirjeldamine on keerulisem. Haav nagu oleks ja valus on ka. Aga mis siis täpselt valutab ja kustkohast. Ent ometi teame kõik seda tunnet, hing on haige. Kas pisarad on hingehaava puhul sama, mis veri kehalise haava puhul? Aga iga hinge HV ajagi nutma. Mõni hingehaav võib meid teha vihaseks või hoopis tuimaks ja tundetuks. Mõnikord on tunne, et nii valus on, et hingata ka isa. Hingevalu võib võtta rõõmsa meele. Ja hingerahu võib röövida elutahte. Mis on hingehaav ja kuidas hingehaava ravida. Eelmisel hooajal olid kõik mu saatekülalised psühholoogia ala asjatundjad. Sel hooajal kutsun lisaks professionaalidele saatesse külla ka mitte selle ala otseselt spetsialiste, paid, ärksaid, inimesi, kes on mingi teemani, mida arvan vajalikuks käsitleda jõudnud läbi oma isikliku inimliku kogemuse. Tänane saatekülaline on Peep Vain ilmselt kõigile teada kui armastatud enesearengu ja ärikoolitaja ning raamatu kõige tähtsam küsimus autor. Peep tegi mõne aasta eest oma karjääris kannapöörde. Tänaseks on ta koolitaja töö kõrvale pannud. Ta õpib muusikat ja kirjutab portaalile edasi artikleid. Ja väga hästi kirjutab. Tere Peep Strutril. Minu soov sind saatesse kutsuda võrsus juustu viimase artikli pealt, kus on nii lihtsalt ja inimlikult kirjeldasid hingehaavu. Tore, et kutsusid, et see algne jutt oli meil küll, et me räägime keskealine olemise teemadest, aga tõesti see viimane artikkel. See on tore, et sa sellise teema tähele panustades. Ja kes kehast me veel jõuame rääkida, aga täna siis hingehaavad. Ma kirjutasin selle artikli nagu kolmapäeval muutvad lood sellest seeriast, et selle pealt peamiselt, et kui ma ise vaatan, mis tunne on olla viiekümneaastane ja mis selleni viis ja, ja mis siin toimub, et tõenäoliselt on paljudel teistel samasugused väljakutsed või noh, vähemalt osaliselt samasugused väljakutsed. Ja üks asi, mis mind ennast viimase 15 aasta aia isegi pikema aja vältel on huvitanud, ongi just nagu näha, missugused haiget saamised just emotsionaalsel tasandil on. Mul endal olnud, millised on teistel ja ükshaaval nagu mitte nii väga alguses, süstemaatiliselt, aga, aga küllaltki sellise teadlase kirega. Ma olen pädevad abiliste abil justkui võtnud ette. Ja mulle tundub tänaseks nagu suurema osa või vähemalt suuremas eks, nähtav osa nagu kätte saanud ja, ja enam-vähem korda saanud. Nii et ma tahtsin seda, seda teemat läbi selle kirjutise nagu tähtsustada, tõsta üles just et inimestel tekiks rohkem huvi neid asju julgeda, vaadata, iseenda haiged saamistega tegeleda ja ühtlasi siis ka korda saada. Ma sain ise sel kevadel ühe sellise füüsilise trauma omaenda isiklikust lollusest ja, ja seal oli üks siis ikene mitmitlik, luumurde on mitu asja veel. Ja nagu eelnes tolle artikli kirjutamisele seal artikli esimene osa, kirjutaski just kehaliste traumade või mitte ainult traumade vaidlust kehalisest korrashoiust ja see tundus nagu loogiline jätk olevat sellele ja siis ma hakkasin uurima mõtet, et mida see sõna trauma õigupoolest tähendab ja, ja noh, ei, ei olnud suur üllatus, aga, aga väike üllatus ikalduse tähendab kreeka keelest sõna haava. Ja nagu sa ise alguses ütlesid, et me oleme kõik need kehalisi haavu saanud ja me justkui nende lappimist peame normaalseks ja, ja seal on oma protseduur ja ja oma traumapunkt kuhu või noh, tänapäeval erakorralise meditsiini osakond, kuhu minna siis hinge haavade ravi nii loomulikuks nagu ei peeta. Ja eks me kõik oleme elus, ei tundnud, et meid on petetud või tõrjutud või hüljatud või solvatud või alandatud, et see kõik jätab ju mingisuguse haava. Ja me kõik oleme olnud ka sellistes vastikutes olukordades meiega juhtub asju ja me saame sealt pihta ja hinge valutama. Mida ma ei kirjutanud sellesse loosse, mida võib-olla võiksime siin natukene nagu välja joonistada, on mõistete küsimus, et mitte ainult eesti keeles, aga aga paljudes keeltes, kui räägitakse vaimsetest või psühholoogilistest või hingelistest nähtustest, sest noh, mina ei olegi üldse kindel, et inimesed üksteise suhtes päris hästi aru saanud, millest jutt käib. Et kui hing, kui mingi inimese selline algne või jumalik või surematu osake või mingisuguse vaimu manifestatsioon, ta selles selles elusest, kui siis üks tark naine ütles selle kohta, et aga, aga hing ei saa ju haiget saada, eks ole, et aga mis siis haiget saab. Ja, ja no mina näen seda nii, et, et see on selline nagu emotsionaalse heaolu tagamine, eks, või, või, või mingi seal mingid sügavamad dimensioonide nagu pinnapealse vorm just nimelt hingehaavad. Et ma valisin selle pealkirja lihtsalt sellepärast, et see tundub, tundus nagu selline pilkupüüdev pealkiri ja teise külje pealt, et tõepoolest eesti keeles öeldakse, et hing on haige, siis sellest me saame küll nagu üldiselt üsna ühtemoodi aru. Et ma siinkohal tahaksingi, et, et ei, ei tungi võib-olla nende sügavamate dimensioonide juurde vaataski neid asju kui, kui sundseis või, või on pettumus või kui on turvatunde kadu või, või on nagu mingit tugevamat sügavamad traumat erinevates eluetappides. Nendest oleks küll hea rääkida. Et osad hingehaavad, Me saame kuidagi ise ja osad on teiste poolt meile justkui kogemata juhtunud. Ja ja osad on ka meelega tehtud, eks sealt, kus me oleme, olemegi off ohvri rollis, eks ole, ükskõik, kas see on isiklik rünnak või või kuidagi nagu möödaminnes, näiteks kui inimene pargis jalutab, pätada noaga ähvardab või teda pekstakse, siis murest, et ükskõik kes olla, et, et see ei olnud isiklikult tema vastu, kuigi see oli tema isiku vastavaks. Ja ja pärast seda jääb hingehaav, et nii nagu sa ise ka alguses ütlesid, et et selliste hingehaavade traumapunkti pole. Ja just meestele tihti öeldakse, et mehed ei nuta. Et mehed peavad ise oma hingeasjadega hakkama saama. Naiste suhtes ollakse pisut leebemad, kuid siiski ka, et teadmine, mida teha siis, kui hing valutab, ei ole väga laialt levinud. Igaüks tegeleb sellega kuidagi omamoodi. Mulle tundub, et, et sellega nagu enamjaolt ei tegeleta üldse. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks kui ma selle artikli kirjutasin ja, ja miks mul on hea meel, et sa mind kutsusid siia saatesse ma näen kõrvalt oma oma sõpru, mul on varsti täiskasvanud lapsed, eks ole, mul on vanemad veel elus, eks õde, tema lapsed, et kui ma vaatan, kui kellelegi nagu midagi halvasti läheb, siis ka minu enda peresüsteemis, aga Eestit laiemalt tehakse nägu, et tahet. Ärme sellest praegu räägi. Et aeg parandab kõik haavad, niimoodi mõeldakse, jaga, öeldakse, eks, et sellest praegu rääkida ei saa? Ei, kusjuures tihtipeale. Ma mõistan, kui midagi on värskelt juhtunud, siis inimestel tihti puudubki võimekus asjadest rääkida, ilma et see neid uuesti traumeeriks, nii et selles mõttes ei saa seda pahaks panna. Aga kui järgmine loogiline samm toimub, kui, siis nagu need asjad püütakse enda eest justkui ära peita või, või kuskile sügavustesse psüühika või hingesügavustesse suruda nagu varjule, et siis ta jääb küll mulje mõnda aega, et võib-olla ei ole maganud, hakkavad mingisugust oma vastikut elu elama. Et ma tõin paralleeli, mis on täpselt nagu Mu enda isiklikust kogemusest pärit, et kui ikkagi teinekord läheb mingi pisikene, märkamatu klaasikild või võib-olla noh, puupuud lindudega on selles mõttes lihtsam, aga või veel hullem on, kui läheb mingisugune väga-väga väike traadikiud näiteks sõrme ütleme no ja siis iga kord, kui seda seda mikrohaava katsuda on ilmselgelt valus. Ja ta valus nagu täpselt, nii kaua, kuni see pisikene võõrkeha sealt kätte saadakse, ma ostsin endale küll mitte sellise teadusliku, aga sellise hobi putukauurija, entusiasti mikroskoobi kahekümnekordses vajadusega just ainult sellepärast, et kui mul läheb näppu mingisugune pisikene, vastik võõrkeha tahan selle võimalikult kiiresti kätte saada. Ja ma arvan, et hingehaavadega võib tõmmata päris samasuguse paralleeli, et ja ma tahan siinkohal täpsustada ka veel seda, et kui ma seda temaatikat mõttes ja kirjas lahkesin, siis ma siis ma ei mõelnud kõige valusamalt kõige sügavamale sellistele tõesti nagu uskumatutele traumadele, mida mõned inimesed lapsepõlves, aga hiljem kogevad vaid sellistele nagu nagu olme ja ver keskmistele nagu haiget saamist olla, eks ole. Et seal ma tõmbasin paralleeli, kui selle füüsilise haava valu tahad, et lakkaks siis katsud selle võõrkeha kätte saada. Siin võiks tuua paralleeli, et kui midagi meiega juhtub, ükskõik, kas me tegime seda ise ja meil on selle pärast häbi või süü või keegi teine, tegin midagi meile, meil on sellepärast selline ohvritunne või või ikka kaotuse tunne või pettumus, et, et siis oleks hea mõte, see, see, seda valu põhjustav väline jutumärkides võõrkeha või siis see sündmus nagu välja saada, et seda mõnele isikule, kes emfaatilise kohaloleku seisundis ilm otseselt midagi õpetama või remontima hakata, püüdvalt selle vastu annus võtma kuulab lihtsalt ära kuulatakse. Et see on selle hingehaava esmaabi juures üks kõige olulisem asi, aga no õigesti ütled, et, et sina rääkisid praegu, mõtlesid nende pindmiste haavade peale, aga mõned hingehaavad on löödud väga sügavale ja need võivad ennast meelde tuletada ju terve elu. Et eriti siis, kui haav on saadud noores eas, et siis olla mingi osa meie enda isiksusest, meie käitumistest, meie reaktsioonidest ja maailma tajudest ollagi rajatud sellele hingehaavale, et ühe hingehaava siis nagu kinnikasvamine on lõppkokkuvõttes kujundanud meie kogu edasist elu. Et kui me sinuga seda saadet kokku leppisime, siis me leppisime kokku ka selles, et illustreerida seda teemat. Me oleme mõlemad nõus rääkima oma hingehaavadest ja see, kuidas meid mõjutanud, on need täitsa otsa lahti. Ma tahaks öelda veel seda, mis, mis meie selle dialoogi alguses välja tuli, et sa ütlesid, et et kui minu üks selline põhitees selles artiklis oli isiklik veendumused, kõik haavad on parandatavad, sest sina ütlesid, et sina seda ei usu. Ja ta tõi näiteks ühe raamatu, mille ma ostsin, mida ma sirvisin, kus tõesti kirjeldab uskumatuid väärkohtlemise, mis lastele ja mitte ainult lastele osaks saavad pea ja selle lugedes ei olnud küll mul muudkui kui nagu nõusse jääda sinu väitega ja sealjuures mitte taganeda enda sellisest väheke idealistliku, seda natuke võib-olla naivistlikust nagu üleskutsest, et vähemalt tasub proovida tegeleda nende asjadega, et ma olen nii palju sellist meie meie ümber või enda ümber ka sellest tahtmatus nende sisemiste haiget saamistega tegeleda ja olgu siis ka see saade teatud mõttes nagu üleskutse sellele, et tasub otsida nii neid haavu, end endid kui tasub lahendusi otsida. Ja see näide, mida ma mõtlesin, et hea meelega jagan täna sinu ja raadiokuulajatega on täpselt selline, justkui selline varjatud suures pildis, mitte nii väga suur probleem, mille koha pealt iga normaalne inimene rääkima, ammugi veel eesti mees, eks öeldakse, et nagu, mis te teete nalja või et sellega pole küll nagu väga mõtet nagu tegeleda, eks ole. Ja samas see on ka, langeb kategooriasse ilmselt, mida sa nimetasid, et mingid asjad, mis, mis osaliselt või täielikult võivad hakata meie identiteeti ja elu elufilosoofiat elamise viisi või enda investeerimise viise kujundama, eks ole. Et minul läks nõukogude armees üldiselt, et ikkagi väga hästi. Ma tulin sealt ära. Tulin oma vanemate koduõue, ma olin 23 kuud jutti, riskisin isikliku tähistamise nimel selle, selle vormimütsi, seda musta plastmassist nokaga vormimütsi. Nii kõrgele õhku ma sain. Mulle tundus tookord keegi seda ei märganud, hiljem paarkümmend aastat hiljem seal näiteks naabripoiss nägi seda pealt, eks ole, ja kirjeldas seda mulle detailselt mällu sööbinud, eks ole, ja ja nagu läksin siis sellesse tavaellu tagasi, siis ma ei teinudki mingit numbrit sellest, et mul läks hästi, ma, ma suutsin seal teha muusikat, et ma töötasin fotograafina, ma suutsin saboteerida Nõukogude Liidu armeed nii palju kui vähegi võimalik, ise sealjuures justkui vahele jäämata. Ma ei saanud, teksavälja arvatud kaks korda kaks lööki, kaks eri juhtumit, kui löödi näkku. Ja ükskord ikka väga valusasti siruli maas nagu kohe, eks ole. Aga siis läks noore aeg mööda ja mingisuguseid hullemaid intsidente juhtunud. Ja ma arvasin, et Mul ei ole sealt mitte midagi nagu halba kaasa võtta. Kuni vanuses seal 42 40 40 peale natukene. Ütleme siis sellest sõjaväest tagasitulekust oli üle 20 aasta möödas. Aga hakkasin, nägime und. Ma hakkasin korraga nägema und, et mina ja minu tolleaegsed sõbrad, sõjaväekaaslased läksime huvi pärast sinnasamasse sõjaväebaasi külla. Me läksime külla, et vaadata. Ta kuidas seal on ja natuke nagu niimoodi distantsilt ja et isegi ühes unenäos panime nüüd veel Nõukogude Liidu sõjaväemundrit selga ja plaanisime olla seal mingi seitse päeva ja teha kõike kaasa ärgata kell kuus ja niimoodi sihuke lõbu pärast, eks ole. Ja sellesse nendes unenägudes hakkas tekkima korduv motiiv. Et, et olukorras, kus siis saime aru, et päeval number kolm, et see tegelikult on nõme, kuidas koju minna. Ja kui ma läksin riideid vahetama, siis need kohalikud ülemused vaatasid juhmide nägudega. Küsisite, kuhu te nüüd tahate minna, eks mõtlesin koju, loomulikult me tulime siia nädalaks, eks ole, nii et see ei häire, te olete millestki valesti aru saanud, et kui te juba tulite siia, jääte siia. Nii et selline teatud mõttes oli kui õudusunenägu, mis kordus, nagu sa ei olnud üks, kaks korda, see oli, see oli, see oli, ma arvan, üks kuus-seitse korda on piisavalt tihti, et seda nagu mitte ignoreerida, kus ma lähen justkui tagasi sinna kohta, kus ma kõigest hingest ei tahtnud olla ja, ja seal läbi kavaluse ja visaduse, justkui tulin puhta nahaga välja ja korraga ma olen 42 aastane, uuesti minema kaheks aastaks Nõukogude Liidu armees. Ja see, see nagu tegelikult kohutas mind, et mis toimub. Said aru, et sul on ikkagi haavand sinus nii sügavalt. Mul on kusagil midagi on peidus ja ma ei teadnud, mis see on, eks ole, ja ma võtsingi ette. Ja ma läksin psühhoteraapiasse ka konkreetselt nagu mitte universaalselt konkreetselt ühedakse selle tellimusega kõigil neil õige mitu nagu teraapiaseanssi ja mõned mõned rannakut sel teemal. Ja oluline on mainida, mis siis nendest teraapiatest justkui nagu, nagu välja koorus. Ühe külje pealt, sealt oli mingisugused tol ajal hirmud, mida ma tundsin mõttes konkreetne hirm oli see, kui ma olin 19, läksin esimest korda valvesse, pidin seisma kuskil öösel üksinda mingisugust torni otsast laetud relvaga olin andnud lubaduse, et kui keegi tuleb ja ta mu korraldustele alludes, ma lasen ta maha. Mõtlen, et üheksateistaastane poiss ja annab lubaduse keegi võõras maha lasta, lihtsalt kui see ei allu, eksju ja siis seisab seal hirmunud, mõtleb, et aga mis siis saab, kui päriselt keegi tuleb, eks ole. Ja, ja noh, selline näiteks üks selline ja loomulikult see nagu ütleme, juuste ja tsiviilriietusega kogusele, mis kõik sõdurid eri riikide armeedes läbi teevad ka kogu selle, nagu sellise nagu välise identiteedi kaotuse nivelleeriminemis toimub seal ja kõik muu, aga, aga ma arvan, et just nimelt need erinevad hirmud, mida, millega sa võitled noore mehena, mida sa püüad, millest sa püüad üle olla surud seda nagu endasse isegi siis, kui mingise oht ei realiseeru või isegi siis, kui ei saa vastu hambaid või isegi kui seal ei tule ühtegi pätti ja sa ei pea seda püssi kasutama ja ma ei pidanud seda püssi osutama. Ikkagi see mulje, mis seal väga ilus eestikeelne sõna. Kui sa mõtledki, et sa vajutades pöidlaga Endale käsivarre peale, siis sinna jääb väike plekk korraks vähemalt, eks, aga tugevamad mulje tõttavad sügavamad muljed, mulje, kahetised, muljed mõlivad, eks ole, ja samamoodi hirmud muljubadeks ja siis oluline on veel ära nimetada, et, et see, kui ma neid unenägusid nägema hakkasin sattus sellesse perioodi, kui toimus mu abielulahutus ja abielulahutus on üldse nagu keeruline ja raske ja ikkagi hirmuäratav elu sündmusi üldiselt ja mulle oli ka ja ma ja ma arvan, et küsimus tol hetkel ei olnud mitte niivõrd ei lahutuses ega sõjaväes, vaid küsimus on selles, et ühed hirmud aktiveerisid nagu teisi mineviku hirme ja nendest sisse jäänud nagu jääknähtusid või neid jälgi. Ja järelikult ma noh, mina usun, et ilma hirmuta, mida hirmuvabam inimene on, seda, seda parem on tema nagu elukvaliteet seda kuidagi nagu lihtsam on läbi kulgeda ja igal juhul ma tahtsin nendest hirmudest lahti saada. Ma tahtsin, suunandagus lats saadakse, et, et see ei ole nagu see elu normaalne. Ma arvan, et igal ametil on mingeid oma õudusunenäod, eks ole, koolitajatele on see, et sa lähed kohale avastada, et sa oled hiljaks jäänud, mitte viis minutit, vaid pool tundi ja et saad ette valmistamata ja ei oska midagi rääkides. Keel on nagu viie sentimeetri paksune ja suu kuivab. See on, need on ka võidad sa tulenevalt, aga see, kui sa ikkagi näed konkreetselt, et sa oled seal nagu õudusunenägu, sa oled sundseisus välja ei saa, pead tegema midagi, mis on sulle elus võib-olla kõige vastumeelsem üldse olnud, siiamaani kestab kauaaegsele, eriti noore mehe jaoks. Ja, ja siis ma võtsin kätte ja tegelesin nende nende asjadega, et saada aru, juskui, lepitada neid hirmusid, saad aru, et need hirmud ei ole praegu siin, need on mineviku sündmustele tuginedes, eks ole, ühtlasi mõista, mis toimub mu elus hetkel. Ja et see lugu kokku võtta, siis ma tulin. Ma tulin sellise kahtlase väärtusega mõtte peale, et ma lähen käin seal ära. Ma lähen käin ilmsi sealsamas kohas ära. Unedes juba käisid just nimelt, ja see oli Moskva Moskvast 80 kilomeetri kaugusel. Ja ma hakkasin uurima, roomaksin helistama, ma sain kätte selle, seal oli veel väeosa tõsi küll, riismed sellest, mis minu ajal olid ja sain kontakti selle väeosa ülem, aga põhimõtteliselt sain verbaalse nõusoleku, et nad võtavad vastu mind, sest et kui mõelda praegu ei ole ka väga ebatavaline mõelda seda, et ma lähen sinna, mitt peetakse lääne spiooniks, eks. Ja võetaksegi kinni ja ma ei saagi sealt tulema, eks ole. Ja mul oli kuidagi nagu selle selle ravi või seda hingehaava tervendamise protsessis tundus tähtis, et, et ma lähen sinna ja ma tulen sealt vaba mehena välja. Ja ma olin, läksin sinna, ma olin kaks päeva seal, kohtusin mulle endale ootamatult nendesamade tolleaegsete ülemustega, kes siis olid sellised nagu nagu nagu vaenlase või, või agressori rollis minu jaoks, eks ole tugevalt asi kokku võtta, et siis nagu jalutasin sealt lõpuks justkui nagu vaba mehena välja? Jah, seda ma nüüd nagu seda enam ei näinud, eks, et ma sain mingisuguse peatüki oma elus kinni panna, mu filmisin, seal, ma tegin pilte ja ma tegin sellest enda jaoks sellise tunnise kodu dokumentaalfilmi. Ja, ja see oli nagu mitmes mõttes kihvt sündmuseks. Tegid rahu oma hingehaavaga. Ma siis räägin ka loll, et minu lapsepõlv jääb 70.-te aastate algusesse nagu sinugi ja suhtumine venelastesse oli eestlaste poolt ja siis üksjagu vaenulik. Minu ema, venelanna ja nii koolis kui lasteaias sain ma kogeda oma kaaslaste päris valusaid torkeid oma imelise ema rahvuse suunas. Ja ma mäletan, et ma olin vast kuskil viie-kuueaastane, kui ma tulin lasteaiast koju pärast mingit päeva, kus keegi oli jälle minu kallal hambaid teritanud. Ja ütlesin emale, et sa oled nii armas emaga, sul on üks suur viga. Et sa oled venelane. Edasi mäletan ma kõike justkui aegluubis, et mu ema, kes oli tuhandete kilomeetrite kauguselt Vjatka linnast Eestisse kolides eestlaste sellist kollektiivset venelaste sallimatust juba üksjagu kogenud ja ilmselt ema reageeris oma hingehaava pealt, mida siis tema oli saanud. Igatahes ta kuulas mu ära ja jäi vait ja ei öelnud mitte ühte sõna. Ükskõik mida mina ka ei püüdnud teha, et seda olukorda nagu enda jaoks leevendada või, või üldse olukorda kuidagi parandada. Ta ei kuulanud mind, ei teinud isegi mind märkamagi, ta ignoreeris mind ja süüvis iseenda sisse. Ta lihtsalt toimetas ja vaikis. Ja ma ei tea, kaua see vaikus keskis, võib-olla see oli mõni tund, võib-olla päeva lõpuni, aga minu jaoks tundus terve igaviku. Ja selle igaviku jooksul jõudsin ma tunda tohutut segaduste hirmu, mille keskmes oli, et mida ma nüüd sellist ütlesin, et mu ema vihka mind nii et ta mind enam ei armasta, et kõik on läbi. Nii see ema leebus peagi. Elu läks vanadesse rööbastesse tagasi ja me ei rääkinud sellest, mis juhtus, et mida tema või mida mina tundsin ja mõtlesin. Aga ka kuskil siis, kui ma olin 40.-te eluaastate alguses, siis ma hakkasin läbi oma paarisuhte mõtisklema selle üle, et mul on üks käitumismuster, et iga kord, kui mu partner on vihane ja vihasena olles vaikib ja mind mingi aja ignoreerib tekib minul alati tunne, et ta mind ei armastajat, meie suhe on läbi. Ja kui ma end analüüsisin, siis ma avastasin, et sama muster kordub pidevalt, et ma olen terve oma teadliku elu tundnud alati suurt ebamugavust, kui keegi mind tahtlikult ignoreerib. Mul ei ole, ei ole kunagi pähegi tulnud, et mind ignoreerib inimene võib olla hõivatud oma mõtetega. Et minu sees pöördus alati kõik sedapidi, et kui keegi mind meelega ignoreerib, siis on ta mu peale vihane järelikult on hea suhe meie vahel läbi. Ja kaitsereaktsioonina siis sellele kujunemises on mul välja käitumine, et kui sina minust välja ei tee, siis mina sinust ka välja ei tee. Ja kui sina mind ei armasta, siis mina sinka ei armasta ja sina ei saaks mind maha jätta, jätan mina su esimesena maha ja lõpetan selle suhte, mul polegi siin vaja. Ja kõike seda mitte ainult armusuhetes, vaid ka sõprus ja muudes argisuhetes. Ja minu jaoks oli suur kergendus mõista, et ignoreerimist kohates aktiveerus minus see minu hingehaav. Et täiskasvanud mina asemel reageerid, väike viie-kuueaastane tüdruk. See on muster. Et selle ligi 45 aasta taguse sündmusega on mul tänasel päeval rahu. Aga ma mõistan, mis ajendas mu ema käitumist tol ajal. Ja kuidas mulle selline traumeeriv episood Mu tollasest vanusest siis tingitud väga mõjutava saiu jättis jälje. Ajusse sissetallatud mustrid on väga visad kaduma. Et ainult teadlikkusele toetudes oskan ma praegu toime tulla, mind tahtlikult ignoreerivad inimestega, ilma et ma annaksin sellele sellise automaatse reaktsiooni, kõik on läbi. Nüüd ma näen, kuidas üks minu hingehaav on mõjutanud piinlikult minu hilisemat elu ja käitumist, aga siit on nüüd hea küsimus, et kas minevikuhaavade tervendamine on vajalik, on see võimalik ja kui on, siis kuidas seda teha? Ilmselgelt on vajalik ja, ja on ka võimalik ja seal on ka omad moodused, on mitmeid erinevaid. Aga sind kuulates praegu ma mõtlesin, et sellised taipamised, kus näed asju mitte ainult enda ja mitte ainult omaenda sihukese minema rikku kas lapse või noorepõlve või noorema inimese piiratud vaatevinklist, vaid sa näed seda sest teisel poole või, või kõikide poolte vaatevinklist, siis korraga tundub kõik hästi arusaadav ja selge. Ja paljud need avastused pärast seda, kui nad on toimunud, mis siiski aitavad selle tervendamisele kaasa tunduvad nii elementaarsed, et taks millest räägitakse, eks ole. Aga niikaua kui need käes ei ole nii kaua põhjustavadki seda kannatust ja nad üldse elementaarsed. Ja teine mõte enne kui küsimusele vastase juurde minna, ma tahtsin öelda, et suur osa sellest leevendamisest minu arvates peab peaks käima või nagu õnnestub siis, kui ta on tehtud koos mõne pädeva abilisega noh, Eesti mõistes psühhoterapeudi või psühholoogiga, eks ole, kui me äratame psühhiaatrilise teised kõrval, eks. Ja ma olen kohanud hästi palju sellist. Aga hästi või halvasti varjatud skepsist. Võtke oma sõprade seltsis jutuks fraas psühholoogi juurde minema ja vaadake, missuguseid reaktsioone see kaasviibijates nagu põhjustada. Ega ma nii nõrk ei ole, et ma lähen, räägin. Ja, ja just nimelt öeldakse seda, et seal nagu mõttetu, sest et sealt ei saa abi ja ma arvan, et põhjus, miks seda öeldakse, on see, et ta inimesed ei ole leidnud endale sellist partnerit või, või abilist, kellega Neil klapiks, kes, kellele see ühine, nii nii keemia kui kui selline inimlik nagu kontakt ja kelle suhtes tekib usalduse ja, ja kes on päriselt pädev, nii et, et eks ta natuke nagu õnnemäng ole, aga, aga ma tahan siinkohal hakatuseks öelda seda, et, et sellepärast justkui tohi tervet seda tegevusvaldkonda nagu alahinnata või, või nagu öeldakse, last, selle seebiveega pesuveega nagu ka välja välja visata aknast välja maja taha. Ja ma mõtlen, ma jõudsin selle selle valdkonna juurde natuke nagu juhuslikult, et seal sattusin omal ajal psühholoog Mare purgi juurde sellise akuutse isikliku elu kriisi läbi ja korraga mulle tundus, et see on väga kasulik tegevus, eks ole, siis naljaga pooleks, mulle tundus, et see on üks kõige selline eriti eneseimetleja, olen aktsessistile kõige nagu nauditavam raha kulutamise viis üldse, eks ole, kui keegi, kes siis justkui on pädev, on kohal, on tähelepanus, kuulab vähemalt naljaga pooleks, teeskleb, et kuulab, eks ole. Ja siis avastasin omakorda veel, et, et selline psühhoteraapia eri vormid on ääretult hea. Individuaalne enesearengukoolituse vorm. Aga tagasi selle küsimuse juurde, kas see on võimalik ja kas on vajalik ja, ja kuidas seda teha. Noh, kui püüda sellele küsimusele nagu mehelikult tulemuste keeles ja võib-olla tagantpoolt ettepoole liikuma hakates vastata, siis siis Ma tsiteeriksin siinkohal juba nimetatud Mare Porkki, kes kunagi ühes eravestluses üsna ammu ütles et sellise hingehaava psühhotraumaga on enam-vähem hästi siis, kui inimene saab sellest kellelegi teisele rääkida. Ilma et see teda emotsionaalseks veel täpsemalt nagu nutma ei ajaks. Et kui ta suudab justkui seda sündmust, mis selle selle haigetsaamisega hingehaava põhjustas, seda sündmust kirjeldada. Loomulikult see ei pea olema selline rõõmusõnumi või selline, lubage, ma räägin, kuid tore asi mul juhtus, aga noh, et ta võiks olla neutraalsest tänasest vaatevinklist mingi minevikusündmuse, kellelegi kirjeldamine. Mõõtmõõdik tulemuse mõõdik on just see, et, et kas ma saan seda teha rahulikult neutraalselt justkui nagu vaatleja positsioonist ilma tsekke kruttiks must üles just nimelt miinusmärgilisi emotsioone, eks ole veel lihtsamalt, et kas ajab nutma või aja, et kui ise nutma ei aja, kui ma saan sellest rääkida rahulikult, siis on üsna hea šanss, et see konkreetne hinge, millest jutt käib, et sellega on hästi. See on nii oluline mõte, et ma kordaks veel üle, et hinge haavan terve kui selle loo või sündmuse meenutamine ja sellest rääkimine enam nutma ei aja, vihaseks kurvaks ega pahaseks ei tee, et kui sul on selle sündmusega sõlmitud sisemine rahu et see aitab vabaneda sellest ohvritundest ja nendega kaasnevatest emotsioonidest. Kirjeldasin selles artiklis ka sellist teatud mõttes nagu lineaarsed, nagu jällegi katkega meheliku või tehnitsistliku nagu samm-sammulist lähenemist, mida ma siinkohal ei hakka kordama, aga mingite elemente sellest tasub justkui võib-olla öeldud, et mis seda põhjustab, mis lubab siis noh, lihtsamal moel loomulikult kellegiga koos ja, ja kes on vähe osavam, siis ka mõnes mõttes nagu iseennast analüüsida või minevikku meenutada ja analüüsida. Esimene küsimus ikkagi on selles, et mis tegelikult juhtus, mis tegelikult juhtus selles olukorras, mis tol ajal põhjustas kannatusi. Ja fakt on see, et meil on tavaliselt, eriti sellises nagu emotsionaalselt laetud olukorras piiratud vaade asjale, sealhulgas meil on ainult ainult enda vaade. Et, et see, mis teiste inimeste mõjutamise, mis teiste inimeste ajendab midagi tegema, see meile tavaliselt teadmata ja, ja just nimelt pädeva sellise elu näinud asja inimestest noh, üsna hästi läbinägeva abilise abil on võimalik vähemalt oletada, mis ühte või teist inimest näiteks ema või elukaaslast või ka vaenlast tol hetkel tagant kihutuse motiveeris. Nii et, et ma vaatan siinkohal sellest minevikus sobramist minevikus kaevamist, minevikku lahti arutamist, ma tõin ka veel paralleeli, justkui nagu etetet, mineviku need sündmused on nagu, nagu kivid meie seljakotis, et meie käime ringi ja meil on siis sellist koormat nagu seljas ja see koorem nagu surub meid vastu maad tasemeid vabalt ja kergelt liikuda. Aga pääseda psühhoteraapiale sellise hingehaavade ravi. Ühe sammuna ilmselgelt justkui nagu tagasivaates tänasest küpsemast teadlikumas tugevamast täiskasvanulikkust vaatevinklist selle minevikusündmuse mõistmist öeldakse, et psühhoteraapia ringi haavade ravi on nende viletsate minevikusündmust üle kirjutamine tänasest targemast perspektiivist lähtudes. Saades aru, mina täna ei ole see, kellega see sündmus juhtus. Aga mis ma tahtsin öelda, on see, et see lisaks paremal reaalsustaju juskui tekkele või, või omandamisele ja siinkohal ma toon küll laiendada seda igapäevaellu olukordades, kus ei ole mingit pistmist hingehaavadega. Täiskasvanud inimeseks olemise üks oluline mõõde või võimekus on just nimelt nagu hea ja väga hea ja järjest paremini reaalsustaju, eks mis, mis tegelikult toimub, eks seda eriti kui seda vaadata justkui mitme erineva nurga alt ja sealhulgas mitme erineva isiku või on kaks tükki võrrandis Kaheriisiku vaatevinklist ja kuhu ma tahan välja jõuda, selle jutuga on see, et, et sellist tüüpi tegevus suurendab lisaks reaalsustaju parandamisele ka mõistmist empaatiat, hoolivat kaastundlikku arusaamist teistest inimestest ja ka endast, nii et selline hingehaavade ravi on justkui nagu hea empaatia kaastundlikkuse, hoolivuse mõistmise õppus. Ja andestamise saad endale, et see minuga juhtus, andestad sellele inimesele. Et kes põhjustas mingis mõttes andestad ka nagu elule elu sulle sellise olukorra, et lükkas. Ja et ma jagan sinuga seda veendumust, et enamike hingehaavadega saab teha rahu. Sest enamus meist ei puutu oma elus kokku suurte katastroofidega ja ränga vägivallaga, mis võib, aga ei pruugi jätta igavest pitserit. Et siin tuleb mänguga mingi subjektiivne tunnetus, et eks meil ikka tundub, et see, mis minuga juhtus, et saan Shakespeare'i tragöödia vääriline sündmus. Enamiku hingehaavade taga on just niisugune ülekohtutunne. Selleks, et hingehaavaga saaks teha rahu, peab seda kõigepealt endale teadvustama. Mõnikord suudame ise oma hingehaavadega silmitsi olla, aga mõnikord on need lood nii valusad, mis meiega juhtunud on, et kohe kuidagi ei tahaks meenutada. Ja kellelegi peale surutud huvi ja torkimine, et räägi nüüd, räägi, mis sul viga on, räägi oma vaevast, on liiast, iga asi omal ajal. Inimene vaatab oma hingehaava siis, kui ta selleks valmis on. Või kui sellesse vaatamine enam võimalik ei ole. Märkame, hingehaav, ei lase meil elada või mõjutab käitumist ja suhteid nõuga. See minu näide, eks ole, ma märkasin, et see üks asi mõjutab mu käitumist seda võrra, et on vaja nagu vaadata, et kust ma ennast kunagi kehvasti tundsin, et miks üks kunagine sündmus mõjutab mu praegust hetke. Armukadedus on kahjuks selline huvitav nähtus. Armukadeduse taga on sageli traumaatiline kogemus minevikus toimunud hülgamisest, mis paneb kontrollima. Ma arvan, et on oluline mõista seda, et valu, igasugune valu, nii füüsiline kui hingeline muudab inimesed kergesti ärrituvaks, ärevaks ja agressiivseks. Seega võib öelda, et nii ärritunud kui kurjade inimeste ühine joon on mingi valu. Hingehaav tekitab tavaliselt ikka kurbust ja kogunenud kurbus võib muutuda kurjuseks. Sestap muutuvad kaheksane kurjad inimesed kuidagi mõistetavaks, et neil ju kuskilt miskit valutab. Mõtlen tihti nende sapistenenti kommentaatorite peale, kes käituvad kurjalt, et kurjaks on neid teinud ilmselt mingi valu, nende hingehaav. Ja see valu ei pruugi üldse olla värske valu. Haav võib olla vana, aga annab ootama Tuvalu sööstu ootamatus kohas. Et hea näide on see, et kui nahk on põlenud, siis võib ka kellelegi heas tahtes tehtud Bay tekitada põrguvalu. Et kui hingehaavasid on palju, ei tea kunagi, millal sa kellelegi valupunkti võid kogemata puudutada. Ja sestap hea kuulaja ei küsima täna nagu paljudes eelmistes saadetes, olen küsinud, et kuidas sinul selle teemaga lugu on? See, et meil kõigil on hingehaavad olemas, see on kindel, kellel lapse east, kellel koolipõlvest, kellel suhetest. Mõnikord on vaja usaldusväärse terapeudi abi, et hingehaava ka midagi ette võtta. Aga mõnikord on tõesti parem oma hingehaava mitte torkida. Las ta olla kuskile sügavkülma ära pakkida, kus ta enam ees ei ole. Et lähme praegu väikesele muusikalisele pausile ja kui sa soovid, siis sa võid sel ajal oma hingehaavade ja meelerahu üle mõtiskleda. Aga samahästi võid sa minna ja neid minutit kasutada selleks, et teha endale hea tee. Ma tõin selles oma artiklis ühe enda hingehaava, näitab, mis oli kunagi tulnud vanuses kaheksa-üheksa-kümme sunnitud muusikaõppega ja seal olid ka mingid ülekohtud aspektid ja mitu sundseisus niikuinii, eks ole, mitu asja veel. Ja ma seda kirjeldades jõudsin välja nagu tänasesse päev otsapidi, et samamoodi erinevad tegevused võimaldasid mul jõuda sellisest justkui nagu nagu pihta saanud poisi seisundist, sellise neutraalse rahulikust asjasse suhtuva mehe seisundisse ja ja kuigi ma vanematele lubasin 10 aastase sihukese sõjaka poisina Nad ütlesid, sa kahetsed, kord veel täitsa pooleli jätad ja ma lubasin, tõotasin pühalikult, nagu vanasti öeldi, tõotan pühalikult täpsusest õnnetlemus, et ma kunagi ei kahetse seda, ma pole siiamaani kahetsenud seda. Kuigi ma tunnistan, et eile õhtul mul tekkis mõte, et võib-olla peaks klaverikontserdid. Aga siis, kui ma hakkasin uuesti musket õppima, siis mul hakkas tunduma ja ma arvan, et see ei ole nagu vale tunne, et tänu sellele, et ma tookord nagu vastumeelselt muusikat õppisin, juhtus nagu varjatud kujul nagu mitu head asja. Ühtepidi lapse, aga ka täiskasvanu aju, eks ole, muutub ja areneb teistmoodi, kui ta õpib mingit oskust, eriti muusikat, eks ole. Ja, ja siis ma leidsin viimastel kuudel sellise nüansiga. Vabalt võib olla, et kui ma ei oleks siis muusikat õppinud et siis ma ei oleks ka praegu suuteline üldse sellisel moel muusikat õppima, nagu ma õpin selliste tulemustega. Ja see kuidagi täitsa mind metsikute tänutundega, sest et muusika on, on mulle tähtis, seda tänapäeval annab väga palju, eks ole. Nii et selline hingehaavaravi võib-olla selline õpiku või musternäidis võikski olla, et ühel hetkel sa vaatad toimunule tagasi ja sa näed sellest tulenenud ka häid asju, lisaks nendele tolleaegsetele haiget saamistele või halbadele asjadele ja ühel hetkel sa saad, kui sa muuta suudad selle suhtumise muundada tänuks ehk siis pahandada. Hea et tegelikult tegelikult tänasest vaatevinklist tundub, et on hea, et nii läks, siis siis oleks justkui sellega tõesti nagu väga hästi. Ja no seda ainult nende sihukeste kergemate asjade puhul, et väga sihukeste, suurte sügavate ja raskete nagu rasked piinamised, väärkohtlemise seksuaalne vägivald seal tavaliselt me seda head aspekt ei leia. Et ma toon nagu analoogia siin kehalise haavaga, et kuigi ütleme, et keha on ise terveneb ja me paraneme haavadest kas ise või meditsiini abil siis enamike haavade puhul ja see nii ongi, aga kui haav juhtub olema nii kõndistav, et sul enam jalalabakäepärast ei ole või kui paranemise tingimused on sellised, et haar saastub ja infektsioon levib, siis tervenemist ei juhtu. Et kõikide katastroofide traumeerivaid mõned aspektid on seotud inimsuhete purunemisega. Kui haiged teevad need inimesed, kes peaksin sind armastama, kaitsma kellest sa sõltud või kelle hulka tahad kuuluda. Ja kui need inimesed su hülgavad. Ja seda eriti laste puhul siis võivad need hingehaavad olla väga rängad, et vanemad peaksid pakkuma lapsele üks-ühele kiindumussuhet. Teatavasti annab lapsele tema väärtuse ja turvatunde ja õpetab inimlikkust. Ja kui vanemad ei paku lapsele oma armastust ja puudutusi, vaid hülgavad ta kas füüsiliselt ja või emotsionaalselt lööb see kõige valusamaid haavu. Inimaju on üldse üks väga huvitav, eriline asin. Mulle meeldib psühhiaater Pruus Perry kes ütleb nii, et aju kasvab kõige kiiremini looteperioodil ja siis sünnist neljanda eluaastani. Et nelja aastase lapse aju on umbes 90 protsenti täiskasvanu ajust. Suurem osa närviühenduste võrgustikke arengus toimub just sel perioodil. See on inimelus kõige mõjutatavam ja haavatavam aeg samaaegselt sest esmaste kogemuste mõjul toimub aju. See tähendab meie tajumise, meie mõtlemise ja meie käitumise kujunemine. Ja need traumad, mis just sel perioodil aset leiavad, kui laps kogeb hülgamist, armastuse puudumist. Vot need traumad löövad kõige valusamalt hingehaavu. Ja mõnikord on lapsepõlves õigel ajal puudunud armastuse ja hooletervendamine kõige raskem ülesanne inimesele ja mõnikord kahjuks võimatugi. Öeldakse küll, et sa ei saa armastada kedagi teist, kui sa ei oska armastada iseennast, aga minu hinnangul on hirmraske õppida end armastama, kui sind lapsepõlves pole keegi teine armastanud. See, kes pidi sind armastama. Ja sellisel lapsel võib hilisemas elus, kui tema intellekt areneb, olla kõik head arengutingimused ja sellise inimese kognitiivne areng võib-olla ka suurepärane, aga tema hing võib-olla lapsepõlvest saadik haige ja siit siis ärevus, tuimus või empaatia puudumine. Ehk siis maja analoogiat kasutades, et kui vundament on halvasti ehitatud, siis võib maja mingil hetkel kokku variseda, ükskõik kui hea on siseviimistlus või seinakonstruktsioon. Kõige parem ravim ültse haavade raviks, kuigi sina siin rääkisid psühhoteraapiast siis kui ajab parandav toime, pole tõeks osutunud, sest tõsi ta on, mõnikord aeg parandab, on usaldav ja turvaline suhe. Ma ei mõtle siin ainult paarisuhet, kuigi ilmne on, et heal paarisuhtele mäge tervendada meid lapsepõlvehaavadest. Aga mõnikord aitab ka hea sõber, lihtsalt keegi. Mina mõtlen selle peale niimoodi, et selline ekigis võiks olla tagasi peale nende suurte suurte haiget saamiste peale et siis on küsimus, et kus, kas nendega üldse tasub tegeleda või mitte või õigemini küsimus on, missugusel lootusrikkuse astmega nendega tegeleda. Et igal juhul Usummu tasub tegeleda ja sealjuures võib-olla tuleb ka leppida sellega, et päris terveks ei saa, eks ole. Aga, aga ka väga asja teeme minul tänane vaade. Ja see aeg, mis tänaseks tänaseni mind on siia toonud, eks ole, et justkui on vähemalt mulle näidanud ja mind aidanud, selle koha pealt tasub igal juhul justkui sellise Sherlock kolmsiliku uudishimuga enda minevikust teatud aja teatud maani. Ma ei tea, kas seal mõni aasta või mitmete aastate justkui nagu selle vältel uurida, sobrada, vaadata, mis seal veel on, et, et mis seal veel peidus võib olla, et, et need asjad meid mingil ebasoodsal hetkel nagu ei, ei üllataks. Vihaseks ärritab kullaks ja siin tuleb veel oluline nüanss vorm välja tuua, et, et, et ei ole ainult ühe inimese seisukoht, see ise oleme ka vahetevahel küsinud endalt, kas tõesti on see nii. On öeldud, et neid mineviku asju nii palju, et see on nagu selline nagu Augeiase tallide puhastamise eraklaslik pealtnäha võimatu või keda pärast sai sellega hakkama, eks ole. Töö, et tark inimene ei lähe üldse seda sobrama, selline panebki selle nagu selle selle konku ukse nagu kinni paneb, selle veel harjavarre ette ütleb, et neid asju ei puudutaks. Intelligent ütleb veel juurde veel, et pole mõtet neid mineviku asju näppida, sellepärast et mul juhtub elus kogu aeg igasuguseid jamasid juurde küll enda poolt korraldatud, küll teiste poolt orkestreerinud, eks, et järelikult see, see on justkui nagu selline see sisi kivi mäkke lükkamine, mis mitte kunagi ära ei lõppenud, seal pole vähimatki mõtet. Ja, ja nendele, kes nii mõtlevad ja kuulavad praegu julgustuseks, ütlen, et ilmselgelt on see minevikku nende kivide või jamade arv lõplik. Ja see, see ei ole nagu sadadesse, see on pigem võib-olla kümnetesse heal juhul, eks ole. Suurte asjade arv on alla 10, ma arvan. Ja sellise enesetervendamise üks lisahüve seisneb selles, et parem reaalsus tajub teiste mõistmine paremini nagu kogu elu vastuvõtmine. Et siis inimene, esiteks järjest vähem teeb ise lollusi ja teiseks ta järjest paremini turvab enda piire, et ta ei lase endale teha sigadusi nii palju ennem, eks ole, ja kolmas nüanss, mis on kõige tähtsam, on see, et kui see justkui asjadest arusaamine, asjade remontimine, asjade välja ütlemine, asjadega tegelemine muutub normiks siis igasugused sellised suuremad-väiksemad ja suuremad eksitused, haiget saamised, väär enda rumalad teod, teiste väärteod meie suhtes. Me tuleme toimunud remondimehed ära nagu hämmastavalt kiiresti tegelema nendega kas kohe või peaaegu kohe ja me saame need korda, mitte kuude ja aastatega, vaid päevade ja nädalatega. Absoluutselt kindel veendumus. Ja selleni viibki selline terve huvi enda psüühilise vaimse tervise vastu. Ühesõnaga, inimene, kellel hing nii palju ei valuta. Ta on tavaliselt ka lahkem ja leebem. Sellepärast mulle meeldibki ikkagi see termin hingehoid, nii et kestril oli kevades õigus et oma hinge eest hoolt kandma. Üks kirikuõpetaja on öelnud niimoodi, et hingehoiu eesmärk võiks olla sisemiste silmade suunamine õigele poole. Aga aitäh sulle, Peep Vain. Kutsumast. Mida enam terveid suhteid inimesel on, seda suurem on tõenäosus, et inimene toibub oma hingehaavast. Head suhted on muutuse aluseks. Kõige mõjusam teraapia on inimlik armastus ja rõõm on parim tervendaja. Palju parem kui antidepressandid, alkohol või muud uimastid erguteid. Ja ongi meil täna aeg oma saatele joon alla tõmmata. Aitäh sulle, heapere, saate kuulaja. Mina olen pereterapeut, Katrin saali, Saul saateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Järgmise saanud teeb jälle Merle Liivak. Mina kohtun teiega kahe nädala pärast ikka neljapäeva õhtul kell seitse. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.