Tere, hea kuulaja, sa kuuled peresaadet. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänane saade on ohvrienergiast. Teame ju kõik seda tunnet. Elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui mind on valesti mõistetud. Või kui keegi on mind alt vedanud, hüljanud või reetnud ning mul on tunne, et elu on nii ebaõiglane. Või olukord, kui sul on tunne, et peab tegema midagi, mis käib sulle üle jõu või mida sa teha ei taha. Ja näib, et sarnaselt Antiik-Kreeka mütoloogilise atlasele kannad õlgadel kogu maailma raskust. Või elu ei vastas ootusele või unistusele ja suur pettumus hiilib hinge. Igatahes ohvrienergias hakkab endast hirmus kahju. Nii lootusetult raske on. Ja tahaks kaevelda. Võtame täna vaatluse alla, mis on ohvrienergia. Mida me teeme, kui oleme ohvrienergias, mida tegemata jätame. Ja mida võiks teha, et sellest enesehaletsuse soost pääseda? Peresaade. Paljude muinasjuttude peategelane on ohvri rollis. Kõik teame ju lugu inetust pardipojast. Üks luigemuna sattus, pardipessa ei saanud, lõigake koorudes tunda oma luigeema tiiva hella pai. Liiga teistsugune oli Luigeke ja seetõttu tõugati ta pardipere poolt julmalt eemale. Luigeke proovis esialgu teiste loomade juures õnne, ent keegi ei pidanud teda armastuse vääriliseks. Üks irvitas ta pika kaela üle, teine pilkas ta häält. Kolmas põlastas halli sulestiku. Nii sai hüljatud linnupojast orbuke süütu ohver. Üksi ja kurvalt veetistama päevi. Mine võta kinni, mida Luigeke mõtles. Võib-olla unistas ta parematest aegadest, aga võib-olla vaid haletsus ennast ja nuttis tiigivette luigekest. Lugu lõppeb õnnelikult. Ta saab kätte tunde, et ta on väärtuslik ja kuulub kuhugi. Loodetavasti tervenest ta lapsepõlve hingehaavadest munes oma muna turvalisse pessa ja hoidis neil valvsalt silma peal. Õppis tagantjärele usaldama, andestas elule ja oma emale keerulise alguse ning elab tänase päevani õnnelikult. Inetu pardipoja lugu. On arhetüüpne hea lõpuga ohvrienergialugu. Meil kõigil on oma eluloos mõni lugu varuks, kus tunneme, et elu on meie suhtes ebaõiglane. Kus tunneme end ohvrina? Selles olukorras tundub, et keegi on meilt vaiba jalge alt hooga ära tõmmanud. Vahet pole, mis inimesega juhtus kas ta kaotas lähedase reedet Ida usaldust või luhtusid ta plaanid. Ohvrienergias inimene tunneb end abitu, kurva või pahasena petetuna. Õnnetuna ja lootusetuna. Ohvrienergias inimese tähelepanu, fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sest sageli on tal reaalselt olemas päris palju, mis võiks teda õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav. Tal on tunne, et asjad on halvasti ja enam paremaks ei lähe. Ta on sundseisus. Ta ei taha seda olukorda, mis tal on või ta ei taha seda teha. Mida ta tegema peab. Üks valusamaid lööke, mis inimesi ohvrienergiasse paiskab, juhtub siis, kui inimene kaotab koosluse, millesse kuulumine andis talle identiteedi. See juhtub, kui kaotada midagi olulist. Pere elukaaslane, töökoht, sõber, laps, kodu koduma. Nii saab minapilt tugevalt pihta. Kui inimene on siiani määratlenud selle grupi liikmena siis nüüd on selle koha peal tühimik. Kui juhtub midagi nii, et me peame millestki omasest või harjumuspärasest loobuma kogeme me leina. Leine ei kaasne ainult surmaga, lein on nii palju laiem mõiste. Leina on igasuguse lõpetamise energia. Sellest rääkis Naatan Haamer eelmisel hooajal leinasaates väga põhjalikult. Leinata võib mingi perioodi lõppu, olgu selleks siis suhte nooruse või armastuse või töökoha lõpp. Kaotada ja leinata võib ka tervise kaotamist või unistuse purunemist. Iga normaalne inimene kurvastab ja kogu südamest ja see ongi normaalne ja loomulik kui tunnen end pärast mingit keerulist või kurba või ülekohtust olukord ohvrina. Kui tunneme mingi kaotusega seoses viha, hirmu ja ärevust mõnikord ka süüd ja häbi ja vastikustunnet. Igaüks meist tegeleb oma valudega erinevas tempos. Mõistliku aja möödudes jääb aga kurvastus, viha või solvumine inimesest üldjuhul maha. Parandab haava. Õigemini peaks parandama. Inimene leiab uue sihi ja see lein saab osaks tema elukogemuses. Igal ein ei too sugugi kaasa laskumist pikaajalisse ohvrienergiasse. Lein on elu loomulik osa, niisamuti kui kurbus ja viha. Ohvrienergias. Inimene jääb aga kurbuses ja enesehaletsus või solvumisse kinni nagu sohu. Mingi tema unistus või nägemus pole täitunud. Peresaade. Kinnijäämine kurbusesse on sageli seotud pettumuse ja ülekohtutundega. Ehki ülekohtule reageeritakse ka muudmoodi, mõni näiteks läheb vihaseks ja võib keeva viha ajel pikalt kätte maksta. Viha aitab mõnedel inimestel kurbusest kiiremini vabaneda. Aga mõned inimesed on kenad ja head ja nende kontakt oma vihaga on nõrk. Nii moondub nende viha kurbuseks. Ohvrienergias inimese kurbus muutub enesehaletsus. Eks. Talle näib, et elu on ebaõiglane. Või siis tunneb ta, et ta on ise selline äpu ja ei saa elus millegagi hakkama. Mõnikord on elu tõesti selline, et inimesel endal pole mingit vastutust ega süüd selle olukorra tekkimises. Teinekord ja seda juhtub sagedamini. On siiski nii, et inimese oma panus sellesse, mis juhtus, on olemas. Ohvrienergias, inimene paraku oma vastutust ja panust juhtunusse hästi näha ei taha. Osad omavastutuse suhtes pimedad inimesed ei tunnista endal kunagi mingit süüd oleva aga teistel hoolimata sellest, et nad ei pruugi küll oma süüd tunnistada teeb alateadvus oma tööd ja süütunne hakkab närima. Teatuks korraks süü häbitundel. Häbi ja süütunne on omavahel tihedalt seotud. Ometigi on neil suur vahe. Söö tunne seostub tavaliselt tundega, et midagi on tehtud valesti. See omakorda ikkagi peaks motiveerima inimest paremini käituma, et oma süüd heastada. Häbitunne aga ajab oma juured nagu naat, inimese psüühikasügavusse. See on tunne, et mina ise olen üks suur ebaõnnestumine, viga on minus ja see tunne rusuv ja võib lõpuks inimese lausa halvata. Nii et kui söötled, et ma tegin midagi valesti, siis häbi ütleb, et ma ise olen vale. Häbi hoiab inimese mälus värskena ka sellised sündmused, mis on toimunud pikkade aastate eest. Teised samal aastal toimunud sündmused võivad olla juba ammu meelest pühitud aga emotsionaalselt laetud häbi olukord on meeles, kui just olnud. Häbi toob endaga paratamatult kaasa ka teised negatiivsed tunded. Eelkõige aga hirmu. Mis siis saab, kui keegi teada saab? Mis siis minust arvatakse? Kui kõigist teistest negatiivsetest tunnetest inimesed omavahel räägivad, siis häbist on väga raske rääkida. Inimesed häbenevad oma häbi. Kuigi ohvrienergias inimesed oma süü ja häbitundest enamasti rääkida ei taha on nad siiski sageli süü ja häbitunde mõju all. Nii võib näiteks lahkumineku tagajärjel üksi jäänud partner tunda suurt häbitunnet. Ja ta võib isegi mõelda, et parem oleks. Kui mu partner oleks surnud, siis ma ei peaks vähemalt häbi tundma, vaid saaksin ausalt leinata. Ohvrienergia mõjutab tugeva emotsioonina meie keha, biokeemiat ja immuunsüsteemi. Ja nii leiavad füüsilised haigused inimese juurde kergesti tee vaimsetest kaebustest rääkimata. Ärevushäired, meeleoluhäired kuni depressioonini välja on ohvrienergia paratamatu taak. Ohvrienergia üheks võtmesõnaks on solvumine. Inimesed võivad olla solvunud kas konkreetse inimese peale, aga võib-olla ka kogu maailma peale üleüldiselt. Kahjuks on ohvrienergias oleva inimese solvumine niivõrd suur, et ta ei oska andestada. Kuskil tema sees podiseb viha ja ta lihtsalt ei suuda andestada. Andestamine justkui saadaks sõnumi, et tema suhtes sooritatud kuritegu. On andestatav. Aga pole ju, see oli andestamatu. Ta tahaks süüdlast karistada, vaata, mida sa minule tegid. Sa rikkusid kogu mu elu, tegu pole lunastada. Ohver ise kannatab muidugi kõige rohkem, aga andeks ta anda ei saa, sest ta tahab vastutust oma muserdatud saatuse eest panna kellegi teise inimese hingele, kes tema silmis on süüdlane. Ohvrienergias inimene on klammerdunud mineviku külge ja ta mõtleb juhtunule pidevalt. Ta mõtlemine meenutab õige pisut lehma mäletsemist. Ta mälub ja mälub. Seejärel seedib toimunut, röögib selle tagasi, eakab uuesti mäluma. Ta tunneb süüd, viha, häbi, kurbust juhtunu pärast ega lähe oma eluga edasi. Ta võib kaeveldaja süüdistada ka mitu aastat hiljem elu või mõnd elusaadikut näiteks siis partnerit, sõpra, vanemaid, ülemust, kelle tõttu ta kannatab. Ent ohvrienergias võib-olla ka ilma erilisse õnnetusse sattumata. Ohvrienergiasse saab kalduda ka siis, kui inimene tunneb, et elu ei vastada ootusele. Võin ta nägemusele sellest, mismoodi üks rahuldustpakkuv elu olema peaks. Nii võib inimesele tunduda, et keegi veab teda justkui Alt. Näe, tahtsin elada nii, aga elu on hoopis naamoodi. Ja pettumus, lükkab inimese ohvrienergiasse. Tahtsin kõrgemat palka või eeldasin, et ei pea nii palju tööd tegema, aga näe, nii ei läinud. Või lootsin, et beebi kõrvalt saan elada oma elu aga näe, ta ainult karjub või on haige. Ja ma olen rampväsinud. Või lootsin, et suhtes on füüsilist kontakti rohkesti aga partner ei taha seksist kuuldagi. Igatahes inimene on pettunud, väsinud ja lootuse kaotanud. Pettumuse objekt aga ei pruugi isegi olla teine inimene. Ohvrienergias inimene võib kaevelda ka ilma üle väikese pensioni üle selle üle, et ta ei saa piisavalt magada või puhata või lihtsalt nagu väike Tjorven kurvastas. Elu on üks hädaorg ära surema, pead kord ja siis mullaks saama. Ohvri energiat võib tunda ka siis, kui elus on andmise ja saamise vahekord paigast ära. Näiteks võib ohvrina tunda end lapsevanem, kes jookseb kui orav rattas. Vihurina ümber oma telje töödeldes pühib ta tolmu, teeb süüa, peseb pesu, kantseldab lapsi, tõttab poodi. Samamoodi võib ohvri energiat kogeda inimene, kes tunneb, et tema kanda on kogu materiaalne vastutus. Pere olmest. Arved kuhjuvad kuu algul ja ükskõik, kui palju ta tööd ka ei teeks. Puhkuse jaoks raha kõrvale panna ei õnnestu. Kõik teised aga ainult tarbivad. Võib-olla teeb ta tõesti kõik ise aga võib-olla talle ainult tundub, et ta teeb kõik ise ega oska märgata ja väärtustada oma partneri tegevust. Üks on selge. Ohvrienergias inimese ülesannete rohkus viitab sellele, et annab oma energiat välja väga palju. Tal pole mahti hinge tõmmata. Väikelaste emad leiavad sageli oma lapse, mehe ja koduloomade vajadused enda omadest ette. Neil pole mahti tegeleda oma vajadustega. Nad muudkui annavad ja annavad, et teistel oleks parem. Sellise pikaajalise enese eest mitte hoolitsemise tagajärjel võib nendeni jõuda ohvrienergia tume käsi. Mõnikord selline inimene valjult ei kaeble. Aga ta sisemonoloogiks on kaeblemisel siiski kindel koht. Aga päris sageli esineb ka selline variant, kus ohvrienergias inimene annab endast jooma rahulolematusest, valjuhäälselt teada ja sellest tekivad tülid. Olukorra väljapääsmatusse tajumine tekitab aga lootusetust nõiaringi. Ilma traumaatilise sündmuseta kogetud ohvrienergia taga on sageli tunne, et mina annan endast nii palju. Aga vastu ei saama piisavalt. Isegi tänumite. Seda võime kogeda ka tööoludes. Mul on nii palju tööd, ma ei jõua selle kõigega hakkama saada. Sundseisus viibimine, kus inimesel on tunne, et ma pean midagi tegema et ma ei saa sinna midagi parata, mul pole vabadust ja võimalust teha muud valikut. Võib viia inimese ohvri energiani. Ja, ja mis seal salata, nii mõnegi ohvrienergias oleva inimese hinges on paras annus märtrit. Tänaseks muusikaliseks vahepalaks valisin paljude küpsema põlvkonna kuulajate meelest imelise armastuslaulu. Suvel pereterapeutide ka lõunalauas ohvri energiat arutades andsime sellele laulule üksmeelselt, aga ka ühe suurima ohvri energiaga laulu tiitli. Mida laulu lõpupoole, seda ohvrimeelsemaks lüürika kisub? Siit ta tuleb, kerjuse laul. Ja ka pärja. Ole. Saaremaa seda elu. Ja Danziylvaid TD. Kui sa, kes ei tea, mis on kaalu Ei tee ja mis on juure, elik me? Sul joone mulla. Miks siin vain, gene soosuu ta seenior ele, kaal? Sinu kuule päikest, Mado. Mu õelu uude rada ei esiseal võt, massaa. Vaile kaitse olnud paar puuda taha. Ei võta. Mul vas tuleids. Maad ja metsa varsti mustlase. Ja naerata teisele, siis. Ja et mind, armas ta ta, Sul tõi meenugi? Ta siin keelata Miino. Heade suund. Elutöö. Üksinda hulgub maailmamales. Sinus on hea ja variates viisa. Tee kauniks ta jää. Ohvrienergia vahetu mõju inimese psüühikale seisneb selles, et võib kaduda kontakt oma elurõõmuga. Ja siis tekibki selline tunne, et ma ei saa endale midagi head lubada, mis mind rõõmustaks. Kooselurõõmuga kipub paraku kaduma ka usaldus elu suhtes. Nagu ka kerjuse laulusõnad ütlevad. Õnn, võõras on minule. Ja siin on peidus omamoodi lõks. Ohvrienergial on pahatihti romantiline oreool ümber. Justkui romantiline kannataja, kurva kuju rüütel või midagi sellist. Just just mu elude ookeanirada. Ohvrienergias inimesel on sageli lihtsam lõputult heietada oma ebaõnnest turvatunde puudumisest ja ebaõiglusest kui tegutsema hakata, et õnne ja turvatunnet endale ise luua. Tal võib kuluda aastaid kaeveldes, kuidas tal pole sõpru. Ent selle aja jooksul ei pruugi ta olla teinud ühtegi arvestatavat liigutust, et endale sõpru leida. Ta võib rääkida aastaid luhtunud armastusest tegemata katsetki, luua uut suhet. Ta võib lõputult seletada, kuidas tal raha napib. Aga tegutsemine selle nimel, et oma sissetulekuid suurendada või kulutusi vähendada, käib talle üle jõu. Mõned ohvrienergias, inimesed õpivad oma ängi varjama. Nad astuvad oma tagaraskuse mõju kaaslastele ja nad panevad seltskonda minnes maski ette. Nende suu naerab. Aga süda nutab edasi. Teised aga kuulutavad oma rasket saatust kõigile, kel kõrvad. Oh, mis nüüd mina. Mina pole keegi, keegi mind ei kuula. Keegi mind ei taha. Mina ei saa millegagi hakkama. Mulle pole midagi vaja. Keegi mind ei armasta. Mis ma sinna parata saan? Minu jaoks on väga huvitav fenomen just see, mis toimub ohvrienergias oleva inimese peas. Sellise inimese sisehääl ei lõpeta hingevalus torkimist. Ta nagu sõltuvushaige, kes ei suuda lõpetada. Ta on sõltuv omaenda valust ja hääl peas kurbade mõtete ruuporina muudkui tekitab valu juurde. Pikalt ohvrienergiasse kinni jäänud inimesel on masohhistlikke jooned. Ta on omamoodi kiindunud oma ohvri rolli jal alusse. Kasutaksin egor tolle mõtteid selle valu kirjeldamiseks. Osa igast kogetud emotsionaalsest valust jääb sinu sisse alles. See sulandub minevikku, valusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. Selle hulka kuulub loomulikult ka see valu, mida kogesid lapsena. See negatiivseks energiaväljaks kuhjanud valu moodustab sinu sees valukeha. Ja kui su valukeha on su enda võimusesse haaranud igatsed sa üha uut valu kogeda. Sa tahad teha haiget või tunda valu. Või siis mõlemat. Loomulikult pole sa sellest teadlik ja kinnitad tulihingeliselt, et sa ei taha valu. Aga vaata tähelepanelikumalt ja sa näed, et niisu käitumine kui ka mõtted töötavad selles suunas et valu ei lõpeks otsa ei sinu ega teiste jaoks. Võib-olla hea kuulaja oled kuulnud indiaani mõistujutt igas inimeses peituvat kahest hundist valgest ja mustast hundist. Must hunt vajab söögiks valu, hirmu, kurbust, ängi, viha. Valge hunt toitub aga rõõmust armastusest, helguseste rahust. Kumb hunt võidab? Küsib muistendi indiaanipoiss. See, kumba sa rohkem toidad. Vastab tark indiaani vanaisa. Ja vaata enne kirjeldatud valukeha on inimese sees nagu see must hunt. Kui sa oled teda pikka aega toitnud, on ta nii rammus ja tugev, et rebib kõik palad endale. Valge hunt aga väriseb, nälginud ta kõrval. Ohvrienergias inimene on harjunud toitma oma sisemist musta hunti. Ohvrienergias inimene kutsub teistes inimeste sageli algul esile hoolitsuse aga siis pikapeale haletsuse. Aga veel pikemas perspektiivis muutuks sellise inimese seltskonnas viibimine kurnavaks. Kuna ta on lahutamatu, siis inimeste jõupingutused teda aidata jooksevad liiva. Lõpuks väsib ka tugigrupike. Ja jälle on tekkinud surnud ring. Tugiisikute eemaldumine on ohvrile ju järjekordne hülgamine ja valurattast, tõmbad ennast käima endistest veel kõrgematel pööretel. Kuidas küll hallata oma sisemaailmas toimuvat, et me ei jääks kinni ohvrimentaliteeti mida peaks ette võtma, et kriis mööduks ning elu vanadesse rööbastesse tagasi pöörduks. Kuidas mõelda välja, millised muutused tuleb nii enda välises kui sisemises maailmas teha, et uutele rööbastele suunduda? Ohvrienergia on suurim takistus uute rööbaste seadmisel. Ohvrienergias inimene ei jaksa ega soovi hakata oma uppi löödud sisemaailma korrastama ja lahendusi otsima. Võtmeküsimus on siin, kuidas mitte langeda enesehaletsuse. Kriisijärgne toibumine tähendab enese kokku võtmist. Enese kokkuvõtmine ei tähenda veel seda, et samal ajal ei võiks inimene tunda kurbust või mõnd teist leinaga seotud tunnet. Kui inimene ei süvene, mis emotsiooni ta parasjagu kogeb tunnetab ta seda valu või jängina. Iga valu peaks kunagi lõppema. Mõnedel inimestel on aga psühholoogiline valu elus tema sama lahutamatuks kaaslaseks kui tema enda vari. Sellisel juhul on valus saanud kannatus. Liidame kannatuse, enesehaletsuse ja luhtunud unistuse ja saamegi ohvrienergia. Tammsaare paneb põrgupõhja Jürka suhu sõnad, et ohvrimeelsus, enesesalgamine, kannatused, töö ja vaev teevad õndsaks. Mina ei usu kannatuse õnnistavasse toimesse. Vastupidi, pikaajaline kannatus kurnab, närtsitab, teeb tigedaks kibedaks. Igasugune kannatus, mida saab vältida, on kurjast. Kuigi ja kannatus annab nii mõnigi kord inimesele identiteedi. Ma olen lesk matnud oma kalli inimese. Olen lahutatud, mahajäetud, mul oli raske lapsepõlv. Olen kaotanud midagi väga olulist. Või olen raskelt haige. Olen üle elanud midagi kohutavat. Olen töötu. Mind on tõstetud ja seetõttu määratud igavesse kannatusse. Kannatus justkui õigustab pikaajalist masendust, murelikkust, tujutust, tahtetust ja teiste tuju rikkumist oma närvilisuse ja halva tujuga ning vabastab väljakutsest edasi liikuda. Inimene ütleb, et ah, ma olen juba selline, ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ja nõuab selline inimene, et teda aktsepteeritakse just sellisena, nagu ta on. Tema jaksan õigustust ujutuseks, sarkasmiga närvilisuseks olemas. Tal on raske elu. Võib kõlada paradoksaalselt, aga õnnetu olla on mingis mõttes kergem, kui õnnelik olla. Õnnelik olemiseks peab reeglina midagi ette võtma. Selleks peab oma hinge eest hoolt kandma ja võtma vastutuse oma elu eest. Õnnetu olla saab aga lihtsalt niisama. Kurdad oma rasket saatust ja ülekohut sukeldud töösse või seriaalidesse alkoholi või liig söömisesse, alistunud saatusele või enda ohvri identiteedile. Kirud ja süüdistad kedagi, teist, aga südamepõhjas igatseda ikkagi teiste haletsust ja hoolitsemist. Kuigi kannataja iseenda eest ei hoolitse, siis keegi teine võiks seda ju ometigi teha. Peresaade. Kannataja näeb maailma sageli must-valgena ning hirmutav olukord tundub tihti väljapääsmatu. Ent ometigi on peaaegu igast olukorrast väljapääs. Selleks tuleb teha autustel valik. Valimata jätmise või valiku edasilükkamise korral astub või jääb inimese ellu kannatus. Ma olen eelmisel hooajal leppimise saates sellest juba korra rääkinud, aga tuletan täna selle uuesti meelde, millised valikud on võimalikud, et kannatusest ja ohvrienergiast väljuda. Niisiis, valida tuleb kolme variandi vahel. Üks muuta olukorda. Kaks minna olukorrast ära, kui olukorda muuta, ei saa. Kolm muuta iseend ja oma suhtumist. Kui pole võimalik, ei olukorda muuta ja kui ei saa ka ära minna. Me ütleme sageli, et me peame midagi tegema ja meil pole võimalik teha seda, mida tahame teha. Ometigi kui nende nõndanimetatud ma pean tegemistes koor on suurem võrreldes asjadega, mida ma tahan teha tunneb inimene end sageli ohvrienergias. Inimene tunneb end sundseisus, näiteks ma pean beebi eest hoolitsema, öösel mitu korda ärkama ja päeval temaga tegelema. Aga ma ei saa teha mitte midagi, mida ma teha tahaks. Sellist olukorda on võimalik abiliste abil muuta olukorrast ja minna ei saa oma laps ikkagi. Aga kuidas siin oma suhtumist muuta? Kui laps on praegu nii väike, et ta mingi perioodi vajab mu jäägitut tähelepanu, kas siis oleks ehk mul võimalik mõelda, et ma tahan temaga iga päev tegeleda, mitte et ma ei pea. Niipea kui inimene suudab endale öelda, et ma tahan midagi teha mitte et ma ei pea seda tegema, siis ohvrienergia väheneb. Mõnikord on kõik kolm valikut olukorra muutmine, olukorrast, äraminemine või iseenda muutmine võimalikud mõnikord ainult üks nendest. Ja mõnikord tundub, et ükski variant ei sobi. Enamasti on valik raske. Ent ühe peab valima ka siis, kui esmapilgul tunduvad kõik valikud võimatud. Peab valima, sest neljas variant on pikaajaline kannatus, Johvri energia. Väline maailm ei allu kontrollile. Seal juhtub kogu aeg midagi, jääbki juhtuma. Meid rohkem kui välismaailm mõjutab see, mis tähendused. Me juhtuna anname oma peas. Kuidas me mingist olukorrast mõtleme? Mulle meenub üks tõestisündinud lugu. Kaks naist elasid üle laevahuku. Mõlemad olid ühevanused, viibisid samal laevatekil, sattusid samale päästeparvele ja pääsesid. Üks andis tähenduse tollele hirmsal ööle, et ta oleks peaaegu kaotanud oma elu. Miks ta pidi küll sinna pardale minema, see oli ta senise elu kõige süngem peatükk. Teine matest, teisiti. Kui kriis oli möödas, tunnistas ta, et tundis tol ööl tohutut hirmu ent ka suurt tänulikkust. Ta võitis tol ööl endale elu. Üks ja sama sündmus. Samad olud, ent täiesti erinevad hinnangud juhtunule. Hinnangust lähtuvalt aga erinevad ka edasised arengud, kui esimene naine nimetab end siiani palju aastaid hiljem laevahuku ohvriks. Ja see on andnud talle omamoodi identiteedi. Ja tema näeb siiani laevahuku unes, jupub siiani öösiti oma voodis. Maailm on väga ohtlik paik, on tema järeldus toimunust. Samal ajal kui teisel naisel on saanud juhtunu üheks looks tema eluraamatus. Aga ta ei pea vajalikuks sealt igal võimalusel ette lugeda. Maailm on üks turvaline paik, kus aeg-ajalt juhtub uskumatult halbu asju. On tema järeldus laevahukust. Sama näeme ka näiteks lahutuste haiguste, tööprobleemide või ükskõik milliste teiste kriiside puhul. Üks ja sama sündmus saab lähtuvalt inimese võimest oma tundeid läbi elada, konstruktiivselt mõelda, enesega rahu teha ning oskusest olukordi lahendada. Täiesti erinevad reaktsioonid. Mis siis on need komistuskivid, mis vangistavad inimeste mõtted ja suunavad nad kannatuse okkalisele rajale? Ka siin on olemas universaalsed reeglid, mis kehtivad nii põhja kui idamaades. Kõik kannatused tulenevad kolmest mõtlemise lõksust. Esiteks, inimene ei taha seda, mis on. Teiseks inimene annab juhtunule negatiivse hinnangu. Ja kolmandaks ta klammerdub oma hinnangusse. Juhtunu on juba juhtunud. Sa pole seda tahtnud, see on su elu segi paisanud. Sa oled juba kas töötu või haige või üksi ilma jäänud millestki või kellestki väärtuslikust või olulisest. Mingi unistus on luhtunud. Vaata endasse, kui sa kannatad. Ning sa märkad, et alati vastab su kannatus nendele universaalsetele parameetritele. Sa ei taha oma olukorda. Sa ei taha teha seda, mida sa tegema pead. Sa mõistad olukorra hukka ning su mõtted tiirlevad selle ümber patusel palju. Nüüd on sul valik, kas jääd ohvrienergiasse kinni või liikuda edasi. Kuidas siis neist mõttelõksudest välja pääseda? Ega siin universaalseid soovitusi pole, aga ma siiski siinkohal annaksin mõned soovitused. Mõtle läbi, miks asjad nii läksid. Püüa näha oma vastutust. Katsu jääda võimalikult hinnanguvabaks, püüdes juhtunud ja oma osa selles mõista. Kui kannatust valmistamas olukorras on ka teine osapool, katsu mõista tema mätast. Kui sa ise teise inimese mätta uurimisega hakkama ei saa, otsi abi. Teiseks. Leina ja puhka. Kolmandaks vali üks kolmest lahendusvariandist, see on siis kas muuda olukorda, oma suhtumist või lahku olukorrast. Neljandaks püüa leppida sellega, mis on juhtunud, aga ole enese suhtes lahke ja sõbralik ära peksa ainult selle eest, et niimoodi on läinud. Viiendaks andesta endale elule ja sellele elusaadikule, kes juhtunu su ellu saatis. Kõigile on elus katsumused. Me oleme selles mõttes kõik sarnased. Keegi pole oma hädas ainulaadne, kuigi ohvrienergias just nii näib. Järgmiseks leia juhtunust võimaluse korral endale õppetund. Katsu teha toimunuga rahu. Ja viimasena jätta juhtunu minevikku ning liigu edasi. Liigu sellepärast, et sa hoolid iseendast. Enda armastamine on aga elu armastamine koos selle hea ja halvaga. Ütlevad targad. Tean küll lihtne soovitada, aga raske ellu viia. Aga proovida tasub, hakkab kergem. Kuigi nõus iga kord pole võimalik leida õppetundi, iga kord ei ole võimalik andestada. Või siiski. Aga neid samme läbimata on raske ohvrienergiast vabaneda ja meelerahuni jõuda. Mida nüüd teeb aga ohvrienergias inimene? Tema jääb eeltoodu asemel oma käsi murdma, miks? Miks mina? Mille eest? Kas ma pole piisavalt hea, mis mul viga on? Ta ei võta vastutust. Ta ütleb, et teised on süüdi, elu teeb mulle liiga. Ta ei näe, et võiks juhtunust midagi õppida, sest talle tundub, et tema ei ole seda ära teeninud. Kuna ta ei saa aru, miks elu sellise pöörde on võtnud, siis mõistab ta juhtunu hukka püüdes karistada, pahasid ja selle käigus karistades ennast tavaliselt veelgi rohkem. Nii näiteks karistab hüljatud naine tema juurest lahkunud meest ja ta ei luba lapsel mehega kohtuda. Aga karistus mõjub kõige valusamalt hoopis lapsele. Ja lapse kurbus omakorda lööb valusa vitsana naist ennast. Ohvrienergias inimesel on endast kahju ning ta mõtted käivad kogu aeg juhtunu juures hulkumas. No nii nagu meie esimesel laevahuku naisel, kes uppus mõtetes kuival maal palju aega hiljem endiselt edasi. Ohvrienergias inimene ei leia lahendusi oma olukorrale, kuna ta kardab muutust. Tal on lihtsam jääda õnnetuks, kui otsida uut teed, mis võiks õnneni või vähemalt rahulolu negi viia. Ta annab olukorrale hävitava hinnangu ja satub niimoodi ohvrienergiasse. Ta tajub, et ta on üksinda ja talle tundub, et keegi teda ei mõista. Ta näeb elu kui katsumust. Juhtunu röövib talt eneseusalduse ja ta laiendab antud kogemuse kogu valdkonnale. Kõik mehed on sead, kõik naised on liiderlikud, kõik tööandjad on petised. Kõik ehitusmehed on käpardid, ärimehed, südametud, pankurid, vargad ja arstid, lollid. Selles laulus on lihtne tõde. Õpi ennast tundma, mida ja kui palju ma jaksan anda, et ei võtaks enda kanda suuremat koormat, kui ma kanda jõuan. Kui see koorem osutub liiga suureks, siis mõtle, kust saada energiat ja jõudu juurde. Muidu oma mõtetega ja üle ilma ei lenda. Kui liigset kanda mitt, kas füüsilist või psühholoogilist maha ei pane. Onu Frey energia lähedal. Kas sina saad endale ka nende kohustuste puhul, mida sa pead tegema öelda, et ma valin neid teha? Mitte et ma olen selleks sunnitud. Ja elu ei allu meie kontrollile. Aga me võime püüda areneda selles suunas, kus me mõtted alluvad meile. See on seisund, kus mõtted on probleemi lahendamise teenistuses mitte ei tiirle edutult probleemi ümber või veelgi hullem, enda mõtlemine tekitab probleeme juurde. Olla oma mõtete peremees. See on sisemaailma puhtuse hoidmise meisterklassi näitaja. Inimese peast vuhiseb päeva jooksul läbi ligi mõnikümmend 1000 mõtet. Positiivsed, neutraalsed, negatiivsed mõtted mõjutavad otseselt Me tundeid. Ohvrienergiast vaba inimene haldab oma sisemaailma kus need mõtted tiirlevad ja katsub teha kõik endast oleneva, et igapäevaselt oleks heade ja neutraalsete mõtete osakaal negatiivsetest suurem. Aga nendel päevil, mil muremõtted tekitavad hirmu, viha, kurbust, sööd või teisi negatiivseid tundeid püüab ohvrienergiast vaba inimene teadlikult mõelda ka häid mõtteid. Et keha biokeemia raskete mõttetajal väga hapuks või kibedaks mürgiseks ei läheks. Ohvrienergia vaba inimene teab, et ärevatel päevadel võib ennast hulluks mõelda. Mõtlemist peatada oskavad väga vähesed selline õpetused, mõtle positiivselt või ära mõtle üle. See küll ei aita sellele, kes raskel hetkel positiivset mõtlemist soovitaks. Et tahaks tõenäoliselt selles olukorras panniga aiata. Ohvrienergia vaba inimene mõistab, et kui ta mõtlemine pole probleemile lahenduse leidmise teenistuses siis ta muretseb end segaseks, sest ta ketrab olukorda oma peas üha uuesti ja uuesti. Ja see on elus üks tõeliselt väärt oskus, kui sa oskad end korrale kutsuda ja mõneks ajaks eemalduda muretsemisest, et saaks hinge tõmmata ja kosuda. Eemalduda aitab lahkelt oma mõtlemise fookuse mujale viimine. Ja siis veel kolm asja. Puhkamine teiseks abi küsimine ja kolmandaks oma toetusvõrgustikule toetamine. Ja see toetusvõrgustik moodustub pereliikmetest, sõpradest või mingist muust olulisest kogukonnast. Ohvrienergia on kinnijäämise energia. Selle vastand võiks olla edasiliikumine. Edasiliikumine tähendab seda, et inimesel on eluterve võime lahti lasta asjadest või sündmustest või olukordadest või inimestest mis ta elust on juba läinud või mis põhjustavad kannatusi. Edasiliikumine ei tähenda, et sellise inimesele Ein mida siis ta ka parasjagu leinab, kas oma unistuse purunemist või, või mingist asjast ilma jäämist, et see oleks vähem valus või et tema mälestused hajuksid kiiremini. Heida leinab, hoiab oma hinges mälestust, ent laseb siis juhtunust lahti ning läheb edasi. Edasi minejad aitavad katsumustega hakkama saada. Just nimelt need vaimsuse põhitõed, millest täna rääkisin. Edasi minema, ei jää ahastuses pikalt maha lamama ja ta ei piina end ja teisi küsimusega. Miks? Miks see minuga juhtus? Miks just nüüd? Ma ei mõista, millega ma olen selle ära teeninud. Edasimineja imesta, et ka tema elus on kriisid. Vastupidi, ta küsib, aga miks mitte minugi elus. Õnnetused, lahutused, surm, ebaõiglus, vägivald, vargused, pettused ju eksisteerivad maailmas. Edasimineja teab, et mitte kellelgi pole täielikku kaitset ega immuunsust ühegi katsumuse eest. Ja osade juhtumite eest saab end paremini kindlustada. Teiste ees olen aga kõik võrdselt kaitsetud. Edasi, liikujal pole naiivsust uskuda, et elu pahupool teda ei puuduta. Ta teeb, mis tema võimuses, et hoida ainult kaitstuna. Ent alistub elu loosirattale kui meie tahtes tugevamale mis võib saata meie ellu nii head kui ka katsumusi. Elu pole loogiline, õiglane ega alluda aga iga kord tavamõistusele. Edasimineja oskab sellega leppida ning tõuseb jälle jalgadele. Tõuseb ka siis, kui elu tema käes olnud head kaardid ootamatult kehvade vastu välja vahetab ja tant vaiba jalge alt ära tõmbab. Hea kuulaja, kes tahab tegeleda eneseanalüüsiga, võib mõtiskleda, kumb jõud temast tugevam on. Kui eluvaipa jalge alt ära tõmbab. Kas ohvrimentaliteet või edasimineku tung. Kas sina oled mingil eluperioodil jäänud ohvrienergiasse kinni? Kuidas sa edasi liikusid? Kuidas su lähikondlastega lood? Tänaseks on peresaade jälle lõpusirgel. Aitäh sulle, hea kuulaja. Mina olen Katrin saali, Saul. Peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Mina kohtun teiega jälle kahe nädala pärast, neljapäeva õhtul kell seitse. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.