Alates neljandast septembrist etendub riiklikus akadeemilises teatris Estonia Giuseppe Verdi 1866. aastal loodud ooper Don Carlos Friedrich Schilleri samanimelise tragöödia ainetel. Teose tõid lavale dirigent Kirill Raudsepp, režissöör Paul Mägi, kunstnik Heldur Renter. Koormeister Venno Laul. Osalistena on kaastegev valdav enamus Estonia ooperitrupist. Järgnev saatelõik püüab kujundada vaid meeleolusid Don Carlose teemadel, jättes tervikliku mulje saamise etenduse külastajale. Suur looja, palju sain ma sinust nüüd kingi minule üks inimene. Sa oled üksinda, sest sinu silmad ka seda näevad, mis on varjatud. Ma palun sõpra sinult. Ma ei ole kõikteadja nagu sina ise, tead, kui palju väärt on kõik need abilised, mis sinult sain. Ma olin kinni maksnud kõik nende teened. Nende taltsaks pahed vaoshoitult, teenivad mu kavatsusi. Nii nagu umbset õhku puhastab su väitele. Mat õde, vajan tõde. Kuid eksituse musta tuha all. Ta vaiksed lätted välja kaevata ei suuda, kuningad. Kui Verdi oma muusika jaoks sillerit luges jättis ta kõrvale värsiread ja nende rütmid mõtte peenuse. Ei püüdnud tungida silleri aega. Tragöödia valmis kaks aastat enne esimest prantsuse revolutsiooni. Verdile oli vajalik vaid kõige üldisem ideede demokraatlikkus dramatism, intriigide pinevus. Ent samas leiab silleri ja Verdi taotlustes ühistki. Siller mõistis oma Carlose kaudu kohut inkvisitsiooni üle, mida nimetas inimkonna häbiväärseimaks nähtuseks. Nõudis mõttevabadust. Verdi kirjutas ooperit perioodil, mil Noor-Itaalia kuningriik pidas paavst pius üheksandaga ägedat võitlust Rooma linna valdamise pärast. Kuninga ja kiriku vahelises võitluses võimu pärast oli progressiivselt häälestatud Verdi tugev paavstivastane. Ja eks idealiseerinud nii siller kui ka Verdi oma kangelasi. Verdi tegi seda teadlikumalt, Siller aga ligi sajand varem veel mitte tuttav ajaloo tõeliste faktidega. Võttis puhta kullana legende, mis levisid 1568. aastal surnud Hispaania infant Carlose ümber. Ta sidemetest Madalmaade vabadusvõitlejatega vandenõust kuninga oma isa Filipp teise vastu, suhetest võõrasemaga valu Elizabethiga. Omamoodi paralleelina tundub seegi, et tänapäeva jaoks on nii silleri kui ka Verdi teoses Philipi kuju palju pakkuvam kõikidest selles boot, inkvisitsiooni, tugipoja, tapja, kes hetketi inimene troonil ja armastust igatsev vanamees on antud Seczpirliku tugevusega. Ma olen rikkaim, ristitud maailmas mu riigis, päike iialgi ei loo ju. Kuid kõik see oli teisele ennemiinudki. Ja pärast mind on minu järglasel muu, mis mul on. Kõik kuulub kuningale. Eliit ei lähe, aga on Elizabeth. Siin ongi koht, kus olen surelik. Olla A. Ruudus. Dekoratsioonid ja kostüümid on lavastuse teatraalsemaid elemente. Õnnestunud kunstniku töö aitab sündida teatriinel, mida tegelased on kutsutud korda saatma annab lisa või allteksti režissööri kavatsustele. Don Carlose kujundus on huvitav selle poolest, et toetub mitte niivõrd Verdile ja sillerile kuivõrd kolmandale elemendile tegevusajale. Seda väidet tõestab Don Carlose kujundaja, kunstnik Heldur Renter. Filipp teise valitsuse aeg Hispaania ajaloos on huvitavamaid ahes järk ja mitte ainult hispaania, vaid ka kogu Euroopa ajaloos. Kuna tolleaegne Hispaania oli momendil üks juhtivam ja tuuni, anname maa Euroopa kultuurielus. Kuigi sündmused Verdi ooperis Don Carlos on rohkem isiklikku draamalaadi ei saa neid aga eraldada keskkonnast ja miljonist, kus nad toimusid. Riigi poliitilised huvid põimuvad siin peategelaste isiklike huvidega ja muutuvad lahutamatuteks. See oli ajajärk, mil Hispaania riik oli saavutanud oma võimu kulminatsiooni. Kuid ajajärk, mil katoliiklikud kirikud ähvardab hädaoht, mis tekkis põhja poolt ja levis kiiresti üle katoliikliku Euroopa. Need olid Martin Lutheri doktriinid mis levisid ühtlasi kiiresti Hispaanias. Hispaanias tekkis omalaadne sõjaolukord. Rooma linn ei olnud momendil enam religioosse maailma fookuseks vaid uus usu päästmise kindlus tekkis Hispaanias seal, kuhu püstitati kuninglik palee Eskurjaal. Uut hädaohtu hinnati siiski nii tugevaks, et Hispaania suuremates linnades paleed muudeti kloostrit, eks nii nagu keskajal Elubajad muudeti, kindlustaks hädaohuperioodidel. Preestrite arv kasvas riigis niivõrd suureks, et kui uskuda rahva kõne käändu Sistoleedus langes igale elanikule päeva jooksul osakese SMS-i. Selline oli taust, mis jäi oluliselt muutmatuks ka nendele väljamõeldud sündmustele karakteritel, mida kasutasid oma loomingu Schilleri aberdiin. Lähtudes sellisest atmosfääri edasiandmise vajadusest püüdsin siin rõhutada rohkem veel kui ainult ajaloolist tausta just seda pingelist rahutud ja erutatud atmosfääri, seda sisemiselt haiglast õhkkonda riigis mille hiilguse kõrgpunkt oli möödumas ja hakkas kalduma loojangule. Taotluseks oli luua võimalikult kontrastne keskkond, õnnetu infandy ja tema võõrasema siiratele inimlikele, tunnetele, nende püüdlustele, mis võivad küll kaotajaks pooleks jääda tugevama ülemvõimu ees kuid mitte hävida. Lavastust jälgedes on selgesti märgatav kaks põhilist elementi kujunduses maalitud suuremõõtmelised foonid ja võred, mis piiravad laval toimuvat tegevust, mida need kaks elementi on määratud väljendama. Kuna Estonia teatril lava oma väikeste gabariitidega ei suuda lihtsalt mahutada oopereid, mis kirjutatud stiililt suurtele mõõtmetele siis valisime lavastajaga endile suunaks andade kammerlikumaid plaanis lähendades teda tagasi Schilleri draamale. Kujunduse aluseks püüdsin luua keskkonda, mis meenutaks suletud puuri mis pildiliselt sobiks nihastik kloostrile, kirikule, matusepaigale, vanglale, kui ka kuningapaleele sellesse ainuke väljapääs, mitte vabadusse, vaid tuleriidale. Küllaltki ebaharilik on ju see kostüümid on, toon Carluses kõik mustad, seda ei mäleta, et varemalt nii ühes värvis oleks kostüüme kujundatud. Kostüümide kujundamisel inspireeris mind just selline erakordne olukord. Antud momendil Hispaania riigis uue riikliku hädaohu puhul, nagu ma juba eelnevalt mainisin siis piltlikult öeldes terveks Hispaania paleed pöörati ümber kloostri, ütleks, et päästa veel, mis päästa annab kasvõi sellest või millestki teisest, kuid samaaegselt õukonna lemmikvärviks sai ka ühtlasi must. Kaudselt meenutatakse muidugi munkade ja preestrite rivisid. Lisaks sellele muidugi veel hispaanlase eriline kiindumus musta värvirõivastuse suhtes. Musta värvi monotoonsus püüdsin ma nüansseerida mitmesuguste kulla ja hõbeda tuunideks segamisega rõivastusel. Tunned jõukas hispaanlane ei omanud tulekindlaid rahaga. Ta pidi koguma varandust kalliskivide näol, kandma enda rõivastusel, kaasas seega sarnaseid õukonnased pigemini avatud eede laevastega. Kuidas on 16. sajandi hispaania koloriit kujunduses kooskõlas Verdi romantilise muusikaga? Kahtlemata tekib möödunud sajandi heliloojate teoste kujundamisel probleeme, mis ei luba end nii väga vihja rangesse ajastu kujutamisse. Schilleri, Kuiga, Verdi romantiline lähenemisviis nõuab tähelepanupööramis rohkem romantilise atmosfääri loomisele. Kui ajaloolise tõepära kujutamise lavakujunduse osas pakkus tolleaegne Hispaania oma alati salapärase olemusega, mis kahe kultuuri islami romani kultuuris jagunemisega ikka veidi müstiliseks romantiliseks jääd, siis Hispaania pakkus soodsa pinna Verdi romantilisele teosele. Pealegi on juba ERR-i enda teostes väga suur hulk neid, millede sündmus paigas. Helilooja ikka ja jälle valib hispaania. Don Carlos, seitsmendaks Verdi ooperilavastuseks Estonias. Osi Verdi ooperites ihaldab enamus lauljaid üks või teine number selle autori teostest kujuneb nagu võimete mõõdupuuks. Mida rohkem koguneb osi, seda suuremaks kujuneb ülevaade helilooja loomingust ja küllap ka objektiivsemaks hinnang. Äsjane juubilar Tiit Kuusik. Rodrigo depoost meisterlik osatäitjad on Carlases on kaasa teinud ka eelneva kuue Verdi ooperi korduslavastustes. Mis sinna kuulub Rigolettot, Travjaata, hotella truba tuur, maskiball, iidne viimastest on kõige suurem mulje muidugi, need olid Don Carlos kõige viimasena ja truba tuur. No aga peaaegu kogu minu lavalise karjääri vältel on saatnud mind Rigolettot. Eks nendest olen muidugi vast kõige suuremad muljed. Nojah, kui nii tagasi meenutada juba Viinis laulsin Marre need verre Natot maskiballist, see on kah õige lähedaseks jäänud. Mida te hindate Verdi ooperites kõige enam ja võiks ehk küsida, ega mis jääb teile neis vajaka? Mida ma hindan Verdi ooperit ja peaks ütlema, võib-olla laiemas mõttes, niisugune Itaalia vanemaaegne ooperimuusika nõuab lauljalt väga palju vokaali laulu. Ja see mulle, kui seda vokaaliarmastajale hästi meeldib. Mis jääb vajaka, vajaka jääb teinekord võib-olla sisutihedus ja karakterite nisugune kujundamine ja üldse nišš võib-olla lavaline külg, olgugi, et seda tädi suhtes nii väga kindlasti väita ei saa, kuna ta igatahes tunneb teatart lava väga hästi. Ja see oleneb ka osast muidugi, sest et tundub näiteks turigollektoosa pakub ju ja väga palju. Pakub palju ja üldse nii mõnedki teised ka võib-olla. Et ma seda just ütlesin, siis võib-olla on selleks põhjus ka sellel viimasel tööl tähendab tonkarlasest. Diposal kuna see on nii rohkem rohkem laulmisjaoks, võib-olla et siis lähemegi nüüd kõige uuema osa juurde. Rodrigo deposofton Carluses. Minu arvates ongi niimoodi poosa osa pakub osatäitjale suurepäraseid võimalusi laulmiseks ja vokaali demonstreerimiseks. Kuid mis ma ise nii tunnen ja kõige rohkem vajaka jääb, on see, et osa on algusest pääle juba õilis kangelane. Ja mingisugust nisust sisemisi dusi terve tüki vältel nagu ei ole. Algusest peale on ta tõe ja õiguse eest võitleja ja seda kuni oma. Lõpuni üks omapäraseid jooni puusaosa juures on ju ka see et ta on nii-öelda ansambli osa tellist. Üheski Verdi ooperis ei ole olnud kokkupuuteid niivõrd Alt turistliku osaga kus õieti eneseväljendamise monoloogid nagu puuduvad ja on tegemist pidevalt ainult tulpidega ja ansamblitega. Küsimus on huvitama, laseksin oma peast no läbi käia, niisuguseid asju öeldakse niimoodi, et tänapäeva moodsas ooperis ei ole aariaid, aga see võib olla Carlus selles mõttes võib-olla lähenebki juba moodsa ooperile siin. Aga me teisele ju ometi räägime. Ja inimestega me räägime ju, eks ole, ja teisel inimesel ka oma tundeid, jaamu teid ja räägime, see on täitsa minu arust täitsa realistlik, täitsa eluline. Kuivas ojja. Ja kes see on, kes sai talt selle ohvri see poisike, mu poeg ei iialgi, ei poisikeste ees ei sure poosad sest pros oma kehva leegiga ei saa niisugust südant rahuldada. Kursuse inimkonnale. Maailm koos tulevaste põlvedega mõl, kus tal mõttes nende heaks ta leidis kroonija möödus sellest. Kas üks poosani võiks iial reeta oma inimkonda. Ei, tunnen teda paremini. Ohvriks ei toonud ta Philipi Carlosele. Aid rauga noorukile ohverdas, sest tema õpilane olid kaelas. Don Carlost on Verdi loomingus nimetatud ülemine kooperiks seda mitmel põhjusel. Don Carlos on küpse meistri viimane ooper enne suurt finišit, mille kujundasid aida hotellu ja falstav helilooja suudab siin üsnagi veenvalt tõendada, et aastad pole teda takistanud õppimast seda eriti orkestrivärvide ja väljenduslikkuse osas, mis oli ta nõrgemaid külgi. Tükati läheneb Don Carlos isegi muusikalisele draamale läbi komponeeritud stseenides dialoogides, kus kõik vahendid on allutatud teksti mõtte avamisele. Sealsamas pompöösne ketserite põletamise pilt. Vastutulek Pariisi Grand Opera tolleaegsele maitsele. Ooperitellijana kujundas teater mõndagi oma soovide kohaselt. Don Carlos on oma enam kui saja-aastase eksisteerimise aja jooksul läbi teinud paljusid redaktsiooni. Viimaste aegade suund püüab rõhutada silleri valgustusliku ideedraama osatähtsust, mida jätkab ka praegune Paul mäe lavastus. Kuid seda nii palju, kui lubavad Verdi ikkagi romantilise ooperiraamid. Sest Kadon Carlos jääb ennekõike tugevate tunnete, kaunite meloodiate ja suure armastuse ooperiks nagu kuulsa maestro looming tervenisti.