Saatesarja puhkpillimängud alustasime homortee kontserdi esimese osaga. Aga sarja puhkpillimängud alustasime löötlega sellepärast, et ükskõik millise orkestriga sümfoonia rahvapilli või estraadi või džässorkestri partituuri esimene rida ülene rida kuulub flööti. Ja alustaksime siis praegusest kaasaegsest Freudist instrumendist, mida me kõik tunneme, flöödinime, pöördume Eesti NSV teenelise kunstniku saamasauruse poole. Saamuel. Miks Pill nihuke valge on, kui ta peaks olema puuvill? Nii koos muusika arenguga ka flööt. Arenes algses Puubilist metallpilliks. Põhid. Romantiline muusika ilmselt vajas lõõdilt veidikene jõulisemat tooni säravamat tooni, kui olid vanad barokkflöödid. Ja selle tõttu. Meistrid leidsidki võimaluse asendada puumaterjal metalliga tänapäeval siis valmistatakse seda väärismetallist hõbesulam, kullast, isegi plaatina Ast on olemas ja tala mängid sa, meil. Mängiksin täna TPS-i sööriksid. Jah, see pill flööt ei ole ühelegi muusika armastajale võõras kuid tema arengud on väga pikk olnud. Nõukogudeteadlase Semjon leeveni andmetel on esimesed flöödisarnased pillid olnud inimestel juba kuni 80000 aastat tagasi. Nad siis oli muidugi väga algelised, ainult toru, võib-olla paari auguga helikõrguse muutmiseks. Hiljem nad täiustasid ja näiteks vanas Egiptuses olid juba küllalt täiuslikud ja eksisteeris kahte sorti, nii otse kui ristid olid. Ja seal juba mänginud isegi flööti ansambleid. Näiteks õel. Haua parajeefil on kujutatud ansambel kaheksast flöödimängijast. Samuti olid nöörid väga tuntud instrumendid Mesa Ameerikas. Näiteks vanadel apteekidel oli täiesti pühapill, mida mängisid kõik preestrid ja isegi peajumala ohverdatavad ohvrid. Jaan Õun sinuga seal on kaks pilli, mis pillid need on? Kaks kõige lihtsamat, kõige kõige hilisemat pilli, mis iseenesest kujutavad tegelikult bambusetükke millele on siis sisse puuritud augukesed. Üks nendest on pärit hiinamaalt, vuntsidega siin ja teine Vietnamist. Mõlemad pillid on ütleks peaaegu suveniiritasemel, kuid hea tahtmise vaevanägemise korral saaksid ka mingid häälega ette. Surra sellest esimesest pillist strist tõelist arenes siis keskajal välja lautodraverso südamele demonstreerib, oled see instrument küll ei ole kõrik keskkonnast palju hilisemast ajast, nimelt see pill on pärit barokiperioodist umbes 18.-st sajandist. Ja tema hääl on nüüd võrreldes kaasaegse lüüdiga Tügmad pehmem ja õrnem ja ja rublani puudembrilisem proovinud. Sõda ja sellisest lautodrowersast areneski välja meie kaasaegne pest perekond tavaliselt lödi on mitmed suguvennad käivad, vaatasime väikestest Piccolo flööti. Riho Joonase, palun. Piccolo Fletamis kõige väiksem puhkpill ja orkestris kõlab ta ükskõik millises tutist, millisest koortest üle Surdena flöödi suurem vennas, analds lööd. Sellel mängib meil väikese lõokese. Aare Pehka, mida sa räägid? See on, näid sooloflöödisoolo. Šostakovitši, ooperi Jekaterina Izmailova neljandast pildist, palun. Suur tänu. Kahjuks ei ole meil maarjamaal selle ristlejate perekonna kõige suuremat esindajat pass, tuleti lihtsalt ei ole jah, kõik. Seega Medele seda demonstreerib. Need olid kõik rist ehk autodraversad vaataksime edasi otse flööti, aparaat, millised otseflööti meil siin demonstreerida? No ma arvan, et otstarbekam on alustada suurematest sellepärast, et. Eks ei piiraju sellise pildi suurust miski muu kui inimese füüsilised võimed nagu kopsumaht ja sõrmeulatus selles mõttes neid pille on umbes kahe ja poole meetri pikkuseid kõhkkoni kõigele ühemateni. Ja see käesolev pill on bassplokkflööt nagu suurematest levinum Piliuste tõesti madalat häält. Ja võib-olla ei ole nii tugeva tämbriga, kui ta selline suurus võiks tekitada. Kas temaga soolosid mängitakse, ei, tema peal nagu soolo pillinna, ei ole ta ansamblipidine tuntud. No nüüd, kui ma võrdlen järgmise pilliga, mis mul käes on, siis siia vahele mahub veel veel hulk erineva suurusega pille. Aga see pill, mis ma käes, hoian küll tuntud ka soolopillinõust. 18 sajandi muusikas on väga hulgaliselt repertuaari sellisele pillile. Jaa, jaa, nagu kõige kuuldavam pill on just selline pill. Altplokkflööt ja ja siinsamas kõrval on nagu võib-olla publikule kõige tuntum pill seal sopranplokkflööt, kuna ta on just koolimuusikas niivõrd levinud, et, et just sopranplokkflööt on nagu saanud niisukeseks standard Blocleoidiks. Lastele. Arvatavasti kõige mugavamad? Heliredelit on äärmiselt lihtne nagu selgeks õppida esialgu ja siis kõige pisemad, mis mul siin on, kaks sellist Soprano plokkflöödid erinevast materjalist ja sellisel pillil on ka nagu soolomuusikat ja ja ka koolimuusikas on ta nagu levinud. See pill on äärmiselt lihtsa konstruktsiooniga, selline. See eksemplar pärit Jaapanist ja on valmistatud plastmassist. Suur tänu, see oli siis plokk, lööte perekond, kuulaksime plokkflööti sealt ka Urve sepa, Ago Räätsa ja Kaljo Westi esituses gruusia helilooja mindorašvili pala nali, muide see pala on helilooja poolt kirjutatud, eks ta nendele kolmele interpredile. Plokkflööti on veel üks väga huvitav suuline nimelt kalube flööt, seda pilli mängiti keskaegsel keskaegsete rändmuusikute poolt koos trummiga, nimelt trumm oli siis trummi, mängid ühe käega teise käega kalu, peet seal on ainult kolm auku, kuidas siin see, keda kätte saadakse, seda saadakse üle punumistega. Ja näiteks. Et selle rea puhul ei pea näppe liigutada ja me kuuleksime sellel pillil seal prantsuse rahva viis hobuserauatants. Eksisteerib veel topelt kalube. Sellel pillil on kaks toru ja seega üks inimene saab mängida ühekorraga, puhudes ka häälselt. Kas tohib, palun? Jah, see on niisugune suveniirpill Jugoslaaviast. Aga mis linnukesin kõrval, see on pärit. See on niisugune laste mänguriist, need on savist tihtipeale. See on pärit Jaapanist, akoone järve äärest Rutsi pasanlangel. Ja mis lugu see oli? See on nende jaapani rahvalaul Sakura ehk Kirsipuu. Väiksest linnukest on ilmselt saanud inspiratsiooni möödunud sajandil Itaalne tonati, kes väikesest blokaadist ehk fosfaletist konstrueeris nihukese väikse savilinnu, siin on neid palju nimega okkarina ja neid on terve oktavi täis igaüks siis helistikus ja neid paljudel maadel eriti lastemuusikas, on väga tervitatav. Need pildid muide, on kõik valmistud Pärnu Pärnus elanud pillimeistri Meri poolt. Nüüd siis oleme nagu mingi lõpetanud galopiga. Vaatluse sööte perekonnast ja meie saatemuusika osa lõpetab Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli flöödiansambel Kali vesti juhatusel. Nad mängivad Erkki-Sven Tüüri kurandi. Flöödi perekonnast nii palju, järgmine kord tutvume poedega aga päris ära ei unustanud. Siis siin on veel üks plokkflöödisarnane instrument. Kuidas ta nimi oli? Õige ja selle kõrgust reguleeritakse väikse. Pumba abil nagu või kolvi abil, mis siin sees liigub?