Et teie hinged saaks õpetust, nüüd kuulgetan Faizeri lugu. Tanhai ser, kes nõuks võttis armastust ja õndsust otsima minna, läks Veenuse mäele ja sinna jäi, jäi seitsmeks aastaks sinna. Jää hüvasti, veenus, jää hüvasti, mu kaunis käskijanna ei taha siin kauem viibida. Ma palun mind vabaks anna. Sa pole mind täna veel suudelnud. Tanhaiser nüüd truudusetäheks mind ruttu suudleja kõnele, mis sinule vaja veel läheks. Kas pole laual iga päev täis parimate veinikannud, kas pole Su juustele iga päev roosipärgasid pannud? Veenus, mu armsam siin maitsedes suuandmist ja magusaid ja viin on väga haigeks jäänud, mu hing, ma igatsen vaevu ja piinu. Liig palju on naerdud ja hullatud, ma igatsen silmavee järgi ja rooside asemel kannaksin hea meelega okaspärgi. Ära minuga riidu Norri sa tuhandeid kordi vandusid, et jääd mulle truuks nagu ori. Koos läheme kambri, et uuesti mu liiliavalge keha sind köita võiks oma iluga ja jälle sind rõõmsaks teha. Oh veenus, mu kaunis käskija, su iluaeg ei surma. Ja nii nagu enne, ega pärast mind veel naudivad paljud surma. Kuid mõteldes jumalaid, sangareist, kes varem su teele on puutunud. Sul liiliavalge kehagi, mu silmis on vahestikuks muutunud soliilia valge keha ees. Mind isegi jälestus täidab, kui mõtlen, kui paljude ihaldust seepeale mindki veel läidab. Tanhaiser, mu vapper vägimees. Miks räägid sa nõnda? Oh, parem mul oleks, kui sa lööksid mind nii nagu tihti varem. Mul oleks parem, kui lööksid mind. Tead küll, et ma valu ei kurda. Mind meelega solvad, kalk kristlane, et uhkust mu südames murda. Siis nõnda sa tasud, mu armastust. Ei hakka sind kauem veenma. Jää hüvasti, luban sul lahkuda ise värava lahti teenma. Nüüd rooma nüüd Rooma nüüd helin ja laul ja kellade hüüd kutsub sinna paavst toreda protsessiooniga läheb seal läbi hõiskama linna. Seal purpurmantlis käib paavst Urban kolm krooni kuulub talle. Ta Vedikud kannavad parunid, ta kõnnib, kesktruusid vasall. Oh püha isa, paavst, Urban teed enne ei anna vabaks, kui kuulda minda, võtad ja hävitad, et needus mu hinge ei tabaks. Laob laiali rahvas ja äkki jääb vait ka kirikulauludega ja maas paavsti ees põrmus on kahvatu mees. Kes on see põlvitaja? Oh püha isa, paavst Urban, võid needa ja needusest päästa. Mind kurja küüsist lunastada ja põrgupiinadest säästa. Olen tan hoi ser õndsust ja armastust. Nõuks võtsin ma otsima minna. Nii Veenuse mäele sattusin ja seitsmeks aastaks jäin siin. Oh ilus on veenus. Ta olekus on armsust ja omapära. Ta hääl on mahe kui lillelõhn ja soe nagu päikesesära. Kõikvõimas on mu armastus, et keegi ta lõõma ei peata. Ta tormab kui metsik kärestik, mille vetele tõket ei teata. See rahnult rahnule tormates keerleb vihases vahus ehk kaela, murrab küll kukkudes ei siiski saa voolata rahus. Oleks taevas mull kaunile naisele massellegi kingiks siin ära. Ma annaksin päikese, annaksin kuu. Ma annaksin tähtede sära. Kõikvõimas on mu armastus, ta leegid mu südant söövad. Kas ongi see põrgu ta balangud, mis pea kohal kokku löövad? Oht püha isa, paavst Urban, võid needa ja needusest päästa. Mind kurja küüsist vabasta ja põrgupiinadest säästa. Paavst ahastades tõstis käed. Ei mõistnud, muudkui kurta. Sa vaene, see nõidus on säärane, et seda iial ei murta. Tea kõigist kuradist koledaim. On Veenuse nimeline. Ta kaunitest küüntest sind päästa ei saa ka mina. Oh õnnetu, mine nii liharõõm, hingeõndsuse, nüüd läheb maksma, sulle. Oled hukkunud hing, kes jäädavalt on mõistetud põrgutulle. Tanhaiser jalad rakku käis ja tõttas kui nõiduse sunnil. Ta Veenuse mäele tagasi sai pimedal kesköötunnil. Ta koputus Veenuse äratas seeläbi vihma ja tuule läks mehele vastu, käed kaelal ei ja surus suu tema suule. Verd voolas ninast ja silmad, tal olid üleni pisarates. Ta suudles meest sellel silmavee ja verega põske. Sid, kata des Tanhoi, söör heitis voodisse. Üht sõnagi lausumata, kui ta veenus läks, köök. Pani supi keema, pata ta suppi, tõi ta leiba, tõi Tanhaiivseri jalgu, pesi tal pulstunud juukseid, lahutas ja naeris killukesi. Tanhaajezermu Rüütel, nüüd rändasid hulk aega võõraid maitsa, eks kõnele, kus seal siis kolasid ja mida seal näha said sa, Kohoweenus, mu kaunis käskija. Ma tõttasin korraks rooma. Tead isegi, ma pidin seal ju ärisidemeid looma. Room seitsmele künkale rajatud, on seal tiiberry kaldal murrada, kab paavstiga mind kokku viis. Ta palus sind tervitada.