Ekspeditsioonid kveti toda kolm muuseumi töötajat ja neljandana Tallinna Pedagoogilise Instituudi kateedri juhataja Heino Rannap. Olime jõuluRidalate, Cyrillus Kreegi noorusmaile, kus helilooja palju rahvalaule ja pillilugusid talletab. Ühe pillimehe leidsime kohaliku koorijuhi õpetaja Eevalt hellade juhatusel Kärdla külas. Peedu talu peremehel Villem valekil olid küll mitmed muusikariistad kodus, kuid tolmukord nendel kõnelejate Hellest pillimees pannud, mänguga hulgal ajal tegelenud Tore oli tiiki üht-teist teada saada. Kas või sedagi, et vanasti on siinkandis elanud nii vahva kandlemängija Jüri, et tema mängu kuulates isegi lõõtsamehed vait jäänud. Päri Ridala kiriku juures Siimu talus nägime koduorelit, millel Cyrillus Kreek on külaskäikudel mänginud peremehe Ernst iie juhatusel. Otsisime üles ka kreegi sünnikoha, endise saanika koolimaja. Kahju, et kolhoos külvaja, kellele maja kuulub. On teile saatuse hooleks jätnud. Esimeseks pillimehed, kellel Lugusid lindistasime, oli suur ahli lõõtsamees Johannes raba. Üht tema mängitud lugu kuulsime juba saate alguses. Pillimehel on turjal juba 75 eluaastat, mängumehena on ta veel nii erk ja sõrmed liiguvad, väledad. Pill, millel Johannes raba mängib, on vanad ostetud noorpõlves, 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kroonuteenistuse ajal Peterburist. Juba karjapoisipõlves oli pillimees valmistanud vilepilli ja suupillimuusikahuvi oli külge hakanud emalt, kes mängis pilli ja laulis ka pillimehe, teine pool perenaine helda raba on üles kasvanud Damas tuura küla tumma Indreku talud, musikaalsed perekonnad, kus lauluviisi tunne oli täielik ja järjekordi peeti, nagu ta laulmisoskust iseloomustab. Pole ime, et kraavi antud alus ka lapsed on muusikahuvilised. Noorem poeg on juba kolmeaastasena istunud lävepakule, võtnud tülle puuhalu ja imiteerivad lõõtspillimänguviisi kaasa, lauldes varra korra. Nüüd mängib noormees akordioni. Küllap panda sellel moodsamal pillin selgeks õppinud isalt kuuldud vallid ja polkat Pathani, mille Johannes raba meilegi mängib. Samatu Rahli külas leidsime ka teise pillimehe Aleksander männi, Sõõru talu peremehe. Kuigi pillimehel oli käsil heinavedu, leidis ta mahti meie jaoks kuuleme tema esituses kilu, mari. Aleksander Manni ei olnud rahul oma saksavabriku lõõtspilliga, kus tahaks aasta Teppo pilli tühista võru pillimeistri helkivata ornamentidega. Heledakõlalised lõõtspillid on paljude mängumeeste unistuseks. Kui olime Ridala ümbruskonnast Haapsalust nahkhiirepealt ja mujalt kogunud, meile vajalikke materjale suundusime. Täpsemalt öeldes sõidutas Heino Rannap meid oma Mospidil Lihula poole. Järgmised pillilood on juba lindile võetud. Kirbla külanõukogult peni külas Aru Jaani talus. Hiinan muusikamehi kolm põlvkonda vana peremees Aleksander Taimre üle 80 aastane kanneldaja oli Vihula haiglas. Poeg Richard. Lõõtspilli mängib, elab Viljandis. Kanneldaja pojapoeg Helmut Taimre. On samuti lõõtspillimängija, kui meelsamini Hicki mängib bajaani. Kuigi ta nooti tunneb, õpib lugusid ka kuulmise järgi. Helmut taimla mängib suupilli kuid teda mängima panna ei õnnestu, on meil ka tema energilise abikaasa pealekäimisel, kuulsime Helmut taimelt veel tema isa armastatuim pidi loo. Istun õhtul õues. Lihula ja Kirbla kandis oli meil juttu mitmete pillimeestega, kellel aga polnud pilli või get juba mängust loobunud. Ootamatult kohtusime hälvati külas noore helilooja tiit. Doonormehe vanaema Maria Hanseniga tasa ei kevadel 91 aastat vanaks kuid on veel pärit tragi tema järelvaadata on lapselapselapsed Aivar ja Margus kellele vanavanaema laulab õhtuti hällilaulu. Õli tuleb uni, tule uksest sisse astuv kiigu ääre peale, sealt määr pulsi emma pea. Kõige eakamad pillimehed, keda ekspeditsioonil kohtasime, oli karm Viru Varbla nõmmekülalt nõmme talus temalan viiulilugusid 300 ümber. See oli Valter, tõstame kandilt. Karl Viru oli 15 aastat vana, kui esmakordselt pulmapillimeheks sai. Vanasti oli ümbruskonnas pidi mehi mitmeid maade külas elav Torupilli Jaan, kelle tütretütred praegugi Saaremaal elavat. Ka kandlemängijaid oli, fin Kopoiori aga digipuust vilepille ka nende järgi taid antida. Karl Viru on noorpõlves olnud põllumees ja kingsepp. Mänginud ka lõõtspilli. Kuidagi raske tegi rinnamärjad, sellepärast armastas siiski rohkem viiulit. Viiulil kõlavad lustakalt ka niisugused kodukandi lood nagu naerupolka Varblar. Karl Viru armastab rohkem musitseerida, ka juttu vesta viiulit hoiab ja poognat kasutab ta ehte rahvapillimehe moodi. Kuigi külakoolmeister on õpetanud teda ka niimoodi mängima, nagu päris mängumeetria teevad poogen, võetakse pihku täie pihuga. Viiuli koonu alust ei kasutata. Vaid ahedata Pill rinnale, küllap nii on mänginud needki, kellelt karv viru, noorused, torupillivalli Ärampil. Koolis käis pillimees kolmel talvel nagu enamus talu lapsi möödunud sajandil, kuid koolis õpitud kirja Tartut läheb tal vaja praegugi. Hoolega teeb ta hitte, kandeid oma päevikusse, mis on alustatud juba 1920. aastal. Milline oli ilm, kellega päeva jooksul kohatud, kelle saapaid parandatud, kes külas haiget jääl. Kõike seda võib üle poole sajandi peetud päevikust lugeda ja vaatamata, et vanas talumajas elab pillimees üksi, pole tal aega igavust tunda. Et viiul on alati siis käepärast, kui muud tegevust ei ole. 300 loo hulgas on ikka mõni mida tahaks mängida. Meelde tuletada kasvõi niisugune hoogne pala Nabalat kandermalt. Nõmmeküla pillimehe Karl Viru juhatusel leidsime viiulimängija Elmar Roosaare Vana-Varbla kolhoos, täht, vehki Mölder ja pillimees roosa on alles kolm aastat üle 50 kui päevane viljanorm jahvatatud, oli ta nõus meiega vestlema. Muuseumi teaduslikke töötajail maris männikul ja Ines Pandre oli jälle märkimikude mõndagi talletada. Heino Rannapi laga varuks palju küsimusi. Elmar Roosaarel oli pillimängu vastu huvi maast madalal. Taikarjapoisina miljard Steini Gustaselt viiulikeeled ja kaaned, hakad, harjutame ilma kõla kastita pillil. Isa sai aru, et poisid tab asja liinis pilli kokku. Muusikahuvi aita õhutada veelgi Varbla kooli õpetaja Leod Hep, kes õpetad nooditundmist neljahäälset koorilaulu ja muusika kirjapanekud kuulmise järgi. Riiulit kätte võttes vabandab Elmar Roosaar. Pill pole päris mängukorras, on pisut liimist lahti kuivanud ja mängimisega pole tahtnud. Vabal ajal tegelenud selle jutu peale vaatamata kõlab pulmapolka tema ehitusest huvitavalt. 16 aastaselt oli Elmar Roosaar juba pidu pillimees. Paljud lood said õpitud kuulmise järgi. Mõnikord läks uni öösel ära ja tuli kustil kuuldud lugu meelde. Ega ei saanud teisiti, kui piri kehv töölgi viiuli kätte võtma ja loo ära mängima. Võimalik, et ka järgnev pidu palka on õpitud unetundidel. Kuigi jõudsime pillilugude tutvustamisel suur ahlist vana Vardoni, põikame pidut tuldud teed tagasi karuse poole, et kohata veel ühe piline. Viieteistkümnendal juulil jätkab oma tööd Uba Karuse kihelkonnas oleme jõudnud vagivere külla. Aga tõe välja talust. Siin saame vestluskaaslaseks. Pillimehe Jaan kavadke. Mis aastal veel sündinud? 1901 viis hammast alusena endis suitsumaa, seal see on nüüd uusmaa ehitati uue maja, vanasti oli siia all üks paarsada meetrit, tuli edasiseks, vananeb kliendid, väike saunamaja oli seal korterit teadega, kedageti, suits tuli kõik tuppa ja seal ma sündisin siis aasta pärast, siis isa ehitas siia selle teise majakas, isaga pilli mängis Esay mängib akustilisele pillimängu huvi, haide noh, see oli niuke omaalgatusele, hakkasin siia, oli üks vanamees, oli üks, seitse, 80 aastane ka vanem juba see oli mul onu juures, oli seal siis lapsevalvur või nuusata pistmist olid ja siis ta mängis seal neid vanaaegseid lugusid. Kui vana te olite, kui te hakkasite esimest korda pidi mängima ma vesi alla 10 12 aastased, noh, võib-olla mängime loo jah, läheb meelest ära, kuidas selle loo pealkiri oli, ma ei tea, nimi seal põgenikelaagris. Jaan kadakas on põline pulmapillimees, pettused noorpõlvest ja pikkadest pulmapidudest pikem, neist kehtist heite päevat muutub 70 aastane pillimees yhe noorusliku mängilise vaatada. Pillile toob lood kuuldavale, silmad kinni. Kas teie olete harjunud kogu aeg mängima, niiet ise pillil ei vaata, et silmad on kinni ja? Teiseks käiguga seotud. Igatepidi tuleb välja, jah, tuleb küll. Ei, mul polnud nendega veel vaadata. Kas pilli külge seoti ka midagi kingituseks toimunud, palju neid, aga maja põles maha, siis läksime, on mulle suur vagunitäis pilli külge pandi paelad ja kindad ja käevarde pandi ka veel. Nii et oli kahest pohlil karta, et see oli kindlasti sokid ja minu arust olid need kodara kartagi, neid ei jõudnud kodu, kodu oli valmis tehtud taimel või pruudil oli sul jälle aitamise õhtud, olid, käisid koos ja siis kujutide kindlad ja paelu, vanad punased paelad. Pulmad tuli vahel neli-viis tundi järjest mängida kehtid, pulmad, terve nädala. Iga ei suutnud lõpuks keegi enam tantsida. Mõni naljamees hakati pulmatolaks ja mõttes igasuguseid vigureid välja. Et pulmarahva tähelepanuga. Kui olime meiegi neile kuulanud, palub pillimees oma naise appi, et meile kuuldavale tuua, kuidas ehtne pulmad, lõõtspillimäng ja hobuse Kurinat kulised kokku kõlasid. Päris täielik pannud kuuldud pulmade idumuusika veelgi. Kõige uhkem oli küllasõit Veldi kui lõõtspillile ja Kuljustele sekus ka aisakellad til. Jaan Kadakas kutsus appi nüüd ka kodus oleva noorema poja. Kuuleme ehtad pulmasõidutriot ainult tabude traavi turisevat Luntaani taldade all või vankrilaulude põrinat tuleb endal juurde kujutada.