Kostüümidega juhataja pahanina Imre. Öelge ega te ise Joy Mõete kostüüme välja seal kõik kunstnike fantaasia, teie peate selle ellu viima. Ja fantaasia ja väljamõeldis on kunstnike poolt, aga meil on siis teostus ja vahetevahel oleme me ka kaasloojak, kunstnikule. Me ajame juttu praegu teie väikeses tööruumis siit aknast paistab teie õmblustöökoda kätte ilusti. Kas võib öelda, et ütleme teie õmblejad on kõik ekstraklassi inimesed, nii nagu ütleme? Teenindussfääris on kõrgema järgu ateljeed ja madalama järgu ateljeed, teie inimesed peavad ikka valmis õmblema kõik need kostüümid, mis on plaanitud. Ja ekstraklass, no jahuma muidugi, Lexagress, jah, sest tegelikult ütleme, kui on meil tööl meesterätsep, siis tema kohtusse läheb õmblemise oskus meeste aluspesust kuni kuni frakini kasukeni ja rääkimata niisama lugu on ka naistele, tähendab korsetist kuni kuni kasukeni välja. Kõik kõik riided, tähendab, laialdased oskused peavad olema need kujunevad inimestel, kes tulevad, sest enam enamasti on tegemist oma ala fanaatikud ja ka kunstnikega, kes ei taha teha lihtsalt igapäevast rutiinset tööd. Millise etenduse kostüümid on teie jaoks kõige raskemad varad? Praegune äkki tõesti ei oskagi öelda, mis rasked olnud. Selge on see, et omal ajal oli probleem ka materjalis, aga praegu vist see küsimus, Nalgen nagu ära nüüd on igasugune riie ja materjal. Seal olla ja materjalid on kättesaadavad nendega raha minema probleemiks tera materjal. Aga sedajagu on ka keerulisem, et vanasti oli, no kui asi oli villane, siis ikka villane. Nüüd on nüüd jahi iial ei tea, mis, mis võib ta saada, kui ta on töödeldud. On niisuguseid probleeme kokku minemise ja? Nojah, ja triikrauaga töötlemisel igasugu asju juhtub, jah, mõne asjaga. Et need materjalid ka meie tehastest siin õmblusvabrikutest või on välismaalt Tellitud nüüd põhiliselt me kasutame Abakani kauplust, siis väga palju on meil on veel olemas ja oleme ka toonud Keila villast, tähendab keeleviljana suhteliselt villane. Õnnetuseks on kadunud ära Sindi kellel oli väga hea materjal, see oli ka värvida, aitäh, mis teatris on väga tähtis. Ja nüüd hanke korras tuuakse Venemaalt villast kasutame põhiliselt villasena. Ülikonnariided on siiski vene Venemaalt toodud villast riiet. Need käsitsi töötlemisel on nad lihtsalt natuke natuke inimlikumad. Sõbralikumad tähendab aga muidugi ka kõike seda, mis abakam pakub ja noh, see on, selles mõttes on ta nagu on nagu üsna õnnelik koht, meie jaoks, aga aga juba hakkab muutuma ka igavaks. Aga ma vaatan õmblusmasinat ei Olerist piimast marki veel, need on vanemad. Ei, aga see on, see on üks väga kindel, õmblutab meil peab ju minema sellesamast masinast läbi nahast siidist paikast linasest, tähendab kõik peab üks masin vastu võtma ja see vana klass 22 ajal selles suhtes üks, üks väga tänulik masin. Nii et noh, meil meil niux ja sama lugu on ka kõikide nende spetsmasinate Klooverlokkide, need tähendab see vana vene masin, meie valule peab ta paremini vastu. Ja muidugi tähendab on ta ka hinna poolest solid sobivam. Uued masinad on praegu natuke kallid teatrile, kus ta neid väga olulisi saab. Tagavaraosad on täpselt niimoodi, et meil on väga niisugune väga hakkaja mehaanik ta osaleb vahel treib ise ja tal on ka suur tagavara, tähendab lihtsalt neid masinaid on mul väga palju vahetum, tähendab juppide vanad masinad on juppideks tehtud, lihtsalt uued tulevad peale. Ja muidugi, kui nüüd ära kulub, siis ei, siis ei oska öelda, eks peab hakkama aegapidi ostma. Ega neid, mis natuke maksavad. Öelge olete isega õmbleja? Ja ma olen sama eriala inimene kui enamus enamus minut eelistest, tähendab, ma hindan, hindan väga neid Tallinna kergetööstustehnikumi lõpetanud kunagisi kellel on just nimelt laialdased oskused niisuguse töö tegemise jaoks nad on, nad on natuke kunstniku hinge ja, ja nad on nagu laiema huvitatusega. Ma ei taha mitte midagi halvasti öelda kutsekoolist hullu tõmblajate kohta, aga ta on natuke kitsama spetsiifikaga või klappivat teatrisse mulle praegu momendil just nimelt need elan juurdelõikuse oskused, tähendab, ta näevad seda kostüümi juba ehkki muidugi kõik ei mahu juurde, lõikakse Train kaks aga ka siis, kui ta lauas teeb sellega nende oskustega töötajal on lihtsalt nagu laiemad, laiendades seda ka praegu momendil tegelikult praktiliselt mul kõikidel naistel juurde lõikes oskused olemas. Ma usun, et teie alluvate, te ise vist poest Kreitega pidulikku riietust, et ise No ja see oskus neil olla loomulikult nad ei hakka ostma väga noh, ja ma ei ole isegi praegu süvenenud, aga aga niipea kui palju oma silmaga ikka neil enamasti oma omal omal tehtud ja omal veel isegi vahel välja mõeldud. No me teame, et perenaistel on kõige suuremaks probleemiks suviti, kuidas talveriided üle suve hoida, koi on kõige suurem vaenlane on koiga teie kostüümidega. Olen üldiselt on küll, sest lavastusi me teeme palju ja ei ole ka saladus, et mõned lähevad neil üsna ruttu maha. Tähendab, riie jääb ikkagi uueks kusagil hoida ja meie laudonis tihkelt täis. Ja kus on õhku vähe, sinna tekib ka kui tulema. Ma ei ütleks, et erilisi suuri pahandusi meil on koidega tekkinud, aga on jah. Vanasti see vana vene sinel oli üks niisugune asi, mis, kui sinna oli, kui kuskilt läinud, siis ta võttis. Siis ta võis terve poolladu võttud aka järgistav või noh, väga edukalt. Ja neid tähendab iga kevad tehakse ikkagi suurpuhastuse enne suve seisma, et mis te muidugi kui sünnid peavad olema puhastatud. Keemilised puhastused, kostüümi sisse läheb koi suhteliselt ikkagi palju vähem kui kui muidu jäse laval higistatud ja, ja tolmu saanud kostüüm on üldiselt asi, kuhu koi armastab ikka. Olenemata sellest, et tegemist on praegu sünteetiliste materjalidega koi armastust. Või ka õppineks ei arvestanud materjali tundma ja küll te olete nüüd oma elukutse ohver ka, et kui te olete seltskonnas või vaatate mõnda inimest tänaval, et selle oleks teistmoodi võinud teha. Üldiselt natuke. Segab vahel segab see jää, sest kui ka külalised teatreid vaatorida või isegi kui kui tuleb kusagilt mujalt mingi lavastuse ülekanne või midagi siukest televiisorist. Ja jääb silma vahel niuke asi, mida ei oleks tegelikult üldse vaja midagi hääleliselt nõela, teisel ei pane tähele, aga teie oma professionaalse silmaga oskate öelda, võib-olla ei oska muid asju lavastuse puhul suurt rohkem hinnata, palju veavad, aga mis puutub riietusse, seda küll jah. Ja siis enamasti ikka need, mis oma teatris vahel jäävad nagu natukene nõrgemaks, neid, neid näed tingimata. Estonia teatri puhuma ja jalanõusid. Esimesele esimesena ära nende head kingad. Siis tuleb kõik muu peale. Öelge olete oma teatrietendused kõik ära vaadanud. Ja jah, kõik, ma tegin siin mõni aasta tagasi omale niukse kohustused, ma käin ära kõik esietendused. Kui ma enne neid ei vaata, siis vähemalt esietendusel rakene. Praegu olen jah, kõik repertuaari ära näinud. Kui nüüd tagasi mõelda nendele tööaastatele, milline muusika, selle Vanemuise elu ja olu kõige paremini teie mälestustes uuesti esile toob. Vaat äkki raske küsimus. Meie kui oma see noh, niisugusi, sünnipäevi ja muidu küll hooaja lõpetamist, alustamist meil on, naised laulavad väga paljud ja nonii, minu kõrva jaoks väga ilusasti ja meie üks lemmikoperette, millest tihti väga palju lauldakse, Silva. Vot seal Silvast võiks olla mõni mõningad, see on täiesti ükskõik, millise. Kostüüm on väga erinevaid, on väga pidulik ja samas tuleb ka lihtsaid rõivaid valmis õmmelda. Diivan, kallaste. Milline kostüüm teile kõige enam meeldib? Oma esinemistest itaallanna all, siis seal on väga kaunis kleit, mulle tundub, et see sobib mulle ka hästi. Ja nüüd kuna see etendus enam kavas ei ole, siis ma olen seda kleiti ka mitmel pool mujal esinedes kasutanud. Tervist. Mul pole olnud, et tulles suvepuhkusel Esinemiskostüümi taha selgel? Ei, nii hull asi ei ole tõesti veel olnud, aga et vähe kitsast seda küsis. Saite suvel puhata või mõtlesid juba teate, pealegi sain puhata, olin koolimäel teatriühingu puhkekodus kuu aega ja, ja nüüd ühe nädala olin Türgis, minu ema tegi mulle kingituse selle tuusiku näol. Nii olen ma saanud võib-olla noh, huvitavamalt veel puhata kui tavalistel suvedel ma enda kohta olen isegi väga pruun, sest ma ei armasta iialgi päikest võtta niimoodi lesida rannas ja, ja see, mis peale on jäänud, on lihtsalt käigu pealt jäänud, nii et ilmad olid väga ilusad, üle 40 kraadi sooja, kogu aeg, päike. No me teame, et Türgis on väga populaarne tänavakaubandus ja pakutakse palju ja pakutakse igal moel igal viisil ja püütakse ka seda õnnetut eurooplast altama. Jah, aga ma pean ütlema, et ma kohanesin väga ruttu selle matemaatikaga seal ning tõmmati üks kord päris suurelt alt, aga väga mitmel korral ma tegin selle oma kauplemise oskusega tasa. Kaugandes seal põhiliselt kauplevad mehed kõikjal ja pärast suuri kauplemise on tavaline veel umbes, et kas te olete õhtul vaba aega? Ei tuleks kaasa, nii et see on päris päris ränk tüütav see, see kaubanduses liikumine ja kaubandusega on läbi praktiliselt võib-olla öötunnid seal kuskil 200 viie-kuueni on, on vaiksem, muidu on kohad inimesi täis. Sellised lõunamaa inimesed on väga aldid õppima kiiret paar fraasid võõrastest keeltest pakkuda. Kas eesti keeles pakuti? Ei, Soome? No me olimegi soome grupiga ju kaasas. Nii nad meid soomlasteks pidasidki. Aga nad räägivad tõesti igas keeles inglise, soome, kui tarvis vene keeltki, oskavad nad seal päris hästi. Et ega sellepärast ei jää kauplemine katki, et, et erinevad keeled on. On tundub, et te olete suvel täiesti hästi puhanud ja tööd on nüüd ees ootamas. Ei jaa, noh, jooksvaid tükke on palju, aga aga sel hooajal ainult üks tükk, praegu paistab olevat seina peal käskkiri. Faust tuleb Roos Marii, selles ma nüüd ei osale. Ja üks käskkiri oli veel seal ka ei olnud. Nii et tuleb ilmselt vaiksem hooaeg. Kaks viimast on olnud äärmiselt koormavad, nii et võib-olla see tuleb kasuks, et natuke rahulikum. No nüüd on võib-olla aega rohkem kontserttegevusest. Ja tegelikult on seda, et, et ennast nagu laulja vormi saada, sest põhirepertuaar on olnud ju muusikalid, operetid see ikka väga väsitab ja lõhub nagu seda koolitust, ütleme nii, need nüüd võib-olla tuleb niisugune aeg, kus saab rahulikult trenni teha ja midagi juurde õppida ja midagi tõsist ette valmistada, ma loodan küll. Nendel plaanid peetud juba natuke õige vähe, möödunud kevadel me siin oli Turus linnas paar kontserti koos Margus Vahemetsaga ja Hiiumaa imikuga ja siis me siis meil oli nagu mõte, et, et võib-olla sellest samast sealt juurde midagi veel õppida ja sellest siin ka kontsert teha. Võib-olla tõesti jah? Eks edasi paistab, mis ideed tulevad veel, seal oli rohkem nii meeleli, Schönbergi püssi siis üks tänapäeva Nõukogude Tišenko, Boris Tišenko ja siis Leosotterile on üks huvitav tsükkel. Surma mõtted seal tõesti huvitav, see. Seal on nii huvitav, kuidas ma ütlen, selle muusika kaudu on väga hästi võimalik edasi anda seda sisu, mis seal on, tähendab, see on väga ilus niuke kelle tekstides on kirjutanud Juhan Liiv. Nii et mulle väga meeldib tõesti, ma ei ole väga palju tema muusikaga kokku puutunud, aga olen juhtumisi laulnud siin esimestel aastatel teatris niisuguseid Nõukogude ülistuslaule ühel kontserdil ja ja selles mõttes on see minu jaoks nii suur üllatus, et tegelikult on väga huvitav muusik. Jah. Ja see on tore, et Tartu Elloiad ka puudutate, sest ega nad nüüd palju kirjuta, aga ja ega neid palju pole ka siin leevee sorteri ja kes siin on olnud. Ei, ega ei olegi nagu no vot selline muusika, mille pole, ise ei oskagi pöörduda, aga selle tsükli kunagi Leosotter oli siin heliloojate Tartu heliloojate liidu osakonna niisugune. Ta oli ülikooli seal ajaloomuuseumis ja, ja siis ta ise nagu selle tsükli tõi, et kas ma oleks nõus madalale häälele no ilmselt passile või siis tõesti Aldile selles mõttes mulle sobisesti. Ja me olime väga rahul ja mis peamine, soomlastele väga meeldis. Väga värvikas, väga värvikas muusika. Mulle tundub nii, Tehia põles. Mahukas kurk on tavaline, aga et need programmid, mis teil plaanis, need saaks teoks küll. Ma tahaks väga loota, on, pean ennast kokku võtma, sest ma ei oska tavaliselt ennast mitme asja vahel korraga jaotada. Kui teatris on palju tööd, siis siis kuidagi oled ühe joone peal ühe mõttega kaupa, korraga käib see töö tegemine, et siis nagu sinna kõrvale ilmselt ka natukene liiga laisk olen ma. Sest on ju lauljaid, kes suudavad kõike teha ja, ja intensiivselt töötavad, aga mina, mina, kui ma olen teinud täis proovi eriti veel kaks korda päevas, võib olla näiteks siis ma suudan ainult pikali olla ja väsinud olla. Nüüd tuleb välja, et neid etendusi nii palju pole, neid saate kogu aeg jalule. Jah, kuigi ma, ma kahtlen, et neid etendusi lähe tuleb, sest ma eelmise aasta lõpus siin repertuaari sees olen praegu päris tugevasti, nii et ega ega ma ei, ma arvan, et tööpuuduse all ma veel kannatama küll ei hakka, aga vähemalt nii see, kui uusi töid on vähem, siis on näiteks ummikute aeg oma asjadega tegeleda ja muud muusikat õppida. Vanemuise juubelipäevad on nüüd möödas. Argipäev on jälle käes, kuid nende juubelipäevade toredaks ürituseks oli teatriperre suur rongkäik läbi linna Taisto. Noor, keda tee mängisid seal. Häbi öelda, ma ei käinudki seal, mõõtsin tervist, masin, mul õnnestus paar päeva varem mingi bakter külge saada ja arvestades nüüd jooksva nädala raskust olin kodus ja, ja võitlesin sõdisin selle haigusega, tundub. Sain jagu don vist omamoodi uhke tunne olla Eesti vanima teatri kollektiivi liige. Ma ei ole enda jaoks seda vanust teatri vanust nagu teadvustanud, ma võtan seda kui minu koduteatrit minut tööandjat ja ja kohta, kus ma püüan anda endast kõik ja mulle pakub see lõbu ja ma loodan, et ka inimestele, kes käivad mind vaatamas ma suudan mingil määral pakkuda seda, mida nad on otsima tulnud. On see tagasiside tuntav ja tunda. Ja kindlasti kindlasti. Süü see on suur, kui, kui korraga tulnud, et publik Kuulab või. Või sa saad pidada pausi või? Või samal soolokontserdil tekib mingisugune selline hinge kinni pidav paus ennem seda, kui publik hakkab aplodeerima. Jah, ma arvan küll, ma arvan küll. Me teame, et omal ajal oli Estonial ikka esindusteater ja siis kõik, kes lõpetasid vokalistid soovistika Estoniasse tööle jääda ja saada nii Tartusse. Minek tundus mõnikord, nagu pagenduses oli ka tellinud. Kollaaus siis ei teadnud ma tartu teatrist Tallinna perioodil mitte midagi. Ja kui ma tulin Vanemuise teatrisse ka siis tekkis pooleteistaastane paus seitsmeteistkümnendast aastast, kuna ma läksin sõjaväkke, siis 10 üheksandal aastal, kui ma tulin Järgnes kohe pisiroll Jenufas. Siis tulid ühel hooajal välja hõnnikovi vääritu Väi, mis oli ka selline väike sisselaskmisooper. Ja siis tuli juba Ago-Endrik Kerge oma Sevilla habemeajaga. Et ma hakkasin väga varad tundma seda, et need labalauad mind kannavad. Sevilla oli ju tol ajal torm teeklaasis, kui ta nimelt veeklaasis, torm oli kõva ja, ja sellele järgnes mõni aeg hiljem Figaro pulm. Jaa. Tähendab, see maja sai mulle väga ruttu. Mulle väga ruttu vajalikuks, sellepärast et ma sain siin realiseerida seda, mida ma tol hetkel oskasin. Ja võisin ka omada päris julged perspektiivi tuleviku suhtes. Väga hästi võeti vastu väga hästi. Sellist põlvkondade või tähendab, see õige sõna, ütleme nonii, tee mehelisuse vahet, et seda ei olnud siin majas. Inimesed olid erakordselt avatud, väga soosivad, vastavalt oli väga hea, väga aitav, väga noort inimest julgustav. Sõidutavad sama koha peal, kus Tordik istus, seal on tema koht. Ja tema oli mu garderoobikaaslane erakordselt muhe, erakordselt. Soe inimene ja. Ja tema art tema artisti suurus. Oli tunda tähendab, mis ta oli kunagi teinud, see pagas, see kuidagi ladestub inimesse või või tema õlgadele või olekusse või vaatesse. Ei see oli, see oli, see oli väga kodune tunne, väga-väga kodune, väga kodunalisi majja tulla. Ja see on väga oluline, aga on nüüd see tunne jäänud, me teame ju paljudes valdkondades on see nõndanimetatud turumajandus ja olelusvõitlus mõnegi asja pea peale pööranud. Jah, ei, ma ei arva, et teatri muusikatrupi sees need ilmingud nii tugevad oleks, vähemalt mina neid ei tunneta. Loomulikult on igapäevaseid arusaamatusi, mis nendest normaalne. Ja milledest läbimurdmine ja ühe nimetaja leidmine ongi täiti loominguline protsess. Ei, ma ei arva, et, et siin meil, et meie seas muusikakollektiivis oleks midagi midagi paigast nihkunud. Ma ei arva. Me teame kõik seda tuntud lauset, et laena mulle kannelt, Vanemuine, kas tänapäeval ütleb artistidelt laenule raha, Vanemuine? Raha on üks imelik asi, raha pole kunagi küll, aga teda on alati piisavalt muidugi märgendanud ennast. Sest noh, ma olen vist nii palju rikas, kui palju ma kulutada võin ja ja sama kuulus tõdena, et hea on seal, kus meid ei ole ja lõpuks võib viriseda, iriseda alati eelsed Ma vihkan inimesi, kes kes virisevad ja kes räägivad, kui hea on ikka seal ja noh, selle peale võib öelda selle kuulsa õetajate elu saab üks kord otsa ja küll ta sullegi lõppega nad äärmisel juhul vaatas ennast kõrvalt. Ma saan hakkama, sest noh. Ma ei tööta ainult teatris, mul on väiksed kõrvaltööd ka Heino Elleri muusikakoolis ja ei, ma ei kurda. Kui elu on selline, siis tuleb sellist elu elada. Ja mulle tundub ka nendest olmemuredest peab üle olema ja muusika on kindlasti üks, mis aitab nii kuulajal kui ka sellel, kes selle sees on. Sellest üle saada ja vaieldamatult isiklikult on muusika minu jaoks elus kõik sellepärast, et ta on kodus mu ümber. Ma olen enda jaoks välja selekteerinud just nimelt need esitajad, keda ma jumaldan, keda ma alati usaldan, kes mulle annavad suure elamuse ja ja ma olen neid kollektsioneerinud kogunud. Muusika on tõepoolest jah, see see elujõud minu jaoks argipäevas hallis, kui ta on hall, aga tavaliselt ma püüan olla. Püüan olla optimist. Kas nende aastate jooksul on õnnestunud oma lemmikosa? Ära laulda siin Vanemuises. Ma võin liialdamata öelda, et et ma armastan kõiki osasid, mida ma teen, sest vastasel korral ma ei saaks neid teha. Muidugi on olnud ääre tuim teha partavad kaks korda. Esimest korda Helle rohelisena Ago Henriku käe all. Ja veel suur õnn oli see, et ma selles samas ammuses ajas. Sain olla kõrval ja vaadata, kuidas töötas Endel Ani osaga, sest Molima aniga mõlemad partanud. Nüüd mõni aasta tagasi tõi mulle minu elu sellise fantastilise kohtumiseni. Georg Marius. Tänu minu elu parim lavastaja. On rõõmunud laulda kahel korral. Kus Jüri Lumiste lavastajana konkreetselt töös minuga oli mulle väga suureks abiks väga suureks äriks selle selle töö tegemisel. Aga ei, ma, ma veel kord ütlen, et ma suhtun kõikidesse osadesse ühesuguse tähelepanuga ja küllap siit hakkab nähtavasti peale rollis sobivus artistile. Kuivõrd ta suudab selle rooli lahti mängida, lahti laulda. Tundub seda valikut kuulates, et rohkem on nagu sellised koomilised puhorollide lõbusamad osadeks. No muheda tüüp olla selline oleks naeruväärne, kuulatav hilipina või, või, või Tsakarina või, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et, Inimene peab siiski teadma enda enda võimeid ja, ja vastavalt sellele ka siis valima töö, mida ta teeb, sest see on siiski kauakestvuse alus, jaga eduka rolli alus. Ma olen väga palju väga paljud teinud tööd Silvia Vestmanniga ja e-ribana möldrile. Samas Sevillas olin mina partneriks, ütleme nii sedapidi, nii õigel ajal, ta oli ma Eevald tordikule partneriks. Hea partner. Kuigi me ei ole tõsi, laval väga palju kokku saanud tundub olema ererand, kivi mulle. Estoniast ma väga väga. Tõsi küll, väga lühiajalise, kuid endalt maksimaalse kontakti sain Annika tenoriga, kui ta laulis rosinat. Ja väga hea oli. Jälgi väga põgus kokkusaamine Pirjo Levandi, ka mehed on mulle tundub, et me sobisime et me töötasime ühes võtmes ja ja olime head partnerid laval. Võib-olla siis võib-olla siis need ongi nagu inimesed, kellega see töö läinud libedalt ja Ülle Tinn vedelas needis. Ta tuli hiljem sisse ja praktiliselt kui etendus oli juba väga vana, kui nii võib öelda. Ja me tegime paar proovi, aga ma arvan, et me leidsime hea koos kõlaski laval. Mulle tundub nii. Siin on koos ooper, ballett, operett ja draamaga, kui palju sul on aega neid vaadata? Kolleege nii draamaetendustes kui ka balletis operetz. Ma püüan vaadata kõike, mida vähegi näidatakse ja mida ma saan oma aja poolest vaatamas käia. Vaatan küll sellepärast, et. Ma leian, et see on väga kasulik näha artisti mehe, oma kolleegi. Noh, siin räägitakse tõepoolest, Vanemuise draamanäitlejad on väga head muusikalinäitlejad ja jah, ma olen sellega täitsa nõus, sest Jüri Lumiste feigina Ja üldse, et näiteks tema Polpoones riukalik teener, hiilgav. Ja nii edasi ja nii edasi. Ma külastasin ka väga palju pralt. Pärnu teatri külalisetendusi käisin vaatamas Draama jaatrit, mis oli praegu sügiseste kastrollidega. Siin-seal on vajalik avaliku teada, mida kolleegid teevad, mis sest, et minu põhileib on nagu ooperilaulmine. Aga nemad esinevad draamas teises žanris. Spetsiifika on teine, aga idee kui selline on üks lahti laulda, lahti rääkida see mida on kirjutanud autor. No samas me teame, et ega ooperilaulja konservatooriumi päevil ei saa eriti palju seda lavatehnikat, eks ole, võrreldes nüüd selle näitlejaga, kes on spetsiaalselt draamastuudios, eks ole, aga samas, kas on sellist romantikat, mõni draamanäitleja tuleb teil ütleme, lähete ise küsima, et kuidas nüüd seda ühte teist nüanssi mängida, lihtsalt must olemusliku tüüri hoidma. Sest mind väga osminerali loomisel, tähendab ta leidis minu jaoks aega ja tahtmist. Korrigeerida paari-kolme sammu. Sellest talle piisas, ma tahtsin nagu midagi rohkemat, aga ma hakkasin sedasama asja süvendama, sealt kasvas asi edasi. Aga mis puudutab su küsimusele, siis jah, tõepoolest, ma pean seda väga suureks puuduseks, et et konservatooriumis ma ei tea, kuidas on lood, muidugi praegu on Muusikaakadeemia, võib-olla see on siis ka muutnud, sisu on väga tühine. Tühine, selline aine nagu lavaline meisterlikkust, see vist oli esimesel kahel kursusel ühele kursusele, kus me tegelesime draamalõikudega. Tõepoolest, tol ajal ma teadvustan enda jaoks ka, kui vajalik see tegelikult on, aga aga koosneb ju laul, mõtleme ooperižanr sõnadest ja muusikast. Nüüd, püüdes lavastada, olema, lugeda, lugenud väga palju Verdi kirju ja kui palju on rääkinud sellest, kuidas ta igatsenud tihti kes oleks tema mõttekaaslane, kes kirjutaks lühikese, kuid tabava lause. Et see lause. Ta tan sünteesitud muusikast, nad moodustavad kahe kaks komponendid moodustavad terviku, et mõlemad oleks maksimaalselt. Antud juhul muidugi ma ei vaidlusta seda, et et teataval ajaetapil ja vastavalt õpilase võimekusele tabeli arendama vokaalselt võimed, et saab Eesti, et ta suudaks midagi laulda, sest siiski noh, võib olla. 51 protsenti on siis ütleme noh, andes edumaa vokaal selle võimekusele vokaalsetele suutlikkusele 49, siis ütleme, inimese intellektuaalsest, kes suudab tahtimata seda teksti või tähendab see proportsioon konservatooriumis, aga see, see peab moodustama terviku. Ja kui juhuslikult jääb konservatooriumisse ala nõrgaks või mitte küllalt kultiveeritakse, peaks olema tingimata teatrites inimesed kes siiski võtavad nii noore artisti kui ka neil on julgust ja nende elu on Anu veel õigusi, võib-olla siis sõnastame nii-öelda, aga vana artistile. Kuule, kas ei peaks olema siin aktsent just nimelt siin ja mitte siin? Vaat see on, tähendab suur suur vajakajäämise maadel Nagu praegu on väga moes nõuniku staatust, siis võikski olla lavaline dramaturgi. See peaks olema tegelikult lavastaja. Nii draamas kui ooperis, sest lõppude lõpuks miks võtab lavastaja julgusega jultumuse lavastada sellepärast, et tal on materjal, sellega ta teab, mida ta sellest tahab. Ta ei saa sellesse suhtuda ükskõikselt. Ah, tee, mis tahad. Või sõbrad, ooperi suur väärtus on see, et ta lihtsalt nootilist ära lauldakse. Ei, ei ole. Kaugeltki ei ole sellest ka vajadus ise, lavastaja. Ei? Ei. Ma ei pea ennast nii targaks. Tähendab vajadus lavastada. Seda rääkis mulle minu õpetajat Asta, sa pead tingimata lavastama haka, mille peale ma siis noore mehena pidasin. Pidasin peenikest naerda, mis jutt seal, aga siis pidi tulema, see on ammu lahti räägitud, lugu pidi tulema lavastama Kaunasest vist keegi õde Shelikaid ionis kikid. Aga millegipärast see inimene ei tulnud ja siis Ago Hendrik Kerge ja Endel Nõgene tegid mulle ettepaneku lavastada, noh, sealt lihtsalt noh, ma olen jäänud selliseks katsetajaks selles žanris, kuigi ma ennast lavastajaks eriti Eesti pea või ma ei tea, ma ei oska öelda. Aga mulle meeldiksid, muidu ma seda ei teeks, pasasest rahulduse hääl on asi, mis on töövahend ja kui see ei ole korras, siis tööd teha muidugi ei saa. Kas see on ka üks niisugune kindel põhitõde ja ei tulegi üldse tööle välja? Kas esimene soendus toimub kodus? Resiin teatas garderoobis proovisaalis. Etendus on mul näiteks täna õhtul ja ma olen juba kergelt närvis. Jube raske etendus üldse, Musicale on kõige raskem žanr minu jaoks, mida ma olen teinud. Seda nõuab erilist laengut erilist kontsentratsiooni seal kolme võistlussõna, muusika ja keha valdamine. Seal ei saa olla ühes kahes väga hea ja kolmandas järelikult läbi kukkuda peab olema mingisugune kümnevõistleja stabiilne tasand, ütleme nii. Ooperi puhul on asi vist natuke lihtsam selles mõttes, et hommik ütleb ära, kas hääl on korras või ei ole korras? Reeglina ta on korras. Reeglina ma olen teinud enne etendust kõik selleks, et et tulla just nimelt enda jaoks maksimaalsel tasandile. Homme õhtu, ülehomme õhtul üle-ülehomme õhtul välja. See on juba minu igapäevane töö, see on minu professionaalsus. Minu suutlikkus, mida ma töötan välja siis proovisaalis. Me ajame juttu, kolmapäeval on praegu ka nii, et artistil on omaette nähtud etenduste arv kuus või tuleb teha nii palju, kui tervis vastu peab. Ei, minu norm on viis ja kuues etendus läheb juba siis punktitasu all. See on selline uutmise tuuled. Mida rohkem laulate, seda rohkem teenid. Jah, aga noh, muidugi olgem ausad, viis nii eriilmelist etendust, nagu seda on mul on kolm nimetust üksuseid talannal siirist mis on kerge hääle osa, kõrge hääle osa. Siis on mul repertuaaris kosmin, mis on kõige sügavama noodiga osa, mida me ooperites ooperiliteratuuris üldse tean. Ja siis Ja see nädal toota toobki kolmapäeval ja laupäeval haaremiröövi. No see on juba minu asi, kuidas ma kuidas ma suudan, aga ma pean. Aga on vist ütlemata head tööd on nii palju ja mis ees ootab? Tööd on väga palju, tähendab jah, või seal on võib-olla liialdus, tähendab, tööd on tõesti palju. See hooaeg mul laval vist midagi uut välja ei tule, jääb seesama kolmikplussis pluss siis aprillikuus, 12. kuupäeval peaks tulema välja teatris. Verdi falsta, mida ma siis lavastan? See oleks siis nagu minu selle hooajatöö. Vanemuises auks peab ütlema ka seda, et te olete võtnud ka päevakorda galakontsert või artistide esinemine mitte ainult kostümeeritud, vaid orkestri saatel. Laval esitate katkendit ooperist, mäletan, kui teil käisite Tallinnaski, need seal on väga tore. Ja see on vajalik tõsi, noh, see kontsert oli väikese keel, akord või avamäng Turu kontserdile Soomes. Aga kui enda töödest-tegemistest veel, siis reeglina ma iga hooaeg toon ka välja ühe soolokava ja nüüd soolokava peakski olema kaheksandal oktoobril Tallinnas. Seal läks siis Merigandat mustrovskit, tugineti spiriiderit. Kui nii suur repertuaari valik on, see eeldaks seda, et see komptuulter pea peale mat? Repertuaari meelde? Jah, ma oma mälu üle ei kaeba, siis on mul tõesti hea. Eriti, mis puutub muusikasse ma enda jaoks noh, ütleme mul on kaks tasandit, ühte muusikat, ma tunnen tihti muusikat, ma tean see, mida ma tunnen Tunema taktikat peast. Aga mida ma tean? Seda ma valdan nii üldisemas metoodilises plaanis, harmoonilisest plaanis ja nii edasi ja nii edasi ja näed, siin on muidugi puuda vokaalloomingut, vokaalloomingut, see. Ma arvan, et selles mahus, mida mina laulan, ma valdan kaunis täpselt teksti mõttes. Ja see eeldab ka seda, et kodus on rikkalik fanaatik. Jah, ma noh, mis ma ikka oma saba kergitada. Ma arvan, et see, mis mul on olemas, see on see on hea ja ma olen selle tõesti noh suure rõõmuga leidnud ja suure rõõmuga kuulan seda, see on minu jaoks tõesti hea. Mis siis muud kui head juubelihooaega ja ka edasisi järgnevaid toredaid hetki muusika. Koorijuhi töö tuleb kontserdisaalis nähtavale vaid ooperiteatris. Koormeister jääb alati lava taha. On küll jah, žest, kõhor, meeste töö on teha proovid, õpetada koorile selgeks partiid, aga etenduse ajal jah, teda ei oletegi. Et näha või siis on koormust, töö on niisugune asi. Kui on ooperis või operetis on lavatagust koorid, siis ta peab neid juhatama juhatama. Koori see koos püsiks ja Teežeta ka selle saateorkestriga kokku läheks. Selleks on tarvis kuskilt august piiluda ja nõnda edasi. Härra Valdeko, Viru, kui mitu aastat elust on Vanemuise läinud? Mina oleme Vanemuises alates 46. aasta sügisest. Ja nüüd paar aastat olen pensionil. Aga ka minu töö Vanemuise ka ei ole ka praegu veel päriselt katkenud. Olen siin teinud Vanemuise orkestri, oleks otsust, traditsioone ja ka ise olen orkestris kaasa mänginud, nagu mul praegu tuleb mängida Kaasa ooperis Toschkaar süntesaatoril oreli ja epartiisid. Kuna Pille meil siin väikses majas ei ole. Orelit. Aga öelge nüüd Vanemuise teatrile on olnud paremaid ja halvemaid aegu ja ooperite etenduselt siiski sõltuvat suuresti solistides sellest valikust, mis teater on. Samas on ju palju oopereid ka koorile küllaltki suur osa. Kui ma tulin Vanemuisesse, siis Vanemuisel oi üks kari, suhtelise Teeaa giid, küllalt suur võimekas koor samuti, kui oli orkester. Aga siis justkui mulle nüüd 49. aastal keskkoolmeistri amet siis varsti pärast seda tulid halvemad ajad, mingisugune kriisiaeg oli millegipärast see suur Vene riik ei jõudnud neid enam, kirjeldas, et toetada ja siis teatris olid koondamine, koor ja orkester koondati üsna väikesteks, minimaalselt, eks mis ei olnud sugugi ooperiteatrimõõtu välja ja muidugi ta selleks ka sellega alla. No natuke hiljem, kümmekond aastat hiljem läksid jälle paremaks. Koosseisud suurenesid nii enam-vähem. Solistide koosseis oli üks tugevamaid, mis minu ajal no on olnud igasääres koibi, küllad, võimekad solistid. Kui ilmusid siia teatrisse Lehte Mark, Valentiina, hein Evald Tordik, siis natuke hiljem. Ivo Kuusk, Teo Maiste, vot need olid, kõik, oli. Endel oli iga muidugi jah. Endel Ani oli juba algusest peale sellepärast mulle äkitselt meelde. Kui ma siia teatrisse tulin, siis tema oli või kooripoiss ja siis nii pidevalt tõusis tema ülespoole, kuni Ooperi peos oli nii-öelda on koori seast Veldunud hilisemaid soliste Vanemuises. Väga mitu solisti on koorist tulnud näiteks üht tuntumat, kelle pea sõitsid aastat sopranipartiid Aino sööb näiteks. Äkitselt meelde, aga neid oli küllalt juba nii, Vanemuise traditsioon oli niisugune. Enne pidid kooris laulma ja sellega nii teatritööga kooli lauljana tutvuda, siis koju olid võimet, siis sai edasi. Tartus on ju nii palju koore, siin on väga võimekaid koore üliaps, koolide staažikate isetegevuskoore. Kas ka Vanemuise teatri koor on vahel kostüümid seljast ära võtnud ja kontserdilaval läinud? Vanemuise koor, teatri koor, eriti viimasel ajal on see väga sageli ette tulnud. Kui meil on ikka kontserdisaalis on sümfooniakontserdid ja on ka palju niisugusi suurvorme ette kantud, kus on ka kooriva osa siis jah, ikka just eriti viimastel aastatel on üsna sageli olnud tarvis kooril. Laulda näiteks viimati on jäänud üksmeelt üks väga suurepärane teos. Eks Soome dirigent juhatas soome helilooja Cocconi reekviemi, kus oli ka koori väga tähtis osa. Me teame, et õilsa sotsialismi ajal tuli sageli kava võtta selliseid teoseid, mis võib olla üks või kaks korda laval etendati see pael, eks tegelik tühja tuleb teil mõni etendus, meeldis. Ooperit tuleb ainult Leo Normeti valgus koordis tuntud süžee peale. Ooper iseenesest ei olnudki just kehv muusika poolest, aga ma viskasin poliitilised asjad, jah, tõesti. Rahvale ei läinud, tol ajal olete teiega vahel kostüümid selga pandi lavale. Mina olen laval käinud küll mind mõnikord pandud isegi draamaetenduses mängima väikesi osi nagu üks väike osa oli mul mis on meelde jäänud. Vilde tabamata imes mängisin ühte mingisugust vanamuusikategevust mis muidu mulle nii isiku poolest nagu nagu võiski sobida. Ja siis tundmatus vees on sageli tulnud tundmatusse vette, hüpata dirigeerimisega. Mõnikord on juhus olnud muusikalavastuses kas dirigent, haige või midagi muud viga. Ja. On siis pandud mind äkitselt terrigeerima ja on see töö tulnud peaaegu ilma ettevalmistuseta ära teha, see on kani kahtlemata tundmatusse vette hüppamine olnud. Kui te olete juba pool sajandit olnud teatrimajaga seotud, Vanemuise ka koos elanud, hinganud kas jälle mõttesse tulnud, et hakata memuaare kirjutama? Vaat see oli sellele ei ole selline nagu uut ei olnud. Muide, mul kodune arhiiv on olemas, küll materjali on olnud, on põhimõtteliselt peaaegu kõik teatrikava ja arvutused, kus mind nimetatud nüüd on mul mul kõik enamasti alles. Siis materjalid on väga selja süstematiseerime peale või. Kirjutamise peale tõesti ei ole siis ei mõelnud. Aga võiks, no ei tea, aga võib-olla võib ka kuidagi kätte võtta laste. Me teame, et maailma muusikaliteratuurist on ju paljud ooperikoorid, kuuldakse üks enam soositud on seesama orjade koor ooperist Nabucco ja on eesti muusikaski toredat koore. Kui ma mõtlen tuleb mul meelde kõigepealt Twitter lastekoorid, jah, ma just tahtsin sama ütelda. Eesti ooperit, just. Tuleb meelde ooper, hitlerlased. Oli ise ka koorijuht ja tundis kooli spetsiifikat väga hästi. Ja need koorid on ta lihtsalt suurepäraselt sirutatud. No ja pärast siis kirjutas Ernesaks mitu ooperit kah muidugi vastavalt autol suurepäraste koolidega.